31. oktoober 2013

Quiche ja kaks esimest fänni

Juhuu! Mul on Facebookis kaks esimest fänni! Mis siis, et oma õde ja sõbranna! :) Aga hei, kusagilt on nad ju kõik alustanud... need suured blogijad! :) No ma nii suurelt ei unista, aga tore on ikka. :)  Rakendasin eile veel oma tehnilist taipu :D ja googeldasin, kuidas lisada blogisse Facebooki like-box. Seal ta nüüd on, kohe sotsiaalmeedia (eriti peen sõna ikka) ikoonide all. Vajutage ja vaadake, mis juhtub. :D Loodetavasti on kõik need toredad vidinad ikka lugejatele näha ka. ;)

Kusjuures, te ei kujuta ette, kui palju see kõik (blogimine ikka) aega võtab! Nagu täiskohaga töö kohe! Kui vaid keegi palka ka selle eest maksaks (see on mul küll hea mõte, eks). :) Muudkui küpseta ja keeda ja õmble ja siis tee pilte ja sorteeri pilte (neid tuleb teha ju sadu, et saada mõni võte, mis on enam-vähem) ja kirjuta ja siis hakka jälle otsast peale. Aga ma ei kurda, inimesel peab ju üks hobi olema. :) 

Kuidas teile meeldib Quiche?


Mulle meeldib väga! Arvasin siiani, et see on pärist Prantsusmaalt, aga Wikipedias selgus, et hoopis Saksamaalt. Minu meelest on quiche on selline mõnus kiire söök, lihtne teha ja jätkub meie peres üldiselt kaheks päevaks. Pean tunnistama, et ma pole kunagi teinud seda kõige-kõigemat, Quiche Lorraine´i, aga olen proovinud erinevaid quiche´i retsepte ja tänaseks teen seda just sellest, mis mul parasjagu kodus on. Ausalt öelda ei tea ma, kas seda üldse enam quiche´ks nimetada saab, sest ka põhja teen ma hoopis teistmoodi, kasutades selles kartulihelbeid. Kartulihelbed muudavad koostise mõnusalt krõmpsuks. Põhja retsepti sain ma aga ühe hea kolleegi käest.


Kel soovi, proovib ise järgi!

Põhi:
200 gr võid (või teeb põhja suhteliselt rammusaks, võib vabalt kasutada ka 150gr)
2 dl kartulihelbeid (Veski-Mati, Selveris leiab sealt riiulist, kus on pudrumaterjal)
4 dl jahu
2 dl vett
2 tl küpsetuspulbrit

Mina teen nii, et kõigepealt sulatan või. Samal ajal segan omavahel kartulihelbed, jahu ja küpsetuspulbri. Lisan sulatatud või ja vee ning segan korralikult läbi. See tainakogus on nii suur, et kasutan 26cm läbimõõduga vormi ja mätsin taigna vormi nii, et ka ääred on kaetud. Kui teha nt 1,5 kogust, siis ilmselt saaks juba terve plaaditäie. Torkan taignasse kahvliga augud ja eelküpsetan ca 5-10 min 200C juures.

Kate:
Kindlasti läheb vaja (vähemalt minu arvamuse kohaselt):
2-3 muna
3-4 spl hapukoort
riivitud juustu
pune, basiilik, sool, purustatud must pipar (kõike maitse järgi)
muu on vaba valik, sest...

...põhimõtteliselt on see loominguline osa. Vahel teen ma quiche´i nt erinevate juustudega (Mozzarella, Parmesan, sinihallitusjuust vm) ja oliivide ning päikesekuivatatud tomatitega. Ükskord tegin isegi eelmisest päevast järgi jäänud keedetud kartulitega, lisades sinki ja läbipraetud sibulat. Mõnikord hakin kanafilee ja maitsestan küüslauguga ning praen läbi. Ühesõnaga, siin tasub fantaasial lennata lasta ja vastavalt oma maitsele toimetada.  

Mina kasutasin seekord selliseid toiduaineid:
hakitud kanasink
suvikõrvits (oli mul keedetud ja hakitud kujul sügavkülmas)
keskmine porrulauk (hakkisin rõngasteks ja praadisin pannil maitseainetega kergelt läbi)

Ladusin kõik kihiti kergelt eelküpsetatud põhjale ning valasin üle muna-hapukooreseguga (kloppisin munad lahti, segasin hapukoorega ning maitsestasin vähese soola ja pipraga) ja puistasin peale riivitud juustu. Küpsetan ca 20-25min 200C juures. Mul on läbipaistev vorm, seal on alt kenasti näha, kui põhi on kuldne, juust mõnusalt sulanud ning pealt kergelt krõbe.

Jääb üle ainult hea maitsta!

30. oktoober 2013

Paras ports triibulisi

Nagu ma ühes oma  varasemas postituses mainisin, oli mul pooleli projekt "legginsid". Vahepeal on selgunud, et see on üks never-ending-story, niisiis teen vaheraporti. Lihtsalt, üsna mitu paari on valmis saanud, aga järgmised juba ootavad õmblemist ja kõik ju ühte postitusse niikuinii ei mahuks.

Lühidalt, ostsin kord hunniku triibulisi pika varrukaga t-särke. Aususe huvides, kõik ei olnud triibulised ja kõik ei olnud pika varrukaga ja kõik ei kanna vist ka t-särgi nime välja. Ja üldse, ÕS-i järgi on t-särk lühikese varrukaga. :D Aga eesmärk oli üks, teha neist lapsele niisama kodus trööpamise pükse (neid olen ma praeguseks jõudnud teha ainult 2 paari, millest ühed on Tiburullile juba lühikesed). :)  Igatahes on ühes pika varrukaga t-särgis päris palju riiet, sh varrukad. Seekord jäidki oma varrukatest ilma need seitse (t-) särki.


Lugesin kord kellegi blogist (kahjuks ei mäleta enam, kelle omast), et õmmeldes nö vanast uut, tuleks ära kasutada võimalikult palju originaalõmbluseid. See nõuab küll keerulisemate asjade õmblemise juures ilmselt rohkem pea vaevamist ja sobitamist, kuidas ja mida välja lõigata, aga mulle see mõte sobib (laisk, nagu ma olen :D). T-särkidest legginsite õmblemine on ses mõttes lihtne, et kummalgi pole eriti õmbluseid. Siiski kasutasin seekord ära varrukate otsaõmblused nii, et neist said legginsite sääre otsaõmblused. Peale usinat lõikumist oli mul ühel hetkel seitse paari legginsite "toorikuid".


Peale veelgi usinamat õmblemist oli mul seitse paari legginseid, millest kolm lähevad jalga mu oma Tiburullile, aga neljale paarile  pean veel leidma uued omanikud. On kellelgi soovi? :D


Tõe huvides! Tegelikult juhtus nii, et kunagi suvel lõikasin ma välja ka ühed musta-valgetriibulised  (sellest t-särgist mul nö "enne" pilti pole, sest siis mul polnud veel blogipidamine plaanis) legginsid, aga kuna tookord ei tahtnud mu vana õmblusmasin minuga üldse koostööd teha, jäid need kokku õmblemata. Need saidki käeharjutusena kõigepealt kokku õmmeldud.


Ja tegelikult-tegelikult on mul parasjagu pooleli veel mõne paari õmblemine, mille tegemise protsessi ma ka pildile püüan koos juhisega, kuidas neid õmmelda. See on tõesti lihtne ja so much fun! :D


28. oktoober 2013

Blogipidamise tehnilisest poolest

Viimasest postitusest on juba kümme päeva möödas. :) Mitte, et mul midagi teistega jagada poleks! Ikka on! :) Lihtsalt vahepeal on muud tegemist olnud. Veetsime Tiburulliga nädala maal Varbla vanaema e minu ema juures. Aeg-ajalt ikka laseme linnast nädalakeseks jalga, et saada vaheldust ja hingata värsket maaõhku. Seekord oli meie reis kohe eriti "seiklusrikas". Kõigepealt läks meil Liu vanaema e minu meheema juures auto katki, see lihtsalt ei käivitunud enam ja kõik. Nuta või naera! Kui me lõpuks tänu heale abimehele Varbla vanaema sünnipäevale (oli see ju eesmärk nr 1, miks üldse maale läksime) jõudsime, olid teised juba peaaegu koogisöömiseni jõudnud. Paar päeva hiljem jäi mul selg jälle hirmus haigeks, nii et mõtlesin juba varem linna tagasitulekule, aga õnneks püsis asi kontrolli all. Asja positiivne külg on see, et sain teha mõned fotod oma pereliikmete käsitööst, aga neist juba edaspidi. Pean veel fotosid sorteerima ja mõtlema, kuidas seda kõike kajastada. 

Ega see blogipidamine niisama lihtne olegi! :D Nagu ma oma esimeses postituses kirjutasin, siis ma polnud ennem eriline blogide lugeja. Nüüdseks on muidugi asi muutunud. Jälgin juba täitsa huviga teiste käsitööliste tegemisi. On nii eesti kui ka välismaa blogide seas väga ilusaid ja huvitavaid lehekülgi. Mõni blogi on sisu poolest huvitav, aga visuaalselt veidi igavam. Teisel jälle vastupidi, teksti polegi palju, aga visuaalselt on tegemist nauditava "teosega". Selle visuaaliga soovin ka ise rohkem vaeva näha. Kui vaid annet ja tehnilist taipu oleks. :D No natuke seda mul ju on ka, aga vahepeal tundub, et lihtne asi on nii keeruliseks aetud ja mõnda tehnilist lahendust varjatakse rohkem, kui sõjasaladust. Õnneks leidub ka selliseid blogijaid, kes viitsivad teistele (loe: algajatele) blogijatele abikäe ulatada ja kirjutavadki tehniliste lahenduste rakendamisest. Olgem ausad, ma pole varem elus HTML- koodi kirjutanud ega muutunud, nüüd blogimise käigus olen seda aga juba mitu korda tegema pidanud. Juhuu, seni olen sellega ka hakkama saanud, aga õppida on veel palju. :D

No ja selge on ju ka see, et süües kasvab isu! :D Kui osad sõbrad-tuttavad on juba näpu andnud ja aeg-ajalt mu blogisse piiluvad, siis ju tahaks, et veel keegi käiks ja loeks. Sotsiaalmeedia trügib ju uksest-aknast järjest rohkem peale. :) Minu eileõhtune saavutus blogipidamise tehnilise poole võlust ja valust asub blogi paremas servas, kus on näha kolm rohelist ikooni. Mulle tundus juba, et kõigil on need ikoonid blogides olemas, aga kusagil pole kirjas, kuidas neid sinna saada. Nagu oleks kõigil oma isiklik patsiga IT-poiss käepärast võtta. Aga minul pole ju! :D Igatahes, kui nendel rohelistel ikoonidel klikkida, avanevad "Põlled ja papud" lehekülg Facebookis, minu Pinteresti lehekülg ja võimalus mulle soovi korral kirjutada. :P Facebooki lehel on küll esialgu ainult raamid, aga proovin sellega lähiajal veidi rohkem tegeleda. Kel soovi, võib seal juba ühineda, et näha edaspidi minu uusi postitusi otse Facebookis. 

Muideks, kui keegi veel soovib oma blogisse lisada sotsiaalmeedia ikoone, aga on samamoodi hädas, kui mina, siis mind aitasid edasi need kolm blogijat: Blondes Love Cupcakes, Carrie Loves ja The Chronicles of Cardigans. Big thanks to all of them!

Kuna ma alustasin blogimist siiski sooviga kirjutada käsitööst, siis seekord siia lõppu ka üks pisike öökullike. :)


Meisterdasin selle väikese tegelase sel nädalavahetusel Varbla rahvamajas, kus toimus ürituse 24 tundi Eestimaa Rahvamajas raames üks pisike töötuba, kus üks minu endistest õpetajatest juhendas, kuidas  teha makrameetehnikas öökulli. Kes soovib järgi teha, siis originaalõpetuse leiab  2013.a jaanuari ajakirjast "Minu käsitööd".

18. oktoober 2013

Pitsa või pizza

Mul on üks koogiretseptide raamat, mille kaane vahele pistan aeg-ajalt ka post-it´ile kirjutatud retseptid. Need on sellised, mille keegi on mulle andnud või mille ma olen internetist leidnud ja endale üles kirjutanud, et teinekordki proovida.


Nojaa, eks abikokal peab ju ka midagi olema, mida tähtsa näoga lugemas käia, kui peakokk süüa teeb. :)
Paar päeva tagasi oli vaja lõunaks kiiresti midagi valmistada, mis oleks lihtne teha, võtaks vähe aega ja  maitseks hea, nii haarasingi nendesamade post-it´i kleepsude järgi. Otsustasin pitsa kasuks, sest a) polnud seda ammu teinud ja b) kodus ei olnud ka suurt midagi, millest süüa teha, aga pitsa peale võib ju panna just seda, mida parasjagu kapis leidub.


Mu õde sai mõned aastad tagasi ühe itaallase käest pitsa- või õigemini pizzataigna retsepti, mida jagas minulegi. Olen seda mitmeid kordi proovinud ja teinud selle osas omad tähelepanekud. Kes soovib, see proovib!








Pizza a la Italia (vähemalt ühe konkreetse itaallase moodi :D)
Taigen:
250 gr vett (kui keegi peaks imestama, siis on jah grammides. See on 1 väiksem klaasitäis vett, kaalusin seekord täpselt üle)
5 gr pärmi (lõika umbes täpselt)
10 gr meresoola (see on u 1 tl)
500 gr jahu

Lahusta sool ja pärm vees, lisa jahu, sega ja sõtku kuni taigen enam käte külge ei jää ning on ilus ja ümmargune. Lase kerkida vähemalt pool tundi. Samal ajal saad katte ette valmistada. Pitsat küpseta 200C juures 15 minutit (kuigi ma ütleks, et see sõltub ikka ahjust ka). Piilu vahepeal, mida pitsa ahjus teeb ja otsusta ise, kas on juba söömisvalmis, kuid ära üle ka küpseta, siis läheb põhi kõvaks.

Minu tähelepanekud taigna osas on järgmised. Neljakandilise tavamõõtmetes ahjuplaadi jaoks saab seda tainast veidike liiga palju. Niisiis on mõttekas vähendada jahu kogust nt 350-400gr peale ja vett ka vastavalt sellele või siis teha hoopis kaks ümmargust pitsat. Kerkib see pitsapõhi igatahes jube hästi (vähemalt minul) ja nii saab sellest originaalkogusest pannil pigem paksu põhjaga pitsa.

Tomatikaste
4-5 keskmist tomatit või 1 purk purustatud tomateid või 1 pakk tomatipastat tetrapakis (oleneb, kui laisk ma parasjagu olen :D)
1 suurem punane sibul
1-2 küüslauguküünt
oregano ja basiilik (või pitsamaitseaine)
sool
pipar
oliivõli

Eks see ole igaühel oma maitse järgi, aga tavaliselt teen mina nii tomatikastet. Kuumutan panni ja valan sellele torts oliivõli. Hakin sibula väikesteks tükkideks, purustan küüslaugu ja panen pannile. Praen kergelt läbi, samal ajal hakin tomatid ning lisan needki pannile, kuumutan veidi ja lisan maitseaineid vastavalt oma soovile. Siis tõstan segu pliidilt ja rullin taigna lahti.  Kui taigen rullitud, valan sellele tomatikastme ja ajan ühtlaselt laiali.


Seekord kasutasin aga Panzani pitsakastet. Võitsin ma ju suve alguses ühe korvitäie Panzani tooteid ja see kaste oli viimane, mis järgi veel oli jäänud ning oma hetke ootas. Olen kahjuks kõik pildid peale kõrvaloleva ära kustutanud, aga sellise koguse ma tookord siis võitsin. Pastat olengi enamasti ostnud Panzani oma, sest see tõesti ei kleepu, nagu reklaam lubab ega kee pudruks. Mulle igatahes meeldib! Saadud kastmed olid nii ja naa. Pesto ja Arabiata said meie pere lemmikuks, aga neljajuustukaste oli nt liiga rammus, nii et pidin sellele piima ja vett lisama, et seda üldse süüa suutsime ning eelpool mainitud tomatikaste minu maitsele liiga soolane, aga ajas parema puudumisel asja ära.








Pitsakate
See on pitsa puhul tõesti hea, et niikaua, kui kodus leidub riivitud juustu, saab sinna peale panna just seda, mida parasjagu soovid või siis seda, mida parasjagu kodus leidub. ;) Nii tegin ma ka seekord. Kapis leidus kanasinki, šampinjone ja  Mozzarella juustu. Kõik need ka pitsale sattusid.


Üldiselt meeldib mulle selline pitsa, kuhu pole väga palju erinevaid asju peale pandud, aga kõige rohkem meeldib mulle ilmselt tuunikalapitsa. Peaasi, et juustu on piisavalt! ;)

14. oktoober 2013

Lilled ja liblikad

Liblikatest küll juttu päriselt ei tule, aga lilledest küll. :) Mõned aastad tagasi Haapsalus käies leidsin ühest kohalikust käsitööpoest kauni, kangast meisterdatud lilleõie, mida ma ei saanud poodi jätta. See meeldis mulle too hetk väga ja ma lihtsalt pidin selle endaga kaasa tooma, kuigi ma ei kandnud seda kunagi. Seisab mul siiani ehtelaekas. Ma lihtsalt pole eriline ehtekandja, kuigi mulle meeldib neid aeg-ajalt osta.

Läks veel mõni aeg mööda ja leidsin täiesti juhuslikult, ilma seda otsimata, Oska Koolitused info organzalillede meisterdamise koolituse kohta. Rääkisin sõbranna nõusse ja sinna me oma sammud seadsime. See, mis sellele koolitusele järgnes, on juba ajalugu. :) Igatahes sai kokku ostetud hunnik organza kangast ja nii umbes aasta aega valdas mind lillede meisterdamise hullus. Ma muud ei teinudki, kui meisterdasin õhtuti lilli. Muidugi ei piirdunud ma ainult organzaga, vaid kasutasin ka teisi kangaid. Kui koolitusel saime oskuse ühe lihtsama lille tegemiseks, siis iseseisvalt uurisin veel Youtube-ist lillede tegemise õpetusi ja surfasin erinevates blogides ja hämmeldusin, vaadates ringi Etsy-s. Kell huvi, sel tasub märksõna "organza flower" abil õpetusi otsida. See on ikka hämmastav, mida inimesed teha oskavad.

Nüüdseks pole ma juba peaaegu kaks aastat enam ühtegi lille teinud. Vahel vaatan tookord kokku ostetud kangaid ja mõtlen, et võiks ju teha, aga ei tule kuidagi seda inspiratsiooni. Nendest, mis tehtud sai, on järgi jäänud käputäis. Ülejäänud on õnnestunud kas maha müüa või siis olen need ära kinkinud. Suurema osa oma lilledest pildistasin tegemise ajal ka üles, et jääks mälestus. :) Tegin nüüd blogi jaoks väikese valiku sellest, mis tehtud sai.

Tihedamaid organzalilli hakkasin meisterdama siis, kui oskused juba veidi arenenud olid. Need konkreetsed lilled peaksid hetkel rõõmustama ühe Pärnumaal asuva lasteaia kasvatajaid. :)

Need pisikesed numpsikud ehivad aga pisikeste preilide päid, sest need on kinnitatud klambrite külge. Südamikuks kasutasin ühe piduliku, kuid oma aja ära elanud pluusi küljest lõigatud riidega kaetud nööpe.

Lilli sai meisterdada peaaegu kõikidest kunstkiust kangastest, mis sulasid, aga ei läinud põlema. Pruuni ja kollase kirju kangas on ühe kleidi "saba". Sinise ja valge kirju oli oma eelmises elus sall. Punase kohta ei oskagi täpselt öelda. Leidsin selle väikese stretškanga jupi ema kapist ja sain sellest teha kaks väga omapärast, natuke roosi meenutavat lille.

Valge kanga leidsin samuti oma ema kapist. Ilmselt oli tegemist minu õe leerikleidist ülejäänud kangajupiga, mis järgi jäi. Kauni päikesekollase kangatüki leidsin poest. Need valged lilled on minu suured lemmikud, sest need jäid kuidagi eriti kaunid ja suursugused. Kusjuures, päriselt on need palju suuremad ja võimsamad, kui pildi pealt tundub, eriti esimene. Neid oli suur rõõm meisterdada, kahjuks ei jagunud rohkem kangast ja samasugust ma enam leidnud pole.

Väga vahva oli meisterdada ka tüllist lilli. Kuna tüll ise on jäik, siis välja mõelda, milliseid lilli  sellest täpselt teha, võttis päris palju aega. Sobitasin neid tükke igatepidi kokku kuni jõudsin sellise tulemuseni. Ehtena rinnas nägid need väga lustakad välja.

Neile, kes soovisid veidi suursugusemat lahendust, sai meisterdatud mustad lilled sulgedega. Võttis tükk aega nuputamist, kuidas neid sulgi sinna lille külge täpselt kinnitada. Päris sellise lahenduseni, millega oleksin lõpuni rahule jäänud, ma ei jõudnudki. Mõned mustad lilled said tehtud ka kuldse võrguga.

See on väike valik lilledest, mille ma oma "organza-aasta" jooksul valmis meisterdasin. Võimalik, et kunagi teen mõne teise postituse rohkemate näidistega veel. Siis, kui satun jälle lille-lainele. :)

11. oktoober 2013

Pärmitaigen ja kaneelisaiad

Teate seda tunnet, et teeks heameelega midagi pärmitaignast, aga... see lihtsalt ei tule mul välja! Ma põdesin seda tunnet üsna kaua. See suur küpsetamise soov on mind saatnud viimased paar aastat ja 2011.a Vabariigi aastapäeva puhul otsustasin teha ühe isuäratava retsepti järgi singi ja sibulaga pärmitaignast pirukaid. Kuna see oli mul esimene iseseisev katsetus pärmitaigna tegemisel, järgisin väääääääga täpselt retsepti... Ja need pirukad olid maailma suurim pettumus minu jaoks. Nendega oleks võinud kellelegi väga, väga haiget teha, kui mitte hullemat... Sinnapaika see pärmitaigen minust jäi ja püsisin edasi oma kohupiimakookide juures, mis mul juba päris hästi välja tulid. Kuni kord valdas mind vastupandamatu soov süüa kaneelisaiu. Selliseid koduseid ja omatehtud. Otsustasin veelkord proovida ja tegin korralikku eeltööd. Googeldasin pärmitaigna tegemise nippe ja otsisin sobivat retsepti, kuni leidsin selle Perenaise leheküljelt. See retsept päästis minu silmis pärmitaigna. :) Ausalt! Poleks ma seda retsepti tookord leidnud ja järgi proovinud, siis ilmselt ma seda postitust siin praegu ei kirjutaks. :)


Julgen selle retsepti katsetamist soovitada kõigile, kes on minu moodi juba ammu pärmitaigna tegemisele käega löönud. Need lihtsalt ei saa metsa minna. :) Taigen kerkib ülihästi, lahti rullida on lausa lust ja näppude külge miski ei kleepu ning boonusena maitsevad saiad imehead. Muideks, mind abistab rullimisel ka Tupperware rullimisalus. Kuigi ma tavaliselt sellistele "nimega" asjadele väga pikalt kortsus kulmuga vaatan, siis selle aluse soetamine oli minu parim ost üldse, mis puudutab pärmitaigna tegemise soodustamist. Soetasin selle suure skeptitsismiga, aga see tunne asendus ruttu vaimustusega. Nüüd on peale küpsetamist köögi koristamine küll poole lihtsam. :) Kui teha täpselt retsepti järgi ja taigen peale kerkimist kaheks teha, on kogused täpselt nii suured, et Tupperware rullimisalus saab äärest ääreni kaetud.



Üldiselt olengi ma neid kaneelisaiu küpsetanud samamoodi muffinipannis, nagu retseptis soovitatud, aga seekord otsustasin teha veidi teistsuguseid ka, selliseid suhkrukringli moodi. :) Mu mehele meeldivad need, mis tavalisel pannil küpsetatud rohkem, sest need meenutavad lapsepõlves vanaema tehtuid. Nendel pidavat tema meelest maitse kohe teine olema. :) Ei tea, mina ei saa aru midagi! :) Muideks, selle pildi allkiri võiks olla ka "Leia pildilt viga!" Kui üles leiad, anna teada! :)


Teine pärmitaigna retsept, mis mul enamasti hästi välja tuleb, on Toidutarest leitud Vanaema Ehda peokringel. Aga sellest ehk juba mõni teine kord! ;) siis täpsustan ka, miks see mul siiski päris alati ilusasti välja ei tule. ;)

Veidi käsitööjuttu ka. Sinine linik, mis on veidi näha esimesel pildil, on taaskord minu kalli ema tehtud. Ühel päeval pildistan mõned tema teosed üles ja panen siia pilte. Käterätik, mis katab taignakaussi, on pärit minu põhikooli käsitöötunnist. Puha tikitud initsiaalidega, pilutatud äärte ning heegeldatud pitsiga. :) Kaldun arvama, et suurem osa sellestki (välja arvatud need varasejalgadest initsiaalid) on tegelikult minu ema kätetöö. Kes siis kooliajal käsitööd teha viitsis?! No mõni usinam kindlasti viitsis, aga mina küll nende hulka ei kuulunud. Samuti oli meil selline tore käsitööõpetaja, kes lasi mul ema oskuste najal elada, öeldes "Sina ju nagunii oskad, sul ema teeb käsitööd!" Ja mis võis ühele teismelisele rohkem meeltmööda olla, kui see, et ei pidanud tunnis alati kaasa tegema. :) Eks ma ikka ühte-teist tegin ka ja iseenesest oskasingi teha, aga aususe huvides pean ütlema, et suurema osa tegi kodus ema suure mangumise peale ikka ära. :D

Sirgete õmbluste päev

Alustasin hommikut (olgem ausad, tegelikult kiskus juba lõuna poole) sellega, et õmblesin kaks uut köögikäterätikut. Õmblesin need täiesti valepidi riidest. Või õigemini põiki riidest. No igatahes mitte nii, nagu kangajooks ette näeb. :) Appi, ma tõesti ei tea neid termineid, mis puudutavad õmblemist. Tegelikult oli asi selles, et mul oli üks linane nõukaaegne voodilinariide jupp, millel laiust rohkem, kui pikkust ja nii ma selle pikuti pooleks lõikasin ja endale kaks köögikäterätikut õmblesin, sest neid oli hädasti tarvis. Kasutusesolevad olid kõik nii vanaks ja koledaks läinud, et mõnda ei taha enam vaadatagi, rääkimata kasutamisest. Ega siin suurt midagi näidata ole, valge-roosatriibuline riie, millel lihtsalt ääred ära õmblesin. Hea käeharjutus sirgete õmbluste tegemiseks. :)


Teine käeharjutus oli Tiburullile uue voodipesu õmblemine. Ostsin selle roosal põhjal südamemustriga kaalukanga kord möödaminnes Abakhanist. Ma polnud too hetk üldse kindel, mis ma sellest teen, sest ma pole eriline roosa fänn, aga see muster meeldis mulle. Või ütleme nii, et ma ei osta teadlikult ainult roosasid riideid, sest minu meelest on pisikestele tüdrukutele ka paljudes muudes ilusates värvitoonides asju olemas ja nad ei pea alati välja nägema kui kreemikoogikesed. :) Veeretasin seda kangast eile õhtul näppude vahel ja  lõpuks otsustasin, et sellest tuleb voodipesu. Tiburulli lõunaune ajal õmblesin kähku tekikoti küljed/otsad kokku. Kangast oli täpselt nii palju, et sellest jagus ka padjapüüri õmblemiseks, paraku ainult põiki tükist. :) Kasutasin juhust ka kohe pildi tegemiseks. Kui kodus on Noor Tehnik, kes tahab kõigele käed külge panna, tuleb õiget hetke teinekord pikalt otsida, mõnikord lausa päevi.


7. oktoober 2013

Tiramisust ja Itaaliast

Haige ei ole üldse tore olla! Lisaks sellele, et enesetunne on kehva (nagu oleks sinust teerulliga üle sõidetud), ei ole ka mingit jaksu õmmelda, kuigi tahtmist on. Kiikan aga masina poole ja mõtlen, et äkki ma ikka jaksan, kuid tegudeni pole jõudnud. Ju siis ikka on enesetunne piisavalt sant. Nii ootabki lõpetamist projekt "legginsid" ja samuti on pooleli projekt "tumba". Viimane on pooleli juba pikemat aega, sest mul pole sobivat kangast ja poodi pole ka saanud. :( Aga küll ma mõlemad ära lõpetan ja siis ka siin tulemustest raporteerin.

Nagu ma juba ühes oma eelmises postituses mainisin, on küpsised meie peres (loe: eriti minu mehe silmis) au sees, nii sai veel enne kui haigeks jäin, üles pildistatud minu versioon Ragne Värgi retsepti järgi tehtud küpsise tiramisust.  Tuli seekord päris hea ja mõnusalt kerge küpsistest magustoidu kohta. Seekord sellepärast, et olen seda juba korra varem koos mehe abiga teinud ja siis ta arvas, et Amarettot võiks ikka rohkem sees olla ning panigi, kuid seda sai liiga palju. :)

Tegin tiramisu enda perele, niisiis ei hakanud pokaalidega vaeva nägema ja kasutasin kaussi (vähem nõude pesemist :D).  Pean ütlema, et väljanägemise poolest meeldib mulle endale nii rohkem, kui viimaseks kihiks jäävadki küpsise tükid, aga järgisin siiski seekord õpetust. Teatavasti on tiramisu tegemiseks "sada" erinevat võimalust, nii et kui otsida, peaks igaüks midagi oma maitsele leidma. NB! Punane linik on minu kalli ema kätetöö. Heegeldada meeldib talle vist küll kõige rohkem.

Tiramisut tehes meenus mulle meie eelmise aasta reis Itaaliasse, kus suurema osa ajast veetsime Lido di Jesolos, mis on selline tõeline kuurort, kus terve pikk-pikk-pikk tänav ja rannajoon ning rohkemgi veel koosnes paljudest-paljudest hotellidest, restoranidest ja poekestest ning õhtuti elavnes iga väiksemgi meelelahutuskohake ning tänavatel oli tohutult melu. Otsisime igal õhtul erineva restorani, kus õhtust süüa. Nautisime täiel rinnal pitsat ja pastat oma kohalikus üliheas kvaliteedis (mmmm..., eriti need värsked mereannid). Head kohvi ei saanud ma sealt kunagi, kuigi arvasin, et Itaalias on korralik kohvijoomise kultuur. Teine asi, mida taga otsisime, oli tiramisu. Iga kord, kui jõudsime magustoiduni, selgus, et tiramisut ei olnud kas üldse menüüs või siis oli see just otsa saanud. :) Kuniks ühel õhtul avastasime väikese poekese, mis müüs ainult erinevat sorti magustoite, eriti kooki ja tiramisut ning sellest poest me oma Itaalia tiramisu-elamuse ära tõime. Kuna ma enam ei mäleta, kas ja kuidas see maitses, siis järelikult see kõige suurem asi polnud. :)

Mis puudutab veel Itaaliat, siis paraku pettusime kohalikus teeninduses ja see, et itaallased ise minu teada naudivad õhtusööki tunde, ei pidanud nende meelest turistide jaoks üldse paika. Kuniks veel tellisime, oli kõik kena, hiilati oma teadmistega Eestist ja eesti ning vene keelest, aga niipea, kui hakkasime söömist lõpetama, anti mõista, et aeg on lahkuda ja laud järgmisele kliendile vabastada. Sellegipoolest julgen ma Jesolot soovitada just pereinimestele, sest seal oli kõik olemas, mis puhkuseks vajalik. Meelelahutust igale vanusele ja igat masti. Lõbustuspargid, veekeskused, muuseumid, rändnäitused, ostukeskused, restoranid, erinevat sorti majutust, meri igast hotellist ca 100m kaugusel. Ühesõnaga kõik, mis sedalaadi puhkuseks vajalik. Kuna Tiburull reisis tookord veel minu kõhus, siis otsustasime, et kunagi, kui lapsed on suuremad, lähme sinna tagasi. 

2. oktoober 2013

Kleidist pluusiks

Üks probleem esineb vist eranditult kõigil naistel  - "mitte midagi pole selga panna", isegi kui kapist vaatab vastu terve suur hunnik riideid, aga need lihtsalt ühel või teisel põhjusel parasjagu ei sobi. Seega otsustasin midagi iseendale õmmelda. Õigemini lõikasin ma ühel kleit/tuunikal alt jupi maha ja tegin sellest endale pluusi. Kahjuks ma unustasin enne lõikama asumist pilti teha, aga põhimõtteliselt oli tegemist sellise kartulikotilaadse :) õhukesest teksariidest kleidiga, millel pikkust veidi üle põlve ja mis minu seljas kohutav välja nägi, aga mille ülemine ots mulle ikkagi meeldis. Niisiis, eemaldamisele kuulus ca 30cm jupp kleidi alumisest äärest.


Alumise ääre pööramiseks otsustasin kasutada teist kangast, sest äralõigatud jupiga olid mul juba omad plaanid (neist ehk kunagi hiljem). Tuhlasin taaskord oma varudes ja otsustasin kollasel põhjal punaste liblikate ja kirjade kasuks. 


Ühe asja olen ma õmmeldes selgeks saanud - kõige keerulisem on teha sirgeid õmbluseid, kõveratega saan peaaegu alati suurepäraselt hakkama. :) Et viimastest pääseda, otsisin alternatiivi alumise ääre viimistlemiseks.


Mulle meeldis kleidi ülemisel osal olev "tikand", niisiis tekkis mul mõte seda pluusi allääres korrata. Selge, et täpselt samasugust ma teha ei saanud, aga mu õmblusmasinal on ju ikkagi 24 erinevat õmblust, seega kasutasin teisi võimalusi. Paraku puuduvad mul ka kogemused ja oskused kumminiidi, mida oli kasutatud ülemise otsa puhul, kasutamiseks ning käiku läks tavaline niit. Tulemusega jäin ma tegelikult üsna rahule. Vasakul pool minu õmblused, paremal originaal.




Kahe äärmise õmbluse vahele ajasin ma u 2cm laiuse pesukummi, et ka alumine äär krookima jääks. Lõpptulemus on mul tänaseks juba kaks korda seljas olnud ja sellise igapäevase pluusi rolli täidab see ideaalselt.


Nagu Murphy seadustega ikka, siis juhtus ka seekord nii, et nägin videoõpetust, kuidas õmmelda kumminiidiga, kohe järgmine päev peale seda, kui olin pluusi valmis saanud. :) See on küll venekeelne, aga kuna pilt ütleb rohkem, kui sada sõna, on see täiesti arusaadav ka neile, kes vene keelt ei räägi, k.a mulle endale. :) Õpetust jagas Facebookis see kena inimene, kelle loodud on lehekülg Tasuta lõiked, mustrid jms. Seal on jagamisel nii mitmedki häid ideid, nii et tasub tutvuda.

1. oktoober 2013

Triikimislauale uus kate

Võtsin täna julguse kokku ja jagasin infot oma blogi kohta ka Facebooki sõprade seas. :) Natuke ikka oli naljakas siin omaette kirjutada (kuigi ma oma esimeses postituses arvasin, et vahet pole), teadmata, kas keegi ka päriselt loeb. Mitte, et ma arvaks, et see, mida ma kirjutan kõigi teiste jaoks jube huvitav oleks, aga mulle endale pakub see hetkel meelelahutust. Muidu nokitsesin niisama, tegin vahel mõne pildi ja sinnapaika see jäi, nüüd on nagu põhjust kohe pingutada. :) Niiet, tänud kõigile, kes pilgu peale viskasid ja eriline tänu neile, kes ka edaspidi siia ära eksivad. :)

Ma pole seda tüüpi käsitööline, kes viitsiks sahtlisse või kapinurka midagi teha, seega vaatan vahepeal ringi ka pilguga, kas midagi on vaja lihtsalt ära teha, et see näeks parem välja, oleks ilusam, praktilisem jne. Nii juhtus hiljuti ka meie triikimislauaga. Nägi teine juba veidi väsinud ja kulunud välja.


Üks võimalus oli minna poodi, tunda kulutatud rahast kahjutunnet ja osta uus kate. Teine võimalus oli laud ise korda teha. Otsustasin viimase kasuks. :) Mõte tuli siis, kui hakkasin kingakarpi riidega katma. Kuna seda kangast oli päris palju, siis otsustasin sama riidega katta ka triikimislaua.

Kui tekib soov ka enda triikimislauale värskem välimus anda, siis vaja läks mul täpselt kahte asja:
- klambripüstolit
- sobivat kangast

Tööd kaasnes kogu ettevõtmisega umbes 20 minutit. Mõõtsin üle, kui suurt kangatükki vaja läheb ja lõikasin selle välja. NB! Valmismõõtudele lisasin nö õmblusvaru, kuigi midagi õmmelda polnud vaja, keerasin ääred lihtsalt alla, et jääks viimistletum mulje. Asetasin kanga põrandale parem pool vastu põrandat, keerasin triikimislaua sellele "kõhuli" ja sättisin paika ning lõin paar esimest klambrit sisse, et saaks ülejäänud riiet paremini sättida ja trimmi tõmmata. Klammerdasin ülejäänud kanga ja valmis ta oligi.


Täiesti juhuslikult nägin järgmisel päeval Facebookis eraldi triikimislaua katte õmblemise juhendit. Kui kellelgi sedalaadi eraldi kattega laud, saab sealt vaadata, kuidas toimida.

Maasikatort ja mustasõstramoos

Maasikate aeg on võrratu! Kahju ainult, et see nii ruttu läbi saab. Talvel sügavkülmast võetud toormoos on küll hea, aga mitte nii hea, kui äsja põllult nopitud magus maasikas. Isegi see esimene, veel veidi toores  maasikas on ju lausa imehea. Ahh, peab vist sügavkülma kallale minema. :)

Suvel nägin (ilmselt Facebookis) ringlemas maasikatega küpsisetordi retsepti ja ei saanud mitte proovimata jätta, sest küpsised on meie peres au sees. Tavaliselt teen küll klassikalist (kuigi ühest teisest blogist, kahjuks ei mäleta, millisest täpsemalt, lugesin kunagi humoorika loo sellest, et "klassikaline küpsisetort" ei pruugi kõigi perekonnaliikmete arvates ühte ja sama tähendada) kasta-küpsis-kohvi-sisse-ja-kata-see-hapukoore-kakao-suhkru-seguga-kooki, siis otsustasin just maasikate tõttu seekord uut retsepti proovida. Tulemus jäi selline isuäratav, nagu pildilt näha.

Peale ööpäevast ootamist saime seda isuäratavat kooki ka proovida. Pean ütlema, et maitse oli hea ja mahlane, kuid meie pere lemmikuks jääb siiski klassikaline küpsisekook. ;)

Lisaks maasikatoormoosi varumisele otsustasin esimest korda elus päris ise mustasõstramoosi keeta. Ei tea küll, kuidas on õnnestunud niikaua elada ilma moosikeetmiseta?! :D Sisse sai tehtud 10kg marju. Kahjuks ei mäleta enam, mitu purki moosi sellest sai. Need on mul keldrisse talve ootama viidud, kuid sellised pisikesed vanaema moosipurgid neist välja tulid.

Googeldades leiab ju kõike, k.a juhiseid, kuidas keeta moosi. :) Häda tavaliselt selles, et igaüks soovitab ja kiidab enda oma. Helistasin siis emale ja küsisin, kuidas tema teeb ning läksin kuldset keskteed. Põhja õnneks ei kõrbenud, aga esimese hooga tundus moos hirmus vedel, nii et otsustasin osaliselt keedetud segu  läbi sõela ajada, et siirupit saada, kuid "siirupi" jahtudes selgus, et suhkur muutis ka selle moosiks. :) Nii on meil nüüd keldris nö selget moosi ja marjalihaga moosi. :) Moos on muideks pandud pisikestesse beebitoidupurkidesse (neid ju ikka jagub, kui majas on väike laps). Kui alguses olin skeptiline, kas kaaned ikka peavad, siis asja uurides selgus, et peavad küll, tuleb ainult ilusasti otse peale keerata. See kaante otsekeeramine on katsumus omaette, sest keeruosa on neil nii väike. Oleks tõsiselt kahju, kui talvel avastaksin, et kõik minu pisikesed moosipurgid on käärima läinud. On kellelgi kogemusi?