26. mai 2014

Sitsid ja satsid

Mul on selle lühikese ajaga, mis ma oma pisikest blogi ja Facebooki lehekülge pean, tekkinud mõned nö püsikliendid, kes oma pisikestele ikka ja jälle midagi uut soovivad ja mulle ka mõned väljakutsed esitavad. Tasapisi üritan neid soove ikka täita. Vahva on see, kui mõni mõte, mis mul endal peas juba pikemalt keerelnud on, aga ajapuudusel teostamata jäänud, tuleb ka mõne soovija pähe, siis saan oma mõeldu lõpuks ka teoks teha. Täpselt nii oli satsidega. Olin juba tükk aega mõelnud, et võiks neid proovida õmmelda, aga kuidagi ei saanud neile pihta ja siis nagu tellitult pöördus mu poole kaks emmet sooviga oma pisikestele preilidele satsidega pükse saada.

Õmmeldud sai nii lühikesi...


...poolpikki...


...kui ka pikki satsidega pükse.


Eriti vahva oli soov saada pükse, millel satsid sääreotstes. Selle idee peale poleks ise vist tulnudki. 
Tänud Kaiele, kes lubas enda saadetud pilte mul blogis kasutada! Enda laps on juba nii suureks kasvanud, et igat püksipaari talle enam jalga ei saa proovida. :)

Nende kolme foto eest tänud Kaiele!

25. mai 2014

Potitreening

Mõtlen juba pikemat aega, kas jagan kogemust või mitte. Ühest küljest ju lapse isiklik teema, teisest küljest varem või hiljem puudutab see iga last ja lapsevanemat. Aga otsustasin siiski jagada, äkki on kellelegi meie kogemus abiks. :) Olgu juba ette öeldud, et ma pole lugenud ühtegi potitreeningu teemalist raamatut või artiklit, seega ei tea ma, mis võiks/peaks olema õige lähenemine, mis mitte. Tegin enda sisetunde järgi. Tean küll veidi teiste kogemusi ja seda, et need on väga erinevad. Mõni on mähkmevaba väga varakult, teine ei tunnista potti veel 3-aastaseltki. Meie lapsega on see teema läinud suhteliselt lihtsalt ja valutult ning nüüd, kus ta on 1a 9k, võib öelda, et ta on mähkmevaba. Võtsime eile vastu otsuse, et ei kasuta enam öösiti ka mähet (päevasest on ta juba mõned nädalad vaba). Ilmselt hakkab olema esialgu küll nädalas umbes 1-2 ööd, kus seda mähet  oleks vaja olnud, aga selleks on ju ka muud lahendused olemas, et voodis ei uputaks. Lihtsalt praegu, kus ilmad on kuumad ja ka öösel magades palav, ei taha tal enam mähkmes haududa lasta.


Usun, et meie kogemus on kulgenud stressivabalt seetõttu, et me pole seda mähkmevabadust seadnud eesmärgiks omaette, vaid mõttes oli rohkem "vaatame, kuidas läheb". Tahtsin, et suveks oleks see teema ununenud, aga ei tahtnud sellega tervele perele stressi põhjustada. Samas on meil olnud ajalises mõttes väga pikk potitreening, sest suuremat häda hakkas laps potti tegema juba 1a2k, aga sedagi olude sunnil, ise võib-olla polekski siis veel alustanud. Mulle vist jääb igaveseks see kuupäev meelde - 2.nov. Olime sünnipäeval ja näha oli, et last vaevab kõhumure. Lõpuks otsustasime, et proovime sealset potti kasutada ja laps saigi vaevast lahti. Nii et esimene potikogemus oli meie lapsel võõra potiga. Juba kodus tagasi, tundus tobe lasta tal edaspidi häda püksi teha ja nii hakkasimegi last jälgima ja kui oli ees "punnitamise nägu", haarasime lapse kaenlasse ja tormasime vannitoa poole. See õnnestus alati, peale ühe korra, kus jäin reageerimisega hiljaks. Teine "õnnetus" juhtus külas olles, sest seal lihtsalt polnud laste potti. Umbes kuu möödudes ei olnudki vaja enam last jälgida, sest ta hakkas ise märku andma, kui oli vaja minna. Oli ikka hea tunne küll, et ei pidanud enam last selles mõttes kasima. :) Laps tundus kohe niipalju suurem ja targem.

Poti ostsime me tegelikult veidi enne, kui laps sai 1-aastaseks, aga esimesed paar kuud kogus see meil lihtsalt nurgas tolmu. :) Ja nagu kõikide võõrutuste/harjutamiste osas, tundsin ma ka seekord, et asi on minus, mitte lapses. Niipea, kui mina ennast kokku võtsin ja mehega asjad läbi rääkisime, tuli laps väga lihtsalt kaasa, nagu ka siis, kui võõrutasime teda rinnast ja hiljem lutist (lutivõõrutusest võib huvi korral lugeda siit). Alguses hakkasime teda potile panema kohe pärast lõunaund ja see toimus täitsa edukalt, nii sai ta aru, milleks pott olemas on, kuigi mingi hetk tuli sellega väike streik, aga see möödus hetkel, kui alustasime tõsise treeninguga. Muul ajal päeva jooksul panin teda potile siis, kui meelde tuli, aga see polnud väga järjepidev tegevus.

Umbes kaks kuud tagasi ma ühel hommikul silmi avades tundsingi, et see hetk on nüüd käes, on vaja ainult tegutseda. Sest olime juba mõnda aega tähele pannud, et laps annab signaale enda valmisolekust (tõi poti, käis vannitoa ukse juures "hädalise" näoga jms). Esimese asjana sõitsime poodi ja ostsime  lapsele ühe portsu aluspükse ja paki Huggies´e potitreeningu mähkmeid. Viimasest ostust oleks küll võinud ennast ka säästa, sest ma ei saa öelda, et neist kuidagi abi oleks olnud, samas kahju ka mitte. Kuid normaalseid aluspükse otsisime taga kui tikutulega. Mitmest lasteriiete poest me neid ei leidnudki ja teistes olid valikus ainult Disney tegelased ja printsessid ja Hello Kitty´d. Kuna ma ühtegi neist ei fänna, otsisime edasi ja väga mõistliku ning ilusa valiku leidsime lõpuks Lindexist.

Järgmine päev läks lahti. Hommikul panime jalga ainult aluspüksid ja tavalised püksid. Rääkisin lapsele ka, et nüüd on nii, et mähet sul jalas pole ja kui vaja, siis tuleb minna vannituppa. Iseasi, kui palju ta sellest aru sai. :) Igatahes panime teda umbes iga poole tunni tagant potile ja alguses ta sirtsutaski sinna pea iga kord. Esimene potitreeningupäev lõppes lõuna paiku, sest enda tähelepanu hajus ja nii juhtus ka paar "õnnetust" ning panime mähkme. Järgmistel päevadel oli samuti nii, et hommikupoolik ainult pükstega, kuid õhtupoolikul pigem mähkmega, kuid siiski panin teda iga kord, kui meelde tuli, potile. Esimese nädala jooksul juhtus vist kolm suuremat "õnnetust". Ühe korra vaiba peal ja 2x diivanile. Aga ma tahtsin elamist säästa, seetõttu kasutasimegi pool päeva endiselt mähet. Mida aeg edasi, seda vähem. Ja külmema ilmaga panin õue ka alati mähkme. Kusjuures, umbes paari päevaga õppis laps eitavalt vastama, kui ta ei tahtnud potile ja kaasa tulema, kui tahtis. Usaldasin oma last. Kehva on see, et ta siiamaani ei oska meile sõnadega öelda, et ta tahab potile, aga kuidagi teineteisemõistmises me siiski saame aru, millal on vaja. Vahel harva juhtub ka nüüd õnnetusi, kui mänguhoog on suur või telekast tuleb kõige põnevam reklaam või on emme-issi lihtsalt aeglase reageerimisega, aga kuu aega hiljem julgesime me siiski juba paariks tunniks minna kodust välja ilma mähkmeta.


Nüüd, kus ta juba mõned nädalad päeval mähet ei kanna, kannatab ta juba üsna kaua ilma poti peal käimata ära. Paneme ta potile alati enne, kui kusagile minema hakkame ja külla minnes võtame vajadusel poti kaasa, kui teame, et seal peres laste potti pole. Suurem probleem on ilmselt kaubanduskeskustega, sest nt Rocca al Mares oli olemas küll lastemõõtu keraamiline WC-pott, aga mitte pisikest potti. Kuna me pole oma last veel suure potiga harjutanud, keeldus ta seal ka potile minemast. Kui on vaja poodi minna või niisama õue, siis üldiselt vaatame, et üle kahe tunni ära ei oleks, siis ei juhtu ka "õnnetust", aga igaks juhuks olen ikka varuriided kaasa võtnud.

Mõned põhitõed, mis meid aitasid

Pott on tavaline, see ei laula, ei tantsi, ei löö trummi :) - ma ei näinud vajadust sellise peene poti järgi. Ja tundub, et lapsel on sellel potil, mis meil on, mugav istuda ka.
Paljalt ringi ei joosta -  ma lihtsalt ei poolda seda. Eesmärk pole ju püksid kuivad hoida, vaid see, et laps saaks aru, miks poti peal käia on vaja ja seda ka siis, kui püksid on jalas.
Poti peal ei sööda ega jooda - ei tee seda ju isegi, miks peaks siis laps seda tegema, seda enam, et see pole ka väga hügieeniline.
Potiga ei mängita - ennekõike hügieeni põhjustel, teisest küljest tekib ka küsimus, aga miks peaks?
Pott kuulub vannituppa - saan aru, et mõnes peres on lihtsam, kui pott on alati toas käepärast, aga meil on sellise planeeringuga elamine, et ükskõik millisest korterinurgast jõuab alati ilusasti vannituppa ja puudub vajadus seda mööda elamist kaasa vedada.
Üldiselt kauem tal poti peal istuda pole lasknud, kui vaja. Ka siis, kui poti peal sai "tühja" istutud, ei ole me tal lasknud seal üle 5-10min olla.

Aususe huvides siiski ütlen, et mõned korras eksisime ka meie oma "reeglite" vastu, kuid üldiselt oleme neist kinni pidanud.

Ilmselt kõige olulisem- kiitsime iga kord, kui potti midagi tuli! Meil oli hea meel, et eesmärk sai täidetud, lapsel oli hea meel, et sai kiita ja plaksutas suurest rõõmust! :)

Selline kogemus siis meil! Ehk on kellelegi abiks!

Hääd potitamist! 

21. mai 2014

Ülevaade dressipükstest

Oleme nüüd juba mõned päevad linnas tagasi. Maal (vana)ema juures on ikka ja alati mõnus olla. Lapsele meeldis kohe eriti, et peale emme oli kogu aeg keegi veel, kes temaga tegeleda viitsis ja teatud hetkedel unustati emme olemasolu üldse. Kui kusagilt jälle silmapiirile ilmusin, siis mind kallistati ja musitati ja mindi uuesti muude tegevuste juurde tagasi. Eriti tore, kui tulid teised lapsed, sest nende sabas oli põhjust kohe pikalt joosta. Rakendust leidsid kõik tädid-onud ja nende lapsed, vanaemast rääkimata. Ja olgem ausad, emmele endale kulub vahepeal väike tegevusetus ära, ilma et peaks kogu aeg kedagi lõbustama. Emme on ju ka inimene, eksole?! :) Linnakodus tagasi, tekitati minutitega põrandale ühtlane kultuurikiht, nii oli hea kodune tunne! :D Lapsevanema rõõmud!

Täna aga annaks ülevaate viimasel ajal õmmeldud dressipükstest. Vahepeal oli mul plaanis nende õmblemine üldse ära lõpetada, sest mitu paai olid "seisma jäänud", aga siis tuli üsna mitu dressipükste soovi ja nii ma neid hoopis juurde õmblesin. Hetkel on seetõttu ka dressiriide kriis, aga midagi ilmselt saaks veel kokku vuristada, kui hästi kombineerida.


Need halli ja türkiissinisega dressipüksid õmblesin ma valmis juba üsna ammu enne maaleminekut, kuid maal olles ei unustanud ma õmblemist hetkekski. Tundsin sellest suisa puudust! Tagasi linnas, lõikasin kohe samal õhtul mitu paari pükse välja. Kahjuks selgus nüüd tõsiasi, et mul on osa värvi niite otsa saanud ja viimase õige jämedusega nõela suutsin eile pooleks õmmelda, nii et nüüd pean kõigepealt poodi siirduma ja vajalikke tarvikuid juurde soetama, siis saan jälle edasi tegutseda.

Ühel hetkel vaatasin, et olen küll paraja portsu dressipükse valmis õmmelnud, aga oma lapsel polegi ühtegi paari. Tegelikult läks küll nii, et ta sai selle paari omanikuks olude sunnil, sest nende õmblemine ei tahtnud mul kuidagi sujuda, kogu aeg olid mingid viperused. Kui ma lõpuks veel "firmasildi" ka vale koha peale õmblesin, oli otsustatud, et need püksid saavad mu oma lapse liivakastipüksteks.


Kord leidsin HUMANAst sellise vahva musta-valgetriibulise dressipluusi, millest tahtsin midagi ägedat õmmelda, kuid samas ei tulnud inspiratsiooni peale. :) Nii pakkusin selle kord ühele soovijale välja lootuses, et riie meeldib ja saangi neist ühed püksid õmmelda. Nii juhtuski. Tulemus sai päris äge mu enda meelest ja uuele püksipaari omanikule meeldisid need emme sõnadekohaselt ka.


Riiet jäi veel veidi järgi ja neist said seekord  ilma tähekesteta ning valetaskutega püksid õmmeldud.


Need  rohelise ja sinisega nunnukad läksid ühele pisikesele poisile, kes veel pükstesse natuke sisse kasvama pidi, aga selle püksilõike plussiks ja samas ka miinuseks on see, et sääreosa on piisavalt kitsas ja pükse saab tunduvalt varem kandma hakata, samas on oht, et kui liiga kaua oodata, võib laps nendest üsna ruttu välja kasvada.


Need halli ja rohelisega püksid oma oma värvikombinatsioonilt mu enda meelest ühed tagasihoidlikumad, sellegipoolest meeldivad need mulle endale just oma tagasihoidlikkuse tõttu väga. Lisaks on see ainus püksipaar, mille puhul olen seni kasutanud dressipluusi küljest lõigatud taskuid, muidu olen need ikka ise õmmelnud.


Kuna neid tähekesi oli juba päris palju õmmeldud, sättides neid erinevatesse kohtadesse ja  tehes neid erinevaid värve, oli mul neist endal juba üsna küllastunud tunne tekkinud. Mõlgutasin vaikselt mõtteid, et õmmelda mõned südametega või ka mõne muu kujundiga proovipüksid, aga mitte ei jõudnud selleni. Siis õnneks tuli üks selline dressipükste soov, kus tähekesed polnud olulised ja nii jõudsimegi bosas kokkuleppele. See erksates toonides ja esimest korda ka kolmevärviline püksipaar leidis minu Facebooki lehel sooja vastuvõtu ja lisandus ka kohe mitu uut soovi. Neile pükstele sai ka ekstra kõrgem värvel pandud, et selg ikka soojas püsiks. :)


Samas kasutasin ka ära mulle jäetud loomingulist vabadust ning õmblesin veel kaks südametega püksipaari. 


Ilmselt on südamed küll rohkem plikade värk, aga minu meelest on nad sama effektsed või isegi rohkem, kui tähekesed. Kas te ei leia? :) 






7. mai 2014

Supikeetmine

Mõtlen juba mitu päeva, et pole ammu midagi söögiteemalist kirja pannud. No tegelikult on see nii, et mida pikemalt ma kodus olen, seda vähem mulle süüa meeldib teha. See tundub sellise tüütu kohustusena, millele peab vähemalt kolm korda päevas mõtlema ja siis lõpuks ei suudagi enam midagi välja mõelda, mis kõigile maitseks ja mille järgi isutaks. No ja suppidega on meie peres nii, et mehele need eriti ei meeldi ja mina neid omast arust ka keeta ei oska. Kui ma veel tööl käisin, siis sõin suppi tavaliselt lõunaks ja nii polnudki kodus tarvidust seda ise vaaritada. Ning tundub, et ka lapsele pole supisöömise soont kaasa antud, kuigi ta sööb peaaegu kõiki asju heameelega. Täna ta alguses ainult keerutas lusikat supi sees ja lasi vedelikul mööda lusikat alla niriseda. Lõpuks küll otsustas proovida ja veidi isegi sõi, kui sai aru, et seal kala sees on, sest viimane talle väga maitseb.


Igatahes tuli mul juba üleeile isu lõhesupi järgi, aga kuna me eile otsustasime hoopis väljas süüa, lükkus supikeetmine tänasesse. Googeldasin kõigepealt. Nagu ikka, leidus retsepte ja õpetusi, kuidas lõhesuppi keeta, päris palju erinevaid, aga enam-vähem olid seal sees samad koostisained, küsimus oli ainult, kes riivis ja kes tükeldas porgandit, ning mis järjekorras soovitas mida potti panna ja kaua keeta. OK, mõni asjalikum soovitus oli ikka ka! :) Aga neid võite ise googeldada. (Ääremärkusena  tuleb mulle meelde lugu, kuidas ühel naisterahval soovitati midagi googeldada ja ta teatas selle peale, et ta ei saa, sest tal pole arvutis Google´t.)  Niisiis, panin arvuti kinni ja tegin selle supi valmis oma äranägemise järgi.

Koorene lõhesupp a la Lehti

Mul oli kapis:
250 gr lõhefileed
3 suuremat kartulit
1 suur porgand
1 suur porrulauk
u pool peotäit hakitud tilli (mul oli see sügavkülmas)
200 ml vahukoort
2 puljongikuubikut (tublimad perenaised keedavad puljongi muidugi ise)
soola, pipart maitsejärgi
törts oliivõli
tükike võid

Alustasin porgandi puhastamisest ja tükeldamisest, viskasin need potti u 1,5l veega keema (palju kees ära, niisiis keetsin pärast kiirkeetjaga veel 1 liitri juurde. Samal ajal koorisin ja tükeldasin kartulid ning lisasin need potti, kui porgand oli veel parajalt krõmps, aga mitte enam kõva. Seni kuni kartul kees, ajasin panni kuumaks ning tükeldasin porrulaugu ja pruunistasin seda sortsu õli ja tükikese võiga. Kui kartul oli peaaegu pehme, lisasin porrulaugu ja pool peotäit tilli ning puljongikuubikud. Lasin veel veidi keeda, samal ajal eemaldasin kalalt naha ja tükeldasin selle u 2*2cm kuubikuteks. Lõpuks lisasin potti vahukoore ja kalatükid, hoidsin veel paar minutit tulel ning seejärel keerasin pliidi kinni, panin potile kaane peale ja lasin kalal veidi haududa, kuni see oli pehme. Maitsestasin soola ja pipraga.

Selline sai minu elu esimene isekeedetud lõhesupp. :) Maitses täitsa hea!


4. mai 2014

Kaks seelikut

Seelikuid olen ma õmmelnud vähe! Siiski, selle nädala sees sai täidetud kaks seelikusoovi. Olin lubanud need valmis õmmelda juba üsna tükk aega tagasi, aga mõlema õmblemine takerdus selle taha, et polnud õiget riiet. Esimese jaoks oli vaja kaht nejakandilist tükki ja teise jaoks riiet, mis poleks väga paks. Kuna mul kummagi jaoks kodus õiget riiet ei leidunud, suundusin seekord Abakhani ja tõin uue kanga. See, et mõlemad said õmmeldud samast riidest, polnud mul algselt siiski plaanis. Väiksed viperused viisid selleni. :)

Neljakandilistest tükkidest seeliku idee on pärit blogist Make it & Love it. Olin seda seelikut küll varem juba näinud, aga otseselt õmblemisele polnud mõelnud. Siis pöördus mu poole tuttav emme ja küsis, kas saaksin sellise seeliku tema tütrele õmmelda, sest tema tütar väga seelikuid armastab. Tüdrukute värk! Peaasi, et saab keerutada. :)



Üldiselt ma suures osas järgisin seeliku õmblemise juhist, kuid värvli tegin siiski riidest ja ajasin seejärel kummi sisse. Ma küll alguses õmblesin ka kummi otse seeliku kehaosa külge, nagu on originaalis, aga see ei õnnestunud mul eriti hästi ega näinud see ka ilus välja. Niisiis, olin sunnitud ette võtma oma "lemmiktegevuse" ja kummi uuesti lahti harutama. Minu seelik on õmmeldud 60x60cm neljakandilistest tükkidest ja valmisseeliku pikkuseks sain ca 30cm. Usun, et selle seeliku suudab igaüks valmis õmmelda, ka siis, kui õmblusmasinat pole, sest kummi saab vabalt ka käsitsi külge ajada. Allääre võib vabalt õmblemata jätta, sest trikotaaž üldiselt ei hargne. Mina tegin siiski sik-sakõmbluse ca 1cm kaugusele äärest.


 Teine seelikusoov esitati inspireerituna Paula satsiseelikust. Seeliku valmispikkuseks sai seekord 22cm.


Loodetavasti saavad nüüd kaks pisikest preilit piisavalt keerutada ja niisama rõõmsalt nendes fuksiaroosa-triibulistes seelikutes ringi silgata.

2. mai 2014

Lühikesed püksid, vol 2

Ta tuli siiski, see vol 2. :) Vol 1 leiab siit. No ilmselt tuleb neid veel, aga kuna ma olen nüüd viimastel päevadel usinalt täitnud seni täitmata soove, siis pean ju osad asjad eest ära blogima, et ei tekiks ummikut. :) Järgmise nädala jooksul jõuan ehk veel valmis õmmelda mõned poiste lühikesed, aga neist juba kunagi hiljem. Lühikesi pükse on täitsa mõnus õmmelda, sest see toob mõnusalt suvise tunde. Päikegi ju väljas kutsuvalt paistab, oleks vaid kraadid kõrgemad.


Liisbeti lillelised püksid õmblesin ühest naiste suvepluusist. Nende pükste peal on peidus üks liblikas, mille avastasin ise alles siis, kui olin püksid välja lõiganud. Oleksin varem tähele pannud, oleksin tema asukohta veidi nähtavamale sättinud.



Punakasroosade pükstega oli selline lugu, et tahtsin katsetada kolme asja: seda lõiget, satse ja kumminiidiga õmblemist. :) Satside järgi tekkis nõudlus, seega tahtsin teada, kuidas need mul välja tulevad. Esimese korra kohta sujus see päris hästi. Lõiget ma juba korra tegelikult kasutasin ühele kaksikule pükse õmmeldes, aga mitte päris sellisel kujul. Kumminiidi ostsin kord spontaanselt Abakhanist ja nüüd tundus õige hetk sellega õmblemine järgi proovida. Tehnika vajab täiustamist, aga iseenesest oli see teostatatv. Videot, mis õpetab kumminiidiga õmblemist, mainisin ma juba kord varem, kui õmblesin endale kleidist pluusi. Punakas riie on sama, millest sai Paula endale satsiseeliku!


Heleroosad püksid olid samuti katsetamiseks õmmeldud, et teada saada, kuidas on kõige mõistlikum ääri õmmelda ja kuidas õhukesest riidest püksid välja tulevad, sest see riie on tõesti hästi õhuke. Usun, et suvel, kui väljas on väga soe ilm, on nendege päris mõnus õues olla.


Tigudega riide leidsin ma Abakhanist millalgi eelmine aasta kaalukanga seast. See muster oli nii vahva, et ma ei saanud seda lihtalt poodi jätta. Ostsin selle ära teadmata, mis ma sellega teen (siis mul ju veel sellist õmblemistuhinat polnud). Sain sellest kaks paari lühikesi pükse.


Nüüd valvele poiste emmed, varsti mõned mudelid ka mehepoegadele! :)