11. detsember 2013

Jõulust jõuluni

Tegelikult ei ole sellel postitusel jõuludega väga palju pistmist. :) Juttu tuleb hoopis sellest, kuidas me oma lapse praktiliselt ühe päevaga lutist võõrutasime. Kujunes see protsess ootamatult lihtsaks, seega mõtlesin  kogemust jagada ehk on kunagi kellelegi veel abiks.


Tiburull hakkas lutti imema tegelikult alles 4-kuuselt ehk eelmiste jõulude ajal. Ma pole ei luti põhimõtteline vastane ega selle tulihingeline pooldaja, see lihtsalt kujunes nii. Kuna olin lugenud, et esimese 10 elupäeva jooksul ei soovitata üldse lapsele lutti anda, siis me seda talle ka ei pakkunud ja sealt edasi saime ka ilma hakkama. Lapse kasvades selgus, et nii mõneski olukorras oleks lutt suur abimees ja umbes 1 kuu vanuselt mõtlesime proovida, aga talle valmisostetud lutt ei meeldinud ega ka kolm järgmist mitte, need tekitasid temas okserefleksi. Nii lõime käega ja arvasime, et ju siis saame ilma hakkama. Ükskord beebikinos käies surus aga Aventi esindaja mulle luti pihku sõnadega "Äkki läheb vaja!". Olin skeptiline, aga võtsin lahkelt pakutu ikkagi vastu. Paar päeva peale eelmise aasta jõule otsustasime, et õpetame Tiburulli iseseisvalt omas voodis uinuma (see on omaette lugu) ja ühtlasi katsetada seda kingikssaadud Aventi lutti. Ja oh imet, see lutt sobiski talle, ta teadis kohe, mida sellega tegema peab.

Suurt lutisõltlast Tiburullist ei saanudki, aga kasutasime seda abimehena uinumisel ja "kriisi- ning hädaolukordades". Umbes aastaselt mõtlesime esimest korda võõrutusprotsessile, aga kuna tookord alustasin hoopis rinnastvõõrutamist, lükkus lutivõõrutus esialgu edasi, aga vaikselt läksime seda teed, et nt autos enam lutti talle suhu ei pannud. Võtsime eesmärgiks jõuludeks lutist lahti saada. Mõned nädalad tagasi ühel reedel ei tulnud mulle uni peale ja mõtlesin selle võõrutusteema enda jaoks läbi. Palju kirjutatakse ja räägitakse sellest, et laps peab muutusteks valmis olema. Mulle aga tundub, et palju rohkem peab hoopis ema lapsega seonduvateks muutusteks valmis olema. Kui ema on endas kindel ja valmis raskustega tegelema, tuleb laps selle protsessiga kaasa ja kogu protsess sujub kordades lihtsamalt, kui enne arvatud. Vähemalt nii on see meil olnud. Aga iga ema ja laps on erinevad.

Ilmselt on võõrutamiseks erinevaid võimalusi. Kes seob luti nööri otsa ja riputab selle lakke, kes laseb lapsel luti prügikasti viia, kes teeb karmi ja võtab lihtsalt ära ja enam ei anna. Kuidas kellelegi! Ma ei mäleta enam, kuskohast ma seda esimest korda lugesin või kes mulle sellest rääkis, aga otsustasin tol õhtul kasutuselolevad lutid puruks lõigata. Mitte jupi otsast ära, vaid pikuti  umbes 0,5cm pikkuselt sälgu sisse. Niimoodi toimides on lutt nagu lutt ikka, aga seda ei saa enam mugavalt imeda (pildil on ots laiali surutud, et oleks aru saada, mida silmas pean).


Kuna mõlemad lutid, mis meil kasutuses olid, olid juba vanad ja väsinud, siis oligi õige hetk võõrutusega alustada. Õhtul panin lapse voodisse ja andsin talle katkise luti kätte. Alguses imes ta seda nagu ikka, ei teinud teist nägugi. Ma juba mõtlesin, et see süsteem küll ei toimi, kuid siis hakkas laps lutti suust võtma ja vaatama, mis sel viga on, et enam "ei maitse". Nii mitu korda kuni viskas luti maha ja näitas kapi poole, et tema tahab teist lutti. Andsin teise, et ta saaks veenduda, et ka see "ei maitse" enam. Lapse väsides muutus ta ka järjest pahuramaks kuni hakkas nuttu tihkuma. Mõne aja möödudes oli nutt juba päris vali ja õnnetu, võtsin ta sülle, et teda rahustada ja pikutasime koos, lõpuks ta minu kaisus ka uinus. Tagantjärgi mõeldes ei tundugi see nii paha, kuigi too hetk mu süda hirmsasti valutas. Uinumine võttis aega umbes 40 minutit, mis ju tegelikult polnudki nii palju. Järgmisel õhtul pani lapse magama issi ja see läks juba palju ladusamalt, ca 15min oli vaikus majas. Kõige raskemaks osutus kolmanda päeva lõunaunne jäämine, sest ta lõppkokkuvõttes ei uinunudki, aga ka see polnud eriti dramaatiline.


Ma ei visanud lutti kohe ära, vaid jätsin selle lauale "vedelema", et Tiburull saaks päevasel ajal veelkord veenduda, et see enam "ei maitse". Nii oligi, ta võttis selle laualt, pistis korraks suhu, aga järgmisel hetkel lendas see juba laia kaarega põrandale. Lutt oli meie jaoks unustatud teema!
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!