23. september 2013

Tudukad Tiburullile

Olgu öeldud, et õmblemisega on minu puhul täpselt nii, et õppinud ma seda pole, kohe kindlasti ei tea ma ka täpseid termineid õmblemise valdkonnast. See on lihtsalt üks nendest oskustest, mis on emapiimaga kaasa saadud ja mis mööda külgi maha ei jookse. Vajab lihtsalt arendamist! Ja mulle meeldib see hetkel kohe väga! :)  Eriti meeldib see mulle minu uue õmblusmasina pärast. Katsetasin seda eilse päeva jooksul. Ma olin sellest juba esimeste proovilapikatsetuste ajal täiesti vaimustuses ja rõõmustasin kui väike laps. Esiteks on ta niiiiipalju vaiksema häälega, kui oli mu vana masin ja teiseks teeb ta niiiiii ilusaid õmbluseid. Ei mingeid pusasid ega pistete vahelejätmist. Suure vaimustuse tulemusena õmblesin Tiburullile uued tudukad.

Minu kallis ema, kes on niikuinii kingsepp, rätsep ja kõike muud ühes isikus (ta lihtsalt oskab kõike ja kui ei oska, siis mõtleb välja, kuidas teha), on terve elu õmmelnud. Vanemas eas muidugi vähem, aga sügaval nõukaajal, mil mitte midagi saada polnud, õmbles ta kogu aeg midagi. Endale, isale, lastele. Kahju ainult, et nendest õmblustöödest suurt midagi järgi pole. Ühe kleidikese, mis ema mulle kunagi õmbles, päästsin kord kaltsukotist. Olid mõned augud sees, kuid iseenesest on see täitsa kandmiskõlblik. Ema õmblemistega seoses tuleb mulle meelde üks naljakas lugu. Kui nad isaga veel noored olid ja hakkasid kord kolhoosipeole minema, siis nagu naistel ikka, ei olnud "kohe mitte midagi selga panna". Isa ühmanud siis, et õmmelgu tema vanadest pükstest endale midagi. Ema õmbleski endale popid püksid, aga kui peole hakkasid minema ja isa enda peopükse otsis, selgus tõsiasi, et ema mitte nendest pükstest omale paari teinud, mida isa silmas pidas, vaid hoopis isa peopüksid käiku läksid. Nii olid emal küll uhked püksid, isa seevastu püksata.

Selle "vanast uus" soone olen mina ka emalt pärinud. Hetkel ei raatsi mitte kohe poest uusi kangaid osta, sest olgem ausad, olen ju alles täitsa algaja õmbleja. Nii ma siis ründan 1-euro-päevade ajal HUMANAt ja ostan sealt meelepärast kokku ning katsetan, kuidas üks või teine asi välja tuleb. Sellel on muidugi mitu põhjust. Esiteks säästab nii raha, teiseks keskkonda. Samuti meeldib mulle, et sekkaritest ostetud asjad on juba palju kordi pesus käinud, seega on teada, mis nende kvaliteet on, mida uute kangaste puhul ei tea. Olen paar korda sellepärast üsna õnnetu olnud, et muidu ilus kangas, aga peale pesu ei ole sellest ilust enam midagi järgi. :( HUMANAst ostes vaatan kõigepealt mustrit, kas see meeldib, siis lõiget (mida vähem õmbluseid ja mida suurem number, seda parem) ja siis kanga koostist ning otsustan, kas võtan või ei. Kuna mul on plaanis ühte-teist Tiburullile õmmelda, siis ikka puuvillane ja linane on need, mis ennekõike ostukorvi satuvad.

Tudukutsud ja tudukad

Asi sai alguse sellest, et nägin Facebook´is seda lahedat õpetust, kuidas õmmelda lapsele tudukaid. Kuna mu vana masin ei armastanud kohe üldse mitte trikotaaži, siis esialgu ei võtnud ma tudukate õmblemist isegi mitte plaani. Kuid mõne päeva pärast olid HUMANAs taas 1-euro-päevad ja ma leidsin sealt sellise ülisuure tuduvate koertega öösärgi/pidzaamapluusi.

Pesin pluusi puhtaks ja ikka vaatasin seda mustrit ja mõtlesin sellele, kuidas Tiburullile meeldivad koerad ja ta on ära õppinud sõna "Mõmmi" (tema jaoks tähendab see koera, kuna see on naabrite koera nimi) ja soov, need tudukad siiski valmis õmmelda, kasvas iga päevaga. Täna ma need siis valmis ka õmblesin. 

Tegin siiski lõikesse mõned omapoolsed mugandused, nagu mul kombeks on (üldiselt ma küll protsessi käigus kirun ennast, et miks seda jälle vaja oli ja miks ma ei järgi õpetust). Õpetuses on tudukad üle pea käivad ja jalgevahelt trukkidega. Kuna mul pole esialgu veel ka trukilööjat ja suur pidzaamapluus oli juba eest nööpidega, otsustasin selle ära kasutada. Ja nii sai Tiburulli tudukas hoopis eest nööpidega tehtud. Samuti pole mul kodus soonikmaterjali kätiste tegemiseks, niisiis on kogu tudukas ühest ja samast kangast.

Alustuseks võtsin pluusil nööbid eest lahti, sättisin lõike sinna peale ja lõikasin välja esikülje mõlemad pooled. Hiljem taipasin, et taaskord kehtis vanasõna "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!", aga mina olin piirdunud ühe mõõtmisega. :) See selleks, tudukad said igatahes valmis õmmeldud.





Varrukate puhul taipasin õnneks siiski üheksa korda mõõta ja  otsustasin, et need saavad tehtud pluusi alumisest äärest. Sellisel juhul pole otstesse eraldi kätiseid vajagi, kui lõigata varrukad veidi pikemad, kui on lõige ja säilitada pluusi originaaläär. Nii ka tegin, nagu pildilt näha.








Peale seda, kui olin kõik vajalikud õmblused teinud, sai Tiburullist uute tudukate omanik. Smurfid võib nüüd Tudukutsude vastu välja vahetada. Ta inspekteeris neid küll üsna tõsisel ja kahtlustaval pilgul, kuid saavad vist ikkagi omaks võetud!


Pean tunnistama, et nende tudukate õmblemine oli tunduvalt lihtsam, kui ma alguses arvasin. Ilmselt ei jää need ka viimaseks, mis õmmeldud said. Muidugi, kui leian veel mõne sellise vahva mustriga riideeseme, millest tudukaid õmmelda.

PS! Kui kedagi huvitab minu uue masina (mille üle ma nii uhke ja õnnelik olen) mudel, siis saladuskatte all võin öelda, et selleks on Janome 423S.  Meistrid kiidavad! ;)



1 kommentaar:

  1. Anonüümne23.09.13 12:56

    Lehtu!!!! :-)
    Tubli oled!!!
    A.

    VastaKustuta

Aitäh, et võtsid aega!