2. detsember 2013

Kõrvitsategu

Eile ja täna toimetasin elus esimest korda iseseisvalt kõrvitsaga (kahjuks unustasin oma pisikesest nunnust pilti teha)! Lapsepõlves meeldis mulle väga ema tehtud kõrvitsasalatit süüa. Põhimõtteliselt oli see üks vähestest asjadest, millest ma toitusin lisaks kartulile, munale ja saiale. :) Viimaseid söön ma praegu ka heameelega, aga kartulit ja kõrvitsat ma enam eriti ei armasta ja kui valida saan, siis need jäävad üldjuhul kõrvale. See-eest maitseb kõrvits tänaseks Tiburullile. Eelmine aasta, kui ta sai juba nii suureks, et võis hakata tahket toitu sööma, ei olnud mul kõrvitsat parasjagu kusagilt võtta ja nii ma ei saanudki talle ise kõrvitsapüreed teha. Mitte kellelgi, keda ma teadsin, ei olnud kõrvitsat mulle anda, kuigi tavaliselt on seda kõigil lademetes olnud, teadmata, mida sellega peale hakata. Isegi minu emal polnud! :) Ja poes müüdi ka ainult muskaatkõrvitsat, aga selle kohta lugesin, et võib allergiat tekitada, niisiis jäime poest ostetud purgikõrvitsa juurde.

Võtsin inspiratsiooni kogumiseks lahti Perenaise kõrvitsakogumiku. Need retseptid panid automaatselt suu vett jooksma, nagu sidrun. :) Valisin välja rebitava kõrvitsa-kaneelisaia, aga selgus, et selleks on kõigepealt vaja kõrvitsapüreed teha. :) Sellest alustasingi.


Lõikasin kõrvitsa pooleks ja puhastasin sisust. Umbes kolmveerand kõrvitsat sai koos koorega sektoriteks lõigatud ja ahju pandud (ca 30-40 min 180C juures). Kui kõrvits oli pehme ja veidi jahtunud, lõikasin koore küljest ja sisu püreestasin blenderiga. Püree panin topsidesse jahtuma ning seejärel sügavkülma.


Järelejäänud kõrvitsaveerandi lõikasin kuubikuteks, lasin vee peale, lisasin äädika ning jätsin ööseks "likku". Hommikul lisasin kaneelikoort ja nelgiterasid ning panin keema.


Kui kõrvits oli peaaegu pehme, proovisin maitset ja selgus, et olin äädikaga liialdanud ning lisasin veidi suhkrut, et maitset tasakaalustada. Pehmeks keenud kõrvitsa panin purki ja kaane alla. Eks lähipäevil selgub, kuidas see mul välja kukkus. :)


Hommikul avastasin, et mul pole kodus piisavalt jahu, et midagi muud peale pannkookide (aeg-ajalt kuuluvad need meie pühapäevamenüüsse) küpsetada, aga päeval polnud mahti poodi minna, seega sain kõrvitsasaia alles õhtul küpsetama hakata. Ma lihtsalt pidin selle järgi proovima ja see ei kannatanud enam kauem oodata. :) Kuna mul keeksivormi pole, siis tegin kõrvitsa-kaneelisaia taigent 1/3 võrra rohkem, kui retseptis ette nähtud ja kasutasin küpsetamiseks klaasist ovaalset ahjuvormi.


Ühest ma siiski aru ei saanud. Miks seda kaneeli-suhkrusegu nii palju peab olema? Kuigi mul oli 1/3 võrra rohkem taigent, aga kaneeli-suhkrusegu valmistasin retsepti järgi, jäi mul ikkagi veidi vähem kui pool sellest alles ning sellest hoolimata sai lausa "mustas" kaneelist. Ühesõnaga, kui keegi soovib minu eeskujul seda saia küpsetama hakata, soovitan vähem kaneeli ja suhkrut kasutada. Aga sai sai imeilusalt kuldkollane ning maitse oli suurepärane ja veidi jõuluhõngu tuli ka tuppa! :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!