8. juuli 2017

Romper, jumpsuit, one-piece...

Mul ei ole õrna aimugi, kuidas sellist riideeset eesti keeles nimetatakse... Help, anybody? Vahepeal mul isegi oli mingi sõna, mille mees nii muuseas nimetas, aga seegi on jälle meelest läinud. :) Igatahes ostsin ma selle lõike väikse kahtlusega hinges juba umbes aasta aega tagasi ja mõtlesin, et proovin siis ise järgi, kas seda on tõesti võimalik niimoodi peaaugust selga saada ja mida lapsed sellest arvavad. No vahepeal on möödunud aasta... Ma ei tea isegi, miks see lõige mul seisma jäi (paraku pole see ka ainus selline lõige, mille ma ostnud olen ja mis oma aega ootama on jäänud. :( :) Aga küll ma need ükskord kõik järgi proovin.) Peale vaadates tundub see romper selline mõnus riideese, mida hea suvel kanda. Sups ja seljas! Hea randa minna või siis ka tudukatena kanda. Ainus asi, mida meil pole, on suvi...


Tegemist on sellise mõnusa lihtsa õmblemisega, mille saab valmis nii umbes poole tunniga. Ainult kangast läheb palju, aga võib ka vanu t-särke kasutada väiksemate suurute puhul. Võimalik õmmelda lühikese varrukaga, pika varrukaga, ilma varrukata. Lõige olemas kuni suuruseni 116. Mulle tundub, et läheb pigem varem ja on üsna täpne, ilma erilise kasvuvaruta. Seega, kui soovi, siis kahtluse korral pigem suurem number võtta, saab paremini selga ka. Kes julgeb, teeb proovi!


Nagu eespool mainisin, selga käib peaaugu kaudu. Olin näinud videosid, kuidas emad neid lastele selga panevad ja see käis imelihtsalt. Kuidas kommenteerin lähtudes isiklikust kogemusest? Ausalt, nii lihtsalt see esimesel korral päris ei läinud, kui mulle tundunud oli, et võiks minna, aga midagi keerulist ka mitte. Mu ligi 5-aastasel tütrel käis see selga sups ja sups, polnud probleemi. Mu 2a 5k poeg tahtis väga selga panna, aga potile minnes sattus vähe segadusse, et polnudki midagi alla lükata. :D Vajas abi. Aga ilmselt harjuks ära, kui veidi tihedamini seda talle selga panna. Pesamuna, kes kannab praegu suurust 74, oli selgasaamine nii ja naa. Kuna tema puhul tuleb arvestada mitu korda päevas mähkmevahetamise vajadusega, siis ilmselt muutuks veidi tüütuks tema jaoks see riietamise protsess, aga saaksime hakkama.



Õmblemise poole pealt on ilmselt kõige olulisem õige venivusega kanga valik. Kui kangas piisavalt venib, pole valmis eseme selgasaamine probleem. Samas tundub siiski, et tegemist pigem saleda lapse riideesemega, kuna peale peaaugu ei ole ühtegi võimalust romperit selga saada. Pole trukke, lukke, nööpe vms. Mis teisest küljest teebki asja lihtsaks.


Enne, kui ma lõike ostsin, lugesin läbi kõik, ligi 200 kommentaari selle lõike kohta. :) 99% oli positiivne tagasiside, kõigile meeldis, lapsed vaimustuses, issid samuti, et hea lihtne selga panna ja pole mingit riiete kokkusobitamise küsimust. Leidsin ainult paar üksikut kommentaari, mis olid veidi negatiivse alatooniga, aga nende puhul jäi ka mulje, et nad polnud päris täpselt aru saanud, mis lõike nad ostsid. Meie issi arvas esialgu, et hapu... :) Pean teda veel veenma. :) Lapsed panid rõõmuga selga, et proovida uut ja huvitavat riideeset, kuid vanem tütar eelistab mul hetkel pigem seelikuid kanda ja pojal on peal suur ise-ise-ise, nii et riideeset, millega võib abi vaja minna, ta hetkel väga ei soosi ja kuna pole ka korralikku suve, siis pole ka väga põhjust olnud sellega õue peale laiama minna. Pesamunal on ükskõik, mis talle selga pannakse. Mulle endale see riideese aga väga meeldib, sest tundub ülimugav ja on ka väga äge vaadata. Kuna ma eriti hetkel kodust kaugemale ja poodi või paljude laste sekka ei satu, siis ma ei tea, kas ja kui palju Eestis selliseid rompereid müügil ja kasutuses on, aga Instagramis tundub mulle, et ameerika emad muud ei õmblegi. :) Neid tehakse nii uuest kangast kui ka taaskasutusmeetodil vanadest t-särkidest. Neid on Instas lihtsalt niii-niii palju. Ja kõik need näevad ülilahedad välja. :)



Mida teie arvate?

10. aprill 2017

Kevadine kapikoristus

Tundub, et ma siia blogisse enam suurt rohkemat ei jõuagi, kui ainult soodukaid välja kuulutama. Katsun ennast parandada. :) Seniks, tule shoppama. :) Siia.


12. märts 2017

Üle pika aja...

Vaikus siin blogis on juba väga pikaks veninud. Mõtlesin selle vaikuse murda sellega, et tutvustan ennast ja oma tegemisi üle tüki aja. Need, kes minu blogisse või Facebooki lehele juba algusaegadel sattusid, need ilmselt on nii enam-vähem kõigega kursis, aga kuna aja jooksul on ikka uusi liitujaid tekkinud, siis ei tee väike ülevaade ehk paha.

3,5a tagasi olin ma ühe lapsega kodune ema, kel polnud plaanis veel tööle minna, sest soov oli ka teine laps saada. See teine lasi aga ennast veidi oodata ja niisama arvutis ja teleka ees aja surnuks löömine tundus kuidagi jabur ja väga igav ka. Nii ma siis tundsin, et lisaks lapsele on mul vaja ka midagi päris oma ja ühel hetkel mõtlesin, et hakkaks blogima. Ei olnud mul õrna aimugi, millest ma täpselt kirjutama hakkan või kui pikalt minus see blogimisesoov püsida võiks või kuhu välja viib. Aga asjad kujunesid kuidagi nii, et ühel hetkel avastasin ennast Pinterestis ringi vaatamas ja koduõmblejate blogidesse sattumas. Peamiselt ameeriklaste omadesse. Sealsetest blogidest leidsin esimesed tasuta lõiked laste riiete õmblemiseks. Ja nii ma mõtlesin, et äkki prooviks veidi õmmelda ja oma peaaegu olematud ning roosteläinud oskused meelde tuletada. :)

Nüüd võiks öelda, et ülejäänu on juba ajalugu.... Eks ta mõnes mõttes on ka. Kes soovib, tuhnib veidi siinsamas blogis ringi ja saab näha/lugeda, mida ma aja jooksul teinud olen. Ja kes lugeda ei viitsi, võib Facebooki alumeid sirvida. Ajaloost palju põnevam on ehk pigem hetkeseis.

Tänase seisuga on minust eneselegi veidi ootamatult kolme lapse ema saanud. :) Ja ma olen endiselt kodune. Mul on kaks tütart ja üks poeg.  Aga mul on endiselt ka mu õmblemine. :)  Ma tean, et nii mõnigi teist küsib nüüd, et aga kuidas ma jaksan kolme väikse lapse kõrvalt veel ka õmmelda. Ega seal mingit erilist valemit pole. Ma ei pea ennast kuidagi eriti võimekaks emmeks või kellekski, kes palju teeb ja palju jõuab. Pigem vastupidi, olen suhteliselt laisk inimeseloom. Aga on asju, mis silma särama panevad ja üks neist asjadest on praegu õmblemine. Muul ajal olen ma samamoodi suurema osa ajast väsinud, nagu enamus väikeste laste emasid, sest uni on katkendlik, samamoodi joon ma aeg-ajalt külma kohvi ja söön külmaks läinud toitu ja mitme tegemise vahepeal lahendan suuremate laste "maailma suurimaid muresid" e tülisid. Trenni pole ammu saanud, juuksurisse jõuan pigem harvem, kui tihti. Raamatute lugemisest unistan kogu aeg. Jne jne. Aga õmblemine on minu piksevarras. Ma teen seda, sest mulle meeldib ja ma saan sellest uut energiat. See maandab mind ja hoiab mind reel ja olgem ausad, aeg-ajalt ka hulluks minemast. :)

Mõni küsib nüüd, et aga millal ma õmblen? Peamiselt õhtuti. See "minu aeg" on õhtul 22-00 vahel, peale seda, kui lapsed on lõpuks magama jäänud. Õnneks või kahjuks olen ma õhtuinimene, kelle energiatase tõusebki maksimumi alles hilistel õhtutundidel. Õhtuinimene on ka mu mees. Aga meie lapsed on.... lihtsalt lapsed! :) Nad ärkavad hommikul kell 7 ja uinubki viimane u kella 22 paiku, olenevalt sellest, kui pikk või lühike on olnud lõunauni ja kui väsitav on olnud päev. Ilmselt on ka nemad kõik õhtuinimesed, sest magamajäämine on meie peres katsumus omaette, kuigi meil on oma magamamineku rutiin ja puha. Ega palli ikka naljalt kasti ei suru või oli see vastupidi... :) Tänase seisuga on kaks suuremat ka lasteaialapsed, mis annab mulle kolmel päeval nädalas vajaliku hingamise ruumi, sest esialgu käib poeg lastaias kolmel päeval hommikupoolikul. No ja mind on tegelikult õnnistatud lastega, kelle beebiea lõunauned kestavad pikalt, ikka nii 4-5h. Nii, et nüüd saan ma ka juba päevasel ajal veidi õmmelda.

Muidugi ei saa ma ka ära unustada oma armast meest, kes mind igati toetab. Mul on temaga vedanud. Kui on vahel nii, et vaja mõni kiire tellimus valmis saada, siis valvab ta lapsi ja laseb mul õmmelda. Samuti osutab ta mulle suurema osa ajast kulleri- ja postiteenust, sest ise ma naljalt sinna automaadi juurde vahepeal ei sattunud. Ning raamatupidamise teenust, sest see, mida ma teen, on täitsa ametlik ja kulud-tulud on ikka vaja kontrolli all hoida. Ja eks peretoetus on ikka väga oluline, eriti, kui ei saa tööd teha nö kaheksast viieni.

Ma pean ikka rõhutama, et ma ei ole õmblejaks õppinud. Kõik, mida ma oskan, olen kaasa saanud kas emapiimaga või siis ise raamatutest ja internetist sõrmega järge ajades õppinud. Tänapäeval on ju tegelikult väga lihtne, kui on soov midagi praktilist juurde õppida. Lööd aga Google lahti ja otsid. Õnneks on olemas inimesi, kes viitsivad kirjutada igasugu pildimaterjaliga blogipostitusi või veel parem, teha detailsed videod. Enamasti vaatan/loen ma inglise keeles.  Siiski, üsna sageli tunnen ma, et tahaksin ühel hetkel ka päriselt kooli minna ja mõned asjad lasta endale puust ja punasega selgeks teha. Minust ilmselgelt ei saa kunagi päris rätsepat, kes kogu garderoobi valmis õmbleb, aga selline mõnusal tasemel koduõmbleja tahaksin küll olla. Ja õppida on mul päris kindlasti veel kõvasti. Siiski julgen ise öelda, et selle 3,5a olen ma kindlasti arenenud. Oleks ka imelik, kui seda juhtunud poleks, eks. :) Siis ma ilmselt lihtsalt enam ei õmbleks.

Kui ma alustasin, siis õmblesin ma peamiselt taaskasutusmaterjalidest. Head kangad on suht kallid ja alguses tundsin, et ma ei julge neid käkki keerata. No ja risk oli täitsa olemas, sest oskused... :) Nii oli taaskasutusmaterjal täitsa hea alustamiseks. Nüüdseks olen ma neist aga peaaegu loobunud. Ühest küljest seetõttu, et ma saan poodi üsna harva ja lihtsam on lahti lüüa mõni e-pood ja sealt tellida. Samas pole ma enam taaskasutusest ka selliseid põnevaid mustreid leidnud, millest õmmelda tahaks. Lisaks on taaskasutusmaterjalidest õmblemine minu jaoks üsna ajakulukas, sest peab mõtlema ja kombineerima ja sobitama, et millise lõikega ja mis suurusele püksid neist välja tulevad. Vahel jääb jupike puudu või ebamõistlikult suur tükk üle, millest samas siiski enam teist paari ei saa jne jne. Samuti hakkas ühel hetkel rohkem tellimusi tulema ja nii hakkasin otsima ilusaid kaalukangaid. Nendega on aga see häda, et kahjuks ei tea ju kunagi, mida sa päriselt saad. Neile pole koostist juurde kirjutatud, aga see on ju siiski vajalik teada, kui on soov õmmeldud asju müüa. Nii olen ma vaikselt ka nendest loobunud. Mõned on mul siiski veel kodus järgi, eks paistab, mis nendest saab.

Tänase seisuga tellin ma ca 95% materjalidest välismaistest e-poodidest. Peamiselt Saksamaalt ja Põhjamaadest, aga ka Inglismaalt ja Prantsusmaalt olen tellinud. Ja üha enam tellin ma ökokangaid (paljud väikesed e-poed tegelikult ei müügi enam muud). Usun, et tänaseks ca 80% tellitud kangastest, mida kasutan, on kas GOTS või Öko-tex 100 sertifikaatidele vastavad.
Kui kunagi tundus (oli) kõik öko kuidagi hullult kallis, siis nüüdseks on niipalju väiketootjaid/-müüjaid tekkinud ka kangamaailma, et ka ökokangaid saab juba täitsa mõistlike hindadega. Asja teeb kalliks hoopis postikulu, mis käib sageli kilode järgi, aga siis tuleb lihtsalt mõelda ja kalkuleerida, mida tellida, mida mitte või oodata mõnda sooduskampaaniat. Samas mulle meeldibki toetada selliseid väiketegijaid, nagu ma isegi olen ning osta nende käest. Viimasel ajal on silma jäänud ka paar eesti e-kangapoodi, kus on mulle meeldivaid kangaid, aga tellimiseni pole veel jõudnud. Ehk ühel päeval teen proovi.

Kusjuures, ma tellin alati väikeseid koguseid. St enamasti tellin ma ühe mustriga kangast ca 1-2m, mitte rohkem. Seda sellepärast, et raske on ennustada, millised mustrid teile meeldivad ja mis kaubaks läheb. Teiseks sellepärast, et ma tahan ise üsna ruttu vaheldust. Kui ma peaksin õmblema ühest samast kangast korraga rohkem, kui 10 paari pükse, siis ma ilmselt ei viitsiks juba ammu sellega tegeleda. Natuke on minus vist nüüdseks peidus ka kangahoolik. :) Sest ma kogu aeg otsin uusi ja huvitavaid kangaid. Ja vahel ei suuda neile ei öelda ning tellin ikka, kuigi kodus on kuhi  juba ootamas. Nii, et kui minu käest pükse ostate, siis teadke, et teised täpselt samasugused on tõenäoliselt  jalas ainult nii umbes 5-6 lapsel. Muidugi, ma ei välista, et keegi teine samu kangaid kasutab. :D Aga ma ikka katsun silma peal hoida sellel, millistest kangastest teised parasjagu õmblevad ning väldin samade kangaste ostmist. Samas on neid koduõmblejaid, kes müügi eesmärgil õmblevad, viimasel ajal niipalju juurde tekkinud, et mul vist enamusest pole aimugi.

Kuskohast ma inspiratsiooni saan? Nagu eespool mainisin, siis algusajal olid selleks erinevad blogid ja Pinterest. Nüüdseks olen ma suhteliselt Instagrami üle kolinud, sest tundub, et see on see koht, kus elu käib. :) Mulle meeldib, et seal saab ise valida, keda ja mida ma jälgin. Ja seal on nii palju väiketegijaid, kes just Instagramis oma töid näitavad ja ka müüvad. Peamiselt jälgin vist küll ameeriklasi, aga on ka üks väga ilusaid asju tegev ukrainlanna ja mitmeid rootslasi jälgin ja sakslasi ka, aga viimaseid pigem vähem, sest neil on hoopis teistsugune stiil ja maitse. Kuigi ma ise pole Instagramis just eriti aktiivne, siis aegajalt ma siiski sinna postitan. Eriti poolikutest töödest ja sinna satuvad ka asjad, mida ma ise otseselt ei müügi, vaid saadan edasimüüjatele või otse tellijatele. Kel huvi, leiab minu konto siit.

Kui edasimüüjatest rääkida, siis neid on mul hetkel kaks, NONA Tallinna pood ja Rüblikud Saaremaal. Kel huvi, minge kohapeale vaatama. Kuna igasugune koostöö tähendab ka vastutust ja kohustusi üksteise ees, siis hetkel ei ole ma rohkem koostööpakkumisi vastu võtnud. Aga kui keegi teist tahab minuga ühel või teisel moel koostööd teha, siis kindlasti julgelt ühendust võtta. :) Kuulan kõik ära ja ehk jõuame kokkuleppele. :)

Sellest, mida ma õmblen, saab muidugi kõige paremini aimu minu Facebooki lehel, seal on ka väike müüginurk olemas. Samas olen ma endale selleaastaseks eesmärgiks võtnud mõnel laadal osalemise. Neid kohti ja kordi ei saa olema palju, sest pesamuna on alles pisike ja emmest sõltuv, aga kui mind kusagil reaalselt oma püksipoega kohata saab, annan sellest kindlasti eelnevalt Facebookis ja siin blogis ka märku. Kõige esimene koht saab ilmselt olema kevadine lasteasjade turg TTÜ-s. Sest sügisene kogemus oli päris tore ja motiveeriv ning ootan kevadisest sama. Igatahes, kui satute ka sinna, siis tulge ja öelge tere ning kui olete mu käest juba enne ostnud, siis öelge ka, kes te olete. Ma rõõmustan! :) Mul on nimede peale üsna hea mälu ja sageli mäletan isegi seda, kes mida ostnud on. :)

Tegelikult oleks mul päris palju veel kirjutada ja piltegi mõtlesin alguses näidata, aga kõik ei mahu ühte postitusse. Läheks väga pikaks. Katsun edaspidi veidi usinam kirjutaja olla ja sagedamini teiega siin kohtuda. Aga ehk saite nüüd vähemalt veidi aimu, kes ma olen ning mida ma teen. Ja kui miski jäi segaseks, siis küsige julgelt üle! :)

Seniks aga uute püksteni! ;)
Lehti

30. oktoober 2016

Beebile vajalikest ja mittevajalikest asjadest, vol 3

Olgem ausad, kui ma kunagi kirjutasin esimest ega ka siis, kui ma kirjutasin teist samateemalist postitust, polnud mul aimugi, et kunagi võiks päriselt tulla ka kolmas samateemaline postitus. Aga siin ta nüüd on, sest meie pere on saanud kolmanda lapse võrra rikkamaks! Pisike, hetkel veel nimetu pesamuna-preili sündis meie perre 27. oktoobril, kell 04.57 ja kaalus uhked 4280g ning oli 52cm pikk. Suured on nad mul kõik olnud (L vastavalt 3910g ja 54cm ning P 4055g ja 54cm). Sellest, kuidas pesamuna siia ilma saabus, ma seekord ei kirjuta. Ehk mõni teine kord. Aga täna hakkas mul mõtetes ketrama postitus nende vajalike ja mittevajalike asjade teemal ja mõtlesin, et panen kohe kirja ka, sest muidu jääb, nagu elu näitab. On lihtsalt selline vaba hetk, kus kaks pisemat magavad ja suurem tegutseb omaette. Meeski puhkab, sest eks meil on nüüd vaja see öine sünnitus ja esimesed rahutud ööd tagasi teha. Ning nõud seal kraanikausis võivad veel veidi oodata, ei juhtu nendega midagi. Kuid ärgem siis unustagem, et see postitus on ikka täitsa subjektiivne minu arvamus ning igal ühel omad mõtted ja arusaamad ses osas, eks.

Ma ei tea, kuidas teistel, kel juba mitmes laps, aga meil käis kolmanda lapse sünniks ettevalmistumine küll nii kuidagi möödaminnes. Vist juba "vanad kalad". :D Tuli vahel jutuks, et peaks vist mõtlema hakkama ja peaks vist ühte-teist ostma, aga üldiselt see sinnapaika jäi. :) Nii umbes kuu enne tähtaega siis hakkas lõpuks "kiire", sest ei tea ju ette, kas beebi otsustab sündida enne tähtaega või mõnuleb emme kõhus üle selle (sündis 40+1). Esimese asjana me siis ikkagi lõpuks ostsime ära, st tellisime taaskord Mytoys´ist uue turvahälli. Vana häll oli veel L ajast ja kuna me olime selle saanud kasutatuna, siis oli see lihtsalt oma aja ära elanud ja nägi ka sedamoodi lõpuks välja. Üldiselt ei tohiks turvahälle minu teada üle 5a kasutada ja kuna see aeg oli ka täis tiksunud, siis oli ka see üks põhjustest, miks ostsime uue. Tegelikult, kui ma oleksin ette kindlalt teadnud, et P pole meie pere viimane laps, siis oleksin juba tema beebiea ajal uue ostnud, sest vana häll nägi siis juba tõesti liiga kasutatud välja, aga praktilise inimesena ma tol ajal ei pidanud mõistlikuks enam paariks kuuks uut hälli osta. Vana hälli raami viisime jäätmejaama, eemaldatavad osad eraldasime ja utiliseerisime eraldi, et kellelegi ei tuleks pähe seda uuesti kasutusse võtta vms.

Kuna mul suurem osa Lene beebiriietest oli veel alles, ja Pauli omad niikuinii, sest "äkki läheb tarvis", siis ühel hetkel tirisin ka need kastid lagedale ja vaatasin kriitilise pilguga üle, et mida alles hoida, mida mitte ja sorteerisin asjad läbi. Paljud asjad olid meil suht sooneutraalsed ja samas ei ole mul ka mingit probleemi tüdrukule tumesinise selga panemisega. Pigem on mul probleem roosaga. :D Igatahes selguski tõsiasi, et beebiriietega oleme põhimõtteliselt kaetud, eriti bodidega. :D Neid on tõesti igas suuruses ja mõõdus. Võib-olla jooksvalt selgub, et mõnda suurust oleks juurde vaja, sest lapsed on kõik sündinud erineval aastaajal ja siis on pikk varrukas vs lühike varrukas, suveriided vs talveriided jne. Ja ehk mõni pika varrukaga pluusike või kampsik ka on jooksvalt vaja juurde soetada, sest neid tundus kuidagi vähe olevat. Aga eks paistab.

Ühel hetkel pesin kõik riided korra läbi ja surusin need kummutisse enam-vähem suuruse järgi ootele. Just täna mõtlesin, et pean nüüd lähipäevil veel korralikult asjad uuesti läbi sorteerima, sest ei leia sealt sahtlist midagi üles. :)

Ma ei hakka siin nüüd detailset ülevaadet sellest tegema, mida ma alles hoidsin, mida mitte, aga nii lihtsa loeteluna sai beebi jaoks ära ostetud järgmised asjad:

- Turvahäll
- Kummuti beebiriiete tarbeks (sest eelmises olid juba Lene ja Pauli riided ees)
- Talvekombe s 62 (Huppa Titeturult) millega ma loodan, et veab ikka kevadeni välja. Peaks vedama, sest tundub piisavalt kasvuvaru omavat.
- kojutoomiseks uue body ja meriinovillased papud (viimased olid mul küll Pauli ajast olemas, aga kogemata kombel suutsin ma need pesus nii kokku vanutada, et vist ei lähe enam nukule ka jalga :D), püksid õmblesin ise :D
- voodilina võrevoodisse ja kate mähkimislauale (viimane hakkas meil äärtest lagunema)
- kapuutsiga beebirätik ja pesulapp
- mõned apteegikaubad, mis ikka tarvis (neist saab lugeda ka esimeses ja teises postituses)
- igaks juhuks ka üks lutt. Kuigi nii Lene kui ka Paul eelistasid Aventi lutte, siis sattusin parasjagu looduspoodi ja ostsin prooviks ka ühe kautshukist luti, sest jäi lihtsalt silma.

Ja ega mul hetkel muud meelde tulegi, et oleksime nüüd ekstra beebi pärast ostnud. Eks vaatame siis jooksvalt, kas on veel midagi tarvis või mitte. Olgem ausad, pere kasvades ei oma see enam erilist tähtsust, mis värvi ja mis suuruses riideid on lapse jaoks olemas ja kas neid ehk oleks juurde tarvis, vaid tekivad veidi suuremad küsimused. Kas ja millal peaks hakkama suuremat elamist otsima. Kus hakkab esimene laps mõne aasta pärast (õudne, et aeg nii kiiresti lendab) koolis käima ja kas me leiame sobivasse piirkonda uue elamise. Kas peaks elukohta siiski koos lasteaiaga (millest oleks kahju, sest Lenele ju meeldib) vahetama, mis avardaks veidi võimalusi elukoha valikul.

Lisaks sellistele suurematele küsimustele on veel küsimused, et millistest asjadest peaks üldse loobuma, et kõigil oleks rohkem ruumi liikuda ja õhku hingata. Sest olgem ausad, isegi, kui ma ei hoia just päris kõiki asju selle pilguga alles, et "äkki läheb tarvis", siis kolme lapsega neid asju ikka sigineb, sest kõike (eriti suuremaid esemeid) ei ole mõistlik ära anda/müüa, kui neid juba hiljemalt aasta pärast jälle vaja on. Ja aasta on ikka väga lühike aeg. Samas ei taha nagu asjade alla ka mattuda ja nii ma ikka katsun ikka ja jälle millestki vabaneda, mille vajalikkuses olen kahtlema hakanud.

Peale selle veel küsimused, kas on vaja tandemkäru, kuna Paul on just viimasel ajal otsustanud, et talle meeldib vankris istudes jalutamas käia. Mida teha siis, kui üks või teine neist ebasobival hetkel (ennekõike siis minu ja beebi jaoks) otsustab jonnima ning oma tahtmist taga ajama hakata. Kuidas lahendada nende omavahelisi jagelemisi, kui kõige pisem parasjagu süüa nõuab. Kas ma üldse saan üksi olles kolmega hakkama, kui kahel suuremal on väike tõbi kallal ja endalgi köha piinab. Ja üldse, mida kõige pisemale nimeks panna ... :)

Nii, et mulle tundub, et küsimus, millised asjad on vajalikud või mittevajalikud beebile asenduvad pere suurenedes pigem küsimustega, mis on pikemas plaanis vajalik meile kõigile ja kuidas selleni kõige mõistlikumalt jõuda.

Ja saigi vaba hetk otsa...