27. aprill 2014

Rattasõit

Vahelduseks püksilugudele ka muud juttu! Ostsime Tiburullile jalgratta. Metallraamiga kolmerattalise. Sellise lihtsa, ilma ülearuste ja ebavajalike iluvidinateta. Kuigi olime sellele enne mõelnud, et tal võiks ratas olla (selline puidust toaratas tal juba tegelikult on, aga sellega väga õue ei tahtnud minna), ei olnud me midagi konkreetset selleks ette võtnud ja nii oli see ost üsna spontaanne.


Spontaanne ennekõike seetõttu, et meil oli otsustamiseks aega 15min. Iseenesest me teadsime, et see seal müügil on, aga ostusoov päris kindel veel polnud. Nagu eestlased ikka, oleme ka meie harjunud, et poodi võib vajadusel joosta ka hilja õhtul, olenemata päevast, olgu siis pühad või mitte. Aga meie ostsime ratta hoopis Soomest ja seal päris nii ikka pole. Müüja on ka inimene ning kauplused pannakse mõistlikul ajal kinni ja jäävad pühade ajal suletuks (ilmselt küll mitte kõik, aga seda teavad kohalikud paremini). Tegelikult ei teadnud me üldse mis kell on või palju meil aega on, kui kohalikku Prismasse suundusime. Äkki kuulsime valjuhääldist meeldetuletust, et pood suletakse 15min pärast. Nii suundus mees ratast otsima ja mina vaatasin kähku muud kraami, mida osta soovisime. Käime Soomes nii 2-3x aastas, siis oleme sealt ikka toonud lapsele mähkmeid ja püreesid. Paraku on need seal tunduvalt soodsamad (kuigi mitte kõik), kui Eestis. Mähkmeid seekord ei ostnud, sest laps on tänaseks peaaegu mähkmetest prii, aga püreesid küll, sest puuvilja omasid saab ikka pudru peale pandud ja soolaseid siis kasutatud, kui parajagu muud pole anda, aga lapsel nälg kallal. Nii et, kui üle lahe käimist, tasub varusid täiendada!


Hiljem selgus küll, et siinses Prismas on sama ratas sama raha eest ka müügis, aga see polnud enam oluline. Rattaost läks selles mõttes kümnesse, et Tiburull naudib ringisõitmist (loe: tal ei ulatu jalad pedaalile, aga naudib ratta seljas istumist ja seda, et emme ratast lükkab) ja emme on ka rahul! Kuna ta enam mänguväljakule vankris sõita ei viitsinud, aga ise ka tervet teed käia ei jaksanud, pidin teda sageli pool teed süles tassima. Kui tahtsin maha panna, siis hoidis ta jalgu õhus ja keeldus maha minemast. Täielk ooper! Nüüd on meie mõlema elu natuke lõbusam, kuigi nüüd keeldub ta vahel mänguväljakule jõudes ratta seljast maha tulemast! Rattasõit ruulib kiikude ja liumäe ees! :)

Mäletan, et olin umbes 3-4a, kui jõuluvana (siis küll tegelikult näärivana) tõi mulle minu esimese jalgratta. Oli teine pruuni värvi ja meeldis mulle väga, aga ma keeldusin sellele enne kevadet istumast ja lähemalt katsumast, sest jõuluvanal olid jalas isa sokid!!! :D Ilmselt jõudis siis mulle esimest korda kohaele, et mind on petetud ja jõuluvana pole siiski Lapimaalt meie juurde tulnud! :D

Ratta juurde kuulub kindlasti ka turvavarustus. Pean ütlema, et kiivri ostmine põhjustas veidi rohkem peavalu, kui ratta ostmine ja maksma läks see peaaegu poole ratta rahast (oli ka selliseid, mis maksid rohkem, kui ratas). Täitsa uskumatu, kui erineva hinnaga neid müüakse. Käisime mitmes spordipoes, toidupoes ja kahes rattapoes kiivreid vaatamas ja pähe proovimas. Valikut oli ja ei olnud ka. Lõpuks ostsime ära sellise keskmise hinnaklassi oma Hawaii Expressist. Seal oli valik kõige suurem, hinnad mõistlikud ning müüjad kõige toredamad. :) Igatahes, kui keegi veel plaanib osta, siis kindlasti laps kaasa võtta ja pähe proovida. Mõni kiiver tundus hoolimata õigest suurusest küll täiesti ebaturvaline. See, mille lõpuks ära ostsime oli keskmise hinnaklassi oma, läheb ilusasti pähe, asub õige koha peal ja püsib ilusasti peas. Laps on ka täiesti rahul, lasi ilusasti pähe panna ega proovinud seda õues kordagi ära võtta.


Turvalist rattasõitu kõigile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!