25. november 2013

Vana ja väärikas või uus ja huvitav

Kuna mul endiselt tuleb neid pükse nagu Vändrast saelaudu (kuigi tänapäeval pidavat öeldama, nagu tekke ja patju, vihjega Wendrele, :D ), siis ma tõesti igast püksipaarist ei hakka blogima. See muutuks ju lugeja jaoks igavaks ja tüütuks, eks?! Aga lihtsalt infoks, et kui soovid mõnda püksipaari oma lapsele, siis vaata Põlled ja papud Facebooki lehele. Seda lehekülge peaks nägema ka need, kes pole Facebooki registreeritud kasutajad. Kel huvi, siis seal on mul müügis ka jõulusokid. ;)

Olen taas veidi tegelenud oma blogi tehnilise poolega ja kes tähele on pannud, siis minu blogi üleval paremasse serva on ilmunud kaks uut sotsiaalmeedia ikooni - RSS ja Bloglovin - neile, kes soovivad minu tegemisi sealtkaudu tellida/lugeda. Ausaltöeldes ei tea ma isiklikult kedagi, kes teaks kedagi, kes seda kasutaks, aga rõõm on tõdeda, et leidub inimesi, kes siiski kasutavad. :) Tere tulemast neile minu lugejate sekka!

Aga tegelikult tahtsin ma täna rääkida hoopis muust! :) Nagu ikka! :) Kuu aega tagasi kirjutasin sellest, et pildistasin maal ema juures üles portsu käsitööd jm ning lubasin veidi ka teile näidata. Üritan nüüd oma lubaduse vähemalt osaliselt täita!

Seda isetegemist on meil veres ikka erinevates põlvkondades. See kaunis päikeseloojang on maalitud minu vennatütre poolt. Ta vist on küll esimene meie suguvõsas, kes hästi joonistada oskab ja juba päris varakult joonistas vahvaid, sisu ja mõttega pilte.



Riiul, millel pilt seisab, on aga minu venna kätetöö. Muidugi, tegemist on lihtsa asjaga ja nii mõnigi võib öelda, et asi see endal valmis teha pole. Aga minu meelest on palju olulisem soov midagi valmis teha ja see ka päriselt lõpule viia, mitte ainult sellest mõelda. Pealegi, mulle meeldivad lihtsad asjad! :) Muul ajal seisab sellel riiulil hästi palju fotosid meie suurest perekonnast.


Tookord fotosid tehes avastasin, et olen selles osas, mis puudutab käsitööd, oma ema moodi. Meile mõlemale meeldib käsitööd teha, aga me ei kasuta seda ise peaaegu üldse. :) Kui asusin pilte tegema, siis nt ei olnud tal kasutuses mitte ühtegi enda heegeldatud linikut. Ja ta on neid ometi palju-palju heegeldanud.  Ja ma ise tavaliselt kas kingin või müün oma tehtud asjad ära. Nüüd ma muidugi õmblen lapsele ja neid asju me kasutame ka. Aga teiste rõõmustamine oma tehtuga ongi kuidagi mõnusam. :) Eriti kui nad päriselt selle vastu huvi tunnevad, mida sa teed! ;)


Minu vanaisa ehitas maju ja tegi mööblit. Paraku ei ole tema kätetööst palju säilinud, sest tuli röövis minu ema lapsepõlvekodu koos mööbliga 12 aasta eest. Õnneks on mõned vanaisa tehtud lauad säilinud. Üks neist selline pisike, lihtne ja armas. Õmblusmasinast, mis sellel seisab, on mul plaanis kunagi hiljem kirjutada.















 

Nii mõnigi vana mööbliese on meie juurde sattunud  aga erinevaid radasid pidi ja ema ei mäleta ka enam täpselt, kelle tehtud need on. Kuid see polegi alati oluline. Tähtis on neid asju alles hoida ja säilitada. Sest need kestavad! Nii ongi meil üks vana öökapp, mis ühel hetkel valgeks on värvitud. Kes teab, ehk kunagi koorub midagi põnevat nende värvikihtide alt.
Niisamuti on meieni tee leidnud see vana ja kaunis peegliraam, millel hetkel küll peeglit sees pole. Ilmselt oli vana tuhmunud ja võimalik, et ka katki ning uut pole sinna veel sisse pandud.



















Niikaua, kui ma mäletan, on mu ema nööpe hoidnud selles, minu onu tehtud, puitvineerist karbis.


Tundub, et mu ema säilitabki pigem teiste tehtut. Osaliselt eelmiste põlvede pärandatud, osaliselt laste ja lastelaste tehtud ja näiteks on tal kasutuses hoopis sekkarist "päästetud" linikud. :) Aga keegi peab ju seda ka tegema!

Mul on veel mõned fotod tikkimistöödest ja heegeldatud asjadest, aga las need täna jäävad. Mõni teinekord! Et oleks põhjust tagasi tulla! ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!