30. detsember 2014

Homne magustoit

See on juba teine aastavahetus, mil ma olen põhimõtteliselt kodus haige! Üle-eelmine aasta tõusis mul 31. detsember tühjast kohast palavik ja seetõttu me ei saanud kusagile minna, eelmine aasta olime teadlikult kodus oma pere seltsis ja see aasta olen siis jälle tõbine. Mitte küll palavikus, aga kurk on juba pikemat aega punane ja valus ning nüüd on lisandunud ka köha. See ei ole meeldiv olukord, kui oled viimase vindi peal lapseootel ja köhahoog peale tuleb! Ütleme nii, et see on valus! Ei soovita!

Midagi head tahaks aga ikka süüa aastavahetusel. Ka siis, kui oled tõbine ja nii ma siis täna alustasin. Keetsin ära salatikartulid ning tegin valmis singirullid ja tiramisu, et homme oleks vähem mässamist. Mõtlesin mitu päeva, millist magustoitu homseks teha, aga kuna ma vahepeal pole korranud eelmise aastavahetuse tiramisut, kuigi plaan oli, siis otsustasin, las ajalugu kordub. 


Igatahes, kui homse magustoidu osas ideed puuduvad, siis soovitan. Jõuad hommikul veel poodi minna ja valmis teha, et õhtupoolikul süüa. Retsepti leiad siit

Minupoolsed soovitused. Osta igaks juhuks 2 pakki Ladyfingers küpsiseid. Minul läks neid igatahes rohkem, kui üks pakk, sest muidu oleks hirmus palju kreemi üle jäänud. Ma ei teagi, miks, sest tegin täpselt retsepti järgi. Teine soovitus on, et võta alus pigem veidi suurem/sügavam, kui väiksem/madalam. Olin juba unustanud, et eelmine aasta oli mul sama mure, et "ajas üle ääre", mu alus on lihtsalt liiga paras. Kolmandaks. Ma ei tea, kuidas teevad suured kokad, aga mina kasutasin kakao ühtlasemaks puistamiseks sõela.

29. detsember 2014

Mida toovad päkapikud, vol 2

Nüüdseks on jõulud seljataga ja päkapikkudel aeg puhkama minna, et järgmisel aastal jälle meie juurde tulla. Esimesele poolele järgnes teine (tinglik) pool detsembrist, mil nii mõnelgi ööl tuli päkapikkudel kukalt kratsida, et millega siis järgmisel hommikul Lene meelt võiks rõõmustada, sest mitte alati see ei õnnestunud.

13 - küpsised (päkapikul oli tõesti ideedepuudus)
14 - pehmed kleepsud (kleepimisest ei väsi Lene hetkel küll mitte)
15 - vesivärvid (mis küll paraku kohe kõrgele kapi otsa rändasid, sest lapsel oli nii paha tuju, et värvid laia kaarega üle toa lendasid) :(
16 - kaunistatud ja pakitud piparkoogid nende päkapikkude käest, kes muul ajal tädi Pille ja ristiema Hedi akna taga piilumas käivad. ;)
17 - jogurtijook (üle kahe nädala jälle lasteaeda, siis pidasid päkapikud mõistlikumaks midagi tuua, mis kohe otsa saab, et lapsed poleks kurb meel uuest asjast lahkuda). Lisaks oli õhtupoolikul lasteaias jõulupidu, kuhu päkapikk tõi Lenele raamatu "Loomalood ja mõistujutud".


18 - taaskord suur kaunistatud ja pakitud piparkook (päkapikkudel on tõesti ideedekriis või lühike mälu)
19 - Ravensburgeri 25-osaline puzzle "Printsessid lossiaias" (lugesime ühest raamatust lapsele üsna pikalt õhtuti printsessi- ja haldjalugusid unejutuks, nii oli see puzzle üsna teemakohane)
20 - Lotte maisipulgad
21 - Holle müslibatoon
22 - kuuse otsa riputatav pisike riidest mõmmi, mis haakub hästi minu eelmisel aastal õmmeldud kuusekujuliste kuusekaunistustega.


23 - kuivatatud puuviljad
24 - päkapikud lõpetasid jänkudega klambritega samast komplektist, mille juuksekummidega alustasid 1 detsembril. Õhtul olime juba maal vanaema juures, kus ootas ees palju kingitusi.

Ei tea, kuidas teistes peredes, aga meie peres peale 24.dets enam päkapikud ei käi ja Lene on sellega hästi kohanenud. Sokk küll ripub veel ukse küljes, aga eks lähipäevil saab see jälle ära pakitud, et järgmist aastat ootama jääda. Selleks ajaks tuleb ka tulevasele vennakesele sokk meisterdada.

27. detsember 2014

Silm haigutab e laps õpib rääkima

Tegelikult oskab meie laps juba üsna kobedalt rääkida. Või vähemalt meie/mina saame temast väga hästi aru, eriti kui ma tean, millest jutt käib. Väga pika jutuga võõrastel teemadel jääb ta muidugi veel hätta ja meie temast arusaamisel ka. Eriti nt siis, kui ta räägib midagi lasteaiaga seonduvat, millest mul täpset aimu pole, sest alati ei jõua ju kõiki asju kasvatajaga läbi rääkida, mis päeva jooksul toimunud ja enamasti käib tal lasteaias järgi issi. Siis me koos üritame jõuda selleni, millest ta rääkida tahaks. Hea võimalus lapsega suhelda ja lasta tal oma päevasündmuseid meile jutustada ja temaga koos rõõmustada.

Lene esimesed sõnad tekkisid veidi enne aastaseks saamiseks. Või pigem sellised poolsõnad või lapsekeelsed sõnad või ma ei tea, kuidas neid nimetada. Nt elame me raudteele suhteliselt lähedal ja päevas mitmeid kordi kuuleme me rongi möödasõitu. Ja eks teda ikka huvitas, et mis hääl see on ja nii ma siis seletasin, et see on rong, mis teeb tsuhh-tsuhh. Veidi enne Lene aastaseks saamist käisime kord jalutamas, kui sõitis mööda rong ja siis ma mõtlesin, kas ma ikka kuulsin õigesti, kui Lene ütles äkki "tuhh-tuhh". Ütles küll! Samuti ütles ta aastaselt kõrva kohta "khõv" ja varese kohta "kaaks" ja palju igasuguseid muid asju. Üsna palju oli just K-tähega sõnu, mille üle mul isiklikult oli väga hea meel, sest ma ise õppisin K-tähte üsna hilja ütlema, ikka asendasin selle T-tähega. Ma vist oskasin ammu enne lugeda (hakkasin 4a), kui see K ükskord tuli ja mind väga õnnelikuks tegi, sest see on mul siiani meeles, kuidas mu ema triikis ja ma palusin tal endale muudkui öelda K-tähega sõnu ja siis äkki ühel hetkel ei olnudki karu enam "taru", vaid oligi karu. :) Nii õnnelik olin selle üle!


Aga siis, peale aastast sünnipäeva toimus mingi seisak, mil Lene ei õppinud enam päris pikalt ühtegi uut sõna juurde ja isegi neid sõnu, mis ta enne oskas, ei kasutanud ta enam eriti. Ainult ta omas keeles tulid üsna pikad ja lustlikud lood, mis teda ennast ja seetõttu ka meid naerma ajasid. Muretsema see mind küll ei pannud, sest iseenesest ju aega on küll ja veel. Veidi enne 2a saamist hakkaski ta üsna kiires tempos jälle paljusid uusi sõnu ütlema ja ühtlasi ka 2-3 sõnalisi lauseid moodustama ja nii on see läinud. Iga päev midagi uut! Palju uusi sõnu lisandus muidugi lasteaiaga.

See, et laps rääkima õpib pole muidugi midagi erakordset, aga nalja ja naeru on sellega seoses küll saanud. Eriti, kui mõned sõnad ei tule kohe nii välja nagu peaks. Nt ei osanud ta väga pikalt öelda V-tähte ja asendas selle enamasti M-tähega ja just sõna alguses. Ma ausalt pole enne kuulnud, et lapsed V tähte ei ütle. :) Nüüd hakkab see juba vaikselt tulema. Nt riided on tal väidetavalt siiamaani "pidi malesti" e siis valepidi. Või kui ta tuleb ja ütleb "Palun manni!", siis ei otsi ta taga mitte ütegi Manni-nimelist tädi, vaid soovib hoopis vanni minna. Veel asemel ütleb ta "meel" ja vesi on tal "mesi". Neid naljakaid sõnu on veel.

Lausa klassika on vist "kepsut ja pongand", mida vist küll enamus lapsi nii ütleb ketšupi ja porgandi asemel. Kusjuures alguses õppis ta hoopis kiiremini ütlema paljusid pikki ja keerulisi (liit)sõnu, mitte lihtsaid ühe-kahesilbilisi sõnu. Nt nina ei osanud ta väga pikalt öelda.

Mõned lustlikumad sõnad olid/on tal veel. Nt "kiletikk" kilekoti asemel, kuigi eraldi kile ja kott oskab ta väga hästi öelda. Kilpkonna asemel ütleb ta "kinkon" ja elevandi asemel "entant" ja öökulli puhul hääldab ta kõik häälikud ühekordselt ning rõhk pole ka seal, kus olema peab ja nii ongi meil "ökul". Et päkapikkude asemel käivad meil "pikapoid" ja "pikapikud", sellest kirjutasin juba siin. Ja sukapükste asemel käivad jalas "pukapuksid". Üldse asendab ta sageli just riideesemete puhul Ü-tähe U-ga ja nii on tal "muts" ja "puksid" väga levinud sõnad. Või siis asendab sk-tähekombinatsiooni "ks"-iga ja kuna R ka veel päris selge pole, siis raske asemel ütleb ta "lakse".

Lenel on üsna mitu (muinasjutu)raamatut, kus sees lood haldjatest ja printsessidest ja pöialpoistest jne. mida me talle ette loeme. Printsessilugudega seoses hakkas ta ütlema "pints ja pintsel" e siis prints ja printsess. Üldse on see hämmastav, kuidas talle jäävad raamatutest paljud sõnad meelde. Enamasti ta istub oma voodi peal ja paneb samal ajal puzzlet kokku või vaatab ise mõnda teist raamatut, kui meie talle ette loeme ja nii on sageli tunne, et ega ta ju tegelikult nii kuula või aru saa. Aga saab küll, sest järgmisel päeval tuleb ta sageli ja näitab eelmisel päeval loetud loo juures pilti ja küsib üle, kes see on või mis see on või siis juba jutustab ise meile, kellega tegu.

Ühel hetkel sigines ta juttu sõna "Lenepunn". Ma isegi ei tea, miks ta nii ütleb. :) Eks me kindlasti oleme talle vahel öelnud, et ta on väike jonnipunn vms, aga kuidas ta ise täpselt selle Lenepunni peale tuli, ma ei tea. Osadele sõnadele hakkas ta nt sõna lõppu veel E-tähte lisama. Nii lendasid tal taevas sageli "lennuke ja linnuke". Ja kui päkapikk tõi talle Lotte vihiku, hakkas ta selle kohta ütlema"vihuke". Vahel vahetab ta teatud vokaalid sõnades ära teiste vastu. Nt kui keegi laulab või tantsib, teatab Lene, et see keegi "laulub" või "tantsub".

Ja siis on muidugi sellised eluliselt vajalikud fraasid, nagu "ise", mida kõlbab hetkel alati kasutada, kui emmel-issil on kiire, aga temal on vaja kõiki asju ise teha ning "ei taha", mida sobib alati ja igas olukorras kasutada. Selle sõnapaariga põhimõtteliselt algab ja lõpeb meie päev. :) "Silm haigutab" ütles ta vahepeal siis, kui uni oli silmas, kuigi sellele järgnes alati ka "ei taha magada!" või "tudu täis". Eriti naljakas oli see, kui ta alguses ütles tegelikult "silm ai-ai", kui uni hakkas tulema. Ma siis selgitasin talle, et mitte silmal pole ai-ai, vaid sul on uni silmas ja see ajab haigutama ja on aeg tuttu jääda ja peale seda ta hakkaski ütlema, et "silm haigutab!"

Naljakaid hetki on veel päris palju olnud. Üks, mis pole küll otseselt seotud kõne arenguga, vaid lapse siiruse ja arusaamisega asjadest, oli kord, kui ma käisin ämmaemanda vastuvõtul ning mees ja laps olid kaasas. Ämmaemad alustas südamelöökide otsimisest, aga kui neid läbi dopleri kuulata, on need ju hästi valjud ja sellised "vihisevad". Lene arvas selle peale, et see on "auh-auh", kes häält teeb. Hakkasime kõik naerma ja mul oli ikka tükk tegu rahulikuks jäämisega, et ämmaemand saaks südamelöögid üle lugeda. Peale seda visiiti käis Lene üsna pikalt mu särgi alt titat otsimas. Kord siis rääkisin, et tita on väike venna ja tema siis korrutas muudkui "menna-menna". Ja nüüd on kõik väiksed asjad "mennale".

Siiski, üle kõige on need hetked, kui laps tuleb ja ütleb "musi tahad" või "kalli tahad" ja seda ilma küsimärgita, sest ta räägib endast sina-vormis. Ilmselt on see seotud sellega, et meie räägime temaga nii. See aeg, kui laps rääkima õpib on vahva ja siiras, sest avastad ka ise palju uut ja leiutad võimalusi, kuidas lapsele üht või teist asja selgitada nii, et ta aru saaks.

23. detsember 2014

Jõulud! Aga miks?

Jõulud tunduvad kuidagi nii iseenesestmõistetavad, aga kas te olete kunagi päriselt sellele mõelnud, miks me jõule tähistame? Või on seda keegi teine teilt küsinud? Mis on esimene vastus, mis pähe tuleb?

Kui ma veel laps olin, siis olid meil näärid ja ma ei mäleta mingeid kapitaguseid jõulusid, nagu osad meenutavad. Kuigi, mu vanaema sünnipäev oli 25. detsember ja tema sünnipäeval me käisime alati, nii et ilmselt selle varjus kuidagi, aga mul puuduvad konkreetsed, selged mälestused. Tol ajal kogunes terve suur pere minu vanaema (tädid-onud ja nende lapsed) juurde ja mäletan paari ähmast korda, kus mu onud tõid põhu (õlgede asemel) tuppa ja vist isegi mingit jõulusoku tegemist. Aga ma olin siis veel päris laps ja ega ma nüüd tõesti päriselt enam ei mäleta (pean ema käest üle küsima). Siis sai aga ring täis ja sellest ajast, kui vanaema ära kadus, koguneme me minu ema juurde. Nüüd siis juba minu õed-vennad ja nende lapsed. Mitte kõik, aga need, kes saavad ja tahavad. Meid on palju! :)

Kui Eesti taasiseseisvus, mindi sujuvalt nääridelt ja näärivanalt üle jõulude tähistamisele. Hakkasin ühel hetkel käima pühapäevakoolis ja teadsin piiblilugusid Jeesuse sünnist ja ilmselt seetõttu ei esitanud ma ka kunagi neid küsimusi ei endale ega teistele, sest see oligi minu jaoks seotud Jeesuse sünniga. Ainus, mis minus alati hämmastust tekitas, oli see, et kui me jõule seoses Jeesuse sünniga tähistame alati ühel ja samal kuupäeval, et miks siis Ülestõusmispühad on liikuvad pühad. Aga see on juba teine teema.

Tagasi tulles minu algse küsimuse juurde, siis hakkasin sellele ise rohkem mõtlema peale Pille blogipostituse  lugemist Pere ja Kodus. Kirjutasin ka sinna kommentaari, aga ei osanud ma ei siis ega ka nüüd päris täpselt oma mõtteid väljendada, sest tegelikult hargnevad need sealt veel edasi. Ausaltöeldes ma arvan, et paljud inimesed ei oska öelda, miks nad päriselt-päriselt jõule tähistavad. Sest see lihtsalt on nii, et on pühad ja tehakse kingitusi ja kõik on sellega harjunud. :) Ilmselt on vähe neid, kes selle üle pikemalt juurelnud on. Suur osa eestlastest väidab, et nad ei usu Jumalasse ja sellega seonduvasse, seega langeb nende puhul vist tõesti Jeesuse sünni tähistamine ära. Samas ma kahtlen selles, kas nad ikka talvist pööripäeva ka just tähistavad.  :) Või need, kes nii pool naljatamisi ütlevad, et nemad on üldse paganad või taarausku. Mitut ohvrikivi asukohta nad päriselt teavad ja mida nad nendel ohverdanud on või mitu tamme nad oma hiide viimasel ajal istutanud on? :) Ilmselt mitte ühtegi!

Muidugi, jõulud on hea ja tore põhjus veeta kvaliteetaega oma (laiendatud) perega. Samas, paljude jaoks tähendab see mööda Eestit autoga ringiuhamist, sadade kilomeetrite läbimist ja enda jagamist erinevate sugulaste vahel, nii et kvaliteetki asetub küsimärgi alla. Mõni ootab jõule lihtsalt seetõttu, et puhata. Ikkagi kolm punast päeva kalendris ja see aasta on nendega veel eriti häst. Mõni siunab seda, et jõulud on muutunud kommertslikuks. Aga olgem ausad, igaühe jõulud on täpselt nii kommertslikud, kui kommertslikuks ta need ise teeb. Kõigega ei pea ju kaasa minema. Paraku on ka neid, kelle jaoks jõulud on kõige kurvem aeg aastas üldse, põhjused küll erinevad. Kuid kõige vähem ma mõistan vist neid inimesi, kes ütlevad, et muidu ei tähistakski jõule, aga laste pärast... Tekib küsimus, aga mis nad siis teeksid jõulude ajal? Istuksid üksi kodus kinnise ukse taga ja tekk üle pea? Isegi televiisorist tulevad ju jõuluteemalised saated jne. Nii et ma kuidagi kahtlen selles, kas jõuludest on päriselt võimalik mööda vaadata, sest jõulud on ju igal pool, kuhu vaatad.

Kuigi googeldada oskab ilmselt igaüks, lisan ma siiski siia kolm linki. Ehk on kellelgi tahtmist lugeda. Üks pikem artikkel jõulude kohta Eesti Rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist ning Wikipediast jõulude kohta üldisemalt ning artikkel kristlike jõulude kohta.

Olgu teie põhjused, millised tahes, soovin kõigile

Häid ja rõõmsaid jõule






15. detsember 2014

Beebile vajalikest ja mittevajalikest asjadest

Hakkasin selle postituse mustandit koostama umbes paar nädalat tagasi, kui mõtlesin järgi selle üle, mida peaks oma teisele lapsele, kes kõigi eelduste kohaselt on poisipõnn, soetama. Üsna samal ajal avaldas Britt oma blogis nimekirja beebiasjadest, mis tal olemas olid ja mida ta pidas vajalikuks, mida mitte ja ilma milleta oleks ka edukalt hakkama saanud. Päev hiljem avaldas Madiken enda blogis nimekirja beebiasjadest, mida ta maha ei müüks ja mida oleks tore omada järgmise lapse ajal. Pean tunnistama, oli kasulik lugemine, sest osade asjade olemasolust ei olnud mul isegi mitte aimu. Sain häid mõtteid, mida võiks teise lapse ajal ehk soetada ja samuti sain kinnitust, et beebiasjade tootjad on välja mõelnud palju asju, ilma milleta saab tegelikult ka väga edukalt hakkama.

Kohtumine iseendaga võib ülimalt huvitavaks osutuda! Lene u 6-kuuselt oma "troonil" e Stokke Tripp Trapp söötmistoolis.

Hetkeseisuga olen suhteliselt veendunud, et veel enne teise lapse sündi või üsna kohe peale tema sündi võiksime/peaksime soetama lisaks olemasolevatele veel:
- väiksem suurus (kott)kombe, ilmselt 56-62, pean veel mõtlema. Ootan, et tuleks mõni hea soodukas kusagil ja saan selle poolmuidu. :)
- lambanahast soojakott
- esmased apteegikaubad endale ja beebile
- kapuutsiga vannilinad. Kuigi esimesel lapsel oli neid mitu, tahaks ikkagi igaühele oma.
- seisulaud vankri külge suurema lapse jaoks (seljahaige inimesena ei saa ma endale lubada suure raskuse süles tassimist ja samal ajal veel vankri lükkamist), sest ta on hetkel paraku suht kapriisne kõndija
- suur esisild vankrile, kui peaks juhuslikult palju-palju lund taevast alla sadama (loe sellest allpool täpsemalt)
- turvahälli rattad või adapterid (loe allpool lisa)
- kindlasti midagi veel, mille peale hetkel ei tule

Olgu alustuseks kohe rõhutatud, et allpool olev tekst tugineb minu subjektiivsel arvamusel ja isiklikul kogemusel ühe lapsega. Võimalik, et nüüd teise lapsega saavad asjad ja vajadused olema täiesti erinevad. Juba kasvõi seetõttu, et nüüdne on talvebeebi ja esimene laps oli suve/sügise alguse beebi. Ja seetõttu, et nüüd saab meil olema kaks last, kellest suurem on 2,5 a ennastkehtestav tegelane. Lapsed on erinevad ja lapsevanemad veelgi erinevamad. See, mis ühele vajalik, on teisele täiesti ebavajalik. Lisaks on üks asi tahtmine, teine asi tegelikud vajadused ja võimalused oma tahtmiste täitmiseks.

Kui mõtlen oma esimese lapse sünnieelsele ajale, mil otsisin mulle sobivat optimaalset beebi jaoks vajalike asjade nimekirja, siis mäletan, et neid leidus internetis ja raamatutes erinevaid, aga samas olid need üldjuhul lihtsalt must-valged nimekirjad ilma põhjendusteta, miks ja millepärast. Ja nii tekkis mul üsna sageli küsimus, kas kõik need asjad seal nimekirjades päriselt ka vajalikud on?! Eriti, kui need juhtusid olema nt mõne e-poe lehel, mille nimekiri ilmselgelt oli teadlikult suunav. Seetõttu otsustasingi panna kirja enda kogemused, et äkki on kellelgi kunagi seda postitust lugedes hea oma mõtteid koondada, mida tegelikult vaja võiks minna, ilma milleta võib päris hästi hakkama saada ja mille ostmisega kannatab oodata kuni laps kasvab. Sest olgem ausad, kui tahta ainult uusi asju, võivad väljaminekud ulatuda mitme tuhande ringi ja enamusel pole korraga sellist raha välja käia. Aga saab kindlasti ka kordades odavamalt hakkama, kui võtta vastu sõprade/tuttavate pakutud asjad tasuta, sümboolse summa eest või laenuks. Sest tegelikult võib ka mittevajalikuks osutunud uutest (kallistest) asjadest vabanemine olla üsna keeruline ettevõtmine, sest lasteasjade järelturg on minu meelest suhteliselt üleküllastunud, lisaks ei olda seal ka uute asjade eest nõus väga palju maksma.

Enne Lene sündi oli mul küll aeg-ajalt paanikaosakond, et kas ikka kõik vajalikud asjad on olemas ja ega ma midagi olulist ole unustanud, aga õnneks suutsin ma ennast praktilise inimesena siiski tagasi hoida ja päris kõike sellistes beebi jaoks vajalike asjade nimekirjades üles loetud asju koju ei ostnud. Leidsin, et isegi, kui ma ise ei saa päris pikalt poodi minna, siis mehe saan sinna ikka täpsete juhtnööridega saata ja ostame siis, kui vajadus tekib. Ainsad asjad, mille pärast ma päriselt mitu korda poes käisin, olid haiglast kojutoomise riided. Teatavasti on meil ilm ikka väga muutlik ja kuna Lene sünnitähtajaks oli 14. august, siis  mõtlesin nii, et kui ta sünnib nt kaks nädalat varem, on väljas veel tõenäoliselt suur suvi, aga kui kaks nädalat hiljem, on juba suhteliselt sügisene ilm. Seega riideid on vaja erinevaid. Ta sündis lõpuks 19.august, aga kuna me saime haiglast välja alles viis päeva hiljem, siis kalduski ilm rohkem sinna sügise poole.

Aga mida ja kuskohast me siis soetasime? 

Ostsime asju nii uuena kui sain ka sõbrannade/sugulaste/tuttavate käest. Tol ajal ei olnud ma üldse teadlik erinevatest Facebookis tegutsevatest beebiasjade müügigruppidest, millistest minu lemmik praegu on Muksula. Isegi selle peale, et vaadata rohkem ringi Buduaari turul või Perekooli laadal, tulin ma palju hiljem, kui laps oli juba üsna mitmekuune. Aga sellest polnud ka midagi, sest teatud asju ma tahtsingi uusi niikuinii ja ülearu palju asju ei tahtnud ma ka kokku osta. Tegelikult tekib järjest juurde ka üsna palju erinevaid komisjonipoelaadseid kohti, kuhu oma beebiasjad maha müümiseks viia. Ma pole küll veel ise kohapeal käinud, aga niipalju kui kuulnud olen, siis nt kohast nimega Nagu Uus, leiab väga häid asju suhteliselt mõistliku raha eest.

Ilmselt kaks kõige suuremat asja, ilma milleta pea keegi hakkama ei saa, on voodi ja vanker ning veidi väiksem vajalik asi on turvahäll. Need kolm ka kõige esmases järjekorras soetatud sai.

Maxi Cosi turvahälli ostsime minu sõbranna käest, kel on aasta vanem laps. Asi, mida ma ei osanud siis vaadata/mõelda, oli see, et konkreetsel hällil on nö iso-fix kinnituse võimalus, aga meie autol see tegelikult puudub ja me ei pidanud vajalikuks ka seda panna lasta. Niisiis oleks võinud ka veidi kergem häll olla. Palju seda hälli ju käeotsas ei tassi, aga kui nüüd soetaksin uue hälli, siis mõtleksin sellele rohkem.

Beebivoodi sain teise sõbranna käest. Tema lapsed seda enam ei vajanud ja mulle meeldis, et see oli lihtne, valget värvi ja seda oli võimalik kiigutada. Siiski, see kiikuv osa meeldis küll mulle endale väga, aga kohe üldse mitte meie lapsele, nii said need jalad üsna ruttu fikseeritud. :) Hea asi oli sealjuures see, et need kiikuvad osad andsid voodile kõrgust juurde ja mulle, kui pikale ning seljahaigele inimesele oli see väga hea lahendus. Ma ei pidanud väga palju kummarduma, et last voodist kätte saada. Siiski leidis voodi suuremat kasutust alles siis, kui Lene sai 4-kuuseks ja me ta oma voodisse magama harjutasime. Enne seda oli ta kaisulaps, sest ma ei jaksanud öösel sada korda tõusta, sest ta ei maganud seal üldse hästi, kaisus see-eest suurepäraselt.

Vanker oli ainus suurem asi, mille kohta ma ütlesin, et seda ma tahan päris uut. Oli meil ju plaan saada vähemalt kaks last üsna üksteise järel ja ma tahtsin, et oleks olemas garantii juhuks, kui peaks midagi lagunema hakkama. Samuti tahtsin, et see oleks pigem kallima hinnaklassi oma, sest paraku teadsin tuttavate kaudu mitut juhust, kus uus, aga soodsama hinnaklassi käru lagunes kiirelt koost ja teha polnud suurt midagi, sest kauplused viitasid "kasutamisveale" ja Tarbijakaitseametist ka just suurt abi polnud. Ma ei ole meie otsust kahetsenud. Olen meie vankriga väga rahul ja Lene poolt kasutust leidis see ka väga pikalt, nii et ost oli igati õigustatud. Ta magas vankris lõunaund umbes 1a 10k saamiseni. Oleks veelgi maganud, aga kuna ta on meil pikemat kasvu laps, siis ta lihtsalt ei mahtunud sinna enam ära. :) Vankrit otsima hakates käisime esialgu poest poodi üsna nõutute nägudega, sest mitte kuidagi ei leidnud kohe seda päris õiget. Kärtsroosat ei soovinud, aga musta ka mitte ning paljude poolt kõrgelthinnatud Emmaljungat ma ei tahtnud. Olin juba alla andmas, kui leidsin kord selle Perefoorumi postituse, mis aitas mul veel paremini läbi mõelda, mida ma siis ikkagi vankrist ootan ja see andis meie otsingutele palju selgemad mõõtmed. Juhusliku vestluse käigus kiitis üks tuttav oma lapse Hartanit ja nii me oma sammud Beebimaailma seadsime. Me polnud sinna poodi enne sattunud ja äratundmisrõõm oli kohene. Suur värvivalik, erinevate mudelite valik, vankrirataste jm lisatarvikute valik jne. Peale mõningast mõtlemist otsustasime hõbehalli Hartan Topline S kasuks, millel on sang üleviidav ja esirattad pöörlevad 360 kraadi. Kui ma alguses olin veendunud, et tahan ka eraldi korvi- ja istumisosa, siis too hetk polnud seda värvi korviosa saada ja müüja soovitas hoopis raamkookonit. Teadsin küll pehmet kookonit, aga see tundus mulle nii ebaturvaline ja seetõttu ma seda ei soovinud. Aga raamkookon, millest ma polnud kuulnudki, oli just pehme kookoni ja vankrikorvi vahepealne versioon ning ühtlasi korvist üsna mitu cm pikem ja samuti on sellisel juhul kõik vankriosad kasutuses ja pole vaja ühte vankriosa kusagil kapi otsas hoida vms. Olin selle otsusega hiljem väga rahul. Kuigi elame esimesel korrusel, oli väga mugav beebi kõigepealt kookoniga tuppa viia ja alles seejärel poekottide ning vankriosa tõstmisega mässama hakata. Täispöörlevad rattad on suvistes oludes ja nt poes käies väga praktilised. Vanker ei "kisu kraavi" ja manööverdamine on superlihtne. Siiski mõtlesin alguses, et talveks oleks hea soetada suurte ratastega esisild, aga kuna too talv ei olnud kõige lumerohkem ja minu jalutusteedel olid tänavad enamuse ajast korralikult puhtaks lükatud, siis jäi see siiski soetamata. Olid mõned üksikud korrad, kui suurtest esiratastest tõsiselt puudust tundsin. Võib-olla soetame selle suurte ratastega esisilla seekord, kui peaks lund rohkem olema ja vajadus tekkima. Teine asi, mille soetamist ma tõsiselt kaalun, on seisulaud Lenele. Paraku on ta hetkel suhteliselt laisk kõndija ja ma ei kujuta ette, et peaksin teda süles tassima ja teist samal ajal kärus lükkama, eriti talvel.

Beebitarvete kott. Ostsin järelturult Emmaljunga vanemat tüüpi koti, mis oli vankriga sama värvitooni, sest Hartani enda kotid tundusid mulle liiga väiksed ja ebapraktilise kujuga. Kasutasin seda kotti siiski suhteliselt vähe ja müüsin maha, kui laps oli ca 6-kuune ja enam polnud vaja nii palju asju kaasa võtta. Ma ei teagi, kas mul oli ikkagi lõpuks ebapraktiline kott või ma lihtsalt ei osanud selle kasulikkust näha. Suur ja kobakas ning vahetasku võttis nii pahasti ruumi, et kui ma ühte sahtlisse olin pannud kaks komplekti lapse varuriideid, siis koti teise sahtlisse ei mahtunud enam suurt midagi. Lihtsam oli lõpuks asjad mõnda enda suuremasse käekotti panna ja kaasa võtta.

Asi, mida me seekord kindlasti uut vajame, on turvahälli rattad kas eraldi või siis vankriraamile kinnitatavad adapterid. Eelistaksin siiski eraldi raami, mis kergem ja lihtsam kaasa võtta ja autos hoida, kui kogu vankriraami iga kord kaasas vedada, kui vajadus tekib. Tegelikult olid need rattad meil olemas ka Lene ajal. Saime laenuks. Nüüd siis pean ringi vaatama, mis võimalused seekord on. On kellelgi pakkuda? :)

Vankrisse lasin tookord katsikulistel kinkida lambanaha. See oli ikka talvel väga hea abiline, sest mina olen see ema, kes julgeb lapse ka kõva miinusega õue magama viia (vankrisuu ette panin salli ja kord vankrisse ka termomeetri veendumaks, et seal oli palju palju kõrgemad kraadid). Teisel talvel kasutasime lambanahka kelgu peal ka. Nüüd küll tegelikult mõtlen, et tahaks kohe tervet lambanahast soojakotti. Veel olid väga head asjad lambanahksed käpikud ja kapukad. Nende sees olid lapse käed-jalad alati soojad, enne olin kogu aeg hädas, et need kippusid ikka külmad olema. Tookord ostsin ma need möödaminnes Selveri lambanahatoodete müügiletist. Ma pole küll veel korralikku turu-uuringut teinud, aga ükspäev leidsin kaks toredat kohta, kus võiks ilmselt päringutega alustada - Lambawärk ja Lambavillatooted. Sest beebipoodides on soojakotid minu meelest üüratult kallid. Teab keegi veel mõnda head kohta soovitada?

Kandelina ja kõhukott. Esimese andis mulle sõbranna, aga me ei kasutanud seda kordagi. Teist meil polnud ja puudust ka ei tundnud. Küll aga andis kõhukoti mulle nüüd teine sõbranna, kes seda mõlema lapsega palju kasutas. Äkki nüüd teise lapsega osutub see tõesti vajalikuks, kui on vaja ka esimesel silm peal hoida, et ta vales suunas jooksu ei paneks. Lihtsam järgi joosta, kui pisem on enda küljes kinni. :)

Riided üleüldiselt on vist alguses küll rohkem emotsiooniostud. Olgem ausad, beebiriided on nunnud ja tootjad teavad, millistele nuppudele vajutada. :) Aga fakt on ka see, et paljud asjad on ebapraktilised (kuigi seal on kindlasti eriarvamusi), nt pisikestele tüdrukutele mõeldud kleidid. Beebi on ju alguses krimpsus ja kõveras ja siis see kleit kipub sinna kaenla alla rulluma ja seda kogu aeg sättida on suht tüütu. Ja kui on jahe elamine, nagu meil, siis ei anna need kleidid ka sooja. Kui laps roomama hakkas, siis pikemad/laiemad kleidid lihtsalt takistasid teda ja kisa oli oi kui palju. Ühesõnaga hakkas Lene kleite rohkem kandma siis, kui ta juba jalad alla sai, aga endiselt eelistan ma kodus ja lasteaias talle pikad püksid jalga panna. Lisaks ei jõua väga paljud asjad rohkem kui paar korda beebile selga, kui riideid on liiga palju, sest laps kasvab neist vähemalt esimestel elukuudel üsna ruttu välja ja osasid asju ei lähe lihtsalt vaja. Ma riideid tegelikult alguses uutena väga palju ei ostnudki. Peamiselt bodisid ja sokke, sest tahtsin, et need oleks uued. Muid riideid suuruses 56-74 sain ma päris palju laenuks sugulaste ja sõprade käest. Bodidest eelistasin hõlmikbodisid ja sokkidest üldiselt H&M omasid, millel on kummid sissekootud sokisääre keskele, kanna kohale, mitte üles äärde, sest need püsisid palju paremini jalas, kui laps siputas. Üldiselt kujuneb see riietamine ilmselt välja vastavalt maitsele ja praktilisusele, aga ennekõike vastavalt sellele, kas elamine on soe/külm/jahe.

Üks naljakas juhtum seoses riiete ostmisega oli siis, kui laps juba sündinud, aga umbes 2 nädalat vana. Ma soetasin talle haiglast kojutoomiseks meriinovillase kombeka ja teki. Aga kuna ilm üsna kiirelt muutus, oli vaja ka tuule/veekindlat kombet. Läksin poodi, kurtsin müüjale muret, et vastsündinule vaja ja et mida soovitate. Tema siis pakkus mulle s 50 kombet. Hakkasin naerma ja ütlesin, et alla 62 ma siiski ei soovi, sest mu laps oli juba sündides 54 cm pikk. Ega ta võinud seda muidugi teada, aga vaadates mind minu pikkuses võiks tegelikult eeldada, et ka laps vähe suuremat kasvu ja päris iga kuu ju uut kombet ei osta.

Apteegikaubad - Espumisan ja briljantroheline seisavad siiani avamata. Gaase meie lapsel eriti ei olnud ja profülaktika korras ma neid Espumisani tilkasid talle andma ei hakanud. Kui need vahel tekkisid, siis saime neist võimlemise ja kõhumassažiga lahti. Palavikualandajat ja kraadiklaasi läks esimest korda vaja siis, kui Lene oli ca 5-kuune. Kusjuures kraadiklaasi ostsin ma küll digitaalse, aga siis sain teada, et need kipuvad valetama ja veendusin selles ise kohe esimese kasutuskorra järel. Peale seda on meid aidanud tavaline elavhõbedaga kraadiklaas (kuigi mõtlesin ka udupeene infrapuna-kraadiklaasi peale, mis mõõdab sekunditega, aga mõtteks on see senini jäänud). Saialilletinktuuri läks küll vaja, sest naba paranemine võttis aega, aga briljantrohelist siiski vaja ei läinud. Samuti läks meil üsna mitu pakki apteegist ostetud nö vatipadjakesi (need pole tegelikult vatist, vaid marlitaolisest materjalist ja müügil on need vist hoopis haavatampooni nime all). Kasutasime neid alguses lapse silmade ja ka naba puhastamiseks. Sudocrem, mida paljud soovitavad punetavate/hauduvate kohtade määrimiseks, minu heakskiitu ei leia. See ei tulnud vannis nühkides ka maha. Minu meelest oli see tüütu. Saime tookord sünnitusmajast erinevate firmade proovikreeme kaasa ja sealt valikust meeldisid mulle palju rohkem Hipp´i ja Sebamed´i tooted. Ühekordseid mähkimiseks kasutatavaid aluslinasid läks ka päris palju. Mul oli küll olemas ka korduvkasutatavad, aga kaasavõtmiseks olid ühekordsed minu meelest paremad. No ja muidugi Purelan 100 salv, mis leevendab imetamisvaevusi kohe ja palju efektiivsemalt, kui sama otstarbega kreemid ning mul läkski seda salvi õnneks ainult profülaktika mõttes vaja, sest suuri kaebuseid ei tekkinud. D-vitamiini läheb siiani, aga asi, mille otstarbekuses ma ei kahtle, on probiootikumid ja kummelitee kõhuhädade puhul. Läbi proovitud ja toimisid kiirelt ning hästi. Paraku ei osanud ma neid piisavalt kiirelt kasutusele võtta, kui lapsel ca 4-kuuselt kõht väga pikalt lahti oli ja perearsti juures seda normaalseks peeti. Essexi kreem alguses beebi kuiva naha vastu oli minu meelest ka väga hea valik.

Vann ja vannitarbed. Vanne on meil kaks tükki. Alguses ostsime pisikese, sest meil on väike vannituba, aga kui laps kasvas, ostsime siiski veidi suurema ka. Nüüd, kus ta on 2a, on jälle väiksem kasutuses, sest see mahub ilusasti dušikabiini. Vannijalgade peale mõtlesime, aga siiski loobusime. Kuna vannitasime last alati kahekesi, siis vanniistet ei pidanud ka vajalikuks. Vannitermomeetrit kasutame tegelikult siiamaani, sest vannivee valmispanemine on üldiselt minu mehe ülesanne ja tema on nii harjunud, siis hea kindel tunne. Mina olen ikka see, kes katsub käega, kas on paras vesi või ei. :) Pesukindad ja kapuutsiga vannirätikud, kui minu meelest elementaarsed asjad, leidsid ka palju kasutust. Pesemisvahendeid hakkasime kasutama aja jooksul, alguses ikka ainult paljas vesi. Aga Lenel on sünnist saadik paras rockabilly peas olnud, niisiis muutusid vahendid mingil hetkel oluliseks. Beebikõõma eemaldamiseks soovitan siiski ainult õli mõni tunnike enne vanni pähe määrida ja igasugu peened ja megakallid beebikõõmašampoonid võib julgelt apteeki jätta. Meie ühe ostsime, aga no see ei aidanud kohe üldse mitte, lõpuks ikka kasutasime õli ja tihedat kammi.

Kummut ja mähkimislaud. Kummuti ostsime samuti IKEA-st. Hind soodsam, väljanägemine kobedam ja sahtlid suuremad, kui enamusel meie poodides müüdavatel kummutitel. Sest uskumatu, kui palju on beebil asju, mida vaja kusagil hoida. Ja veel uskumatum, mis hinda küsitakse siinsetes poodides kummutite eest, mille puhul ma polnud kindel, kas peale kuuajast kasutamist veel mõni paneel ees ka püsib. Alguses lootsin, et jääb mõni kummutisahtel ka enda asjade hoidmiseks üle, aga selle mõtte matsin ruttu maha. :) Mähkimislaud oli meil selline lihtne, mille panin kummuti peale, oleks saanud ka beebivoodi peale panna, sest vajalikud stopperid olid olemas, aga mulle tundus see siiski kuidagi ebaturvaline ja ka ebamugav. Ja vannitegemise ajaks tassisime selle aga rõõmsalt vannituppa kaasa.

Mähkimistarbed. On tõesti tore, et leidub emasid, kes kasutavad oma lastel korduvkasutatavaid mähkmeid. Pean seda tõesti mõistlikuks ja mõtlesin ka ise asja üle järgi, aga lõpuks otsustasin siiski, et ma olen liiga laisk ja mugav, et nendega mässama hakata. Võin ennast ja oma laiskust vabandada sellega, et Lene lõpuks siiski suhteliselt varakult mähkmevabaks sai (kuigi oleks ilmselt veelgi varem õnnestunud, kui oleksin taibanud ja viitsinud sellega veel varem tegeleda) ja mähkmete alla me suurt varandust magama ei pannud. Ostsin neid alati soodukaga. Kõige parem soodukas on minu meelest PRISMAs, kui nad kord kvartalis Osta ära! raames pühapäevasel päeval kõik mähkmed -25% müüvad, k.a neid, mis juba niigi on soodushinnaga müügil. Ostsime sealt mähkmeid alati ette ehk siis suuremaid numbreid, kui parasjagu kasutuses olid, et oleksime ettevalmistunud. Samuti tõime palju mähkmeid Soomest, kus need suuremas koguses ostes siiski soodsamad on, kui meil siin. Ja kõige alguses saime neid isegi sugulase kaudu Norrast pea olematu raha eest. Ja kuigi ma olen selle poolt, et beebi nahale on parim paljas vesi, läks meil siiski ka paras kogus niiskeid salvrätte. Neid oli mugav kaasa võtta ja vajadusel kasutada. Meeldisid kõige rohkem Huggiese rohelises pakendis aloega salvrätid. Samuti kulus päris palju tavalisi karbiga müüdavaid taskurätte, mida hea lahtisest karbist vaba käega tõmmata.

Suupühkimise lapid - korduvkasutatavad. Meil oli neid umbes 10 tk ja kõik olid pidevalt kasutuses. Eriti siis, kui alguses esines toidu tagasiheidet. Hiljem enam mitte eriti, sest isegi hammaste tuleku ajal polnud laps eriline ilastaja. Müüa on neid flanellriidest suulappe igas suuremas beebipoes.

Mängutekk/mängukaar -  neid me kasutasime, aga mitte eriti palju. Oleksime ka ilma hakkama saanud. Alguses Lene pelgas seda mängukaart ja hiljem, kui ta juba keerama hakkas, oli see kaar pigem tülinaks, sest jäi jalgadele ette ja siis oli hädakisa korralik. Palju rohkem meeldis mulle lapitekk/tegelustekk seeriast "7 päikest" mille ostsin Mailis Design-ist.

Lamamistool - oli meil laenuks saadud lihtsamat sorti Chicco oma, millel beebisisu ja mängukaar. Ei midagi vilkuvat/värisevat/vilistavat. Enam täpselt ei mäleta, aga arvan, et hakkasime seda kasutama umbes siis, kui Lene oli nii 2-3 kuune. Enne seda eelistasin teda hoida siiski siledal pinnal või süles.

Voodikarussell - leidis ka meil minimaalset kasutust. Muusika oli OK ja seda Lene vahel isegi kuulas heameelega, aga arvan, et asi oli värvis. Lasin selle katsikulistel kinkida ilma täpsemate juhtnöörideta. Kingiti roosade mõmmidega, mis küll armsad olid, aga ilmselt laps neid eriti ei näinud. Aga ma pole ka meie kaubanduses must-valgeid voodikarusselle näinud, kuigi need peaks olema kõige mõistlikumad, sest beebi silm neid ka haarata suudab.

Lutt - Lenele sobis ainult Avent ja sellega harjumisest ning sellest võõrutamisest võib lugeda siit. Lutipudelit kasutasime MAM oma, aga üsna lühikest aega rinnast võõrutamise käigus (Lene oli siis aastane), RPA andmisel läksin üsna kiiresti üles Tommee Tippee kõva nokaga tassile ja vett hakkasin ka suht kohe andma tassist/klaasist (vett sai Lene esimest korda umbes 5-6-kuune, kui alustasime lisatoiduga). Alguses soovitas perearst kasutada pisikest plastmasspitsi, sest see pole nii suure kaarega ja lapsel lihtsam harjuda.

Igasugused närimisrõngad oleks võinud meil ka olemata olla. Lenel ei olnud hammaste tulemisel mingisuguseid erilisi vaevuseid. Ühel hetkel täiesti ootamatult, veidi enne 6-kuuseks saamist oli tal esimene hammas lihtsalt suus. Kõige paremini sobis hammustamiseks emme põsk! :)

Suur Fitball - muidugi mitte otseselt beebile, vaid pigem iseendale. Sellest pallist oli ikka väga palju abi. Esimestel elukuudel veetsime sellel õõtsudes päris palju aega. Püsti last kussutades kippusid väsima nii selg, jalad, käed kui ka kõik muu. Palli peal sai rahulikult istuda ja sellel õõtsudes rahunes ja uinus laps suhteliselt lihtsalt. Tuleb meelde naljakas seik, kui esimest korda 2-kuuse lapsega maale sõitsime ja laps oli võõrast keskkonnast suhteliselt häiritud ega suutnud kuidagi rahuneda. Andsin lapse mehe kätte, et ise veidi muude asjadega tegeleda, kui kuulsin, et laps hakkabki lõpuks rahunema. Läksin vaatama, mees seisis keset tuba, laps kätel ja imiteeris põlvi nõksutades pallil õõtsumist. Abinõu täitis eesmärki. :) Leiab neid palle nii spordipoodidest kui ka nt PRISMAst.

Kui laps juba lisatoitu hakkas saama, siis söötmistarbed olid meil enamus Tommee Tippee omad. Eriti meeldisid mulle lusikad, mis muutsid värvi, kui toit oli liiga palav. Samuti meeldisid mulle taldrikud, millel on kolm eraldi vahet, kuhu sai lapsele panna erinevaid näputoite ja ta siis ise valis, millest söömist alustada. Samuti olid praktilised kaanega kausid, et vajadusel toitu kaasa võtta. Neid tasub otsida erinevatest supermarketitest, sest on üldjuhul soodsamad, kui beebipoodides. Kuid üks geniaalsemaid asju on Tommee Tippee Snack N Go tops, mida laps ei saa lihtsalt niisama ümber valada, et kaost tekitada. Paraku leidub seda vähestes poodides, ise ostsime Cipollinost.

Pott - potitreeningu kogemusest kirjutasin juba ükskord varem. Kuna selles võtmes enamikes avalikes kohtades laste peale ei mõelda ja lastepott on haruldane nähtus, pidasime mõistlikumaks soetada autosse veel üks pott, et ei peaks iga kord kodust kaasa võtma. Juhtusime selle mõtte ajal just IKEA-sse minema ja tõimegi sealt nii tavalise poti kui ka potirõnga, mida saab suure poti peale panna ja ka astme, et laps paremini kraanikausini ulatuks. See 2-eurone IKEA pott on minu meelest isegi parem, kui see, mis meil kodus kasutusel on ja kindlasti tunduvalt parem kui need pehmest plastikust potid, mida siinsetes poodides sama raha eest näinud olen.

Veel kaks suuremat ja kulukamat asja, söötmistooli ja turvatooli, ostsime me umbes siis, kui Lene oli pooleaastane. Turvatooli hakkasime kasutama siiski hiljem, kui Lene oli nõutud kaalus ja istus ilusasti. Õigemini tellisime me need www.mytoys.de lehelt, sest nii hoidsime hoolimata postikulust kokku päris suure summa. Söötmistooli osas teadsin ma üsna kohe, et ma ei taha plastmassist tooli, mille kasutusiga on minimaalne ja lõpuks ikka tuleb vaadata, millise padjakuhja otsa see laps panna, et ta ka saaks vanematega koos laua ääres süüa nii, et peale ninaotsa ka laps laua tagant välja paistaks. Lõpuks olid mul kahe viimase seas valikus IKEA söötmistool Blames ja Stokke Tripp Trapp. Kuna IKEA tooli kasutusiga oleks samuti lühike olnud ja hoolimata sellest, et hinnavahe oli mitmekordne, me siiski otsustasime selle investeeringu teha ja Tripp Trapp tellitud sai. Seda tooli saab kasutada põhimõtteliselt terve elu. Istet saab lapse kasvades kogu aeg liigutada ja lõpuks täiskasvanu asendisse panna ning kasvõi kirjutuslaua toolina kasutada. Minu meelest lisaboonusena istub laps kohe alguses vanematega täielikult ühe laua ääres ja kui tool pole parasjagu kasutuses, saab selle ka söögilaua ääre alla lükata nagu tavalised toolid. Lisaks toolile tellisime veel beebiistme ning iminappadega lauale kinnitatava kandiku (tundub, et hetkel seda MyToys´is saadaval pole). Rihmasid ja pehmenduspatja ma vajalikuks ei pidanud. Viimast kaalusime, aga kui siin poes eelluuret tegime, ütles müüja väga lihtsalt, et ostke, kui viitsite seda kogu aeg pesta. Ei viitsinud ;) ja puudust ka ei tundnud. Kandiku osas kaalusin ka siia sinna, aga see ost siiski tasub ennast ära, sest ei lase midagi üle ääre voolata ja lapsed ju ikka mäkerdavad ja ajavad jooki ümber jne. Samuti saab seda hiljem kasutada nt meisterdamisel/joonistamisel alusena, et säästa lauda.

Turvatooli otsima asudes uurisime erinevaid lehekülgi senimaani, kuni kuulsin löökpadjaga turvatoolidest. Ma polnud neid enne oma silmaga näinud ega osanud neid seetõttu ka tahta. Siis lugesin seda artiklit, kuulasin erinevaid arvamusi ja asi oli löökpadja osas otsustatud. Kindlasti pani mõtlema ka see, et kuulsin juhtumitest, kus laps rihmadega toolist välja puges või siis rihmade avamise triki selgeks sai. Veidi veel uurimist ja meie valikuks osutus Cybex Pallas 2. Jällegi tellisime selle MyToysist just seetõttu, et seal oli see tunduvalt soodsam, kui siin poes. Tasub tähele panna, et hind oleneb sellest, kas tegemist iso-fix kinnituse võimalusega või mitte ja tooli värvist (see viimane tundub eriti jabur, aga nii mulle siin poes kinnitati :D). Kuna meie autos isofix kinnitust pole ja värv ei olnud ka oluline, siis saimegi tooli suhteliselt soodsalt. Esimese hooga tundus mulle küll, et kuidas see laps sinna padja vahele ikka ära mahub, aga mahub küll, ka paksude talveriietega. Selle tooli kasuks räägib ka see, et see kasvab koos lapsega. Padi on kasutuses umbes kuni 18kg, sealt edasi saab lapse kinnitada lihtsalt turvavööga. Ja kõige lõpus, kui laps on juba nii suur, et vajab ainult istme kõrgendust, just niipalju sellest toolist järgi ka jääb. Ainus lisavidin, mille me siit juurde ostsime, oli Cybex fixing belt e rihm, millega turvatool autotooli külge kinni tõmmata (see ei anna turvalisuse mõttes mitte midagi juurde, aga kui last autos pole, hoiab tooli paigal, et see tühjalt autos edasi tagasi ei sõidaks).

Reisivoodi ja lisamadrats - osutusid vajalikuks lapse kasvades, kui külla minnes ta enam igalpool kaissu ei mahtunud. Lisamadrats on rohkem mugavuseks, sest voodiga on iseenesest kaasas selline õhuke ja kõvem kate. Voodi ostsime siit kaubandusvõrgust, sest oli kiirelt tarvis, aga madratsi tellisime hiljem jällegi Mytoys.de´st.

Kergkäru - ostetud sai see järelturult praktiliselt kasutamata kujul ja põhimõtteliselt sellepärast, et seda on lihtsam autosõitudele ja reisile kaasa võtta, kui suurt vankrit. Soetasime just veidi enne reisile minekut, kui Lene oli 7-kuune. Kodus kasutasin väga pikalt edasi suure vankri istumisosa. Tol hetkel osutus meie valikuks kollase/laimirohelise vahepealset värvi I´coo Pluto. Minu hinnang sellele kärule on pigem neutraalne. Otseselt midagi halba öelda pole, aga ülearu ei kiidaks ka. Meeldib see, et esirattad on 360 kraadi pöörlevad, käru käib vihmavarjuks kokku, seljatoe asendeid on kolm, vankrialune korv on keskmise suurusega, istumisosa on veidi laiem kui paljudel muudel kergkärudel, varikatte osa on piisavalt pikk. Häiris see, et jalgade toetusosa on liiga taga, nii et väiksem laps ei oska oma jalgu seal peal hoida ja suuremal lapsel on jalad veidi krõnksus, kui jalad seal peal. Esirattad tuleb kindlasti fikseerida, kui käru kokku panna, sest vastasel juhul määrivad need koheselt ära varikatte ääre. Aga värvivalikut ma kahetsen, sest porisel ajal saab see kohe rikutud, eriti, kui kasutuses on turvakaar ja tahad last selle vahele pista ilma seda eemaldamata. Õnneks on kate eemaldatav ja masinpestav.

Nimekirja asjadest, mida haiglasse kaasa võtta võiks, leiab vähemalt Lääne-Tallinna keskhaigla raseda raamatust. Kuigi ka see pole ei täielik ega täiuslik minu meelest, sest individuaalsed eelistused ja vajadused on erinevad. Nt ma ei oleks ette kujutanud, et oleksin seal valude käes midagi lugeda tahtnud või lemmikmuusikat kuulata  soovinud (kuigi meil vist isegi raadio vaikselt mängis). Keskendusin ikka iseendale ja lapsele ning mind häiris isegi see, kui ämmaemand käis vahepeal uurimas, et kuidas on või mees midagi küsis. Mul olid küll kaasas, aga ma ei pidanud vajalikuks kasutada esimestel päevadel haiglas isiklikke riideid. Juba seetõttu, et ma ei viitsinud isegi mõelda sellele, et peaksin pärast neid asju pesema hakkama. Me olime aga haiglas pea viis päeva ning lõpuks tekkis koduigatsus ja kodused, ilma haiglatemplita riided nii endal kui lapsel olid siis mõnusad igatsuse leevendajad. Seekord kavatsen ma igatahes kaasa võtta ka veidi RPA-d lapse jaoks, et säästa ennast ja last nendest piinadest, mis mind peale esimese lapse sündi vaevasid (aga see on juba teine teema). Kodus meil RPAd enam vaja ei läinud. Rinnapump sai soetatud ka siis, kui olin haiglas. Aga olen siiani pettunud tol hetkel valves olnud ämmaemandas, kes lasi mu mehel poodi joosta seda ostma ega suvatsenud mulle öelda, et protseduuride ruumis on pump olemas. Oli meie jaoks mõttetu ost, sest hiljem seda vaja ei läinud. Ma ei pea seda iseenesest kasutuks asjaks, sest leidub neid, kel seda päriselt vaja, aga meie jaoks oli see tol hetkel suht läbimõtlematu ost. Ses mõttes, et kui juba selline asi osta, tuleks minu meelest enne teha veidi uurimistööd, et milline ja miks osta.

See on nüüd küll minu kõige pikem blogipostitus üldse. Ilmselt ei tule sama pikka enam niipea, sest kirjutasin ja kirjutasin ümber seda üsna mitu päeva. :) Aga aitas see mul endal meenutada, mida ja miks ostetud sai ning millele peaksin seekord veel mõtlema. Ehk on sellest postitusest veel kellelegi kasu, kes alles esmasünnitaja või kel lastel suurem vanusevahe. :) Andke teada, kui oli kasu! Ja tuletage meelde, kui olen midagi olulist unustanud! Kindlasti olen, sest iga kord, kui ma teksti üle loen, tuleb mulle jälle midagi meelde. :)

 EDIT: Kui jaksasid selle loo lõpuni lugeda, siis  võib sind huvitada ka vol 2. 

14. detsember 2014

Värviliste põlvelappidega püksid

Vahelduseks jälle üks püksilugu. Polegi neid ammu kirjutanud! ;)

Noomi on mul üks tore püsiklient (nii raske on mul sellist sõna kasutada, aga parema puudumisel...), kes aeg-ajalt mulle väljakutseid esitab. Või noh, ega need nüüd väga suured väljakutsed polegi, aga tänu temale on nii mõnigi püksimudel saanud veidi teistsuguse/põnevama ilme ja seejärel ka uusi soovijaid (sest üldjuhul ihaldab inimene seda, mida on enne näinud :D). Aga Noomi on selline tore emme, kes tahab oma lapsele alati midagi teistsugust ja meil on kuidagi kujunenud nii, et kas mina olen mõne uut sorti püksimudeli valmis saanud ja tema tuleb oma särtsakate ideedega, mida teistmoodi teha võiks või siis pöördub ta ise esimesena, et tahaks midagi sellist ja sellist ja siis selgub, et mul endal on mingi sarnane mõte juba mõnda aega peas keerelnud, aga pole aega või võimalust olnud selle mõtte teostamiseks ja siis ongi jälle põhjust uue ideega tegeleda. Nt. esimesed dressipüksid tegin ma enamuses kahest erinevast riidest, aga Noomi tahtis kolme värvi kombineerida. Ja kui ma olin juba pikka aega mõelnud, et võiks tähekeste asemel vahel ka südameid kasutada, kuid polnud selle teostuseni veel jõudnud, siis tänu Noomile said mõlemad ideed ka ellu viidud. Kord arvas ta, et võiks üsna mitut erinevat ja võimalikult kirjut riiet kombineerida. Tulemuseks olid need hiirekeste/tähekestega püksid siit postitusest.

Neid pükse on olnud veelgi, aga meie viimane koostöö sai alguse üksikute ökudega pükstest. Olin neid vaevu tutvustanud, kui Noomi kirjutas, et tahab oma lapsele ka midagi sellist, aga veelgi vingemaid. :) Seekordseteks märksõnadeks olid erinevat värvi niidid ja topeltriidest põlvelapid. Läks küll veidi aega või olgem ausad, läks päris kaua aega, aga õnneks on Noomi ka kannatlik minuga :D, kuni need lõpuks valmis sain. Mitte, et nende õmblemine ülearu keeruline oleks olnud, sest tegelikult lõikasin ma pükste põhitükid kohe välja, aga detailide osas ikka mõtlesin mitu korda, et mismoodi ja kui suured ja mis niidid ja selle mõtlemise ajal õmblesin valmis hoopis hunniku teisi pükse. Teistele, mitte Noomile, OK tema lapsele ka tegelikult veel kaks paari. Uute ideede elluviimisel pean ma ikka kannatama teatud valusid. :) Vaja ju läbi mõelda, et mis ja kuidas, et lõpptulemus ikka mõlemale meeldiks. Aga sellised need said!


Kui kedagi, kes pole päris täpselt järje peal, huvitab, milliseid pükse ma veel õmblen ja mis on nende eripära, siis seadsin oma Facebooki lehel sisse näidiste albumi. See vajab küll veidi täiendamist, aga esmase ülevaate annab juba praegu.

12. detsember 2014

Mida päkapikud toovad, vol 1

See aasta otsustasid päkapikud ehk pikapikud ehk pikad (sest päkapikk on ju raske sõna ka) ehk pikapoid (Lene ajab need vahepeal sassi Pöialpoistega)  meid ka külastada. Sokk rippus meil seinal juba eelmine aasta, aga siis oli pikapikkudel vist nii palju tööd, et mööda meie seina nad üles igatahes ronima ei hakanud. Panime siis ettenägelikult soki see aasta hoopis Lene toa ukselingi külge. :)

Kuna jõuludeni on veel pool maad minna, siis väike ülevaade, mida päkapikud seni toonud on. Kommid on meie päkapikud küll välistanud, aga samas ainult asju ka ei too, ikka söödavat kraami on ka. Sest pole vist vaja ka kujundada lapses arvamust, et kuu aega jutti saab päkapikkude käest ainult asju. Mitte, et Lene ei teaks, mis asi komm on. Teab! Piisas põhimõtteliselt üheainsa kommi maitsest, et ta järgmistel kordadel täpselt teaks, mis seal krõbiseva paberi sees on.

1 - jänkudega juuksekummid (lapse arvates oli küll tegemist kitsedega)
2 - väike jogurtijook (polnud ammu saanud)
3 - tuubipüree (ka juba pikemat aega ei kuulu need Lene leivakotti)
4 - Lotte pildiga vihik (Lenele meeldib vaadata Lotte raamatust pilte, aga endale ette lugeda seda ei lase)
5 - küpsised
6 - mereelukatega puzzle (puzzlesid on tal üsna mitmeid, aga kuna need hakkasid ennast juba ammendama, siis oligi uut vaja. Päkapiku toodu koosneb 25 tükist ja ta paneb seda juba üsna ludinal kokku)
7 - Jänksi piparkoogikohuke (kohukesi saab Lene harva, piparkook tundus ajakohane)
8 - kleepsud (neid võiks ta hetkel lõputult kleepida, eriti hea, kui on sellised, mida võimalik eemaldada ja uuesti kleepida)
9 - loomakujulised rasvakriidid (ta kasutab neid hetkel küll rohkem niisama mängimiseks, kui joonistamiseks. Lemmiktegevuseks on neid sinna vormi, mille sees need olid ja mille mina tahtsin kohe ära visata, aga ta ei lubanud, tagasipanemine.)
10 - Rynkeby väike smoothie (oli küll veidi hapu isegi minu jaoks, aga suurema osa jõi ta siiski ära)
11 - suupill (Lene arvas küll alguses, et see ei meeldi talle ning pakkis selle uuesti kokku ja viis soki sisse tagasi, aga pärastlõunal ikka läks ja tõi uuesti välja ning õhtul juba proovis ise mängida)
12 - kaunistatud  ja tsellofaani pakitud suur piparkook

Aa, ja kui talle enda soki seest leitu väga ei meeldi, kontrollib ta, kas ehk midagi paremat hoopis emme-issi soki sisse poetatud on. :)

30. nov oli veel lumi maas ja oli külm ka. Jõulu/talvetunnet palju rohkem, kui praegu. 

8. detsember 2014

Kuldsed inglid ja piparkoogid

Kui leidub veel keegi, kes arvab, et lapse lasteaeda minnes annad aga hommikul rõõmsameelse lapse üle ukse ja õhtul saad sama rõõmsameelse lapse vastu ning kõik sinna vahele jääv on lasteaiaõpetajate ülesanne, see eksib! No ma päris nii pole kunagi arvanud ka ja ei hakka ka mitte kunagi arvama, sest tegemist siiski minu lapsega! Kuid nt see kodune nädalavahetus möödus meie peres lasteaia tähe all. Kohe näitan, miks! Kusjuures eelmine nädal Lene lasteaeda ei jõudnudki ja ka see nädal on alles küsimärgi all, sest meid on kimbutamas köha-nohu.


Me oleme muidugi algajad lapsevanemad ja veelgi algajamad lasteaialapse vanemad, nii et neid tegevusi, mida lastaiaga seoses vanematel teha tuleb, ilmselt jagub aastate jooksul veel küll ja küll. Umbes nädal tagasi saime teate, mis jõuludeks lasteaeda viia/meisterdada tuleb. Eks ma esimese hooga olin veidi pahane, et miks nii hilja seda kõike kirjutatakse, aga samas, eks ma olen nii või teisiti viimasel minutil tegutseja (olen siis ka palju tulemuslikum :D), seega suurt vahet polnudki, kui asja üle järgi mõtlesin. Eks mul oli enamus vajalikku kraami kodus olemas ka, aga natuke pani mõtlema see, et mitte kõigil pole kodus meisterdamiseks vajalikke asju ja paljud vanemad siiski käivad pika päeva tööl ja leida aega asjade soetamiseks ja/või kodus meisterdamiseks, võib olla suht peavalu põhjustav. Aga see selleks.

Ma muidugi hammustasin veidi suurema ampsu ka, kui vaja. :) Esimese asjana tuli lasteaia kaunistamiseks koos lapsega meisterdada üks kuldne ingel (olgu öeldud, et Lene panus oli siiski piparkookide söömine, tede see ingel üldse ei huvitanud ja lõpptulemuse kohta arvas ta hoopis, et tegemist on lillega), nii ma siis selle siiski ise valmis meisterdasin. Mäletasin, et mul on kusagil veidi läikivat pitsi. Mitte küll kuldset, pigem vist pronksikarva, aga see on juba pisiasi. Jäi vaid üles otsida mõni õpetus, kuidas inglit meisterdada. Pinteresti abil ma sellise lihtsama õpetuse leidsin ka ja omapoolsete mugandustega see ingel valmis sai. Tegelikult küll kolm, sest ma ei olnud esimesega kohe rahul, aga pärast tundus ikka, et see kõige esimene oligi kõige kobedam. :) Iseasi, kas nad päriselt inglit meenutavad. Võib-olla oligi Lenel õigus, et see rohkem nagu lill või siis lumehelbeke. :)


Peale selle on see nädal lasteaias tulemas jõululaat. See on minu meelest hea idee, koguda nii lasteaiale raha ja samas leiab sealt kindlasti nii mõnegi toreda jõulukingituse, loodan ma. Laada tarbeks olin ma õnneks juba varasemalt valmis õmmelnud jõulusokid. Needsamad, mille kohta ma ka Teadlik Vanem portaali tegemise õpetuse koostasin. Aga siis selgus, et iga rühm peab omaltpoolt välja panema ka midagi suuremat, mis läheb oksjonile. Kuna muid ideid vanematelt ei tulnud, siis pakkusin välja, et paneme kokku pisematest asjadest omatoodangu paki (moosi, mahla, mett, piparkoogid jms,), aga ma ei saanud ju ainult ideega piirduda, kui ise selle välja käisin. Niisiis lasin aga näppudel käia ja õmblesin veel kolm kuldset inglit. Seekord selle õpetuse järgi.


Nende kohta arvas Lene kohe, et tegemist on inglitega, aga mulle endale tunduvad need küll rohkem kolme Idamaa targa moodi olevat. :) Igatahes ei ole nad minu arust nii ingellikud, kui on seal originaalõpetuses. Aga mis seal ikka!

Siis selgus veel, et laadal toimub õnneloos ja ka sinna oodatakse vanemate käest 1-2eurost nänni. Ausalt, ma isegi ei viitsinud vaatama minna, kas selle raha eest saab midagi head poest. Midagi kindlasti saab, kui otsida, aga ma otsustasin ka selle aja ise meisterdades veeta. Tuletasin meelde oma roosteläinud organzalillede meisterdamise oskuse ja nii valmis ka peavõru õnneloosi rattasse.


Lisaks küpsetasime terve perega (issi ja Lene küll rohkem nosisid, kes tainast, kes valmistoodangut) koos veel oksjonipaki tarbeks piparkooke. Paraku küll poest ostetud tainast ja glasuurist, sest nende isetegemiseks mul küll enam aega polnud. Ja pole neid varem päris nullist ise teinud ka, nii et see oleks olnud liiga suur väljakutse minu jaoks. Ehk mõni teine kord!


Kui Lene eile õhtul magama läks, pakkisin ma veel ära tema jõulukingituse, et ka see koos muu kraamiga täna lasteaeda viia. Ma ei tea, kuidas mujal lasteaedades on, aga meil siis nii, et igaüks ostab ise oma lapsele raamatu ja viib selle lasteaeda. Mulle meeldib see mõte, et kõigil on enam-vähem sarnased kingitused, siis nuttu vähem. Aga natuke teeb meele kurvaks, et päris ise selle oma lapsele ostma peab. Lapsel muidugi ükskõik, sest tema ei tea, kuskohast raamat tuleb, aga ma vist oleks siiski eelistanud loosipakki ja teinud kingituse kellelegi teisele.

Kui kellelgi vaja ideid jõuluteemaliste  meisterduste jaoks, siis Pinterestist leiab neid hulgim, aga olen ka ise mõned ideed enda lehe albumisse "Jõulud" koondanud.

6. detsember 2014

Saigi 100 täis

Nii, see siin on minu postitus numbriga 100. :) Täitsa põnev! Minu jaoks! Teiste jaoks võib-olla mitte nii väga! :) Mõtlesin kohe pikalt, et millest selles sajandamas postis siis pajatada. Võiks ju teha mingi statistilise ülevaate blogist!? Ei, see pole see! Igav veits! Võiks kõiki kiita ja tänada! Seda sai juba tehtud, siis kui blogi aastaseks sai! Mitte, et tihedamini tänada ei võiks! Võib ikka! Lausa peab! Võiks anda mingit sorti ülevaate oma püksimajandusest! Ah, neid näeb enamuses Facebookis ja paljusid olen ma siin ju niikuinii näidanud ja midagi ka sinna juurde kirjutanud! No nii huvi pärast lõin hiljuti umbkaudu kokku, et mitu püksipaari ma siis selle aastakese jooksul õmmelnud olen. Sain kokku ca 500. :) Paljud neist olen niisama ära kinkinud, paljud on tee uue omaniku juurde leidnud, paljud on mu oma lapse jalas ja paljud neist seisavad veel kapis ning ootavad oma aega ja uut omanikku!  :)

Aga millest siis ikkagi kirjutada! Äkki titevarvastest! :)

Lene, 2,5-kuune. Fotograaf  Tiina-Liina Uudam

Tegelikult on lugu lihtne! Meie perre on uue aasta alguses oodata uut ilmakodanikku, tõenäoliselt üht poisipõnni! Vaadates täna kalendrisse ja mõeldes ajas veidi tagasi, tekkis mul tunne, et ma olen taaskord ajale jalgu jäänud! Esimese lapsega olin ma kogu aeg teadlik, kus maal on parasjagu mu ootus, kuidas mina ennast tunnen, kuidas beebiga lood on. Ajasin internetis ja beebiraamatus näpuga järge, mis ja kuidas on ja olema peab! Olin ehe näidisrase, nii nagu kirjutati, nii ka oli! Enamus vajalikke asju sai soetatud jooksvalt ja haiglakott pakitud ja mitmeid kordi läbi mõeldud, mis ja kuidas. Ühesõnaga, olin ettevalmistunud.

Aga seekord?! No jõulud võiks minu meelest olemata olla! Pelgan veidi seda mööda poolt Eestit uhamist. Suur kiusatus on koduseinte vahel püsida. Kuigi aega on parasjagu, siis ei või ju iial teada, millise hange vahel asi pihta hakkab! Aga muidu on ettevalmistusest asi kaugel. OK, ma sorteerisin läbi esimesest lapsest jäänud riided, valisin välja kõik neutraalsed riided, mis sobivad ka poisile. Viisin kogumiskasti ära need, mida müüki ei tahtnud panna, aga prügikasti ka ei raatsinud visata. Panin müüki enamuse kleitidest jm tüdrukuriietest! Osadest asjadest olen lahti ka saanud, ülejäänud vajavad ilmselt teistkordset sorteerimist, sest ega elamine ja kapid pole kummist. Lisaks kasutasime ära vanaema külasolekut ja käisime mehega soetamas nö haiglast kojutoomise riideid. Muud nagu polegi teinud. Ma ei tea, mida ma ootan. Mitte, et ma oskaks ka nüüd öelda, mida väga tegema peaks. :) Voodi seisab Lenest ülejäänuna seina ääres niikuinii, me ei ole seda lahti võtnud. Ja muud suuremad asjad on ka olemas. Minu suurim mure on see, et kui esimene oli suvelaps, siis teine tuleb täiesti südatalvine beebi. Kuidas nii pisikesega talvel hakkama saada?! :) Aga ma ise olen ju sama südatalvine! Kui minu vanematel õnnestus ehk õnnestub ikka meil ka hakkama saada! Sünnipäevakingituseks ma teda ei oota! Võiks ikka oma päeva valida! :)

Foto: Tiina-Liina Uudam. Papud ja tekk: Moemutter

Kuidas teil oli? Kas teise lapse ootuses olite sama ettevalmistunud, kui esimesega? Või olite samasugused, kui mina? Et küll jõuab ja saab! Ja siis äkki ei olnudki enam aega! :D

2. detsember 2014

Käisime Keila-Joal

Tegelikult käisime me seal nüüdseks juba poolteist nädalat tagasi, siis kui meil vanaema külas oli, aga ma kuidagi ei leia aega kirjutamiseks, siis saangi seda jagada alles nüüd. Keila-Joa on ilus koht ja kindlasti leidub veel inimesi, kes pole seal kunagi käinud, siis ikka ju tasub jagada, eks?! :)


Satume Keila- Joale nii paar korda aastas, erinevatel aastaaegadel ja mulle ikka ja jälle meeldib seal, olenemata ilmast. Tuli just meelde, et esimest korda käisin ma seal veidi vähem, kui 10a tagasi (just niipalju aastaid olen ma nüüdseks Tallinnas elanud üle-eilse seisuga) ja kogu joa ümbrus on palju muutunud. Joa ümber asuvad hooned on aastatega korda tehtud, juga ise näeb erinevatel aastaaegadel täiesti lummav välja ja ümberkaudne mets oma pisikeste radadega on jalutamist väärt. Üks ebameeldiv asjaolu siiski on see, et ratastooli ja lapsekäruga saab olla ainult nö kivisillutisega alal ja metsa alla ning sillakestele asja pole, sest sillad on kõik treppidega ja nende ületamine abivahenditega keeruline. Aga isegi, kui saaks, siis metsaalused rajakesed on täis puurjuurikaid ja niisamagi liikumine ilma koperdamata kohati keeruline. Siiski tasub sinna kasvõi vaadet nautima minna.

Tavaliselt teeme me seal ka palju pilte, aga seekord pidime jälle tõdema, et meil on küll fotoaparaat, aga me oleme lihtsalt selle lootusetult masendavad kasutajad. Tassime fotokat sageli kaasas, aga piltide tegemiseni me kas lihtsalt ei jõua või siis saab aku tühjaks kõige ebasobivamal hetkel või nagu juhtus seekord, mälukaart jäi koju arvutisse. :) Igatahes tegime küll mõned kaadrid telefoniga, aga kuna ilm oli niigi hall, siis see pole see. ;) Avastasin siiski, et olin kogemata ühel fotol erieffekte kasutanud ja otsustasingi selle siia "isutekitamiseks" riputada,

Tagasi linna sõites tabas meid üks ärevam hetk ka. Kusagil Muraste kandis nägin äkki vasakult liikuvaid kogusid lähenemas. Alguses vaatasin, et lehmad või hobused. Jõudsin veel mõelda, et mis need lehmad siin lumisel ajal teevad, :) aga siis taipasin, et need on põdrad ja lausa neli tükki korraga jooksuga meile võsa vahelt lähenemas. Ma pole ausalt niipalju põtru korraga näinud. Õnneks olen neid autoga sõites üldse ainult paar korda seni kohanud ja siis on nad ka rahulikult metsaservas seisnud. Ma ikka nii ehmatasin, et pistsin kisama, mispeale mees pidurdades hoo maha võttis ja ohutuled sisse lülitas, sest tagant lähenes veel üks auto. Kõige rohkem hämmastas mind aga see, mis siis juhtus. Nimelt meie taga sõitev auto otsustas meist just põtrade kohal hoogu andes mööda sõita. Alguses vaatasin küll, et on ikka ohmu, kes kõiki ohtu seades niimoodi teeb, sest ega põdrad teeandmiseks seisma jäänud. Aga kui mehega seda arutasime, jõudsime järeldusele, et ta ilmselt ei näinud neid põtru enne, kui oli juba möödasõidul, sest minu mees ka ei näinud. Õnneks oli see kõigi osapoolte jaoks õnnelik kohtumine ja igaüks läks oma teed!


25. november 2014

Õmble ise jõulusokk!

Hommikuse postituse kirjutamise varjus läks mul täitsa meelest, et täna on see tore päev, kus avaldati minu teistkordne koostöö Teadlik Vanem portaalis. Seekordse külalispostituse tarbeks koostasin väikese juhendi, kuidas ise üks jõulusokk õmmelda. Kes soovib, see proovib! Jagage tulemust minuga ka! :)




Kui laps läheb lasteaeda

Oleks ma seda postitust kaks kuud tagasi kirjutanud, siis oleks siin seisnud midagi sellist: enam paremini vist minna ei saakski! Sest esimesel, harjutusnädalal see nii oligi! Esimesed päevad olid lapse jaoks üllatuslikult lihtsad. Minu jaoks mitte! Mina ikka kodus salaja nutsin (lapse eest salaja, mees ikka nägi neid krokodillipisaraid ka ja pidi mind lohutama). Otsustasime, et alustame tasa ja targu e esialgu kolm hommikupoolikut nädalas ja vaatame, kuidas laps selle vastu peab. Olime valmis kohe loobuma, kui ikka tundub, et lapsele on see liiga suur stress. Alguses õnneks ei olnud! Talle väga-väga meeldis! Kõige esimese päeva olin kogu aeg lapsega koos ja kui ma ütlesin, et lähme nüüd meie koju ära, ei tahtnud tema kusagile minna, oli nõus vabatahtlikult koos teistega lõunaunne minema (ja sedalaadi vabatahtlikkust näitab ta küll üliharva üles). Aga ma siiski kohe teda sinna magama ei jätnud (tagantjärgi tarkus ütleb küll, et vist oleks pidanud)! Kuna tundus, et talle väga meeldib, siis juba teisel päeval rääkisime kasvatajaga läbi, et olen pool aega lapsega ja teise poole lähen "poodi". Kui seda lapsele ütlesin, lehvitas tema mulle, andis musi ja mängis edasi. Mõtlesin, et kas tõesti on see kõik nii uskumatult lihtne meie jaoks. Ei olnud! Sest nüüd on see juba keerulisem! Niipea, kui laps sai aru, et lasteaias käiakse tihedamini, kui talle meeldiks, asi muutus. Oleme sellest ajast näinud pisaraid ja kuulnud lugematu arv kordi sõnapaari "Ei taha!"


Kui laps sündis, tundus lasteaed ja sellega seonduv kauge tulevikuna! Sai ta küll kohe peale nimepanekut järjekorda pandud, sest teada ju kuidas nende kohtadega on, aga siiski tundus, et see kõik on ju mägede taga! Kuni ühel päeval saime teada, et põhimõtteliselt võime oma lapse nüüd lasteaeda viia, kui soovime. Ma olin ju teadlik, et ühel päeval see juhtub, aga ikkagi olin ma esimese hooga šokeeritud, et nüüd see ongi siis käes, mil nabanöör tuleb lõplikult läbi lõigata! Minu pisike Tiburull läheb kellegi teise hoolde ja ma ei oma selle üle suuremat võimu! Pean usaldama võhivõõraid inimesi lootuses, et nad tahavad minu lapsele samamoodi ainult parimat, nagu ma ise. Iga ema, kes kord lapse esimest korda lasteaeda viinud, ilmselt teab ja oskab ette kujutada, mida ma sel hetkel tundsin. Selleks hetkeks vist ei saagi päriselt valmis olla, ükskõik, kui palju sa ennast selleks ka valmis ei pane ja selle üle järgi ei mõtle! Sest olukorras endas mängivad rolli pisidetailid, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ja eks minu puhul teeb asja vist kõige keerulisemaks see, et mul puudub endal lasteaiakogemus ja ma ei tea, mida see lasteaias käimine tegelikult tähendab. Nt see, et laps kunagi kooli läheb ja seal hakkama peab saama, pole minu jaoks üldse hirmutav. Muidugi, eks selleks ajaks on ta palju suurem ka, aga ikkagi, selles osas on mul enda kogemus olemas ja ma üldjoontes tean, mida see tähendab.

Teate seda olukorda, kus te pole mõnest asjast/teemast/olukorrast üldse teadlikud ega pane seda tähele seni, kuni see teid ennast puudutab ja siis näete sellega seonduvat igal pool. Näiteks, kui ma kunagi ammu esimest korda teadlikult lugesin ajalehest sõna "mehitamata", mõtlesin, et mis sõna see selline on, pole elus kuulnud. Aga peale seda lugesin ma seda sõna igalpool. Selgus, et eesti keeles on selline sõna täitsa olemas ja ei olnudki ajakirjaniku väljamõeldis. :)  Samamoodi oli ka seekord! Kui teada saime, et meie laps on lasteaeda oodatud, hakkasin ma igalpool nägema selleteemalisi artikleid ja arvamusi ja küsimusi jne. Paraku olid enamus neist negatiivses toonis. Ikka räägiti sellest, kuidas lapsed ainult nutavad ja emad ukse taga samamoodi ja et mõni laps ei harjugi lasteaiaga ära ja kuidas sellest võib saada eluaegse trauma jne. jne.  Ja siis need jutud, kus sulle pannakse rongaema tempel otsaette kohe, kui oled julgenud oma alla 3-aastase lapse üldse kellegi teise hoolde jätta (lasteaed tundub üldse viimane koht olevat, kuhu soovitatakse oma laps viia). No ja eks siis hakkab ju endal ka kohe fantaasia tööle! Saa siis sellest üle nii, et endal ei tekiks traumat, lapsest rääkimata!

Muidugi, oleksime võinud ka otsustada, et laps on veel vähemalt aasta kodus! Samas, vaadates oma last igapäevaolukordades ja võimalusel teiste lastega koos toimetamas, siis saame me ju ka aru, et talle on omasuguste seltskonda ja organiseeritud tegevust vaja. Rohkem, kui ma ise pakkuda suudan ja jaksan. Ma paraku pole seda tüüpi ema, kes päevad läbi lapsega mängiks ja meisterdaks ja teda kogu aeg kusagile viiks jne. Muidugi, me teeme seda kõike ka, aga siiski usun, et lasteaial on ses osas rohkem pakkuda, kui mul endal.

Mis siis viimase kahe kuuga muutunud on?! Peale esimesi päevi sai laps ja seejärel ka meie, nohu, nii et lasteaiatee kestiski esimese hooga ainult kaks poolikut päeva, millele järgnes 1,5 nädalat kodus. Mis iseenesest ei olnudki kõige halvem, sest see andis mulle võimaluse asi enda jaoks veelkord läbi mõelda ja aitas mul "maha rahuneda". Peale seda alustasime nö uuesti ja esimesed päevad läksid jälle sama lihtsalt. Aga siis hakkas asi ennast lapse jaoks ammendama. Tuli teadmine, et lasteaed polegi tore koht, kus saab aeg-ajalt mängimas käia, vaid sinna viiakse tihedamini ja emme-issi ei jäägi sinna ja lisaks on seal reeglid, mida tuleb järgida jms. Laps hakkas hommikuti pisaraid valama ja kui ma talle lõuna ajal järgi läksin, oli näha tõelisi väsimuse tundemärke. Kuna enamus räägib, et issidega üldjuhul ei nuteta, siis hakkas ka meie peres issi last lasteaeda viima. Eks ta nutab temaga ka, aga vähemalt kodust lahkus ta alati rõõmsa näoga ja mina pisaraid ei näinud.

Kui umbes kuu oli käidud, mõtlesime, et jätame ta ka lõunaune ajaks lasteaeda ja lähme järgi pärast seda. Ja siis ma sain tunda tõelist kahetsust, et ei olnud teda kohe sinna magama jätnud, kui ta ise sellega nõus oli või, et me vähemalt varem ei otsustanud teda sinna magama jätta. Ta oli harjunud sellega, et lõunasöögi ajal käis uksekell ja emme ilmus pärast seda. Ta oskas seda oodata ja kui ma siis ühel päeval ei tulnud, oli see tema jaoks kole kogemus. Kuigi ma olin seda talle hommikul rääkinud ja näidanud, et pidžaama on kaasas ja et ta tudub täna koos teistega. Siiski lõppes see sellega, et põhimõtteliselt ei maganud ta silmatäitki ja õhtul koju jõudes sain ma näha kohutavalt väsinud ja solvunud last. Õnneks on ka see asi paremaks läinud ja nüüd ta magab seal vähemalt 30-60minutit. Mis on küll väga vähe, aga parem, kui ei midagi. Keerulisem on tegelikult magamajäämise protsess, aga see pole meil lihtne ka kodus. Kui ta magab, magab ta väga hästi, aga magamajäämine ise on selline... keeruline!

Samas on palju asju, millest laps räägib mulle õhinal. Teised lapsed, õueskäik, loeb liisusalme ja laulab muusikatunnis lauldud laule jne jne. Lisaks on ta arenenud keeleliselt. Eks ta oleks ka kodus arenenud, aga siiski on tema kõnes ka palju selliseid sõnu, mida ta ilmselt poleks kodus veel ära õppinud, sest need on seotud lasteaiaelu ja -toimetustega. Vahva on vaadata neid joonistusi ja meisterdusi, mis on seinale vaatamiseks väljapandud. Toredaid asju tehakse lasteaias.

Aga ikkagi on mul valus iga kord, kui laps ütleb lasteaiaga seoses "Ei taha!" Ja see paneb mind ennast pahasti tundma, pisaraid valama ja mõtlema, kas me ikka tegime õigesti! Samas, kas oleks mõistlik nüüd see lasteaiatee katkestada ja järgmine sügis uuesti alustada? Keegi ei garanteeri, et siis paremini läheb. Ja kindlasti ei lähe meil ju kehvasti, lihtsalt on asju, mis paneb mõtlema, kas meie otsus oli õige. Ta vähemalt ei nuta seal terve päev läbi, nuttu on ainult meie lahkumise hetkel ja siis, kui tekib kahtlus, et käes on magamaminekuaeg (pean ju uskuma kasvatajaid, et see nii on).

Pean siiski tunnistama, et me ei ole veel lõplikku otsust teinud, kuidas edasi tegutseda. Peame andma aega nii lapsele kui ka endale!

19. november 2014

Täiuslik lapsevanem?!

Ehmatasin hetk tagasi ennast kaameks, sest mu õmblusmasin hakkas kahtlast kriuksuvat häält tegema. :) Kruvisin kähku strateegilised kohad lahti, puhastasin tolmust ja õlitasin. Loodetavasti tähendas see kriuksumine ainult seda, et olin masina hooldamise unarusse jätnud. Ma küll hooldan seda suhteliselt regulaarselt, et ta ikka vastu peaks, aga olen viimastel päevadel portsu dressipükse kokku vuristanud ja dressiriidest eraldub alati palju tolmu. Niisis pöidlad pihku, et see on ainus selgitus sellele "kriuks-kriuks" häälele! Jätsin ta nüüd veidi seisma ja otsustasin kirjatööle pühenduda!

Olen viimasel ajal väga palju mõelnud "täiusliku ema/lapsevanema" teemale. Et kuskohast sellised täiuslikud tegelased tulevad? Tunneb keegi päriselt ka mõnda sellist? Või eksisteerivad nad ainult internetiavarustes kommenteerijate/delfinaatorite näol? Mina isiklikult ühtegi täiuslikku lapsevanemat ei tunne ja kõige vähem pean ma iseennast täiuslikuks emaks. Ma ikka iga päev suudan vähemalt kümme, kui mitte sada korda mõelda, kuidas ma ühes või teises asjas olen emana täielikult põrunud. :) Mu laps vist küll õnneks (veel) nii ei arva, sest tema jaoks olen ma ilmselgelt ainus ja hea (võimalik, et lausa täiuslik :D), sest ta lihtsalt ei oska paremat tahta. Aga eks ta tulevikus, hiljemalt puberteediealisena hakkab mulle nii mõndagi ette heitma. Õnneks on sinna veel kümmekond aastat aega.:) See annab mulle veel võimaluse oma ebatäiuslikkuse mulli sees elada.

Vabandan täiesti ebakvaliteetsete fotode pärast. Pildistasin need Pere ja kodu lisaväljaandest "Meie lapse tervis". Tegemist humoorika "netiemmede" välimäärajaga ja see sobib tänase teemaga hästi kokku. Kes lähemalt näha  ja lugeda tahab, läheb ostab poest ajakirja. :)

Et millest mul sellised mõtted tulid? Ma loen suhteliselt vähe nö beebiblogisid. Vahel, kui satun mõne põnevana tunduva loo otsa, mis tekitab äratundmisrõõmu, siis küll loen, aga otseselt "rasedusest-teadasaamine-mida-mu-laps-täna-oskab" lugusid pole ma väga jälginud. Pigem jälgin neid blogisid, kus kirjutatakse ka muudel teemadel. Nt olen ma läbi lugenud vist peaaegu kõik Pere ja kodu blogipostitused. Need lood on lihtsalt väga elulised ja erinevad, sisaldades nii lastega seotud muresid, kui ka emmede endi muresid ja igapäevaseid võitluseid. Olen neid blogisid lugedes saanud nii südamest naerda kui ka pisaraid poetada. Inimeste pärast, keda ma ju tegelikult üldse ei tunne, aga kelle lood puudutavad ja panevad kaasa elama. Need emad, kes seal kirjutavad, ei pea ennast kuskilt otsast täiuslikuks, vaid kirjutavad asjadest nii, nagu need parasjagu on. Üldse tundub mulle, et enamus blogivatest emadest ei pea ennast mingitki pidi täiuslikuks, vaid nad kirjutavad tõelisest elust, nii nagu see on. Jagades on edusamme ja läbikukkumisi, mida nad julgevad ka tunnistada! Selge, eks igaüks arvab aeg-ajalt, et just tema teab kõige paremini, kuidas asjad on ja olema peavad ja kõik see, mida teised teevad ja otsustavad, on vale, aga ma pole veel sattunud ühegi sellise blogi otsa, kus selline "ainult-mina-tean-kuidas-asjad-käivad" ema oma lugusid kirjutaks.

Aga siis, aga siis... sageli on lugude järel ka kommentaarid!!! Ja sa püha müristus, kus on alles raamatutarkust ja elukogemust ja täiuslikke lapsi ja täiuslikke lapsevanemaid! Kuskohast nad tulevad? Marsilt? Veenuselt? Teisest galaktikast? Et kuidas selliseks saada? Vahel tahaks ise ka olla selline täiuslik ja kõiketeadev ja kõikeoskav ema. Te ei tahaks või?! Aga kas ikka tahan?!

Sest... nendel täiuslikel lapsevanematel on üks viga! :) Nad klatšivad! Ja ikka korralikult, nii et klatšitavast ei jää midagi järele! No on ju olemas üks selline internetikeskkond, mille olemasolu iga ema ilmselt teab - Perekool (ja ma ei taha siinkohal öelda, et Perekool mingi halb asi on, üldsegi mitte)! Satun sinna isegi aeg-ajalt, kui olen midagi googeldanud. Sealt leiab täitsa asjalikku informatsiooni! Olen sinna tee leidnud väga seinast-seina teemadel. alustades lapsega seonduvast ja lõpetades sellega, milline on üks hea murutraktor. :) Siiski on see keskkond selline, et kui keegi seal midagi oma amatöörluses küsida julgeb (just lapsega seonduvat), siis esimesed "täiuslikud emad", kes peamiselt esinevad "kägudena", põhimõtteliselt sõimavad su läbi, et kuidas sa nii loll oled ja kuidas sust üldse ema on saanud ja kas sa siis üldse ei mõtle? Vahel imestan, kuidas üldse seal keegi midagi enam küsida julgeb! Kõva närv on nendel küsijatel, ma ütlen! Mina küll nutaks, kui keegi mind emana läbikukkunud idioodiks sõimaks!

Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lugema seda, kus Perekoolis (ja mitte ainult) on ette võetud kellegi blogipostitus (sest tundub, et alati leidub ka neid, kes saadavad blogijale lingi vastava teemaga) ja seda juurteni lahatud ja jõutud järelduseni, et läbikukkunud, mis läbikukkunud! Ja kui keegi kogemata teab blogija lehma lellepojast sugulast, kes on midagi suunurgast poetanud (teadmata tegelikult isegi täit tõde), siis näritakse ka need detailid peensusteni läbi ja sülitatakse virtuaalselt blogijale näkku! No milleks? Aga sinu enda elu?! On see tõesti nii veatu ja täiuslik, nagu sa oma anonüümses ideaalmaailmas näidata püüad?! Sest teine asi, mis mind imestama paneb, on see, et need "täiuslikud lapsevanemad" enamasti just anonüümselt sõna võtavad? Kas nad kardavad, et kui esinevad oma nime all, siis äkki keegi teine, kes teda tunneb, oskab öelda, et ta polegi tegelikult nii täiuslik, kui ta ise ennast peab? Et see täiuslikkus esinebki ainult selles virtuaalses ideaalmaailmas, mille ta endale ette kujutanud on?!

Selge on see, et kui sa juba kirjutad ja seda avalikult lugeda lased, toob see paratamatult endaga kaasa olukorra, kus see, mida sa kirjutad, kõigile ei meeldi. Sellega peab arvestama ja mingis mõttes peabki endale paksu naha selga kasvatama. Vastasel juhul tuleb edasi tegutseda sahtlipõhjas või kapinurgas. Aga ikkagi, kui sulle see, mida kirjutatakse, üldse ei meeldi ja sa juba kümnendat korda ärritud kirjutaja peale ja tahad talle öelda, kui nõme ja läbikukkunud lapsevanem ta on, siis miks sa seda kõike loed? Otsi selline blogi, kus kirjutatakse sinu maitsemeelele vastavalt ja naudi seda! Või veel parem, kirjuta ise!!! Siis saavad ka teised loodetavasti targemaks ja paremaks lapsevanemaks, kui nad sinu meelest praegu on!

Või mida teie arvate?!

17. november 2014

Ideid jõulukingituste soetamiseks

Ideaalmaailmas meisterdatakse muidugi kõik jõulukingitused ise või siis vähemalt asutakse neid juba päev pärast jaanipäeva soetama. Mina sinna ideaalmaailma kahjuks ei kuulu ja nii juhtub ikka, et mõtlen kingitustele alles detsembris, aga vähemalt ei tee ma seda päris päev enne jõule. :) Üldiselt ma siiski mõtlen enne välja, mida kellelegi kinkida võiks ja sageli otsustan ma kas raamatute, lauamängude, meisterdamise või millegi praktilise kasuks. Kuna mul on väga suur perekond, kellest suur osa ka jõuludeks mu ema juurde kokku tuleb, siis paraku on nii, et kõigile lihtsalt ei jaksa kingitusi teha (kuigi väga tahaks) ja nii olengi ma enda jaoks lahendanud olukorra selliselt, et kingitused saavad minu ema ja väiksemad lapsed (ka neid sünnib iga aasta mitu tükki juurde). Igatahes olen ma nüüd üsna pikalt mõelnud, et see aasta saavad kõik minult isetehtud kingitused (pean nende valmistamisega vaid kiiremas korras algust tegema). :) Idee on mul iseenesest olemas, vaja vaid valmis teha! Vaatame, kas õnnestub või läheb nii nagu tavaliselt!


Igatahes, kui teil on sama mure, mis minul, siis mõtlesin kirja panna mõned soovitused, kuskohast jõulukingitusi sel aastal soetada võiks. Peamiselt käsitöö, aga ka muud. Ilmselt olen ma oma postitusega küll veidi hiljaks jäänud, aga eks kingitusi ole ka muul ajal vaja, kui ainult jõuludeks ning enamikul tegijatel on ju ikka alati midagi varuks ka valmistatud, isegi kui erisoove enam vastu ei võeta.

Kui kinkijale või kingisaajale meeldivad Muhu mustrid modernses võtmes, siis minu soovitus nr 1 on iga kell Moemutter. Ma pole küll ilmselt kõige erapooletum soovitaja, sest tegemist minu kalli sõbranna ettevõtmisega, aga asjad on tõesti ilusad. Mul on endal mitu vööd, Muhu pätid, vest, teatrikott ja kindlasti veel midagi, mis meelde ei tule. Lenele lasin teha beebiteki ja pisikesed pätid e Muhu sussid. Moemutri leiab ka Facebookist.

Muhu mustritest rääkides ei saa ära unustada ka Muhu Portselani. Need kaunilt kaunistatud kannud, vaagnad, tassid, taldrikud on iga köögi ehteks. Facebookis leiad Muhu Portselani siit.

Tead kedagi, kellele väga meeldivad käsitööna valminud ehted, siis minu meelest kõige fantaasiaküllamad ehted on Sysimustal. Olen tema käest ostnud nii endale kui ka kingituseks imepäraseid ehteid (ka lastele kauneid juukseklambreid). Pole kordagi kahetsenud. Otsi Sysmust üles ka Facebookis.

Siis, kui Lene alles sündis, soovisin ma talle lisaks poest soetatud mängukaarega tegelustekile osta ka lapiteki, mis jääks talle mälestusena alles ja mida beebina on põnev uurida. Ma pean ausalt tunnistama, et ma pole muidu väga suur lapitehnika fänn, aga kui leidsin Mailis Designi vahvad  lastepärased lapitekid, siis ei kahelnud ma hetkeks ka, kas osta või mitte.

Kui peres on väikesed lapsed, siis vanavanematele kingitusi tehes saab selle fakti peal ikka üsna usinalt liugu lasta. Meie lapse esimeste jõulude ajal saidki mõlemad vanaemad lapse piltidega täidetud kauni albumi, mille soetasin Armsate asjade kodust. Lisaks olen ma sealt lapsele ostnud nii mälestuste karbi, esimese aasta raamatu kui ka kaunistatud albumi.

Pisikestele beebidele leiab üliarmsaid papusid ja muid heegeldatud asju lehelt Annika Papud. Vaata ja imesta, kui kauneid asju võib beebidele valmistada. Heegeldatud papusid, aga peamiselt siiski amigurumi loomakesi ja nukukesi leiab veel Kertupertu juurest. Ise tellisin sealt kord Lenele toreda lambakese, kes tänaseks ühena kaisuloomadest meil väga hinnatud on.

Lastele leiab veel väga vahvaid erinevaid õmmeldud käsitöönukke ja -loomi Ehe Elu leheküljelt. Ning veelgi omanäolisemaid tegelasi MiaPuPe lehelt. Eheda Elu käest olen ka ise tellinud, MiaPuPe tegevusi seni ainult virtuaalselt imetlenud.

Üks tore koht, kuhu tasub kingi otsingul sisse põigata, on kindlasti ka salong Sidruniga tee, kust leiab nii käsitööd kui ka vintage kaupa.

Kuna maitsed ja tegijad on erinevad, siis tasub liituda ka Facebooki grupiga Käsitöö ost-müük-vahetus. Sealt leiab pea igaüks endale sobiva meistri, kellega läbirääkimisse asuada.

Lisaks on Mutukamoos võtnud ette vahva eesmärgi 30 päeva jooksul jagada oma Facebooki lehel ideid kingituste isemesiterdamiseks. Tänuväärt ettevõtmine! Rääkimata sellest, et Mutukamoosi blogist leiab ka niisama häid ideid lastele kingituste soetamiseks.

Milliseid häid soovitusi on teil?