21. detsember 2017

Elust kolme lapsega, vol 2

Ja ongi märkamatult kuuke jälle mööda läinud viimasest postitusest. Et intervall "aasta" päriselt teoks ei saaks, katsun nüüd teise ja ehk isegi kolmanda osa ka kirja panna.
Mul ei olnud algselt üldse plaanis rääkida laste sünnist ega sünnitusmajas veedetud ajast, aga kuidagi läks see nüüd ikka nii. Võiksin ju jätkata sellest, kuidas koju saabusime, aga kui juba läks pikemalt jutustamiseks, siis räägin ära ka selle osa loost. Jätkates sealt, kus eelmises postituses pooleli jäi...
Saime üldpalatisse juba umbes kell 7 hommikul ehk kõigest mõni tund peale sünnitust. Esimese kahega hoiti mind veidi kauem sünnituspalatis. Mäletan vist kõige selgemini seda, et väljas lõõtsutas vastik tuul ja palat, kus olime, olid vist aknad ka suht hõredad, sest hoolimata sellest, et sünnitusmajas on kõik korrad olnud suhteliselt palav, tundus mulle ikkagi, et kusagilt puhub tuul. Olime hädavaevu ennast beebiga teki sisse mässinud, kui hakkasid käima esimesed "külalised" e haiglapersonal, kes kõik midagi tahtsid, kes minu, kes beebitemperatuuri, kes rääkida sellest, kuidas beebit hooldada, kes sellest, mida enda puhul tähele panna, kes küsis lihtsalt, kas piima on jne jne. Seekord võtsin seda lihtsamalt, aga esimese lapse ajal mäletan, et see oli üsna tüütu, väsitav, stressi tekitav, kui kogu hommikupooliku keegi uksest sisse kargas. Olles hädavaevu silma kinni saanud, kui juba olid sunnitud vastama küsimustele, millest suure väsimuse tõttu iga kord kohe arugi ei saanud, rääkimata sellest, et oleks suutnud järge pidada, kes on kes ja miks nad kõike seda ja toda tahavad ja küsivad. Aga eks esmakordse emana, kes oli sunnitud haiglas veetma pea 5 päeva, oligi lõpuks kõik stressitekitav. P ajal saime me haiglast koju juba järgmise päeva lõuna ajal, st veetsin haiglas vähem, kui 24h ja nüüd J ajal veetsin haiglas vähem, kui 12h. Aga tagasi ühispalatisse.

Olin palatis kahe esmasünnitajaga, kellest üks oli venelanna ja kelle puhul ma ei saanud üldse aru, kui palju ta eesti keelest aru sai. Igatahes meiega ta ei rääkinud ja pärast käis tal eraldi keegi vene keeles kõike rääkimas. Nii, et ma ei tea, millal tema sünnitanud oli või kaua haiglas olnud, igatahes läks ta enne, kui mina koju läksin, üle perepalatisse. Teine palatikaaslane oli sünnitanud paar tundi enne mind ja ta ei osanud tegelikult beebiga suurt midagi peale hakata (see ei ole minu hinnang talle, vaid tema enda ütlemine). Palus, et ma näitaksin, kuidas beebit pesta ja kuidas mähe käib. Aga imetlesin tema julgust valveämmaemandalt küsida, kas nad ehk juba sama päev koju saaksid. Ja kui ämmaemand ütles, et räägib lastearstiga, julgesin mina ka küsida, et ma tahan ka koju. Ma ausalt ei oleks ise osanud seda küsida, sest olin ju alles kell 5 hommikul sünnitanud ja ma ei uskunud, et see isegi kõne alla võiks tulla. Aga koju me saime!

Kui veel rääkida sellest, mis mind hämmastas, siis selleks on personali suhtumine. Mul EI OLE otseselt etteheiteid kellelegi. Kõik nad teevad kindlasti väga tublit tööd ja kui peaks veel vaja minema, siis ma päris kindlasti otsustaksin Pelgulinna sünnitusmaja kasuks ja julgen ka teistele soovitada, kuid ma tõesti tunnen tagantjärgi, et perepalatis ja ema-lapse palatis mind peedistati, samas kui üldpalatis jäi mulje konveierist. St, et pere- ja ema-lapse palatis ma sain selle personaalse lähenemise osaks nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Hea oli saada personaalseid õpetussõnu, aga vastik oli see personaalne "peedistamine", mis lõpuks tekitas tunde, et ma olen emaks sobimatu materjal! Üldpalatis, aga vastupidiselt, räägiti kõigile kolmele korraga. Nagu öeldud, ühe kaaslase puhul polnud ma kindel, kas ta üldse keelt mõistis, teine oli ametis beebi rahustamisega ja lõpuks rääkiski ämmaemand suurema osa ajast minu poole suunatult, kuigi mina võib-olla et kõige vähem seda infot vajasin. Jah, selle 4a oli nii mõndagi muutunud kasvõi selles, kuidas nt beebi naba puhastada. Esimese ajal kästi puhastada saialilletinktuuriga, teise ajal vee ja seebiga ja kolmanda ajal juba lihtsalt puhta, keedetud veega. Aga põhimõtteliselt olin ma sel hetkel ainus, kes teda kuulas ja siis ma hämmastusingi selles, kuidas esmasünnitaja, kes ei oska lapsele mähetki panna ning kel polnud mahti ämmaemandat kuulata, nii lihtsalt koju lastakse. Aga eks neil oligi vabu kohti vaja, sest maja oli täis. Ja tundus, et kõik, kes selleks soovi avaldasid ja kel otseselt midagi viga polnud, lastigi kohe koju. Igatahes nii umbes kella 2 paiku tuli mees meile haiglasse järgi ja võisime selle ukse enda seljataga sulgeda, et minna koju oma kahe suurema põnni juurde ning elu kolme lapsega võis päriselt alata.

Kuna L jaoks oli see juba teist korda suurema õe rolliga kohaneda, siis tema puhul ma suurt midagi ei kartnud. Juba siis, kui P sündis, oli väike venna esimesest hetkest peale armas ja kallis, keda nunnutati igal võimalikul hetkel. Ma ei pidanud kordagi muretsema selle pärast, et äkki ta teeb vennale haiget vms. Ja nii oli ka seekord, väike õde on tema meelest siiani nii nunnu, et talle antakse kõik andeks. Kuna P oli aga vanuse poolest noorem ja suhteliselt aktiivne poisslaps, siis tema puhul ma väga kindel polnud. Kui koju saabusime, magas P parasjagu lõunaund. Ka beebi oli üsna rahulik. L sai rahulikult väikese J tutvust teha kuni ühel hetkel ärkas P. Olin beebi asetanud meie suure voodi peale, kus ta rahulikult põõnas. Kui P ärkas, võtsin ta sülle ja nunnutasime veidi kahekesi enne, kui läksin talle beebit näitama. Ütlesin, et vaata, kes meil siin on. P aga ei saanud üldse aru, keda ma näitan, tema vaatas hoopis aknast väljas ja imestas, et mis ma küll räägin, sest seal polnud kedagi näha. :D Kui ta lõpuks beebit nägi, siis ta oli küll veidi imestunud, et kes see selline on, aga ka tema sai aru, et see beebi on meie oma ning on ja jääb meiega. Ja kuigi ma suhtusin temasse alati ettevaatusega, siis ma ikkagi saan öelda, et neid hetki, kus ma olen tundnud, et beebi oli kuidagi ohustatud, oli ikka väga vähe. Pigem oli neid "karukäpa hetkeid", kus armastus võis haiget teha e P oli liiga väike selleks, et aru saada, et beebile tuleb kalli-musi-pai teha väga ettevaatlikult, et ta haiget ei saaks. Kuid kõik kasvasid ja harjusid üksteisega ning elu saavutas oma rütmi.

Sealt edasi on mu mälestused juba veidi ähmasemad. Midagi hullu ei olnud ja harjusime kõik üksteisega ning eluga kolme väikelapsega. Oli tõususid, oli mõõnasid, aga kõik ikkagi sujus ja kulges omas rütmis. Kuni ühel hetkel enam ei sujunud... Ma ei tea siiani, mis täpselt juhtus või mis selle vallandas, aga ühel hetkel, kui J oli juba umbes 3-4 kuune, tundsin ma äkki, et absoluutselt iga asi ajab nutma, tundsin, et ma ei saa hakkama ja ma olen halb ema oma lastele. Mäletan ühte hetke oma mõtetes. Olin sinnani iga õhtu, kui hakkasin magama minema, käinud alati läbi laste toast ja panin neile teki peale ja vaatasin neid ja tundsin, kuidas mu süda oli täis suurt õnne ja armastust. Ma nii armastasin oma lapsi. Ja siis äkki ühel päeval seisin ma seal toas, vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, ma ei saa selle kõigega hakkama. Vaesed lapsed, nende ema ei sobi absoluutselt emaks. Miks ma ei suuda üldse ema olla. Mida ma tegema pean, kuhu minema, kellega rääkima. Ma tundsin, et olen kohutav ema ja halb naine ning mu pere kannatab minu tujude all, aga ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata, sest mulle tundus, et nii on ja nii jääb ja, et ma jäängi alati nii tundma. Ma olen oma olemuselt ekstrovert, kuid läks ikka päris kaua kuni ma suutsin valjusti välja öelda, et mul on mure, mul on probleem. Siis sattusin aga naistearsti juurde ja õnneks oli ta väga mõistev ning tabas ühest mu poolikust vastusest ära, et ma pean kellegagi rääkima ning haaras sealsamas telefoni ning helistas Pelgulinna Naistenõuandla psühholoogile ning saatis mu tema juurde. Läksin alla, et panna visiidi aeg, kuid tegelikult rääkisin sealsamas kohe oma esimesed emotsioonid ca 20min välja ja siis alles panime visiidi aja, kuhu läksin siis nädala pärast. Tegime teste ja rääkisin ennast niivõrd-kuivõrd tühjaks. Test näitas depresioonialgeid, pigem siis lihtsalt stressi, millega on vaja tegeleda. Aga jätsin endast vist siiski niivõrd "normaalse" mulje, et otseselt ta tagasi mind ei kutsunud, aga võisin iga kell uuesti ta juurde pöörduda, kui vajadus tekib. Ette rutates võin öelda, et ma pole tagasi läinud. Mõne aja möödudes oli vaja minna perearsti juurde muude muredega ja ka seal tuli jutuks minu vaimne tervis, sest ma lihtsalt hakkasin mingite tavaliste rutiinsete küsimuste peale nutma. Tema andis mulle teatud soovitusi, mida ma siia kirjutama ei hakka, kuid kui keegi peaks juhtuma lugema ja ennast natuke ära tundma selles loos, siis mu ainus soovitus on: OTSI ABI! Kohe nüüd! Ära oota! Ma arvan, et minu puhul aitaski hullema ära hoida just see, et ma otsisin abi. Kuigi esimese hooga mitte päris planeeritult, vaid ma lihtsalt juhtusin olema õigel hetkel õige inimese juures, kes nägi ära, et mul on abi vaja. Kusjuures, kõige raskem selle juures oli tegelikult tunnistada, et ma vajan abi! Mina, kes ma olin alati hakkama saanud! Mina, kes ma näen alati tunneli lõpus valgust! Mina, kes pigem on valmis teisi aitama ja toetama! Mina, kes ma väga harva abi küsin! Mina, kes ma polnud kunagi arvanud, et ma isiklikult sõnaga stress või depressioon iseenda puhul lähemat tutvust teen! See polnud absoluutselt see, mida ma endaga seostanud oleksin. Aga siin ma olin, õnnetu ja läbikukkunud (enda arvates) ema! Kuid ma pean ütlema ka seda, et niisama märkamatult, kui see mulle ligi hiilis, niisama märkamatult see ka kadus. Muidugi teatud abiga! Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et  olen jälle natuke õnnelikum ja natuke parem ema ja lootus, et kõik on võimalik, kasvas minu sees taas. Jah, on siiani hetki, kus on tagasilanguseid, aga nii põhimõtteliselt on tänaseks siiski kõik hästi. Ning ma loodan, et ma ei lange sellisesse auku enam kunagi! See oli väga lühike kirjeldus sellest osast minu elust, nii et palun mitte kellelgi sellest teha mingeid põhjapanevaid järeldusi, eks!

Jätkub....

23. november 2017

Elust kolme lapsega, vol 1

Kunagi, kui P sündis, mõtlesin ma, et teen nii iga paari kuu tagant ühe postituse, kuidas siis on elu kahe lapsega. Jõudsin teha.... ühe postituse. :) Siis sai minust ühtäkki juba kolme lapse ema. :) No mõtlesin siis, et ok, teen siis teatud intervalliga postitusi elust kolme lapsega. Eks aasta on ka intervall. :D Aga siin see nüüd on. Mõned mõtted elust kolme lapsega.

Terve oma teadliku elu selle osa, mil ma olin mõelnud, et mul võiks lapsed olla, nägin ma ennast alati kahe lapse emana. Olles ise suurest perest pärit, tundsin ma lihtsalt, et kaks on minu jaoks piisav. Ja ka siis, kui mehega tuttavaks saime ja ühel hetkel laste teema üles kerkis, rääkisime me suurema osa ajast, et no kaks võiks ikka olla. Kui kaks, siis kaks! Kuniks hakkasin mõtlema, et neid võiks vist ikka kolm olla. Ja see mõte tuli esimest korda mu pähe siis, kui ma tegelikult ootasin alles oma teist last. Kuidagi ei tahtnud see mu pähe mahtuda, et see teine ongi siis ühtlasi ka viimane. Arutasime mehega seda aeg-ajalt, aga mingit kindlat otsust vastu ei võtnud. Kui, siis ainult niipalju, kui käisime UH-s, siis arutasime, et kui teine on ka tüdruk, siis tuleb kindlasti kolmas laps ka, kui teine on aga poiss, siis vaatame jooksvalt, kas on jaksu ka kolmanda jaoks. Siis sündis P ja sealsamas haiglas, seda äsjasündinud beebit vaadates olin ma äkki endas enam kui kindel, et ma tahan päris kindlasti kolme last. Fast forward pool aastat ja teema sai uuesti üles võetud, sest P-st hakkasid mõned beebiasjad üle jääma, mis oli vaja kas ära pakkida ja alles hoida või siis maha müüa. Küsisin siis mehelt, et kuidas siis jääb, sest tema nii kindel polnud. Ta ütles, et ärme ikka esialgu müü, las nad olla! Fast forward teine poolaasta ja oli vaja kindlalt otsustada, sest ma ei tahtnud, et laste vanusevahe väga suureks jääks, samas ma ei tahtnud ka, et see oleks väiksem, kui 1,5a. Kuna kumbki laps polnud oma soovist meie perre tulla ülearu kiiresti märku andnud, pidime arvestama, et ka seekord võib aega minna. Samas võtsime vabalt ja otsustasime, et kui jaanipäevaks pole uus beebi endast märku andnud, hindame olukorda uuesti. Aga seekord läks teisiti ja juba kuu aega peale otsuse tegemist sain ma triibud. Need triibud ainult kinnitasid küll minu sisetunnet ja olid rohkem mehele näitamiseks, sest ma olen kõigi kolmega nii 2 ndl jooksul füüsiliselt aru saanud, et nüüd on lood sedasi. Igatahes oli see üsna rõõmus sõbrapäevakingitus. Meist saab päriselt kolme lapsega perekond!

Tahaks öelda, et ootuse aeg oli ilus, nagu ikka, aga päris nii see siiski polnud. Mitte, et see ka midagi hullu oleks olnud. Lihtsalt, see viimane rasedus tundus mu jaoks lõpmata pikk. See ei saanud ega saanud otsa. Ja kuigi nt esimese raseduse ajal ma läksin lõpuks meeletult paiste, mis tõi endaga hulgi lisakilosid, siis ei olnud tookord füüsiliselt üldse nii raske olla, kui nüüd viimane kord. Kõigi kolme rasedusega on mind esimese trimestri ajal vaevanud hull iiveldus, ikka nii hommikust õhtuni. Kahe viimase raseduse ajal lisandus sellele meeletu uni. Ma tõesti ei jõudnud lõuna ajal ära oodata, mil lapsed uinuvad ja jäin alati ise enne magama. Ja viimase raseduse lõpus ma sõna otseses mõttes veetsin pooled päevad voodi ääre peal istudes ja oodates, et päev läbi saaks. Ma lihtsalt ei jaksanud enam rase olla. Ma ei olnud sel ajal kõige toredam ema oma esimesele kahele lapsele. Sest ma lihtsalt ei olnud võimeline mitte kui midagi tegema. Ja ma pole vist enne ega pärast kasutanud niipalju sõna "oota", kui raseduse viimased paar kuud. Iga liigutus nõudis enda meeletut kokkuvõtmist. Kui esimene laps sündis viis päeva peale tähtaega ja teine laps viis päeva enne tähtaega, siis tegin veel nalja, et ju siis kolmas sünnib tähtaegselt. Kuigi nii lootsin, et ta otsustab tulla varem, sest ma olin tõesti väga väsinud sellest rase olemisest. Aga võta näpust! Täpselt määratud tähtajal, õhtul kella 4 paiku olid esimesed ilmingud sellest, et nüüd on oodata. Mu esimene sünnitus kestis esimestest ilmingutest kuni lapse sünnini ca 14h, teine sünnitus ca 8h ja mõlema lapsega oli sünnitegevus olnud kiire lõpuspurdiga. Seega eeldasin, et kolmas on veel kiirem ja sünnibki tähtaegselt. Nii see siiski ei läinud, sündis ta lõpuks öösel k 4:57.  Nii, et kokku seekord 11h. Aga pean ütlema, et see oli kõigist kolmest sünnitusest kõige segasem mu jaoks ja ma polnud üldse kindel, kas ikka päriselt sünnitama hakkan. Kuigi kolmanda sünnituse puhul võiks sellest ju juba aru saada. :D Nimelt kadusid mul lihtsalt valud ära niipea, kui istuma jäin või pikali heitsin. Kuna sel päeval olid mul mõlemad lapsed kodus, siis olin õhtuks üsna väsinud. Tegin veel perele süüa, ise muudkui ootasin, et millal siis asi tõsisemaks läheb. Ise enam eriti süüa ei julgenud. Esimese lapsehoidja kutsusin igaks juhuks õhtul kella 7 juba kohale, sest kartsin, et äkki on vaja kiiresti haiglasse minna. Mees ja õetütar tegelesid lastega, ise käisin dushi all ja otsustasin, et puhkan veidi. Rääkisime lastele ka, et tita tahab nüüd vist tulla ja, et hiljem tuleb mu õde nende juurde. Umbes 9 paiku läksid lapsed magama ja kella 12 paiku saabus mu õde, nii et õetütar sai ära minna. Mu õde käis sel päeval Pärnus kontserdil ja tegelikult olin ma ta paar päeva tagasi nii igaks juhuks Tallinna kutsunud, et äkki läheb asjaks. Nii, et kõik oli suurepäraselt planeeritud. :D  Püüdsin veel magada, aga no lihtsalt und ei tulnud, kuigi valusid polnud. Saatsin mehe ära magama, sest kui peaks päriselt minek olema, tahtsin, et ta oleks veidi puhanud. :) Ise istusin diivanil ja valud olid täiesti kadunud. Niikui veidi liikusin, tulid tagasi. Aga need olid sellised nõrgad valud, u 2-3p 10-palli skaalal. Vahepeal käisin muudkui vannitoa vahet, et aru saada, kas ikka päriselt midagi toimub või ei. Umbes 2 paiku ma enam vastu ei pidanud. Ajasin mehe uuesti üles, et lähme käime seal haiglas ära, saab vähemalt selgust, mis toimub. Terve tee haiglasse ei ühtegi valupoega, sõit kestis umbes 20 minutit. Hakkasin autost välja astuma, siis lõi esimese sellise tõsise valusähvatuse. Hingasin selle üle ja läksime sisse, sain kohe valveämmaemanda juurde, kes teatas, et 4cm. Ma olin üllatunud, et niipalju. Esimese lapsega peale 12h valutamist haiglasse jõudes tuvastati, et ainult 2,5cm, võikiste uuesti koju minna! Ma keeldusin ning juba tunnike hiljem teatati mulle, et nüüd on vaja pressima asuda. Teise lapsega jõudsin haiglasse peale 7,5h valutamist ning tuvastati 1,5cm, kõigest pool tundi hiljem oli aga laps käes. Nii, et igati kiire lõpuspurt. Seekord ma mõtlesin küll, et ohhoo, nüüd ma sünnitan siinsamas valvetoas paari minuti pärast. Nii siiski õnneks ei läinud. Jõudsin minna ilusasti sünnitustuppa, isegi KTG tehti. Ma küll kahest esimest korrast teadsin, et ma ei suuda piisavalt kaua paigal olla valu tõttu, aga siis mulle meenus, et seekord mul ju valud kogu aeg kaovad ära, nii et sain pikali olla küll, isegi tukkuda suutsin. Kui KTG tehtud, tundsin, et oleks vaja WC minna. See oli kohe üle koridori. Kutsusin mehe ukse juurde kaasa igaks juhuks. WC käik osutus asjatuks, küll aga hakkasin tajuma presse. Komberdasin sünnitustuppa ja käskisin mehel ämmaka kutsuda. Kuna vahepeal oli keegi teine kusagil kõrvaltoas just päriselt sünnitama hakanud, vahetus minul ämmaemand. Tehti kontroll ja öeldi, et nüüd võiks pressima hakata. Mina vastu, et aga mul pole ju isegi mitte korralikke valusid. :D Ühtlasi selgus, et lootekott ei olnud veel katki läinud ja paluti luba see avada. Ma ei olnud vastu, sest olin lihtsalt väsinud ja tahtsin, et see kõik saaks mööda. Olin kuulnud, et see avamine on valus toiming. Mina ei tundud midagi, aga kuulsin, kuidas käis pisike plõks ja vesi voolas ning õige pressimine võis alata. Kusjuures ma olin lugenud, et lootekott tehakse vajadusel katki mingi abivahendiga. Minu puhul vajutas ämmaemand sõrmega pressi ajal vastu ja oligi katki. Kui esimesed lapsed olin sünnitanud kuidagi poolkülili, siis seekord arvas ämmaemand, et võiksin käpuli proovida. Esimese lapsega ma tegelikult sain igasuguseid asendeid proovida, sest ta ei liikunud lihtsalt edasi ja ma ise ka hästi ei osanud, siis teisega läks tõesti nii kiiresti, et seal polnud midagi mõelda või valida. Ma sain hädavaevu riided seljast ja lauale, kui juba oli mul ümber mitu inimest, kes kõik käskisid pressida ja siit ja sealt hoida ja mina ainult küsisin, kus mu mees on, kus mu mees on, miks ta juba siin ei ole. Ja siis umbes peale kolme pressi oligi P sündinud, mees ka jõudis õnneks kahe pressi vahel autost sünnitustuppa, viskas kotid käest ja hoidis viimase pressi ajal mu jalast kinni, sest ma ise ei jaksanud vappevärinate tõttu lihtsalt. Seekord olime siis sünnitustoas jälle mina, mees ja ämmaemand. Ja kuna seekord tõesti polnud valusid, mis oleks mõistuse viinud ja mida oleks vaja olnud üle hingata, jõudsin ma igasuguseid asju mõelda. Maast ja ilmast, aga ka seda, et kes see loll küll otsustas, et veelkord rase olla on hea mõte ja et ma küll ei taha enam kunagi võõra inimese ees tagumik uppis olla, isegi, kui selle põhjuseks on mu oma lapse sünd. Kuna viimane beebi osutus kõigist kolmest ka kõige suuremaks, siis ikka andis teda pressida. Ma ei mäleta enam, mitu korda ma pressisin, aga ühel hetkel pea siiski tuli ja edasi ma juba teadsin, et on lihtne. Beebi anti mu kätte, vaatasin teda ja mõtlesin, et kui teda poleks kohe mu kätte antud, siis oleksin vist küll küsinud, et kuskohast te selle pilusilmse beebi mulle tõite. Ta oli tõesti nii naljakalt tumedapäine, lömmis ninaga ja kriipsusilmadega, ning täitsa oma nägu. Ja mina olin kolm korda õnnelikum. Ja umbes sada korda väsinum. Hoidsin seda beebit ja tukkusin samal ajal ja vaatasin oma kõval toolil istuvat ja tukkuvat meest ja mõtlesin, et me oleme juba vanad kalad. :D Esimese lapse ajal ei olnud mingist tukkumisest juttu. :) Seekord me perepalatit ei saanud, nagu esimese lapse ajal. Ei saanud ka ema-lapse palatit, nagu teise lapse ajal, sest haigla oli sünnitajaid täis. Sain hommikul kell 7 eelviimase koha neljases üldpalatis. Mehe saatsin koju ära ja jäin üksi oma kolmanda lapsega.

Jätkub....


22. november 2017

Kirbukakogemus, vol 2

Kuna ma sain oma esimesest kirbukakogemusest positiivse kogemuse, siis ei läinudki pikalt, kui otsustasin veelkord proovida. Vaatasin oma kapi üle ja mõtlesin, et seekord valin koha, kus saab ka suurte asju müüa, sest leidsin ise ja ka mees oma kapist riideid, mis seisma jäänud, aga mis niisama ära viskamiseks veel liiga korralikud. Valisin välja Tallinna Sarapuu kirbuka (samanimeline on minu teada olemas ka Tartus). Kuigi uurisin veidi asja ja leidsin Tallinnas päris palju kirbukaid, siis valituks osutus Sarapuu sel põhjusel, et asub mul kodule suhteliselt lähedal. Autoga ca 5-7min sõidu kaugusel, hea igal ajal kohale sõita. Samuti on see avatud iga päev 11-19, nii et jõudsin vajadusel seal käia ka peale mehe  tööpäeva, kui ta koju jõudis. Ja kohalkäimine on oluline, et boks enam-vähem korras püsiks, sest inimesed löövad selle vahel ikka päevaga ka hirmus sassi.

Sarapuus on valida kolme erimõõtu bokside vahel ja kuna kohati müüd seal asju ju ikka võileivahinna eest, siis iga müüdud asi on oluline ning tahaks ju ise ikka võimalikult vähe kulutada, et kasumiosa oleks võimalikult suur. Eks?! Niisiis rääkisin oma plaanist ka õetütrele ja küsisin, kas ta oleks ehk huvitatud boksiendi jagamisest. Lõime käpad ja otsustasime võtta 4 nädalaks kõige suurema boksi (alates neljast nädalast on soodushind) ja selle aja möödudes pikendasime veel kaheks nädalaks. Teist korda neljaks nädalaks ei võtnud enam seetõttu, et esimesed neli nädalat näitasid ära, et mida rohkem kuu lõpu poole, seda vähem ostetakse. Eelmisest palgapäevast oli juba kaua möödas ja uus polnud veel saabunud. Ühtlasi võib siit teha loogilise järelduse, et kui rentida boks lühemaks perioodiks, siis tasub rihtida palgapäevade lähedusse, nagu ikka. Teine põhjus, miks ma rohkem pikendada ei soovinud, oli see, et mul tekkis tunne, et seal on ikkagi omad püsikliendid, kes käivadki mitu korda nädalas otsimas uut kaupa ja neil on juba kõik boksid mitmeid kordi läbi lapatud ning meil ei olnud enam eriti midagi hooajalist ka juurde viia. Pigem mõtlen, et rendin mõne kuu pärast uuesti.

Kui lastekirbukas on ilmselgelt üks sihtrühm e lapsed ja nende vanemad, siis Sarapuus oli pilt hoopis kirjum. Seal oli täitsa huvitav vaadata, kes kirbukas käivad. Ja tõesti, võib öelda, et inimesi igast vanuserühmast ja erinevate võimalustega. Ja vastavalt sellele võis sealt osta ka. Ma esimestel kordadel ei suutnud ise mitte ühtegi boksi lapata, sest mul hakkas sõna otseses mõttes pea ringi käima. kuna bokse on seal vist mingi 300 ringis, siis võib ette kujutada, kui palju seal asju müügis on ja pead rahul olema, kui keegi midagi sinu boksist leiab. No ja paljudes boksides on ju nö terve pere asju. Loogiline, on ka neid, kus müügil ainult ühe inimese ühte mõõtu riided. Aga tagasi klientuuri juurde. Muidugi, see pole minu asi kommenteerida ja ega mind laias laastus huvita ka, kes kus kohast mida ostab, kuid tegin lihtsalt mõned tähelepanekud. Nägin seal nii lastega emasid, keskealisi paare, teismelisi poisse, tüdrukutest rääkimata. Terveid perekondi pühapäeva veetmas. :) Tegelikult oli see üsna lahe, ema lappas riideid, lapsed mängisid mängutoas, isa istus all diivanil ja jõi kohvi. :)  Paar korda juhtusin nägema lõunapausil olevaid vanemaid härrasid. Kord sattusin kahe vanaproua peale, kes olid oma paremad riided selga pannud, huuled punaseks värvinud ning omavahel itsitades kirbukal shoppasid. Teine kord pani üks vanem proua oma riideid müüki. Nägin ka selliseid inimesi, kelle puhul võiks esmapilgul arvata, et nemad oma jalga kirbukasse ei tõsta ja mitte ainult naisi, vaid ka mehi. Viisakalt öeldes inimesi, kes kulutavad oma välimuse peale väga suuri summasid ja kes sõitsid ette väga kallite autodega. Ilmselgelt ei tohi ka siinkohal eelarvamuste küüsi langeda. Mõnes mõttes ka mõistlik ju, et kui oled oma riided ostnud väga suure raha eest või kulutad väga suuri summasid muul moel oma välimuse muutmisesse, siis on need riided mõistlik ühel hetkel uuesti maha müüa. Samas seisin kord kassajärjekorras, kui minu eesoleva naisterahva arve oli ligi nelisada eurot, nii et ilmselgelt ei tulda sinna ka kulutama just väga väikseid summasid. Aga kuna mind tegelikult tõesti ei huvita, kes kuidas oma aega ja raha kulutab, siis seda kõike siin lihtsalt tähelepanekute korras, et kirbukas ei ole kindlasti mitte ainult väikese rahakotiga inimeste jaoks, vaid seal müüb ja ostab tõesti väga erinevaid inimesi. Nii, et kui kellelegi oli seni kahtluseid või valehäbi kirbuka osas, siis julgen endiselt kõigile soovitada.

Veidi statistikat ka. Rentisime lõppkokkuvõttes boksi kuus nädalat ja maksime selle aja eest 94 eurot. Asju müüsime 354 euro eest, millest minu pere tuluosa oli 208 eurot. Müügis oli kokku viie täiskasvanu ja kolme lapse kasutatud riided, lisaks muu pudi-padi ja üks suurem ports Pauleni pükse. Kusjuures, Pauleni püksid oli üks peamisi põhjuseid, miks ma üldse boksi rentida tahtsin, sest mul on mingi osa pükse, mis juba pikalt seisma jäänud ja hindasin need päris suurelt ka alla. Aga kahjuks osteti neid seal üsna vähe, ainult 10 paari.  Hea, et ma lisaks veel muid asju viisin. :D Mis üsna kohe ära osteti, olid taaskord üleriided, nii laste kui ka täiskasvanute omad ja neid oli meil üsna mitu. Järgi jäi küll kaks mantlit, mis said hiljem viidud. Jalanõusid osteti ainult üks paar, need olid meeste tennised. Jäime ilmselt veidi hiljaks, sest KS asju enam ei osteta ja talve omad tõenäoliselt juba kõigil olemas ka. Ära osteti ka peaaegu kõik kleidid. Ma ei tea, kas see tulenes sellest, et jõulupidude hooaeg on algamas või ongi kleidid populaarsed. Nö põnevamatest asjadest läksid müügiks veel vesipiip ja retrovälimusega rulataja kiiver. Lisaks siis veel kõike muud - pluusid, seelikud, kampsunid, bodyd jne. Kuna vahepeal tekkis seal müügis ka seisak, siis mingi osa asju tõin vahepeal ära ja asemele viisin uued asjad.  Kusjuures, Sarapuu pakub ka nö komisjonimüügi võimalust. Seda siis sellistele asjadele, mis on nii suured, et boksi ei mahu. Selle eest võtavad nad 20% vahendustasu. Ise müüsin niimoodi ära ühe toakiige, mis võttis meil lihtsalt ruumi.

Sarapuu pakub võimalust kinnitada kõikidele asjadele külge turvaelemendid. Ja need väravad seal tegelikult ka töötavad. Seda kuulsin paar korda, kui elemendid unustati eemaldada. :) Siiski juhtus see, et vähemalt kaks asja võtsid jalad alla ja läksid meil kaduma. Üks müts ja üks kaelaehe. Rahalises mõttes ei olnud see suur kadu, sest mõlemad olid müügis kahe euroga. Aga nii põhimõtteliselt ajab see siiski kopsu üle maksa. Samas ei välista, et need kunagi keegi üles leiab. Sest samal moel läks juba teisel päeval kaduma üks mu laste jakike. Müüdud asjade hulgas seda polnud ja kusagilt mujalt boksis ma seda ka ei leidnud. Kuna tegemist oli üsna silmatorkava värviga, siis oleks see kohe silma hakanud. Aga samal päeval, kui läksin boksirenti pikendama, oli see jakk maha müüdud. Müstilisel kombel oli see jälle välja ilmunud. :D  Müüjad ütlesid selle peale, et vahel inimesed peidavad asju kusagile muude asjade alla, kus on rohkem kaupa ja tulevad siis ostma, kui raha tekib. Nii on asju välja tulnud ka mitme kuu pärast. Inimestest mõtlematu, sest ok, sa võid ju hiljem maksma tulla, aga mina ei pruugi seda raha enam saada, kui olen vahepeal boksirendi lõpetanud. Sest seal ei ole nö jälgimissüsteemi, et mis asi kelle oma on, va boksinr, mis hinnasildil kirjas. Aga kui vahepeal tuleb boksile uus rentnik, siis oleneb juba kõik tema aususest, aga tagantjärgi mind ilmselt keegi enam taga otsima ei hakka.

Kas ka ise midagi ostsin. Jah, ikka. Nagu tavaliselt, siis lastele, sest kes see ikka enda peale raha kulutab, eksole?!  J sai kohe esimesel päeval endale Bebe Organicu kleidi.Esimesel päeval ostsin selle ainult seetõttu, et nägin seda just paar päeva enne nende Facebooki lehel ja küsisin boksinr järgi. Kleit oli tutikas, siltidega, 25 eur eest. Suurusele 2-3a, st ta peab veel aasta ootama enne, kui seda kanda saab. Kes kursis, see teab, et BO asjad on väga kallid ja täishinna eest ei raatsiks ma neid vist kunagi osta. Aga see kleidimuster oli juba siis mu lemmik, kui BO neid alles ise müüs, aga tol ajal kui neil soodukas oli, ei suutnud ma otsustada, mis suuruses täpsemalt osta ning kui lõpuks otsusele jõudsin, olid asjad läbi müüdud. :) :( Kuna BO kleidid on klassikalise lõikega, siis ei ole sellest absoluutselt mitte midagi, et peame veel aasta ootama kuni J seda kleiti kanda saab. Lisaks leidsin talle sealt väga korralikul Kuoma talvesaapad. J veel ei kõnni, aga kuna ta hakkab ilmselt enne suurema lume saabumist, siis olid need saapad väga hea leid, sest meil neid väikseid ei olnud enam alles. L sai suveks ühed tutikad lillelised tenkud. J veel kaks pika varrukaga tutikat t-särki. P ja J said kevadeks joped. Mõlemad väga hea leid, sest väga minu maitse järgi. Midagi oli justkui veel, aga enam ei tule meelde.

Kuigi ma kulutasin kirbukal ka ise raha, siis piltlikult võib tegelikult öelda, et kui Lastekirbukal müüdud asjade eest saadud rahaga ostsin endale uue talvemantli, siis Sarapuu kirbukal müüdud asjade eest lasin eemaldada oma tarkusehamba. :( No polnud kumbki soodne, nii et mõlemal juhul on kirbukamüük ennast igati õigustanud. Aga kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et kappides on jälle ruumi ja mõni suurem asi on nüüd lihtsalt jalust ära.

Kuidas teil, kas olete vahepeal kirbukal käinud? Ostmas või müümas?
Mina igatahes planeerin juba järgmist renti Lastekirbukal. Kuna kõik kolm last on vahepeal jälle usinalt kasvanud, eriti kaks pisemat, siis on kogunenud hulk riideid, mida võiks proovida maha müüa. Viin ka sinna kindlasti mingi osa Pauleni pükse, nii et annan sellest siis ka Facebooki lehel teada.

19. november 2017

Kui laps läheb lasteaeda, vol. 2

See, kui esimene laps läks lasteaeda, tundub nüüd juba terve igavik tagasi olevat. Tänaseks on L nii suur ja iseseisev ning tubli lasteaialaps, et vaata ja imesta, kas päriselt on tegemist sama lapsega. Eriti, kui ma lähen lasteaeda järgi kõigepealt P rühma ja seal need pisikesed päkatsid rivis oma emmesid-issisid ootavad ning ise sealjuures nii pisikesed tunduvad oma suurte silmadega. Minnes seejärel L rühma, kus juba täitsa suured lapsed oma tegemistest jutustavad, oleks nagu teise maailma sattunud.

P lasteaiatee algas sel kevadtalvel, kui ta oli umbes 2a2k vanune. Tegelikult pakuti meile lasteaiakohta juba eelmisest sügisest, aga seda teise lasteaeda. Kuna kolmas laps oli perre sündimas ja ma nagunii kodune olin, siis otsustasime sellest kohast loobuda, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed käivad erinevas lasteaias. Lisaks tundus P eelmisel sügisel liiga väike olevat ja mähkmevabadus polnud ka veel saabunud. Kuigi ma tean, et viimane pole takistuseks, on see siiski minu isiklik eelistus. Aga kui P 2a sai, oli ta muutunud palju asjalikumaks ja kuna ta on üsna aktiivne tegelane, siis nägin ka, et beebi kõrvalt ei jäänud mulle piisavalt aega temaga organiseeritult tegeleda. Kahjuks ei jõudnud me enam alati ka muusikatundidesse, kus me kuni beebi sünnini iga nädal käinud olime. Nii jäigi ainult koduaed ja lähim mänguväljak ning praktiliselt olematu kokkupuude teiste lastega lisaks oma õdedele. Lisaks sinna juurde minu enese sünnitusjärgne kergelt depressiivne olek. Nii me asja mehega arutasime ja otsustasime L lasteaiast uurida, kas ehk pisikeste rühmas vaba kohta juhtub olema. Nii see tõesti oli ja saimegi P-le lasteaiakoha.

Mõnekuuse beebi kõrvalt oli minul keeruline kodust ära olla, niisiis jäi harjutamine seekord issi õlgadele. Ja selgus, et meie muidu aktiivne, iseseisev ja asjalik poja oli ühtäkki issi jala küljes rippuv tegelane. Igatahes naersin esimestel päevadel, et ega lasteaias käib meil issi, P on niisama kaasas. Issi leidis sealt endale kohe uue sõbra ka. :D  Aga nali naljaks. Peale esimest nädalat me eriti positiivselt meelestatud polnud. Hapu! Nagu armastab mu mees öelda olukordade kohta, mis pole paljulubavad. Otsustasime, et proovime nädala veel, siis vaatame. Tegemist polnud tegelikult täisnädalatega, sest vahepeal olid pühad ka. Aga siis ühel päeval täitsa tühjast kohast jäi P üksi lasteaeda. Issi ütles, et käib korra ära ja tuleb varsti tagasi. Kuulatas kõige pealt, kuidas asi edeneb. P nuttis paar minutit nii moe pärast (see oli tõesti pigem teeseldud nutt) ja läks siis oma tegemiste juurde. Issi tuli tunnikeseks koju ja läks siis järgi. Nii pikenes iseseisvalt lasteaias veedetud aeg iga päevaga ja kolmandal nädalal jäi P juba lasteaeda ka magama. Esimestel päevadel oli see ka väikest mõõtu draama, aga ka sellest saime üle. Kusagil kevadel selgus, et tõenäoliselt ei jätka P sügisest samas rühmas, vaid läheb uuesti väikeste rühma. Sellest oli mul alguses tuliselt kahju, sest õpetajad olid nii toredad ja tegid lastega nii lahedaid asju. P oli nendega harjunud ja ootas juba kuu aja pärast peale alustamist lasteaeda minekut väga. Tegelikult peab ütlema, et üldse ei ole P-ga peale paari esimest nädalat mingeid suuri raskuseid olnud, et ta minna ei tahaks vms.

Tegelikult kõige-kõige keerulisem oli meie ja ka P enda jaoks ilmselt see, et ta ei osanud lasteaeda minnes üldse rääkida. St, et alati ei saanud temast õpetajad aru, teistest lastest rääkimata. See omakorda põhjustas aga vahepeal selliseid keerulisi ja kurvaks tegevaid asju, nagu hammustamine ja löömine. Ma ikka nutsin selle pärast päris mitu korda. Minu jaoks oli nii raske, et minu laps teeb midagi, mis põhjustab teistele lastele ja ilmselt ka vanematele (südame)valu. Õnneks läks ka see mööda. Nagu õpetajad ütlesid, ta oli rühmas kõige väiksem ja teised lapsed said sellest aru ning andsid andeks. Ajaga õppis ka P, et hammustamine ei lahenda midagi, pigem toob see endaga kaasa mängukeelu jms.

Suvevaheajale jäädes oli kõige kurvem see, et teadsime, et sügisest läheb P uute lastega uude rühma. Kartsin, et see toob kaasa uued kohanemisraskused, sest kõik oli uus. Kartsime, et peame nullist alustama. Õnneks see siiski päris nii ei läinud, sest ka uued õpetajad on toredad. Esimesed paar päeva pidi issi natuke alguses P-ga lasteaias olema, aga kõik sujus ja mingeid suuri raskuseid ei esinenud. Eks väga palju aitas asjale kaasa ka see, et P hakkas suvega rääkima. Kui jaanipäeval ei tulnud tema suust veel ühtegi arusaadavat lauset ja üldse olid tema sõnavaras mõned üksikud sõnad, siis augusti teises pooles rääkis ta juba korralikke pikki lauseid ja uued rühmaõpetajad üldse ei uskunud, et  veel kaks kuud tagasi ta praktiliselt ei rääkinud midagi. Nüüd, novembris, saab ta juba pikad selged jutud ära räägitud ja lasteaias ütlevad õpetajad, et P-st on väga palju abi. Ta on nüüd rühmas kõige vanem ja teab tänu kevadisele kogemusele, kuidas asjad käivad ja seetõttu oskab ka teistele vajadusel ette näidata.  Siiski on mu lastel see omadus, et uued asjad ja eriti uued olukorrad põhjustavad neis kohmetust. Nt ei tahtnud P paar nädalat liikumistundides üldse kaasa teha. Istus seina ääres pingi peal ja vaatas, mida teised teevad. Samuti ei tahtnud ta isadepäeval kaasa mängida ning pildistamise ajal ei lasknud endast portreefotot teha (seda ei lasknud L ka omal ajal), aga grupipildi peale ikka läks.

Tänaseks käib P lasteaias ikka kohe väga suure rõõmuga. Läheb hommikul rõõmuga ja tuleb õhtul ka heas tujus. Kui ta kord pidi tõbisena koju jääma, siis oli sellest ikka väga palju nuttu. Ta ei saanud üldse aru, miks õde võib minna, aga tema mitte. Vahel, kui ta tundub üsna väsinud olema, olen ma ikka öelnud, et jää koju, aga ta pole üldse nõus. Tema tahab minna ja kõik. Millegagi ei meelita teda koju jääma. Ainult siis jääb, kui õde ka jääb. Kuna nii pisikestel veel päris otseseid sõpru ju pole, sest pigem mängitakse kõrvuti, kui koos, siis usun, et väga suur osa selles on õpetajatel. Mul on hea meel, et meil on nendega vedanud!

16. november 2017

Potitreening, vol 2.

Tegelikult on sellest hetkest, kui meie teine laps sai mähkmevabaks, varsti juba terve aasta möödas ja ega ma enam nüüd väga täpselt mäleta ka, kuidas kõik toimus, aga nii nagu esimese lapsega läks, sai ka teine mähkuvabaks umbes 1a 10k. Ja tegelikult oli see üsna kiire treening. Arvan, et tõsisemalt nägime vaeva umbes 2 nädalat ja peale seda ta reguleeris juba ise üsna hästi potil käimist. Kui minna ajas veelgi tagasi, siis P tegi esimest tutvust potiga umbes aastaselt, kui ta paar korda tundis poti vastu huvi. Ma kasutasin juhust ja panin ta potile istuma. See kestis umbes 2 sekundit, et ta seal paigal püsis. Rohkem ei proovinud. Siis jäin ma oma kolmandat last ootama ja potitreening ei olnud üldse primaarne, sest mul oli esimesel trimestril kogu aeg peal suur väsimus ning lisaks ka paha olla. Seda enam, et mulle tundus ka, et P ei võtaks üldse vedu, sest tõi iga kord ise kiirelt mähku ja nõudis selle jalgapanekut, kui tundus, et mähkuta olemise aeg kestis liiga kaua ja oli oht, et midagi jookseb põrandale. Sügise poole tundus mulle, et ta hakkas uuesti vaikselt poti vastu huvi üles näitama, aga mina olin omadega nii hädas, et ainus, mida teha jaksasin, oli voodi ääre peal istuda ja oodata, et kolmas beebi ükskord ometi sündida tahaks. Mingist potitreeningust ei tahtnud mina ise sel hetkel midagi teada, sest ma lihtsalt ei jaksanud niisamagi olla, veel vähem kedagi mitmeid kordi päevas potile meelitada.

Oktoobri lõpus sündis pesamuna J. Ja ilmselt pole see tunne enamikule mitme lapse vanematest võõras, et sel hetkel, kui on vastsündinu majas, tundub hetkega, et suuremad lapsed on kuidagi niiiiiii suured, samuti kõik nendega seonduv. Nii ka minul, umbes 1,5 nädalat peale pesamuna sündi tundsin, et ma ei suuda enam kahe lapse mähkmeid vahetada ja on aeg potitreening tõsiselt ette võtta. Mõeldud-tehtud! Varusime portsu ägedaid boksereid ja asusime treeningu kallale. Reeglid olid samad, nagu esimese lapsega. Ja kuna me beebi tõttu nagunii suurt kusagil ei käinud, siis saime rahulikult kodus harjutada. Hommikupoolikul mähkmeta, pärastlõunal mähkmega kuniks hakkas mingi rütm tekkima. Alguses iga paarikümne minuti tagant küsisime, kas lähme, aga otseselt tagant ei sundinud. Ma üldse ei mäleta, et P jaoks oleks nr 1 kontrollimine mingeid erilisi raskusi põhjustanud. Ilmselt mõned "õnnetused" siiski juhtusid, see on tavaline. Küll aga mäletan seda, et nr 2 tõttu pidime me nii mõnigi kord pükse pesema. Seda olin ma peljanud, sest P puhul ei saanud kunagi aru, millal tal vaja minna oli. Kuid minu õnneks ta jälestas seda tunnet, et midagi on püksi tulnud ja õppis ka nr 2 üsna ruttu kontrollima. Samuti mäletan ma seda, et detsembri alguses, kui P oli 1a 10k läksime me minu töökoha lastejõulupeole vanalinna ja kui hakkasime sealt tagasi Nõmmele sõitma, unustasime me laste käest küsida, kas äkki WC vaja minna on. Polnud kaugele jõudnud, kui L teatas, et tal on vaja kohe, nüüd ja praegu minna ja kogu selle sõidu, mis kestis ehk 10-15 minutit, me muud ei kuulnud. Palusime kannatada!:) No mis sa teed keset linna?! Olin üsna veendunud, et P on samuti vaja minna, aga tema ei teinud piuksugi. Samas ma tema pärast ei muretsenud ka, sest igaks juhuks olin talle ka mähku pannud, sest ei teadnud, kaua ära oleme ja mis tingimused ees ootavad. Koju jõudes oli aga mähku kuiv ja ta pani kohe jooksuga WC poole.

Kui me alustasime potitreeninguga tõsisemalt novembri esimeses pooles, siis kuu lõpus võtsin ma küll veel ühe mähkmepaki lahti, aga kasutasime sealt vist ainult 4-5 mähet ja neidki siis, kui kusagile läksime. Viimaseid neist siis veel detsembri alguses, aga kõik need jäid kuivaks ning viskasin ära, sest nende sisemus läks nö vatiks kokku. Ja nii me siis otsustasime, et aitab küll. Kuulutame lapse mähkuvabaks ja kusagile minnes võtame igaks juhuks kaasa poti ja varuriided. Ma ei mäleta, et viimaseid oleks kunagi "õnnetuse" tõttu vaja läinud. Potitreening nr 2 oli lühikese aja jooksul edukalt lõpule viidud. Kõige rohkem rõõmustasingi selle üle vist mina, et ei pidanud enam päevas mitu korda kahe lapse mähkmeid vahetama. Emmede rõõmud, eksole!? :)

Kui lühidalt kokku võtta, siis olen rõõmus, et mul on kahe esimese lapsega nii lihtsalt läinud, et mõlemad olid ammu enne 2a saamist mähkmevabad. Eks näis, kuidas läheb kolmandaga, sest tema on nii mõneski mõttes teisest puust tegelane! :)