25. mai 2014

Potitreening

Mõtlen juba pikemat aega, kas jagan kogemust või mitte. Ühest küljest ju lapse isiklik teema, teisest küljest varem või hiljem puudutab see iga last ja lapsevanemat. Aga otsustasin siiski jagada, äkki on kellelegi meie kogemus abiks. :) Olgu juba ette öeldud, et ma pole lugenud ühtegi potitreeningu teemalist raamatut või artiklit, seega ei tea ma, mis võiks/peaks olema õige lähenemine, mis mitte. Tegin enda sisetunde järgi. Tean küll veidi teiste kogemusi ja seda, et need on väga erinevad. Mõni on mähkmevaba väga varakult, teine ei tunnista potti veel 3-aastaseltki. Meie lapsega on see teema läinud suhteliselt lihtsalt ja valutult ning nüüd, kus ta on 1a 9k, võib öelda, et ta on mähkmevaba. Võtsime eile vastu otsuse, et ei kasuta enam öösiti ka mähet (päevasest on ta juba mõned nädalad vaba). Ilmselt hakkab olema esialgu küll nädalas umbes 1-2 ööd, kus seda mähet  oleks vaja olnud, aga selleks on ju ka muud lahendused olemas, et voodis ei uputaks. Lihtsalt praegu, kus ilmad on kuumad ja ka öösel magades palav, ei taha tal enam mähkmes haududa lasta.


Usun, et meie kogemus on kulgenud stressivabalt seetõttu, et me pole seda mähkmevabadust seadnud eesmärgiks omaette, vaid mõttes oli rohkem "vaatame, kuidas läheb". Tahtsin, et suveks oleks see teema ununenud, aga ei tahtnud sellega tervele perele stressi põhjustada. Samas on meil olnud ajalises mõttes väga pikk potitreening, sest suuremat häda hakkas laps potti tegema juba 1a2k, aga sedagi olude sunnil, ise võib-olla polekski siis veel alustanud. Mulle vist jääb igaveseks see kuupäev meelde - 2.nov. Olime sünnipäeval ja näha oli, et last vaevab kõhumure. Lõpuks otsustasime, et proovime sealset potti kasutada ja laps saigi vaevast lahti. Nii et esimene potikogemus oli meie lapsel võõra potiga. Juba kodus tagasi, tundus tobe lasta tal edaspidi häda püksi teha ja nii hakkasimegi last jälgima ja kui oli ees "punnitamise nägu", haarasime lapse kaenlasse ja tormasime vannitoa poole. See õnnestus alati, peale ühe korra, kus jäin reageerimisega hiljaks. Teine "õnnetus" juhtus külas olles, sest seal lihtsalt polnud laste potti. Umbes kuu möödudes ei olnudki vaja enam last jälgida, sest ta hakkas ise märku andma, kui oli vaja minna. Oli ikka hea tunne küll, et ei pidanud enam last selles mõttes kasima. :) Laps tundus kohe niipalju suurem ja targem.

Poti ostsime me tegelikult veidi enne, kui laps sai 1-aastaseks, aga esimesed paar kuud kogus see meil lihtsalt nurgas tolmu. :) Ja nagu kõikide võõrutuste/harjutamiste osas, tundsin ma ka seekord, et asi on minus, mitte lapses. Niipea, kui mina ennast kokku võtsin ja mehega asjad läbi rääkisime, tuli laps väga lihtsalt kaasa, nagu ka siis, kui võõrutasime teda rinnast ja hiljem lutist (lutivõõrutusest võib huvi korral lugeda siit). Alguses hakkasime teda potile panema kohe pärast lõunaund ja see toimus täitsa edukalt, nii sai ta aru, milleks pott olemas on, kuigi mingi hetk tuli sellega väike streik, aga see möödus hetkel, kui alustasime tõsise treeninguga. Muul ajal päeva jooksul panin teda potile siis, kui meelde tuli, aga see polnud väga järjepidev tegevus.

Umbes kaks kuud tagasi ma ühel hommikul silmi avades tundsingi, et see hetk on nüüd käes, on vaja ainult tegutseda. Sest olime juba mõnda aega tähele pannud, et laps annab signaale enda valmisolekust (tõi poti, käis vannitoa ukse juures "hädalise" näoga jms). Esimese asjana sõitsime poodi ja ostsime  lapsele ühe portsu aluspükse ja paki Huggies´e potitreeningu mähkmeid. Viimasest ostust oleks küll võinud ennast ka säästa, sest ma ei saa öelda, et neist kuidagi abi oleks olnud, samas kahju ka mitte. Kuid normaalseid aluspükse otsisime taga kui tikutulega. Mitmest lasteriiete poest me neid ei leidnudki ja teistes olid valikus ainult Disney tegelased ja printsessid ja Hello Kitty´d. Kuna ma ühtegi neist ei fänna, otsisime edasi ja väga mõistliku ning ilusa valiku leidsime lõpuks Lindexist.

Järgmine päev läks lahti. Hommikul panime jalga ainult aluspüksid ja tavalised püksid. Rääkisin lapsele ka, et nüüd on nii, et mähet sul jalas pole ja kui vaja, siis tuleb minna vannituppa. Iseasi, kui palju ta sellest aru sai. :) Igatahes panime teda umbes iga poole tunni tagant potile ja alguses ta sirtsutaski sinna pea iga kord. Esimene potitreeningupäev lõppes lõuna paiku, sest enda tähelepanu hajus ja nii juhtus ka paar "õnnetust" ning panime mähkme. Järgmistel päevadel oli samuti nii, et hommikupoolik ainult pükstega, kuid õhtupoolikul pigem mähkmega, kuid siiski panin teda iga kord, kui meelde tuli, potile. Esimese nädala jooksul juhtus vist kolm suuremat "õnnetust". Ühe korra vaiba peal ja 2x diivanile. Aga ma tahtsin elamist säästa, seetõttu kasutasimegi pool päeva endiselt mähet. Mida aeg edasi, seda vähem. Ja külmema ilmaga panin õue ka alati mähkme. Kusjuures, umbes paari päevaga õppis laps eitavalt vastama, kui ta ei tahtnud potile ja kaasa tulema, kui tahtis. Usaldasin oma last. Kehva on see, et ta siiamaani ei oska meile sõnadega öelda, et ta tahab potile, aga kuidagi teineteisemõistmises me siiski saame aru, millal on vaja. Vahel harva juhtub ka nüüd õnnetusi, kui mänguhoog on suur või telekast tuleb kõige põnevam reklaam või on emme-issi lihtsalt aeglase reageerimisega, aga kuu aega hiljem julgesime me siiski juba paariks tunniks minna kodust välja ilma mähkmeta.


Nüüd, kus ta juba mõned nädalad päeval mähet ei kanna, kannatab ta juba üsna kaua ilma poti peal käimata ära. Paneme ta potile alati enne, kui kusagile minema hakkame ja külla minnes võtame vajadusel poti kaasa, kui teame, et seal peres laste potti pole. Suurem probleem on ilmselt kaubanduskeskustega, sest nt Rocca al Mares oli olemas küll lastemõõtu keraamiline WC-pott, aga mitte pisikest potti. Kuna me pole oma last veel suure potiga harjutanud, keeldus ta seal ka potile minemast. Kui on vaja poodi minna või niisama õue, siis üldiselt vaatame, et üle kahe tunni ära ei oleks, siis ei juhtu ka "õnnetust", aga igaks juhuks olen ikka varuriided kaasa võtnud.

Mõned põhitõed, mis meid aitasid

Pott on tavaline, see ei laula, ei tantsi, ei löö trummi :) - ma ei näinud vajadust sellise peene poti järgi. Ja tundub, et lapsel on sellel potil, mis meil on, mugav istuda ka.
Paljalt ringi ei joosta -  ma lihtsalt ei poolda seda. Eesmärk pole ju püksid kuivad hoida, vaid see, et laps saaks aru, miks poti peal käia on vaja ja seda ka siis, kui püksid on jalas.
Poti peal ei sööda ega jooda - ei tee seda ju isegi, miks peaks siis laps seda tegema, seda enam, et see pole ka väga hügieeniline.
Potiga ei mängita - ennekõike hügieeni põhjustel, teisest küljest tekib ka küsimus, aga miks peaks?
Pott kuulub vannituppa - saan aru, et mõnes peres on lihtsam, kui pott on alati toas käepärast, aga meil on sellise planeeringuga elamine, et ükskõik millisest korterinurgast jõuab alati ilusasti vannituppa ja puudub vajadus seda mööda elamist kaasa vedada.
Üldiselt kauem tal poti peal istuda pole lasknud, kui vaja. Ka siis, kui poti peal sai "tühja" istutud, ei ole me tal lasknud seal üle 5-10min olla.

Aususe huvides siiski ütlen, et mõned korras eksisime ka meie oma "reeglite" vastu, kuid üldiselt oleme neist kinni pidanud.

Ilmselt kõige olulisem- kiitsime iga kord, kui potti midagi tuli! Meil oli hea meel, et eesmärk sai täidetud, lapsel oli hea meel, et sai kiita ja plaksutas suurest rõõmust! :)

Selline kogemus siis meil! Ehk on kellelegi abiks!

Hääd potitamist! 

2 kommentaari:

  1. Anonüümne25.05.14 23:34

    Kuidas kaubanduskeskuste üldkasutatava poti hügieeni tagad,kui kodus sel põhjusel lapsel potiga ei luba mängida? :)

    VastaKustuta
  2. Tänan küsimuse eest! Asi pole selles, et ma igat bakteripoega kardaksin, pigem ikka selles, et pott pole minu meelest mänguasi, vaid sihtotstarbeline ese ja seetõttu pole ma oma lapsel sellega ka mängida lubanud. Pole ka küsimus kaubanduskeskuses, kui sellises, vaid avalikes kohtades üldse ja võimalustes, mida nad pakuvad. Paljudes kohtades pole ilmselt lastega üldse arvestatud, olenemata east ja jalgade pikkusest. See oli üks kogemus, mis meil oli. Ühel hetkel juba potitreeninguga alustades enam ei ütle ju lapsele, et ah, lase seekord püksi! Elementaarset puhtust ei taga keraamilise poti olemasolu ja plastamasspoti puudumine, vaid ikka ennekõike inimene, kes seda kasutab. Puhtust enda ees ja järel peab lõpuks igaüks ise hoidma, ei saa teistele lootma jääda.

    Rõhutan veelkord, ei taha ma kellelegi öelda, mis on õige, mis vale, vaid see oli/on meie kogemus, mis kindlasti erineb paljude teiste omadest.

    VastaKustuta

Aitäh, et võtsid aega!