28. september 2013

Valgest fliisist hommikumantel


Nii, see nädal on olnud tegus! Kuna olen oma uuest õmblusmasinast endiselt vaimustuses, siis on soov katsetada erinevaid võimalusi suurem, kui selleks olemasolev aeg! Tiburulli uneajal tuleb ju hakkama saada ka kõige muuga, mis parasjagu tegemist vajab, kuigi ta on väga tubli ja saame koos enamus toimetusi tehtud. See talle aga väga ei meeldi, kui ma ennast midagi tegema (loe: õmblema) "unustan". :)

Igatahes, viimane kord HUMANA 1-euro-päevadel jäi mulle silma üks lumivalge fliisist riidetükk, millest keegi oli midagi suurt ja ümmargust välja lõiganud. Vaatasin seda ja mõtlesin, et ehk saab seda kuidagi mänguasjade õmblemisel ära kasutada ja nii ma selle ära ostsin. Kuna mänguasjad on alles mõttetasandil ja nende õmblemine veel edenema pole hakanud, siis jõudsin ringiga hoopis tagasi hommikumantli juurde, mis mul on pikemat aega juba Tiburulli jaoks mõttes olnud (talv ju läheneb hoogsal sammul, prrrr). Alguses tahtsin seda osta, aga kuna ma pole suurem asi shoppaja, siis ei olnud ma veel ühtegi leidnud, mis oleks meeldinud.  Otsisin hoopis riiulist välja kirjastuse Wild Frog välja antud Emma Hardy raamatu "Õmble lapsele".




Soetasin selle raamatu juba Tiburulli ootamise ajal ja sirvisin seda väga sageli ning mõtlesin, et "kohe" hakkan õmblema. Vahepeal möödus siiski aasta ja rohkem ka. :) Nüüd oli siis põhjust ka päriselt midagi sealsete  väga lihtsate juhendite järgi õmmelda. Raamatu juhendid algavad enamuses 2-3aastastele lastele mõeldud suurustega. Algselt oli mul plaanis lõiget vähendada, kuid siis mõtlesin, et paksu hommikumantlit ju päris aasta läbi ei kanna, niisiis ongi hea, kui see on veidi suurem ja saab kasutada mitu aastat. Peale lõike mahavõtmist sobitasin seda  fliisile ja selgus, et sellest jagubki, kui seljaosa kahest tükist kokku õmblen.



Lõige nägi ette ka voodrit, niisiis tuhlasin veel oma varudes ja otsustasin oranzi ja lillelise kanga kasuks, millest viimast ei suutnud ma kord Abakhani jätta ning esimese (õigemini üsna mitu oranzi, sinist ja roosat kangatükki) olin ostnud osta.ee kaudu. Lillelisest said tehtud ka aplikatsioonid. Minu meelest on laste riided vahvad, kui need on õmmeldud kas värvilisest/kirjust kangast või neile on lisatud midagi lõbusat.



Seekord suutsin jääda enam-vähem õpetuse piiridesse ja ka üheksa korda mõõda, üks kord lõika toimis peaaegu. Aga mitte päris... :) Igatahes peale mõningat mõõtmist, lõikamist ja õmblemist ning veelkord lõikamist ja õmblemist, rippus mul lambikupli küljes kaks hommikumantlit meenutavat riidetükki.

Juhend nägi ette, et need tuleb paremad pooled vastastikku üksteise sisse panna ja kokku õmmelda ning seejärel parempidi keerata nurka jäetud avause kaudu. Polnud esialgu küll kindel, et kõik see nii ka toimib. Enda õnneks avastasin, et mõlemad tükid olid täpselt õige suurusega (algaja puhul võib ju ikka juhtuda, et ühele tükile on liiga palju õmblusvaru jäänud vms) ja nende üksteise sisse sobitamine ning kokkuõmblemine läks sujuvalt. Ahjaa, enne tükkide kokkuõmblemist otsustasin veel hommikumantli alla äärde kollakasoranži sik-sak paela õmmelda. Mulle see pael meeldib ja see lisab riietele sellist rõõmsat lapselikkust. Kõik teppimisõmblused (vist nimetatakse seda nii :D) otsustasin teha kolmekordse otseõmblusega ja oranži niidiga, et need välja paistaks. Vöö jaoks enam piisavalt fliisi polnud, nii tuli see juppidest kokku õmmelda ning teise poole tegin lillelisest kangast, nagu ka vööaasad. Lõpptulemusega jäin ma ise vägagi rahule ning ootan juba, et saaks selle külmadel talveõhtutel ja -hommikutel Tiburullile selga panna ning teda kaissu võtta.



27. september 2013

Katkised käärid ja vanad teksad

Minust vist ikka tõelist rätsepa ei saa, sest kääridega mul kohe üldse ei vea. Kui mind tabas suur tuhin õmmelda, selgus tõsiasi, et kääridega on meie kodus küll kehvad lood. Need, mis igapäevaselt kasutuses, olid nii nürid, et riiet nendega lõigata ei saanud. Ühed vanad käärid olid mul veel karbis peidus, sest ühe suurema lõikamise tulemisena need lihtsalt purunesid. Nii ma siis teatasin oma mehele, et kuna valida on katkiste ja nüride kääride vahel, siis peab ta nüüd poodi minema ja mulle ühed head käärid tooma. Hea mehena ta läks ja tõigi. Kahjuks sain ma nendega vaid nii umbes 3-4 nädalat lõigata, sest üks päev juhtus tobe lugu. Panin käärid laua ääre peale, et riidetükki mõõta, aga kuidagi suutsin ma need maha ajada ning terad kohe sakiliseks ja lõigata enam nendega ei saa. :( Nüüd olen jälle korralike käärideta isehakanud rätsep.

Igatahes suutsin ma välja peilida, et väga hästi teritatakse kääre juba ammusest ajast Vanalinnas, Vaimu tänaval. Täpsemad koordinaadid kahjuks puuduvad, kuid aiman, et see võib olla samas kangialuses, kus on ka üks tore kingsepatöökoda. Internetis tuhnides leidsin veel ühe universaalse lukusepa, kes muuhulgas ka kääre teritab. Kas see just innovaatiline on, aga ettevõtlik siiski, sest temale saab vajadusel kääre teritamiseks saata ka Smartpostiga. Hea teada! Ühe juurde kahest ma igatahes oma sammud seadma pean.

Korvike vanadest teksadest


Kui mõelda sellele, et ühe paari teksade tootmiseks kulub tohutul hulgal loodusressursse, siis on ikka väga suur patt moest läinud, ära kulunud või jalga enam mitte mahtuvate teksade äraviskamine. Nii mul ootasidki kapis ühed teksad, mis enam jalga ei mahtunud, et nendega midagi juhtuks. Tulin omast arust geniaalsele ideele, et nendest võiks midagi karbi/korvilaadset valmis meisterdada. Igaks juhuks vaatasin Pinterestist, kas ehk keegi veel sellisele geniaalsele ideele tulnud on ja mis te arvate? ;) Enam ei tundunudki mu idee nii geniaalne. Tudeerisin põhjalikult Threading my way õpetust ja otsustasin, et pean siiski tegema mõned mugandused (mida ma muidugi pärast jälle kirusin) ja seega ühe püksisäärega piirduda ei saa (liiga kitsas) ning minu korvike saab tehtud kahest püksisäärest. Kuna kellegi teise õpetust korrata pole viisakas, samuti on see mõttetu, siis panen siia ainult mõned pildid sellest, mida ma teistmoodi tegin.

Lõpptulemuse saavutamiseks läks kokkuvõttes paar tundi tööd. Tegelikult sai see ikka väga kiiresti valmis. Nii et, kui vähegi viitsimist ja huvi, siis tasub ette võtta küll. Selleks, et püksisäärest moodustuks midagi korvitaolist, järgisin ma eelpool nimetatud õpetust. Kuid alustuseks tegin püksisäärtega  nii, nagu allpool piltidel näha. Lõikasin püksisäärtest kaks ühepikkust juppi, harutasin lahti mõlema sääre ühe (lihtsama) õmbluse ja õmblesin saadud tükid omavahel kokku (mõlemad küljed). PS! Sellised korvi tegemiseks on mõistlikum kasutada võimalikult sirge säärega pükse.


Kõige keerulisem osa minu jaoks on tavaliselt materjalivalik. Seekord oli teemaks, milline peaks olema see teine kangas, mida kasutada. Lõpuks otsustasin ühe punasel põhjal neerumustriga riide kasuks, mis oma eelmises elus oli kellegi kardin. Valik sai heakskiidetud ka Tiburulli poolt. :)  Tema on mul selline pisike juurdelõikaja, kelle käest ma vahepeal oma kangaid "päästma" pean. Kuigi ma enamasti töötan tema une ajal, siis vahepeal ikka juhtub, et teen seda temaga koos ja tal on ju ka vaja asjatada. Üldjuhul tähendab see seda, et ta tuleb ja istub keset kangast (mul pole piisavalt suurt lauda, niisiis tegutsen vahepeal põrandal), nii et ma ei saa enam midagi teha.


Päästeaktsioon edukalt lõpule viidud, sain valmis mõõta ja lõigata ka sisemise korvi riide. PS! kuna mul polnud kodus ei liimiriiet ega ka muud materjali, millega korvi külgi tugevdada, siis tegin seekord ilma tugevduseta, kuid soovitan seda siiski kasutada, sest hoolimata teksariide jäikusest jäi minu korv siiski veidi löts ja päris tühjalt püsti ei taha seista. Aga eks ta ongi mul kasutuses õmblustarvikute hoidjana ja selle funktsiooni täidab edukalt. 


Originaalõpetusest erinevalt õmblesin ka kaks korvi omavahel kokku. Panin kohe korvidel pahemad pooled vastastikku ja õmblesin, kuna soovisin säilitada teksapükste alumise ääre. Lisaks mõtlesin, et korvil võiks olla tugevam põhi. Kasutasin selle tegemiseks ära Tiburulli mähkmekastist saadud papitükid. Teipisin need omavahel kokku, et põhi oleks paraja suurusega ja katsin kangaga, mille nurgad liimisin papi külge. Kui on väga hea masin ja sobiv (Ilmselt naha õmblemiseks mõeldud) nõel ja tald, siis võiks kanga ka papitüki külge õmmelda. Lõpuks panin valmis põhjatüki korvi sisse (loodetavasti on kolmandal pildil aru saada). Ahjaa, kui olin korvi voodri sisse keeranud ja selle paika sättinud, tegin nurkadesse paar pistet, et vooder oma koha peal püsiks.


Viimistlemiseks triikisin veel korvi üle ja pressisin külgi ja nurki veidi, et korv oma kuju paremini hoiaks, seda just eespool nimetatud tugevduse puudumise tõttu. Igatahes saab seda nüüd kasutada nii madala- kui ka kõrgeäärelise korvina, nii nagu vaja ning kui sinna pole parasjagu midagi sisse panna, võib selle ümbrikuks kokku murda ning kappi ära peita. PS! Korvis olevad trikotaažpaela kerad on ühe järgmise projekti materjal, kuid selle valmimiseks pean enne veel mõned punased t-särgid hankima.


23. september 2013

Tudukad Tiburullile

Olgu öeldud, et õmblemisega on minu puhul täpselt nii, et õppinud ma seda pole, kohe kindlasti ei tea ma ka täpseid termineid õmblemise valdkonnast. See on lihtsalt üks nendest oskustest, mis on emapiimaga kaasa saadud ja mis mööda külgi maha ei jookse. Vajab lihtsalt arendamist! Ja mulle meeldib see hetkel kohe väga! :)  Eriti meeldib see mulle minu uue õmblusmasina pärast. Katsetasin seda eilse päeva jooksul. Ma olin sellest juba esimeste proovilapikatsetuste ajal täiesti vaimustuses ja rõõmustasin kui väike laps. Esiteks on ta niiiiipalju vaiksema häälega, kui oli mu vana masin ja teiseks teeb ta niiiiii ilusaid õmbluseid. Ei mingeid pusasid ega pistete vahelejätmist. Suure vaimustuse tulemusena õmblesin Tiburullile uued tudukad.

Minu kallis ema, kes on niikuinii kingsepp, rätsep ja kõike muud ühes isikus (ta lihtsalt oskab kõike ja kui ei oska, siis mõtleb välja, kuidas teha), on terve elu õmmelnud. Vanemas eas muidugi vähem, aga sügaval nõukaajal, mil mitte midagi saada polnud, õmbles ta kogu aeg midagi. Endale, isale, lastele. Kahju ainult, et nendest õmblustöödest suurt midagi järgi pole. Ühe kleidikese, mis ema mulle kunagi õmbles, päästsin kord kaltsukotist. Olid mõned augud sees, kuid iseenesest on see täitsa kandmiskõlblik. Ema õmblemistega seoses tuleb mulle meelde üks naljakas lugu. Kui nad isaga veel noored olid ja hakkasid kord kolhoosipeole minema, siis nagu naistel ikka, ei olnud "kohe mitte midagi selga panna". Isa ühmanud siis, et õmmelgu tema vanadest pükstest endale midagi. Ema õmbleski endale popid püksid, aga kui peole hakkasid minema ja isa enda peopükse otsis, selgus tõsiasi, et ema mitte nendest pükstest omale paari teinud, mida isa silmas pidas, vaid hoopis isa peopüksid käiku läksid. Nii olid emal küll uhked püksid, isa seevastu püksata.

Selle "vanast uus" soone olen mina ka emalt pärinud. Hetkel ei raatsi mitte kohe poest uusi kangaid osta, sest olgem ausad, olen ju alles täitsa algaja õmbleja. Nii ma siis ründan 1-euro-päevade ajal HUMANAt ja ostan sealt meelepärast kokku ning katsetan, kuidas üks või teine asi välja tuleb. Sellel on muidugi mitu põhjust. Esiteks säästab nii raha, teiseks keskkonda. Samuti meeldib mulle, et sekkaritest ostetud asjad on juba palju kordi pesus käinud, seega on teada, mis nende kvaliteet on, mida uute kangaste puhul ei tea. Olen paar korda sellepärast üsna õnnetu olnud, et muidu ilus kangas, aga peale pesu ei ole sellest ilust enam midagi järgi. :( HUMANAst ostes vaatan kõigepealt mustrit, kas see meeldib, siis lõiget (mida vähem õmbluseid ja mida suurem number, seda parem) ja siis kanga koostist ning otsustan, kas võtan või ei. Kuna mul on plaanis ühte-teist Tiburullile õmmelda, siis ikka puuvillane ja linane on need, mis ennekõike ostukorvi satuvad.

Tudukutsud ja tudukad

Asi sai alguse sellest, et nägin Facebook´is seda lahedat õpetust, kuidas õmmelda lapsele tudukaid. Kuna mu vana masin ei armastanud kohe üldse mitte trikotaaži, siis esialgu ei võtnud ma tudukate õmblemist isegi mitte plaani. Kuid mõne päeva pärast olid HUMANAs taas 1-euro-päevad ja ma leidsin sealt sellise ülisuure tuduvate koertega öösärgi/pidzaamapluusi.

Pesin pluusi puhtaks ja ikka vaatasin seda mustrit ja mõtlesin sellele, kuidas Tiburullile meeldivad koerad ja ta on ära õppinud sõna "Mõmmi" (tema jaoks tähendab see koera, kuna see on naabrite koera nimi) ja soov, need tudukad siiski valmis õmmelda, kasvas iga päevaga. Täna ma need siis valmis ka õmblesin. 

Tegin siiski lõikesse mõned omapoolsed mugandused, nagu mul kombeks on (üldiselt ma küll protsessi käigus kirun ennast, et miks seda jälle vaja oli ja miks ma ei järgi õpetust). Õpetuses on tudukad üle pea käivad ja jalgevahelt trukkidega. Kuna mul pole esialgu veel ka trukilööjat ja suur pidzaamapluus oli juba eest nööpidega, otsustasin selle ära kasutada. Ja nii sai Tiburulli tudukas hoopis eest nööpidega tehtud. Samuti pole mul kodus soonikmaterjali kätiste tegemiseks, niisiis on kogu tudukas ühest ja samast kangast.

Alustuseks võtsin pluusil nööbid eest lahti, sättisin lõike sinna peale ja lõikasin välja esikülje mõlemad pooled. Hiljem taipasin, et taaskord kehtis vanasõna "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!", aga mina olin piirdunud ühe mõõtmisega. :) See selleks, tudukad said igatahes valmis õmmeldud.





Varrukate puhul taipasin õnneks siiski üheksa korda mõõta ja  otsustasin, et need saavad tehtud pluusi alumisest äärest. Sellisel juhul pole otstesse eraldi kätiseid vajagi, kui lõigata varrukad veidi pikemad, kui on lõige ja säilitada pluusi originaaläär. Nii ka tegin, nagu pildilt näha.








Peale seda, kui olin kõik vajalikud õmblused teinud, sai Tiburullist uute tudukate omanik. Smurfid võib nüüd Tudukutsude vastu välja vahetada. Ta inspekteeris neid küll üsna tõsisel ja kahtlustaval pilgul, kuid saavad vist ikkagi omaks võetud!


Pean tunnistama, et nende tudukate õmblemine oli tunduvalt lihtsam, kui ma alguses arvasin. Ilmselt ei jää need ka viimaseks, mis õmmeldud said. Muidugi, kui leian veel mõne sellise vahva mustriga riideeseme, millest tudukaid õmmelda.

PS! Kui kedagi huvitab minu uue masina (mille üle ma nii uhke ja õnnelik olen) mudel, siis saladuskatte all võin öelda, et selleks on Janome 423S.  Meistrid kiidavad! ;)



22. september 2013

Kummipüksid ja Jamie Oliver

Kuna ma nii soovisin endale uut õmblusmasinat, siis ei suutnud ma kauem oodata ja läksin eile lõuna ajal Karnaluksi ning teatasin müüjale, et soovin osta ühte kindlat õmblusmasinat ja ma ei lase ennast ümber veenda, et peaksin midagi muud ostma. :) See oli neil küll lihtsalt teenitud raha! Veetsin poes täpselt 15 minutit (tasulise parkimise ala ikkagi ja täpselt niikaua saab ju kellaga parkida! No mul pole õrna aimugi, mis tsoon või mis kood või mis iganes, et oleksin saanud seal kauem olla!). Ma polnud muideks enne Karnaluksis käinud, aga piisas paarist pilgust enda ümber, et aru saada, see on käsitöötegija paradiis. Ja ma polnudki viimane eestlane (kuigi ilmselgelt olid soomlased seal ülekaalus), kes sinna sattus! Vähemalt üks naine oli veel, keda kuulsin müüjale ütlevat, et ta pole siin enne käinud. Igatahes on mul plaan sinna ühel ilusal päeval tagasi minna ja nende pakutavaga lähemat tutvust teha! Kahjuks pole ma oma uut masinat veel katsetada jõudnud, niisiis ei oska ma väga palju tema heade omaduste kohta veel rääkida. Igatahes, kui mu mees oleks teadnud, et õmblusmasina ostmine mind nii õnnelikuks teeb, oleks ta mind vist juba mõned päevad tagasi sinna saatnud. :)

Päeva teises pooles oli plaan osta Tiburullile kummipüksid, et ta saaks ka praeguste ilmadega õues maas roomata (ta pole veel kõndima hakanud)! Aga kahjuks pidime taaskord tõdema, et kui on soov osta midagi kindlat, siis seda raudselt poes ei ole ja nii ka seekord. Kuigi kummipüksid võiksid olla suhteliselt populaarsed väikeste laste vanemate seas, siis ilmselt ei ole need seda poepidajate seas! Ühes poes öeldi mulle, et müüki tulid talveriided ja ruumipuudusel saadeti need lattu tagasi! Kummaline tegelikult, sest see märjem, sügisvihmane (leiutasin vist just uue sõna) aeg ju seisab alles ees. Ilmselgelt olen mina oma ostudega hooaja võrra hiljaks jäänud! :)

Muuhulgas hüppasime kiirelt (kui selle rahvamassi juures see üldse võimalik on) ka vastavatud H&M poest läbi, aga kahjuks tuli taaskord tõdeda, et keskmisel eestlasel on suva sellest, et sina tahad koos oma lapsega seal riiulite vahel lihtsalt ellu jääda ja ehk ka mõne hilbu soetada. See on sügavalt sinu enda mure. Ülejäänud astuvad sust üle, sulle pähe või mida iganes, sest mina olen neid seal ainult segamas. Paraku on igas emas peidus natuke lõvi, mis ootab vajadusel vallapäästmist, aga seda vaesed kaaskondsed alati ei tea. Lõvi jäi seekord küll puuri, kuid selle poe avastamise jätsime siiski mõneks järgmiseks korraks.

Oli juba ette teada, et koju jõudes söögitegemisega väga pead vaevata ei taha, seega võtsin kohe plaani Jamie Oliveri retsepti järgi kanapoolkoivad! Olen seda juba mitu korda teinud ja on meie, kui vürtsiste toitude austajate, üks lemmikroog. Ja see on vist küll üks väheseid roogasid, mis näeb enda pannil sama isuäratav välja, kui originaalfotol. Mulle meeldib selle toidu väljanägemine juba toorel kujul. Tomatid ja basiilik lisavad nii väljanägemisse kui ka maitsesse supernüansse! Ja seda on tõesti lihtne teha, ca 15min ettevalmistusi ja 1,5h ahjus ning ongi mõnus õhtusöök ilma suurema vaevata olemas.



20. september 2013

Õmblusmasinast ja vanast kingakarbist

Müüsin täna oma õmblusmasina maha. Soovin osta uut ja vähe kobedamat, aga sellest juba siis, kui see mul olemas on. Vana sai soetatud umbes 2a eest, aga aktiivselt kasutama hakkasin seda alles mõned kuud tagasi ja selgus, et see ei vasta üldse minu ootustele. Too hetk oli mul seda lihtsalt "hädasti tarvis" ja ostetud sai see üsna spontaanselt. Eks see oli "kooliraha", mida maksma pidin. Pole hullu, ühte-teist ma temaga ikkagi valmis õmblesin, nt hunniku põllesid. :) Nüüd jääbki aega tegeleda seniste projektidega, et neid ka teistele tutvustada. Selleks ju see blogi tehtud sai! Ühtlasi saab see olema minu esimene katsetus kirjutada juhis, kuidas tuunida kingakarpi ja leida sellele uus funktsioon. :)

Mul on juba emapiimaga kaasa saadud komme hoida asju alles mõttega, et "äkki läheb tarvis". Selle kombega ajan ma aeg-ajalt oma meest hulluks, aga siiani olen andeks saanud. :D No vahel juhtub, et lähebki vaja, aga teinekord selgub, et ruumipuudusel tuleb neist siiski vabaneda. Üldjuhul lõpeb asi Murphy seadusega, et mõne aja pärast läheb äravisatud asja ikkagi tarvis. :) Nii on ka kingakarpidega. Olemas igas majapidamises ja kasutatakse erineval otstarbel kuniks minema visatakse.

Kuidas tuunida kingakarpi

Vaja läheb:
- kingakarpi või muud tugevamast papist karpi (kaas pole hädavajalik)
- läbipaistmatut kangast karbi katmiseks ja sangade õmblemiseks.
- kangaga sobivas või kontrastses toonis niiti
- õmblusmasinat
- liimi, pliiatsit või õmbluskriiti, kääre, nööpnõelu
- rõõmsat meelt ja pealehakkamist

Et viimast jaguks juba enne tööga alustamist, panen siia ühe "enne ja pärast" foto enda kingakarbist.

Alustuseks otsi üles üks kasutuna seisev kingakarp ja tuhni oma kangavarudes, et leida selline riie, mis soovitud otstarvet täidab ning ühtlasi on piisavalt paks ja tiheda koega, et sellest ei paistaks kingakarbil olevad logod ja kirjad läbi. Alguses mõtlesin ka kaane kangaga katta, kuid siis otsustasin seda hoopis põhja tugevdusena kasutada. Minu karbi lõppeemärk on toimida maitseainepakkide hoiukohana köögikapis, niisiis saab seda tihedamini tõstetud ja tugevam põhi teenib eesmärki.

Sobiv kangatükk leitud, võrdle seda karbi pinnalaotusega. Aseta kangatükk põrandale või lauale ja nö rulli karpi sellel ühelt küljelt üle põhja teisele küljele. Korda sama teistpidi, karbi ühest otsast teiseni. Kindlasti arvesta igale küljele ca 4 cm jagu varu. Samuti on vaja veidi kangast sangade õmblemiseks.

Alustuseks aseta karbi põhi kangatüki keskele ja jooni sellele pliiatsi või kriidiga karbi põhi. Seejärel aseta karp külili täpselt põhjajoone kõrvale ja jooni kangale ka kõik karbi neli külge. Kui oled kõik õigesti jooninud, tekib kangale nö ristikujuline joonis. Kui sobiv kangas oli liiga suur, siis hiljemalt nüüd on õige hetk sellest paraja suurusega tükk lõigata. NB! Ära lõika mööda jooni, vaid ristkülikukujuliselt ümber joonise. Kui pildi suuremaks klikid, peaksid karbi pinnalaotuse jooned näha olema.

Kui oled joontega hakkama saanud, valmista ette sangad. Soovi korral võid ju teha karbi ka ilma sangadeta või lõigata sangad teisest riidest või paelast. Sangad tee just nii pikad, kui sa arvad, et sinu karbil olema peavad. Minu sangade "toorikud" olid ca 6cm*32cm pikad, valmismõõdud ca 2cm*30cm. Kui oled teinud ise kandipaela, on järgnev lihtne. Kui kantimine ei tule tuttav ette, siis murra kõigepealt kangariba pikkupidi pooleks ja pressi keskjoon triikrauaga sisse. Seejärel lükka riba uuesti laiali ja murra mõlemad ääred  keskele kokku ja pressi samuti triikrauaga üle ning murra uuesti keskjoonelt kokku. Toorikud näevad välja sellised, nagu pildil näha. Kahjuks ei tulnud mulle pähe kogu protsessist pilti teha. Nüüd tuleb sul esimest korda istuda õmblusmasina taha ja õmmelda sangade ääred kokku. Kui soovid, keera cm jagu otsad juba enne õmbluse tegemist sisse, aga saab ka juba valmis õmmeldud sangadel otsas nö sisse lükata, et poleks narmendavaid otsi. Kui oled sangade jaoks paelad valmis saanud, võid need vajadusel veelkord triikrauaga üle lükata.

Nüüd märgi kangatükil karbi otstesse kohad, kuhu sa soovid sangad kinnitada ja tee sama ka teise otsaga. Seejärel kinnita sangad kanga paremale poolele nööpnõeltega ning õmble sangad oma kohale. Mina õmblesin umbes 4cm pikkuselt sanga otsad kinni kõigepealt ruudukujuliselt ja seejärel X-tähe kujuliselt. Kui vaatad valmis karbi pilti, mõistad loodetavasti, mida silmas pean. Soovi korral võid teha topeltõmblused. Ära unusta niidiotsi vasakule poole tõmbamast ja vajadusel sidumast. :)





Sangade külgeõmblemine edukalt lõpule viidud, algab veidi "lõbusam" osa e nurkade sättimine ja õmblemine. Keera kanga nurgad (kanga pahem pool väljaspool) kolmnurgaks kokku nii, et kangale joonistatud karbi nurgajooned omavahel kattuvad. Raske teostada, kuna jooned asuvad erineval küljel? Tegelikult mitte, kui torkad kangast läbi nööpnõela nii, et see läbistab mõlemat joont. Torka vähemalt kaks nööpnõela iga nurga sisse, et need ei nihkuks paigalt. (Vaata fotot!) Tean-tean, et õmblemine oleks lihtsam, peaksid nõelad olema joonega põiki. :) Kui oled kõik neli nurka nõeltega kokku pannud, aseta kangatükk lauale ja veendu, et sellest on moodustunud midagi karbitaolist nii, et pahem pool on väljas. Kui kõik tundub õige, õmble nurgad masinaga kokku. Õmblus tee kanga ääreni välja e pikem kui on märgitud joon. Soovitan teha topeltõmbluse.

Nüüd oled juba koerasabast põhimõtteliselt üle saanud, jäänud on veel koer. Eemalda kõik nööpnõelad ja keera oma meistriteos parempidi ning proovi, kas see sobib karbile ümber. Vajadusel tee nurkadesse lisaõmblus, et kangas oleks kenasti karbi ümber pingul. Kui kõik sobib, keera riidest ümbris veelkord pahempidi ning lõika nurkadest ära ülearune kolmnurkne tükk, kuid jäta piisav õmblusvaru, et õmblused ei hakkaks hargnema. Seejärel keera ümbris uuesti parempidi, aseta karp oma kohale ning viimistle ääred. Selleks keera kanga äär niipalju tagasi, et karbi sisemisele küljele moodustuks umbes 1,5cm laiune kant. Mina kasutasin kandi kinnitamiseks karbi külge liimi, mis sobib nii kanga kui paberi liimimiseks. Tee karbi äär liimiseks ja suru kangas lihtsalt selle vastu. Veendu, et riie ei jäänud kusagilt kortsu.

Kui äär on kenasti liimitud ja sa oled töö tulemusega rahul, oledki jõudnud eduka lõpuni ning võid valminud karbis hoida seda, mida just parasjagu soovid. Kel viitsimist ja soovi, võib katta ka karbi sisemuse kanga või ilusa paberiga. Samuti võib soovi korral katta kangaga karbi kaane. Et oleks efektsem, võib kaane katta nt ühevärvilise või teise mustriga kangaga. Kindlasti proovin ka ise selle veel järgi ja jagan tulemust ka siin blogis.



Kui Sa peaksid kunagi selle juhise järgi proovima karpi riidega katta, oleksin tänulik, kui jätaksid tagasiside, kas juhis oli arusaadav ning kuidas tulemus meeldis. Poleks paha ka näha pilti! :) 



19. september 2013

Koogi küpsetamisest ja blogi pealkirjast

Nagu ma oma esimeses postituses mainisin, siis selle kirjutamine polnud niisama lihtne. Et mõtteid koguda, pidin ma valmis küpsetama ühe koogi. Ja mis veel hullem, osa sellest ka kohe ära sööma. :) Kook ise sai muideks väga hea.

Tegemist ühe ääretult lihtsa ja vähe aega nõudva retseptiga, mille leidsin kevadel Ragne Värgi blogist ja nüüdseks olen seda küpsetanud juba päris mitmel korral. Tänaseks juba endapoolsete mugandustega, erti selles osas, mis puudutab suhkrut. Panen seda lihtsalt vähem, sest muidu on see minu maitsele liiga magus. Mingil kummalisel põhjusel unustan ma igal teisel korral koogile kaneeli peale raputada. :)

Kooki tegin ma muidugi veel ka teisel proosalisel põhjusel - sel aastal pidavat olema õunauputus! Pean ausalt tunnistama, et ei oska kommenteerida, kuna pole ammu maale sattunud, aga ema meile maalt neid ilusaid punaseid õunu igatahes saatis. Kuna võitluses äädikakärbestega olen lootusetult kaotaja rollis ja õunte korraga ärasöömises osaleda ei soovi, siis koogiks nad tehtud said.


Mis puudutab blogi pealkirja, siis vastupidiselt esimesele postitusele oli see mind kummitanud juba paar nädalat. Tänu oma pisikesele Tiburullile olen hetkel sageli lasteriiete lainel ja et oma õmblusoskuseid enne keerulisemate projektide juurde asumist lihvida, mõtlesin valmis õmmelda mõned pudipõlled (vajadus nende järgi on meil kodus hetkel igapäevane). Olgu öeldud, et lõppkokkuvõttes valmis neid veidi rohkem, kui mõned ja plaanis on neid veel juurde teha (ühel päeval teen kindlasti ka selleteemalise postituse, sest pidi see ju ennekõike käsitööblogi olema). Nii ma kogusin kõigepealt Pinterestis inspiratsiooni ja tegin endale sinna kausta Põlled! Mõne aja pärast selgus, et sealt leiab ka vahvaid papude tegemise õpetusi ja täiendasin loodud kausta pealkirja Papudega. Lugedes loodud pealkirja - "Põlled ja papud", tundus see mulle hetkega ühele kodusele emale, kes nokitseb natuke käsitööd teha, üks igati paslik blogi pealkiri olevat. Ainult vastpidiselt põlledele ei ole ma veel ühtegi paari papusid valmis õmmelnud. :)

18. september 2013

Iga algus on raske...

Olen alati mõelnud, kes on need inimesed, kes viitsivad blogi pidada ja veelgi enam, kes on need, kes viitsivad neid blogisid lugeda. Siin ma nüüd olen, sisse seadmas oma esimest blogi ja natuke loodan, et keegi seda ka ühel hetkel veidi lugeda viitsib. Kui ka ei viitsi, pole sellest midagi, sest ennekõike ongi see mulle endale.

Millest asi alguse sai?! Olen ema, kel kodus aastane Tiburull (kutsume teda selles blogis esialgu nii) ja nagu ikka mõeldakse, et "mida nad seal kodus ikka teevad, neil ju aega küll" (need kodused emad siis). Olgu selle ajaga kuidas on, kuid veidi aega iseendale ja oma tegemistele vajab igaüks ning vahepeal tekib ka vajadus neid tegemisi teistega jagada, olgu või virtuaalselt.

Kuna mulle meeldib aeg-ajalt veidi nokitseda e käsitööd teha, siis alguses pidi see olema blogi käsitööst. Üritades esimese postituse sõnu mõttes ritta seada, asusin aga hoopis kooki küpsetama ja nii tuli mõte, et vahel tuleb mõni toit nii visuaalselt kui ka maitse poolest kohe eriti hästi välja, et sedagi võiks teinekord teistega jagada.  Ja kuna lapsed pidavat ju elu õied olema, siis ilmselt ei saa ma ei üle ega ümber oma vahvast Tiburullist, nii et ka teda tuleb teinekord mainida.  Ning olgem ausad, aegajalt on see ilmaelu selline, et seda tuleb kohe kas kiita või kiruda. Kuid päris aus olles ei oska ma hetkel isegi ennustada, kus see kõik täpselt algab või kus lõpeb. Esialgu üritan sellest blogimise tehnilisest küljest täpsemalt aru saada. Pean vist minema ingliskeelsele lehele, sest IT-alased tõlked on mind alati veidi hulluks ajanud. Seniks, järgmise postituseni! :)

Et poleks ainult kuiva juttu, lisan siia pildi, mis minu meelest on lihtsalt ilus ja tehtud eelmisel, 2012.a suvel Kuressaare lossi juures.