7. oktoober 2013

Tiramisust ja Itaaliast

Haige ei ole üldse tore olla! Lisaks sellele, et enesetunne on kehva (nagu oleks sinust teerulliga üle sõidetud), ei ole ka mingit jaksu õmmelda, kuigi tahtmist on. Kiikan aga masina poole ja mõtlen, et äkki ma ikka jaksan, kuid tegudeni pole jõudnud. Ju siis ikka on enesetunne piisavalt sant. Nii ootabki lõpetamist projekt "legginsid" ja samuti on pooleli projekt "tumba". Viimane on pooleli juba pikemat aega, sest mul pole sobivat kangast ja poodi pole ka saanud. :( Aga küll ma mõlemad ära lõpetan ja siis ka siin tulemustest raporteerin.

Nagu ma juba ühes oma eelmises postituses mainisin, on küpsised meie peres (loe: eriti minu mehe silmis) au sees, nii sai veel enne kui haigeks jäin, üles pildistatud minu versioon Ragne Värgi retsepti järgi tehtud küpsise tiramisust.  Tuli seekord päris hea ja mõnusalt kerge küpsistest magustoidu kohta. Seekord sellepärast, et olen seda juba korra varem koos mehe abiga teinud ja siis ta arvas, et Amarettot võiks ikka rohkem sees olla ning panigi, kuid seda sai liiga palju. :)

Tegin tiramisu enda perele, niisiis ei hakanud pokaalidega vaeva nägema ja kasutasin kaussi (vähem nõude pesemist :D).  Pean ütlema, et väljanägemise poolest meeldib mulle endale nii rohkem, kui viimaseks kihiks jäävadki küpsise tükid, aga järgisin siiski seekord õpetust. Teatavasti on tiramisu tegemiseks "sada" erinevat võimalust, nii et kui otsida, peaks igaüks midagi oma maitsele leidma. NB! Punane linik on minu kalli ema kätetöö. Heegeldada meeldib talle vist küll kõige rohkem.

Tiramisut tehes meenus mulle meie eelmise aasta reis Itaaliasse, kus suurema osa ajast veetsime Lido di Jesolos, mis on selline tõeline kuurort, kus terve pikk-pikk-pikk tänav ja rannajoon ning rohkemgi veel koosnes paljudest-paljudest hotellidest, restoranidest ja poekestest ning õhtuti elavnes iga väiksemgi meelelahutuskohake ning tänavatel oli tohutult melu. Otsisime igal õhtul erineva restorani, kus õhtust süüa. Nautisime täiel rinnal pitsat ja pastat oma kohalikus üliheas kvaliteedis (mmmm..., eriti need värsked mereannid). Head kohvi ei saanud ma sealt kunagi, kuigi arvasin, et Itaalias on korralik kohvijoomise kultuur. Teine asi, mida taga otsisime, oli tiramisu. Iga kord, kui jõudsime magustoiduni, selgus, et tiramisut ei olnud kas üldse menüüs või siis oli see just otsa saanud. :) Kuniks ühel õhtul avastasime väikese poekese, mis müüs ainult erinevat sorti magustoite, eriti kooki ja tiramisut ning sellest poest me oma Itaalia tiramisu-elamuse ära tõime. Kuna ma enam ei mäleta, kas ja kuidas see maitses, siis järelikult see kõige suurem asi polnud. :)

Mis puudutab veel Itaaliat, siis paraku pettusime kohalikus teeninduses ja see, et itaallased ise minu teada naudivad õhtusööki tunde, ei pidanud nende meelest turistide jaoks üldse paika. Kuniks veel tellisime, oli kõik kena, hiilati oma teadmistega Eestist ja eesti ning vene keelest, aga niipea, kui hakkasime söömist lõpetama, anti mõista, et aeg on lahkuda ja laud järgmisele kliendile vabastada. Sellegipoolest julgen ma Jesolot soovitada just pereinimestele, sest seal oli kõik olemas, mis puhkuseks vajalik. Meelelahutust igale vanusele ja igat masti. Lõbustuspargid, veekeskused, muuseumid, rändnäitused, ostukeskused, restoranid, erinevat sorti majutust, meri igast hotellist ca 100m kaugusel. Ühesõnaga kõik, mis sedalaadi puhkuseks vajalik. Kuna Tiburull reisis tookord veel minu kõhus, siis otsustasime, et kunagi, kui lapsed on suuremad, lähme sinna tagasi. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!