25. aprill 2018

Kes on boss?

Ma muudkui plaanin siia kirjutada pükstest, aga kuniks ma ükskord selleni jõuan, veelkord meie pere naljahambast. :)
Laias laastus on nii, et pole üldse oluline, mida ma süüa teen, P (hetkel 3a3k) teatab esimese asjana, et tema tahab "midagi muud". Ma kindlasti pole see ema, kes lapse iga soovi täidab ja kolm erinevat praadi õhtuks valmistab. Kaugel sellest! Tavaliselt lõppeb meie diskussioon siiski sellega, et P istub laua äärde ja sööb seda, mis on. Kuna tal iseloomu siiski ka jagub, tuleb aga ette hetki, kus ta annab endast "parima", et oma tahtmist saada.
Kui ta viimane kord külmkapi ukse küljes rippus ja "midagi muud" nõudis, diskuteerisin ma temaga, miks me sööme seda, mida emme teeb ja mitte midagi muud. Kui kõik vettpidavad argumendid otsa hakkasid saama, teatasin ma lakooniliselt, et emme on boss ja tema peab sõna kuulama! Mille peale P teatas: "Ei, emme, mina olen boss! Ja boss võtab piima!" See kõlas nii naljakalt, et 3/5 meie perekonnast, kes huumorile pihtsa sai, lihtsalt naerma hakkas! Oma piima ta sai, aga sööma tuli siiski ka!

Hiljuti, kui olin üksi päeval kolme lapsega kodus, sest issi oli tööl ja suuremad tõbised, tuli meil jutuks armastus. L (5a8k) vaatas oma väikest õde (1,5a) ja ütles, et J on ikka nii nunnu ja ta teda nii väga armastab! Selle peale teatas P, et tema armastab hoopis issit! Emmet ei armasta, emme ainult meeldib vahel natuke. :D
Ülejäänud vestlust ma enam nii täpselt ei mäleta, aga see oli üsna filosoofiline. :) Mina armastasin teda sel hetkel küll kohe väga, sest see viis, kuidas ta seda rääkis, oli ülimalt armastusväärne. :) Ilmselgelt on 3a veel palju oodata, et ta armastuse kontseptsioonist lõpuni aru saab ja tegelikult ei kahtle ma üldse selles, kas ja kui palju ma oma pojale meeldin või kas ta mind armastab. Aga ma tean ka seda, et mu lapsed on üsna issikad! Ja selle üle olen ma küll ainult õnnelik, sest ma usun, et mul/meil on vedanud! Paraku on piisavalt peresid, kus see nii pole ega kunagi olema hakka. Sellest on kahju!

8. märts 2018

Pool kaheksa

P on tänaseks kolmeaastane, aga otseselt ta veel kella ei tunne, kuigi õe eeskujul on hakanud vaikselt huvi tundma ja teinekord nii muuseas küsib, et mis kell on. Küll aga hakkas ta mingi hetk ise vastama kõikide küsimuste peale, mis sisaldasid endas ajamääratlust, et pool kaheksa. Nii mõnigi kord on see vastus pannud meid kõiki naerma. Neid olukordi on olnud rohkem, aga siin mõni, mis meelde on jäänud!

Kord vaatas L oma tähekohvrit, mille põhja oli keegi täis sodinud ja küsis, et kes seda tegi.
P teatab selle peale, et tema tegi!
L: "Millal sa seda tegid?"
P: "Pool 8!"
No kui pool 8, siis pool 8! :)

Vahel küsin ma nii nalja pärast P käest, et mis kell on?
P, täiesti veendunult: "Pool 8!"
Mis siis, et tegelikult on kell hoopis 2 päeval. See vastus sobib alati! :)

Alati ei ole need küsimused aga kellaga seotud. Mõnikord, kui P sõna ei kuula, küsin ma ta käest: "P, mitu korda ma seda sulle ütlema pean?"
P: "Pool 8!"
OK! Mitte väga loogiline! :D

Mõni päev tagasi lisandus aga poole 8 ka pool 10.
Vaatasin P ja küsisin: "Millal sa küll nii suureks kasvasid?"
P: "Pool 10!"


11. veebruar 2018

Elust kolme lapsega, vol 3

Selle postituse draft seisab mul siin mustandite kaustas juba sellest hetkest peale, kui avaldasin vol 2. Olen seda vahepeal täiendanud ja proovinud lõpetada, aga ikka on elu vahele tulnud. Tegelikult ei jõudnud ma ka praegu kõike kirja panna, mida tahtsin, aga avaldan selle nüüd, sest muidu võib juhtuda, et  kustutan selle lihtsalt. Juba praegu oli imelik lugeda jõulukuusest. :D Aga äkki kirjutan siis ühel hetkel ka vol.4. sest mõtteid mul tegelikult veel oli. 

Milline on siis see argipäev kolme lapsega? Ma ütleks, et meie peres on see üsna tavaline. Hommikul ärkavad esimesed tegelased umbes kell 7. Kes vaatab multikaid, kes nõuab süüa, kes otsib oma riideid, kes tegeleb kõige sellega, millega tegelema ei peaks. On hommikuid, mis mööduvad väga rahulikult ja kiirelt, aga on ka hommikuid, mis mööduvad väga valjuhäälselt ja rahulolematult. Ühel või teisel moel saavad kaks suuremat ja issi riidesse ning ca 8.20 ka uksest välja. Kes tööle, kes lasteaeda. Mina koos pesamunaga jääme putru sööma ja hommikukohvi jooma. Siis on paar tunnikest mänguaega ja J suundub juba lõunaunne. See kestab tal endiselt keskmiselt 3-4h, harva vähem, aga vahel ka kauem. Hetkel magab ta seda verandal vankris või siis lükkan ta veranda trepile. Aga kuna talvisel ajal on Nõmmel värske õhu definitsioon suht hägustunud, siis üldiselt siiski verandal. Samal ajal katsun mina hakkama saada esmavajalike majapidamistöödega ning seejärel asun üldjuhul õmblema. On päevi, kus ma saan J une ajal väga paljude asjadega ühele poole, aga on ka päevi, mil ma õhtu saabudes mõtlen, et appi, kuidas ma üldse mitte midagi tehtud ei saa. Ma katsun väga vähe aega veeta arvutis, kuid vahel on ikka vaja seal ühte teist toimetada ja uskumatu, kui kiiresti siis aeg lendab. Kui J ärkab, sööme me lõunat ja seejärel on veidi mänguaega ning siis katsume õue suunduda. Kuna esimene uni kestab J nii kaua, siis talvisel ajal juhtub sageli, et õue lähme me alles siis, kui väljas on juba uuesti pimedaks läinud. Kuna ma olen ise täiesti õhtune inimene ja hommikuti on raske ennast "käima saada", siis tema esimese une ajaks ei ole ma ise tavaliselt veel hommikumantlist välja saanud. :D Aga päevad pole vennad. Õues jääb J tavaliselt ka oma teise unne ja olenevalt päevast magab ta tavaliselt seni kuni teised töölt ja lasteaiast tulevad. Õhtud kipuvad muidugi lastel lühikeseks jääma, sest tuleb süüa, veidi mängida, vannis käia, pidžaama selga ajada, unejutt lugeda ja jällegi uinuda. Oleme mehega need ülesanded kõik omavahel vaikimisi ära jaganud. Magama paneme nüüd lapsi jällegi vaheldumisi. Üks õhtu mina suuremaid ja tema väiksemat ja siis vastupidi. Aga aluses oli kahjuks üsna pikalt ka periood, kus mina tegelesin iga õhtu väiksemaga ja tema suurematega. Eks see avaldas ka oma mõju, mis ei olnud alati positiivne.

Kuigi ma luban peaaegu alati lastel koju jääda, kui nad selleks soovi avaldavad, siis seda peresisest kvaliteetaega võiks alati rohkem olla. Seetõttu nädalavahetustel katsume me alati midagi koos teha või kusagile minna. Olgu selleks siis loomaaed või ühine kuusetoomine ja ehtimine või kasvõi niisama koos kaugemale mänguväljakule minek. Lastele jäävad need asjad meelde. Nt käisime ca 2k tagasi ühel ilusa ilmaga päeval Lauluväljakul. Lihtsalt niisama jalutamas ja treppidest üles ronimas ning Gustav Ernesaksa kuju juures pilti tegemas. Ja nüüd iga kord, kui nad näevad midagi, mis seondub lauluväljakuga, hüüavad, et emme-issi, vaadake, me käisime seal. Nende jõulude ajal käisime lõpuks ka Raekoja platsil kuuske vaatamas. L oli nii julge, et läks seal isegi Jõuluvanale luuletust lugema lavale. Siis, kui Raekoja platsi kuusk toodi,  ma seda täiesti puhtjuhuslikult nägin. Hakkasin linna sõitma, kui Viljandi mnt äkki politseiauto tuli. Ma alguses mõtlesin, et niisama patrull sõidab väljakutsele, aga politseile järgnes suur veok, mille roolist Jõuluvana lehvitas. Ja sellel veokil oli kuusk. Rääkisin sellest lastele ja nad mulle iga paari päeva tagant küsimuse esitasid, et millal me seda kuuske vaatama lähme. No eks tahtsime isegi, aga kuidagi juhtus nii, et kas tuli jälle midagi ette või sadas taevast lihtsalt mingit jampsi alla, mis võttis igasuguse soovi kusagile minna.  Aga lõpuks sai see lubadus täidetud. Lapsed vajavad sedalaadi vaheldust. Kui on meeles uurida ja lõpuks õnnestub ka osta, käime teatris vm. Viimati käisime Estonias väikeste kontserdil. Iseenesest oli muusikaline osa väga tore, aga sõnaline osa oli minu meelest liiga akadeemiline ja laste jaoks hoomamatu ning pikk, suunatud pigem täiskasvanutele. Aga kui on vaja lapsi nö "kontrolli all" hoida, siis ega see lapsevanem seal väga suuda ka seda teksti jälgida. Aga tore võimalus lastele kultuuri pakkuda siiski.

Kui mu käest küsitakse, kuidas siis on elu kolme lapsega, siis ma ausalt võin öelda, et pole olulist vahet, kas neid on kaks või kolm. Nii mõneski mõttes oli kahega keerulisem. Üldse, see üleminek ühelt lapselt kahele, oli juba emotsionaalses mõttes palju raskem. Tekkisid küsimused, et kuidas ma ikka suudan ennast kahe vahel jagada ja kuidas kahte last armastada, kui mulle tundus, et isegi üks vajab palju palju rohkem. Aga see kõik sai lahenduse iseenesest. Ma ei tea, kas suureneb armastuse kogus või jaguneb see lihtsalt laste vahel, kuid mul ei ole küll kordagi tekkinud seda tunnet, et ma armastaksin ühte neist rohkem, kui teisi. Nad on minu lapsed ja ma armastan neid, nii lihtsalt on. Pean siinkohal nõustuma ühe viie lapse isaga, kes ütles, et kaks last ongi kõige rohkem. Eriti, kui neil on väike vanusevahe. Selleks hetkeks, kui sündis kolmas, oli esimene juba niipalju suur ja mõistlik, et temast oli ja on siiani väga palju abi. Kusjuures, ma pean tõega au andma L-le, kellest mul oli paaril  esimesel nädalal peale J sündi üldse kõige rohkem abi. Sest siis veel P lasteaias ei käinud ja loomulikult jäi ka L alguses koju koos meiega. Mul on nii hästi meeles, kuidas L ja P koos ilusasti mängisid ega tülitsenud üldse, nii et mina sain rahulikult J tegeleda. Millegipärast ei ole see täna enam alati nii! :( :)

Tegelikult need raskused, mis kaasnevad kolme lapsega on meie jaoks olnud pigem suht praktilised. Nt on tänapäeva turvatoolid nii suured, et need ei mahu põhimõtteliselt kõrvuti ära. Võib-olla mõnda autosse mahuvad ja võib-olla mõned teistsugused toolid mahuvad, aga meie omad meie autosse mitte. Tean tuttava käest, et ka neil ei mahu, kuigi neil on suurem auto ja taga nö eraldi istmed. Nii, et ilmselt tulekski kõne alla kas mõni ameeriklane või minibuss. Viimast me kusjuures üsna tõsiselt ka kaalume, sest hetkel olen ma sunnitud istuma taga keskel ja suurem laps ees, kui on vaja terve perega sõita. Meil ei tule küll neid terve perega sõite väga palju ette, aga ebamugav on siiski. Väikseks jääb ka meie praegne elamispind. Kuigi me mahume siia kenasti veel ära, siis hiljemalt selleks hetkeks, kui tahaks J oma magamistoast välja pukseerida, on meil ikkagi vaja suuremat elamispinda. Jah, me võime ju mõelda, et vanasti elati veel suuremate peredega veel väiksemal pinnal, aga elu on edasi läinud ja ma ei taha elada nii, nagu vanasti. Ma olen pärit suurest perest, ma tean väga hästi, mida see tähendab. Aga muus osas ma hetkel ei saa küll öelda, et meil kuidagi keeruline või raske oleks olnud. Kõik suuremad beebiasjad, nagu vanker ja voodi jms olid meil olemas ja ma ei pidanud vajalikuks ühtegi neist välja vahetada, v.a turvahäll, millest ma juba rohkem kui aasta tagasi ka kirjutasin. Tänaseks oleme enamuse beebivarustusest ka maha müünud, aga sellest ehk edaspidi.

Minu käest ei ole seda kunagi küsitud, aga ilmselt huvitab nii mõndagi, et kui palju mõjutas meie otsust saada kolmas laps see 500 eurone toetus. Võin ausalt öelda, et ei mõjutanud üldse. Sel hetkel, kui ma J ootama jäin, ei teadnud ma sellest toetuse tõusust üldse midagi. Kuna ma televiisorit ei vaata ja lehti lugema satun ka kahjuks üsna harva, siis oli see teema minust kuidagi täiesti mööda läinud. Ma ei teagi, kas sellest lihtsalt enne ei räägitud või tõstatatigi see teema alles siis, kui ma seda tähele panema hakkasin, aga ma ei olnud selle toetuse tõusuga üldse kursis. Aga loomulikult, see on abiks küll. Me ei ela nii hästi, et saaksin sellele rahale sülitada, kuid raha ei olnud ka takistuseks kolmanda lapse saamisel. Me teadsime, et saame hakkama, nii või teisiti ja raha ning lapse vahele võrdusmärki ei pannud. Järgisime oma südamesoove. Ja olgem ausad, see lisaraha ei ole mitte 500 eurot, mida kõik näevad, kes seda ei saa, vaid ikkagi 300 eurot, sest 200 eurot said kolmelapselised pered juba enne ka.  Ja ma isiklikult ei tunne ka ühtegi last, kes perele raha sisse tooks, enamasti nad siiski viivad rohkem välja, nii et üle ei jää küll suurt midagi. Pigem aitab see summa mul ehk veidi kauem J-ga kodus olla ja ma ei pea kohe tööle ruttama, kui ta 1,5a saab. Aga seda poleks ma ka niikuinii teinud. Selle nimel elame me kokkuhoidlikumalt niikuinii, sest enne 2.a. saamist ma teda lasteaeda panna ei taha igal juhul. It´s only money!

Mida arvasid teised, kui kuulsid, et saame kolmanda lapse? Selle peale tahaks mõtlikult kaugusse vaadata ja vastata "huvitavalt". No tegelikult ka! Justkui ei tulnud seda mõnusat rõõmsat kaasaelamise hüüet, nagu esimese kahega. Keegi ei tulnud meile just ütlema, et me oleme lolliks läinud, aga nii mõnelgi juhul tõsteti üllatunult kulmu. Mulle tundus, et enamus meie lähikondsetest arvas, et me piirdume kahe lapsega. Neile oleks tahtnud öelda, et Guess what, four is the new two! :)
No tegelikult ka, mulle tundub, et kui ennemalt said kõik kaks last, siis nüüdseks pole see kolm enam midagi erilist, paljud saavad hoopis neljanda lapse. Sest ma olen seda näinud-kuulnud justkui nii paljude perede puhul. Aga tagasi teemasse. Oma lähimatele pereliikmetele lasime L öelda. Sellega seoses juhtus päris naljakaid asju. Me ei susinud teda tagant, et räägi nüüd, vaid lasime L endal otsustada, millal ta öelda tahab. Nt ämmale ta teatas uudise lauldes. :) Äkki täiesti tühjast kohast muu jutu vahele lõõritas, et aga meie emmel on tita kõhus. :D Me hakkasime kõik naerma ja ämm küsis, et kas ka päriselt? Sama päeva õhtul läksime ka minu ema juurde, kus oli ka mu õde. Veel enne magamaminekut rääkis L tädi P-le ka uudist, mille peale oli P reaktsioon, et ah, mis sa jamad? Ei ole! Saime jälle naerda, kui õde aru sai, et tõsi, mis tõsi. No ütlesin siis L, et mine räägi siis vanaemale ka juba ära. Vanaema oli juba voodis. L läks ja ütles, mille peale minu ema reaktsioon oli täitsa jabur. Ah, mis sa valetad! (Olgu öeldud, et mul on maailma parim ema, lihtsalt see reaktsioon oli jabur :D) Solvus L ja solvusin mina ka, et miks ema lapsele nii ütles! (Ta ei reageeri muidu kunagi nii!) Ütlesin, et L ei oskagi valetada ega pole seda kunagi teinud! Ja läksime magama! Aga mu ema vist ikka ei uskunud, sest järgmine hommik, kui mu solvumine oli juba üle läinud, küsis ta ise, et kas siis päriselt on oodata! Jah, muidugi! :) No siis oli rõõmu küll!

Aga ega see ei jäänud mul viimseks solvumiseks! Kuigi ma ei saa ka öelda, et oleksin hullult solvunud. Lihtsalt tekkis küsimus, et mis inimestel viga on ja miks see nende p... torgib. Nt. kuulsin veel selliseid tavalisi lauseid, nagu "Sa ka jälle rase!" (eee, kui tihti seda siis ikka juhtub? See on mul kolmas, mitte kolmeteistkümnes) "Jah, eks vaesuspiir tuleb iga lapsega lähemale!" (aaa, ok! Ma olen siis sinu meelest vaene, jah? Nojah, see arvamus on lubatud, aga siiski mitte tõsi! Mul ei pruugi olla oma maja, viimase peal autot ega miljonit pangaarvel, aga see ei tähenda, et olen vaene. Ja isegi, kui sinu maailmas olen, siis ma ei tule ei sinu ega kellegi teise käest abi paluma!) "Nii väike vanusevahe?" (ma ei tea, esimesel kahel oli vanusevahe 2a5k, teisel ja kolmandal 1a 9,5k. Ma ei saa öelda, et need vahed just niiii väikesed oleksid. Ma lihtsalt ei taha enam üle teatud vanuse sünnitada ja nooremaks ma paraku enam ei jää). Neid mahlakaid märkuseid oli veel, aga enam ei mäleta. Ükski neist ei näri tänaseni mu hinge seest, mõned lihtsalt jäid meelde ja tol hetkel põhjusatsid teatavaid emotsioone, sest ma olin rase ja hormoonid.... teate küll. Igal muul hetkel oleksin teravalt vastanud ja teema mõne aja pärast unustanud. Mingeid krokodillipisaraid ma ei valanud.

Vahepeal on J saanud juba 1a 3k ja elu on muutuses iga päevaga. Ma ütlen ausalt, on päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt enam ei jaksa. Ja kus ma tõesti küsin endalt, et mis mul arus oli? Päevi, mil kõigil on paha tuju ja kõik janunevad tähelepanu järele ja ma tahaks lihtsalt põgeneda, sest see oleks tunduvalt lihtsam, kui enda kolme vahel jagamine. Aga siis on päevi, kus ma vaatan oma meest ja kolme nunnukat ning ohkan õnnelikult ja küsin, et kas see tõesti on minu pere? Mul on päriselt kolm last? Kuidas see võimalik on? Kuidas mulle niipalju armastust antud on? Ja ma olengi lihtsalt õnnelik!

24. jaanuar 2018

Lapsesuu rubriik

Teadsin, et mul on juba pikemat aega, lausa mõned aastad juba, draftis üks lapsesuu postitus. Võtsin selle nüüd ette ja vaatasin üle ka mõned oma WhatsApp vestlused ning kokku sai üks üsna lõbus postitus! Parimad palad on hetkel veel kõige vanema suust. Kõige pisem ei oska veel rääkida, kuid keskmine laps on ka juba oma panust andmas. Oleks ainult meeles neid pärle sagedamini üles kirjutada! Aga siin need on!

L (ca 2,5a) ajab issit üles. "Issi, kell on nii vähe! Sa pead ärkama!"
Peale sellist ööd, kui uni oli niigi kõigil üsna lünklik olnud! :)

Mina: "Mul on uni!"
L(ca 2,5 a): "No mine unista siis!"

Lõin pea millegi vastu ära ja L (3,5a) teatab mulle selle peale:
"Sa pead nüüd arsti juurde minema! Pead parandama!"

Hakkasime maalt linna sõitma ja L (3a10k) ütleb vanaemale "No, head puhkust siis!"
Eks see ole tõesti vanaemale puhkus, kui saab mõnda aega üksi olla!

P (ca 1,5 a), soovides midagi: "Anna-anna-anna!"
Vanaema:"Anna jäi Tartu rongi alla!"
L (ca 4.a) täiesti tõsiselt: "Jäi või?"

Issi ütles millegi kohta, et seda saab internetist vaadata!
L (4.a): "Vaatame jah Hiirtenetist!"

L (4a): "Emme, vaata, lipp liputab!" Tegin talle siis kiiresti selgeks, et lipp siiski lehvib!

L (4a): "Emme, mis kell on?"
Mina: "Saab 5 min pärast 10."
L: "Aga mis kell praegu on?"

Palusin L (4.a) aidata mul lauda koristada. L keeldus. Ma ütlesin, et sa oled nii suur juba küll, et sul võivad oma väikesed ülesanded olla. Arvas ikka, et ei. Ma küsisin siis, et millal siis?
L:"Siis, kui ma emmeks hakkan!"
Olgu öeldud, et sedalaadi ülesanded ei kuulu meie peres kindlasti mitte ainult emmele, vaid meil kehtib teeb-see-kes-viitsib-ja-saab-või-paremini-oskab-tööde-jaotus!

Kord sõitsime maale, kui L (4,5a) küsib mu käest, et emme, kas taevasse saab sõita?
Mina: "Lennukiga ikka saab!"
L: "Aga autoga?"
Mina: "Ei, autoga ei saa!"
L: "Aga miks siis nool üles näitab?"
Tegelikult oli tee ääres otse edasi kohustuslikku sõidusuunda näitav märk!

L(4,5a): "Emme, kas elevandid on poisid?"
Mina: "Tegelikult on loomad emased ja isased."
L: "Aga kas lapsesed on ka?"

P (ca 2,5a): "Emme, ärgatus! Miks sa magad nii kaua?" See juhtus ca hommikul k pool 8, öö oli peaaegu vahele jäänud ja see ärgatus tehti mulle tema enda voodis, kus ma pool ööd kõveras seina ja lapse vahele surutuna veetnud olin.

Hiljuti olid mul lapsed juba mitmendat päeva kodus haiged. Mida see tähendab, teab ilmselt iga lapsevanem! Ühel hetkel tahavad kõik mööda seina üles ronida, iseendaga eesotsas. Mõtlesin siis, et vaatan, kas Telia filmilaenutuses on midagi, mida laenutada. Klõpsisin seal ringi ja vajutasin hoopis mingi tasuta Soome filmi mängima ja unustasin ennast seda vaatama. Ei läinud kaua aega mööda, kui tuli koht, mis polnud päris laste silmadele mõeldud. Lapsed olid ennast muidugi selleks hetkeks juba minu kõrvale sättinud.
P(3.a) küsib imestades: "Misasja need kaks paljast porgandit seal teevad?"
No tegelikult polnud seal suurt midagi peale mehe palja selja näha. Soome film ikkagi ju! :) Aga piisavalt, et küsimusi tekitada. Nad teavad, kuskohast lapsed tulevad.

Kusjuures, meil on raamat "Nii tulin mina", mida me neile, peamiselt L soovil lugenud oleme ja vajadusel siis juurde selgitanud, kui küsimusi on tekkinud. Neid küsimusi on olnud, aga mitte konkreetselt tegemise protsessi kohta. Kui me seda raamatut lugenud oleme, on L juba üsna huviga kuulanud ja pilte vaadanud, samas, kui P on enamasti mööda tuba ringi tuuseldanud ja omi asju ajanud. Kuid hiljuti selgus, et ta siiski on kuulanud ja kuulnud ning üsna täpselt ka meelde jätnud. Sõime laua ääres müslit, kus erinevad seemned sees. L küsis midagi nende kohta ja P hakkas selle peale jutustama issi ja emme seemnest ning sellest,  kuidas need kohtuvad. :D

Hiljuti küsis L mu käest, et aga kuskohast need seemned emme ja issi sisse tulevad? Ma siis selgitasin, et kui lastest saavad täiskasvanud inimesed, hakkavad need ühel hetkel inimese sees valmima. Mille peale L nutma hakkas, et tema küll ei taha, tema ei taha lapsi saada, sest tema ei taha sünnitada ja et valus oleks. Ma siis ütlesin, et ta ei pea sellepärast praegu küll muretsema ja see nii valus ka pole, et seda kartma peaks ja laste saamist saab ise ka ikka üldjuhul valida. Ja kui ta ei taha, siis ta ei pea lapsi saama. Tema ikka, et aga kui need seemned ikka hakkavad kasvama, tema ei taha. :) Oli ikka tükk selgitamist. Eks seda teemat tuleb veel palju käsitleda kuniks saabub arusaam.

Oma sünnipäeva eelõhtul küsisin lastelt, et kas te teate, mis on emmele parim sünnipäevakingitus?
L (5a): "Ei! Mis siis?"
Mina: "See, kui lapsed ei jonni!"
L: "Aga kui me hakkame?"
Mina: "Ärge hakake!"
L: "Mkm! Me kingime sulle parem raha!"

Hakkasin südamest naerma, aga järgmisel hetkel mõtlesin, et appi, miks ta sellise asja peale tuli. Et kas me oleme tõesti ise kinkinud/kingiks saanud niipalju raha, et laps peabki seda ainsaks mõistlikuks lahenduseks. Aga veidi hiljem tuli mulle meelde, et kuna üks mu õdedest oli just paar päeva varem oma juubelit tähistanud ja L küsis mu käest, et aga mis tädi H sünnipäevakingituseks sai? Ütlesin talle, et raha, sest tädi H soovis nii. Ilmselt tõmbas ta sealt mingeid paralleele.
Minu sünnipäeva hommikul üritas P korra tuure üles võtta, mille peale siis L teatas, et tema küll proovib täna mitte jonnida! :)  Siis küll heldisin, et laps ikka mõtleb emmele ja tema soovidele ka!

Lapsed ikka tõesti õpetavad palju. Just asjade lihtsuse kohta. Sageli täiskasvanutena me ajame asjad liiga keeruliseks, aga kui laps midagi räägib või küsib, siis paneb ikka kohe mõtlema, et kui lihtsad mõned asjad päriselt on ja miks me täiskasvanutena selle lihtsuse unustame ning sageli ise asjad enda jaoks keeruliseks mõtleme/teeme.

Milliseid toredaid ütlemisi teie lastel on ette tulnud?

21. detsember 2017

Elust kolme lapsega, vol 2

Ja ongi märkamatult kuuke jälle mööda läinud viimasest postitusest. Et intervall "aasta" päriselt teoks ei saaks, katsun nüüd teise ja ehk isegi kolmanda osa ka kirja panna.
Mul ei olnud algselt üldse plaanis rääkida laste sünnist ega sünnitusmajas veedetud ajast, aga kuidagi läks see nüüd ikka nii. Võiksin ju jätkata sellest, kuidas koju saabusime, aga kui juba läks pikemalt jutustamiseks, siis räägin ära ka selle osa loost. Jätkates sealt, kus eelmises postituses pooleli jäi...
Saime üldpalatisse juba umbes kell 7 hommikul ehk kõigest mõni tund peale sünnitust. Esimese kahega hoiti mind veidi kauem sünnituspalatis. Mäletan vist kõige selgemini seda, et väljas lõõtsutas vastik tuul ja palat, kus olime, olid vist aknad ka suht hõredad, sest hoolimata sellest, et sünnitusmajas on kõik korrad olnud suhteliselt palav, tundus mulle ikkagi, et kusagilt puhub tuul. Olime hädavaevu ennast beebiga teki sisse mässinud, kui hakkasid käima esimesed "külalised" e haiglapersonal, kes kõik midagi tahtsid, kes minu, kes beebitemperatuuri, kes rääkida sellest, kuidas beebit hooldada, kes sellest, mida enda puhul tähele panna, kes küsis lihtsalt, kas piima on jne jne. Seekord võtsin seda lihtsamalt, aga esimese lapse ajal mäletan, et see oli üsna tüütu, väsitav, stressi tekitav, kui kogu hommikupooliku keegi uksest sisse kargas. Olles hädavaevu silma kinni saanud, kui juba olid sunnitud vastama küsimustele, millest suure väsimuse tõttu iga kord kohe arugi ei saanud, rääkimata sellest, et oleks suutnud järge pidada, kes on kes ja miks nad kõike seda ja toda tahavad ja küsivad. Aga eks esmakordse emana, kes oli sunnitud haiglas veetma pea 5 päeva, oligi lõpuks kõik stressitekitav. P ajal saime me haiglast koju juba järgmise päeva lõuna ajal, st veetsin haiglas vähem, kui 24h ja nüüd J ajal veetsin haiglas vähem, kui 12h. Aga tagasi ühispalatisse.

Olin palatis kahe esmasünnitajaga, kellest üks oli venelanna ja kelle puhul ma ei saanud üldse aru, kui palju ta eesti keelest aru sai. Igatahes meiega ta ei rääkinud ja pärast käis tal eraldi keegi vene keeles kõike rääkimas. Nii, et ma ei tea, millal tema sünnitanud oli või kaua haiglas olnud, igatahes läks ta enne, kui mina koju läksin, üle perepalatisse. Teine palatikaaslane oli sünnitanud paar tundi enne mind ja ta ei osanud tegelikult beebiga suurt midagi peale hakata (see ei ole minu hinnang talle, vaid tema enda ütlemine). Palus, et ma näitaksin, kuidas beebit pesta ja kuidas mähe käib. Aga imetlesin tema julgust valveämmaemandalt küsida, kas nad ehk juba sama päev koju saaksid. Ja kui ämmaemand ütles, et räägib lastearstiga, julgesin mina ka küsida, et ma tahan ka koju. Ma ausalt ei oleks ise osanud seda küsida, sest olin ju alles kell 5 hommikul sünnitanud ja ma ei uskunud, et see isegi kõne alla võiks tulla. Aga koju me saime!

Kui veel rääkida sellest, mis mind hämmastas, siis selleks on personali suhtumine. Mul EI OLE otseselt etteheiteid kellelegi. Kõik nad teevad kindlasti väga tublit tööd ja kui peaks veel vaja minema, siis ma päris kindlasti otsustaksin Pelgulinna sünnitusmaja kasuks ja julgen ka teistele soovitada, kuid ma tõesti tunnen tagantjärgi, et perepalatis ja ema-lapse palatis mind peedistati, samas kui üldpalatis jäi mulje konveierist. St, et pere- ja ema-lapse palatis ma sain selle personaalse lähenemise osaks nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Hea oli saada personaalseid õpetussõnu, aga vastik oli see personaalne "peedistamine", mis lõpuks tekitas tunde, et ma olen emaks sobimatu materjal! Üldpalatis, aga vastupidiselt, räägiti kõigile kolmele korraga. Nagu öeldud, ühe kaaslase puhul polnud ma kindel, kas ta üldse keelt mõistis, teine oli ametis beebi rahustamisega ja lõpuks rääkiski ämmaemand suurema osa ajast minu poole suunatult, kuigi mina võib-olla et kõige vähem seda infot vajasin. Jah, selle 4a oli nii mõndagi muutunud kasvõi selles, kuidas nt beebi naba puhastada. Esimese ajal kästi puhastada saialilletinktuuriga, teise ajal vee ja seebiga ja kolmanda ajal juba lihtsalt puhta, keedetud veega. Aga põhimõtteliselt olin ma sel hetkel ainus, kes teda kuulas ja siis ma hämmastusingi selles, kuidas esmasünnitaja, kes ei oska lapsele mähetki panna ning kel polnud mahti ämmaemandat kuulata, nii lihtsalt koju lastakse. Aga eks neil oligi vabu kohti vaja, sest maja oli täis. Ja tundus, et kõik, kes selleks soovi avaldasid ja kel otseselt midagi viga polnud, lastigi kohe koju. Igatahes nii umbes kella 2 paiku tuli mees meile haiglasse järgi ja võisime selle ukse enda seljataga sulgeda, et minna koju oma kahe suurema põnni juurde ning elu kolme lapsega võis päriselt alata.

Kuna L jaoks oli see juba teist korda suurema õe rolliga kohaneda, siis tema puhul ma suurt midagi ei kartnud. Juba siis, kui P sündis, oli väike venna esimesest hetkest peale armas ja kallis, keda nunnutati igal võimalikul hetkel. Ma ei pidanud kordagi muretsema selle pärast, et äkki ta teeb vennale haiget vms. Ja nii oli ka seekord, väike õde on tema meelest siiani nii nunnu, et talle antakse kõik andeks. Kuna P oli aga vanuse poolest noorem ja suhteliselt aktiivne poisslaps, siis tema puhul ma väga kindel polnud. Kui koju saabusime, magas P parasjagu lõunaund. Ka beebi oli üsna rahulik. L sai rahulikult väikese J tutvust teha kuni ühel hetkel ärkas P. Olin beebi asetanud meie suure voodi peale, kus ta rahulikult põõnas. Kui P ärkas, võtsin ta sülle ja nunnutasime veidi kahekesi enne, kui läksin talle beebit näitama. Ütlesin, et vaata, kes meil siin on. P aga ei saanud üldse aru, keda ma näitan, tema vaatas hoopis aknast väljas ja imestas, et mis ma küll räägin, sest seal polnud kedagi näha. :D Kui ta lõpuks beebit nägi, siis ta oli küll veidi imestunud, et kes see selline on, aga ka tema sai aru, et see beebi on meie oma ning on ja jääb meiega. Ja kuigi ma suhtusin temasse alati ettevaatusega, siis ma ikkagi saan öelda, et neid hetki, kus ma olen tundnud, et beebi oli kuidagi ohustatud, oli ikka väga vähe. Pigem oli neid "karukäpa hetkeid", kus armastus võis haiget teha e P oli liiga väike selleks, et aru saada, et beebile tuleb kalli-musi-pai teha väga ettevaatlikult, et ta haiget ei saaks. Kuid kõik kasvasid ja harjusid üksteisega ning elu saavutas oma rütmi.

Sealt edasi on mu mälestused juba veidi ähmasemad. Midagi hullu ei olnud ja harjusime kõik üksteisega ning eluga kolme väikelapsega. Oli tõususid, oli mõõnasid, aga kõik ikkagi sujus ja kulges omas rütmis. Kuni ühel hetkel enam ei sujunud... Ma ei tea siiani, mis täpselt juhtus või mis selle vallandas, aga ühel hetkel, kui J oli juba umbes 3-4 kuune, tundsin ma äkki, et absoluutselt iga asi ajab nutma, tundsin, et ma ei saa hakkama ja ma olen halb ema oma lastele. Mäletan ühte hetke oma mõtetes. Olin sinnani iga õhtu, kui hakkasin magama minema, käinud alati läbi laste toast ja panin neile teki peale ja vaatasin neid ja tundsin, kuidas mu süda oli täis suurt õnne ja armastust. Ma nii armastasin oma lapsi. Ja siis äkki ühel päeval seisin ma seal toas, vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, ma ei saa selle kõigega hakkama. Vaesed lapsed, nende ema ei sobi absoluutselt emaks. Miks ma ei suuda üldse ema olla. Mida ma tegema pean, kuhu minema, kellega rääkima. Ma tundsin, et olen kohutav ema ja halb naine ning mu pere kannatab minu tujude all, aga ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata, sest mulle tundus, et nii on ja nii jääb ja, et ma jäängi alati nii tundma. Ma olen oma olemuselt ekstrovert, kuid läks ikka päris kaua kuni ma suutsin valjusti välja öelda, et mul on mure, mul on probleem. Siis sattusin aga naistearsti juurde ja õnneks oli ta väga mõistev ning tabas ühest mu poolikust vastusest ära, et ma pean kellegagi rääkima ning haaras sealsamas telefoni ning helistas Pelgulinna Naistenõuandla psühholoogile ning saatis mu tema juurde. Läksin alla, et panna visiidi aeg, kuid tegelikult rääkisin sealsamas kohe oma esimesed emotsioonid ca 20min välja ja siis alles panime visiidi aja, kuhu läksin siis nädala pärast. Tegime teste ja rääkisin ennast niivõrd-kuivõrd tühjaks. Test näitas depresioonialgeid, pigem siis lihtsalt stressi, millega on vaja tegeleda. Aga jätsin endast vist siiski niivõrd "normaalse" mulje, et otseselt ta tagasi mind ei kutsunud, aga võisin iga kell uuesti ta juurde pöörduda, kui vajadus tekib. Ette rutates võin öelda, et ma pole tagasi läinud. Mõne aja möödudes oli vaja minna perearsti juurde muude muredega ja ka seal tuli jutuks minu vaimne tervis, sest ma lihtsalt hakkasin mingite tavaliste rutiinsete küsimuste peale nutma. Tema andis mulle teatud soovitusi, mida ma siia kirjutama ei hakka, kuid kui keegi peaks juhtuma lugema ja ennast natuke ära tundma selles loos, siis mu ainus soovitus on: OTSI ABI! Kohe nüüd! Ära oota! Ma arvan, et minu puhul aitaski hullema ära hoida just see, et ma otsisin abi. Kuigi esimese hooga mitte päris planeeritult, vaid ma lihtsalt juhtusin olema õigel hetkel õige inimese juures, kes nägi ära, et mul on abi vaja. Kusjuures, kõige raskem selle juures oli tegelikult tunnistada, et ma vajan abi! Mina, kes ma olin alati hakkama saanud! Mina, kes ma näen alati tunneli lõpus valgust! Mina, kes pigem on valmis teisi aitama ja toetama! Mina, kes ma väga harva abi küsin! Mina, kes ma polnud kunagi arvanud, et ma isiklikult sõnaga stress või depressioon iseenda puhul lähemat tutvust teen! See polnud absoluutselt see, mida ma endaga seostanud oleksin. Aga siin ma olin, õnnetu ja läbikukkunud (enda arvates) ema! Kuid ma pean ütlema ka seda, et niisama märkamatult, kui see mulle ligi hiilis, niisama märkamatult see ka kadus. Muidugi teatud abiga! Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et  olen jälle natuke õnnelikum ja natuke parem ema ja lootus, et kõik on võimalik, kasvas minu sees taas. Jah, on siiani hetki, kus on tagasilanguseid, aga nii põhimõtteliselt on tänaseks siiski kõik hästi. Ning ma loodan, et ma ei lange sellisesse auku enam kunagi! See oli väga lühike kirjeldus sellest osast minu elust, nii et palun mitte kellelgi sellest teha mingeid põhjapanevaid järeldusi, eks!

Jätkub....