6. oktoober 2014

Kuhu see aeg kaob e mis tunne on olla aastane

Ei, see pole postitus sellest, kuidas mu laps võis ennast tunda üheaastasena (sellisel juhul oleksin ma oma positusega juba aasta võrra hiljaks jäänud :D), vaid pigem heietus teemal, et minu blogi ja "püksteõmblustöökoda" said septembris aastaseks ja mis tundeid/mõtteid see endaga minu jaoks kaasa tõi.  Pean ausalt tunnistama, et täitsa hea tunne on. :) Ma pole sellele enne väga mõelnud, aga tõesti on! Aasta jooksul olen ma kindlasti ise arenenud, olen ühte-teist juurde õppinud ja ilmselt, mis kõige olulisem, mul on olnud lisaks lapsele  ja kodustele majapidamistöödele veel muudki tegevust, mis siis, et enamasti ikkagi koduseinte vahel. Kuna meil igapäevaselt lapsehoidjaid kohe käepärast võtta pole, vaid see vajab planeerimist, siis on mul tõesti hea meel, et leidsin endale hobi, mida saab teha kodus ja lapse kõrvalt, kohati ka lapsega koos. Väike abiline kulub ikka marjaks ära! ;) Nii või teisiti, pere toetus on oluline, sest eks see sage õmblusmasina mürin võib olla närvesööv. Aga siiani on mu mees ja laps mind kenasti välja kannatanud ja leppinud emme vajadusega "ajada omi asju". :)


Teiseks tunnen seda, et lisaks oma perele pean ma ütlema suure

AITÄH!!! 

kõigile, kes on minu tegevust usaldanud ja oma lapsele minu käest pükse soovinud. Ja eriti tänulik olen neile, kes on minu poole mitmeid kordi pöördnud. Mul on omad püsikliendid täitsa välja kujunenud ja see on ka üks ütlemata tore tunne. Usun, et on ka neid, kes pole minu "toodanguga" väga rahule jäänud, mis on ka üsna loogiline, sest olen ju tõesti hobiõmbleja ja nagu iga inimene, kes veidigi edasi areneda soovib, vaatan ka mina oma esimesi püksipaare nüüd tagantjärgi hoopis teise (loe: kriitilisema) pilguga, kui tookord õmmeldes. Ja ega ma saa lubada, et keegi kunagi enam ei pettu, sest siiani on nii, et iga püksipaar õnnestub mul pisut erinevalt (juba seetõttu, et ma endiselt tegutsen vaid tavalise õmblusmasinaga ja see seab omad piirangud), vahel pole lihtsalt hea päev, mõni kangas juhtub olema tõeline väljakutse ja teinekord tuleb lihtsalt mõni tahtmatu ja kahe silma vahele jääv aps ette. Andke see mulle siis andeks! :)

Kui ma ise septembris avastasin, et mu tegemistel on täitumas esimene aasta, oli mul plaanis igasuguseid asju.  aga plaanid nagu ikka, on mõeldud selleks, et need saaksid luhta minna. Nt:

- tahtsin jagada blogisid, mida ise rohkem jälgin ja loen
- tahtsin kirjutada klatšimooridest :) Kui ma selle teemani kord jõuan, saate teada, miks
- kuidas mu lapsel on juba tervelt kaks päeva lasteaiaga harjutamist seljataga ja üllatus-üllatus, emme kodus sellepärast nutab. :) Lisaks saime kohe ka nohu, sest täna on meil mõlemal ninad vesised peas ja ajab aevastama
- õmmelda valmis mõned eriti toredad püksipaarid ja neist blogida (no seda ma teen niikuinii, aga tahtsin kohe eriliselt pingutada)
- korraldada mõni auhinnamäng. Tänu Teadlik Vanem portaalile see ka nö poole kohaga õnnestus (aga ehk võtan ennast kokku ja teen millalgi veel ühe iseseisva mängu)
- küpsetada ehk mõni kook ja seda tulemust teiega jagada
- kirjutada valmis üks juhis, kuidas nö lihtsal moel ise üks püksipaar valmis õmmelda (see kindlasti tuleb ühel hetkel)
- ja palju muud...

Aga ju siis pean järgneva aasta jooksul selle kõik korvama, et kahesaastasena saaksin öelda: "Tehtud!" ja tegelikult alustan esimesest e blogide punktist juba täna. Nimetan blogid suvalises järjekorras, ei ole kuidagi teadlikult reastatud ja nimekiri pole kindlasti täielik. Enamus blogisid, millele ma aeg-ajalt silma peale viskan, on näha minu blogi paremas servas loetelude "Lahedad leiud meilt" ja "Lahedad leiud mujalt" alt.

Kes minu esimest postitust  lugenud on, teab, et enne omaenese blogi sisse seadmist ei arvanud ma sellest blogidemaailmast suurt midagi, kui mõned juhuslikud "pealesattumised" välja arvata. Üks esimesi blogisid, mida ma aga täiesti teadlikult jälgima hakkasin, oli Mutukamoosi blogi.  Avastasin selle juhuslikult Facebooki kaudu. Ilmselt keegi jagas viidet vms ja nii ma seda lugema jäingi. See on jälgimiseks suurepärane blogi, kui kodus on väikesed lapsed ja vahel tekib tunne, et kohe mitte midagi ei oska täna nendega peale hakata, sest kõik mängud on ära mängitud ja lõunaune aeg pole ikka veel kätte jõudnud. Nt andsin ma ükskord Mutukamoosi eeskujul oma lapsele kätte paar väikest kausikest erinevate kuivainetega ja seda tegutsemisrõõmu jätkus ikka tunniks vähemalt. Laps istus minu vastas ja tegi "süüa" ning mina sain samal ajal õmmelda. Vaadake kindlasti Mutukamoosi Facebooki lehele ja blogisse, kui te seda veel ei ole teinud.

Ühel päeval avastasin Facebookis, et üks mu lapsega koduseks jäänud kolleeg on usinalt küpsetama asunud ja veidi hiljem ka blogi sisse seadis. Alustasime oma tegevust enam-vähem samaaegselt, seetõttu hoian rõõmuga tema tegevusel silma peal, et näha kuidas tal läheb. Nüüdseks korraldab ta lisaks koogiküpsetamisele veel toidukoolitusi. Niisiis, kel Haapsalu kandis kooki vaja või tahab niisama mõnusalt hea söögi ja kena seltskonnaga aega veeta, visaku pilk peale Cakes by Kerlin lehele.

Ma pole eriline beebiblogide fänn, seetõttu ma ei viitsi neid eriti lugeda, sest minu meelest on kõik beebid armsad, aga üks beebiblogi, mida kirjutab isa, seda loen ma küll. Ja soovitan teistele ka. No issid näevad asju ikka hoopis teise pilguga. Ja kui sul pole just keerdus huumorisoont, saad sa nii mõnegi asja peale vähemalt muiata, kui mitte laginal naerda. Nii, et kui tahad teada, mida arvavad mehed/isad tegelikult beebidest ja beebieluga kaasnevast, siis loe Henry blogi. Tema lehelt leiad tegelikult kaks blogi, teine on terviseteemaline.

Kui Pere ja kodu enda uue portaali avas, jäin ma lugema ka sealseid blogisid ja teen seda nüüd igapäevaselt. Sealt leiab lugemist nii lastekasvatamise (peamiselt) kui ka muudel igapäevastel teemadel, millega lastega pered kokku peavad puutuma. Autoriteks erinevate perede emad. Leidub nii suure pere (kui 4 last on sinu meelest suur pere) emasid, üksikemasid kui ka erivajadustega laste emasid. Äratundmisrõõmu peaks jaguma kõigile ja kindlasti on see silmaringi laiendav, mis puudutab eesti pereelusid ja lastega seotud muresid üldisemalt. Mind on nii mõnigi lugu mõtlema pannud. Aga loe ja saad ise teada.

Käsitööblogisid sirvin ma aeg-ajalt ikka ka, aga üks blogi, mille postitusi ma alati ootan ja huviga loen, on Mõtelda on mõnus... See pole 100% käsitööblogi, aga minu meelest leidub selles blogis hästi palju tasakaalu ja rõõmu ja muidu head tunnet, võiks isegi öelda täiuslikkust. Seda lugedes tekib tahtmine tegutseda ja tuleb tunne, et kõik on võimalik.

Üks blogi, mille mina alles hiljuti avastasin, aga mis on olemas juba pikemat aega, on Diip kunstiinimene. Autor kirjutab erinevatel teemadel (emaks olemise rõõmudest ja muredest, tööga seotud teemadest, üldsust parasjagu kihevile ajavatel teemadel jne). Kirjutab sellest, mis teda parasjagu painab ja seda emotsiooniderohkelt. Teeb  mõnusa huumoriga, mis mulle sobib. Kuigi paljusid see ärritab, nagu aru olen saanud. Mine ja veendu ise!

Õmblemisega seoses olen ma sattunud ka üsna huvitavatele välismaistele õmblusblogidele, mis enamuses on ameerika omad. Pean kahjuks ütlema, et nende lehtedel häirib mind veidi see ülearune bling-bling ja nii ma ei viitsi neid alati vaadata, vaid sirvin neid siis, kui mõni teema mind konkreetselt huvitab. Siiski, üks blogi, mida ma üsna sageli loen, on Life is beautiful.  Kirjutab üks kodune kolme lapse ema ja uskuge mind, stereotüüpidest on ta kaugel. Ta kirjutab nii lastest, enda õmblustöödest, moest kui ka niisama elust-olust. Ühes olen ma selle blogi abil küll veendunud, ela kus ja kuidas tahes, kui sul on väiksed lapsed, siis teatud mured-rõõmud on kõigil samad.

Veel üks ingliskeelne blogi, mida sageli jälgin, on Feather´s Flights. Blogi on rohkem õmblustööde keskne ja mulle meeldib vaadata, mida selle autor endale ja eriti oma lastele õmmelnud on. Selles blogis on oma lihtsuse võlujõud.

Lisaks jälgin ka mõnda saksakeelset blogi, millest kaks ära mainiksin. BeAu*tiful jäi mulle silma millalgi suvel. Selles blogis on vähe juttu, aga palju värviküllaseid pilte riietest, mida autor oma paari-kolmeaastasele pojale õmbleb. Suuresti tänu tema blogile tekkis mul tahtmine Ebayst rõõmsamustrilisi kangaid tellida. Teine saksakeelne blogi, mida sageli loen, on Punkelmunkel. Ka tema kirjutab erinevatel teemadel - lastest, õmblemisest ja elust-olust üldse.

Selline väike ülevaade minu enimloetud blogidest. Mida Sina loed?

PS! Selle pisikese triibulise  elevandi (kasutasin ära ühe tumba riide jäägid ja sisse toppisin lapse hommikumantlist üle jäänud fliisriide tükikesed) õmblesin kord oma lapsele, kui mõtlesin, et lisaks pükstele võiks ka mänguasju teha. Aga seni olen piirdunud vaid selle ühega. :) Mõtlesin sellest vahvast vantsust kord blogida, aga pole kuidagi soonele sattunud ja nüüd, kus mul polnud sobivat pilti võtta, otsustasin teda siin näidata.



3 kommentaari:

  1. Ma loen praegu Eveli Kauri aka krentu raamatut Käsitööpäevik ja meenus just, et kirjutasid tema blogist ja mul jäi tookord kommeteerimata, et see ka üks minu lemmikuid. Mul nii kahju, et ta viimasel ajal nii vähe blogib. Kui ma selle blogi avastasin, siis veetsin arhiivi lugedes ikka mitu-mitu päeva. Nii hea lugemine! Praegu raamatut lugedes tunnen, et ju meil ongi nii palju ühist. Just mõttemaailmas. Isegi on kahju, et ma varem seda raamatut ei ostnud, sest ta kirjutab ka maale kolimisest ja oma kõhklustest selles vallas. Umbes aasta tagasi kui me oma perega samasugust otsust vastu võtsime, siis oleks nii hea olnud lugeda kellegi teise kogemusest.

    Pere ja Kodu, Eveliisi ja Madikeni blogisid loen ma ka. Veel meeldib mulle eestikeelsetest http://kaksteist.com/. Tänu oma blogile avastasin ka ühe lugeja blogi, mis mulle meeldib - knightscastle-alice.blogspot.co.uk. Ahjaa, Krista Kõivu blogi jälgin ka juba aastaid. Ma ilmselt võiks lõputult jätkata seda nimekirja....

    P.S. Üldse mitte paha pärast, aga sa võiksid blogi kujunduses tausta muuta. Praegu on tekst kirjul taustal ja raske lugeda. Ma küll enamasti loen Feedlys ja seda ei näe ja siis ei häiri, aga nüüd blogisse tulles jälle meenus :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mul on ka kahju, et EK harva blogib, aga see-eest on need ootamist väärt! Ja see raamat tõesti oli selline väga julgustav igas mõttes. Tunduvalt parem, kui nii mõnigi juturaamat. Tekkis kohe tahtmine mõned kohad enda jaoks alla kriipsutada. :)

      Blogidega on tõesti nii, et kui juba midagi korra lugema jääd, siis ei saa enam pidama. :) Ja mõelda, veidi rohkem kui aasta aega tagasi ma ei tahtnud neist midagi teada. :D Nüüd siin loen ja mõtlen kaasa ja tahan vahel isegi kirjutada. :) Never say never leidis jälle tõestust!

      PS! Sul on kujunuduse osas õigus. Olen seda viimasel ajal ise palju mõelnud, et peaksin sellega tegelema. Aga seisab endiselt tegemata asjade nimekirjas! Mulle need sidrunid väga meeldivad, aga teksti taga nad tõesti segavad. Pean vist uueaasta lubaduse endale andma! :)

      Kustuta
    2. Kuigi ma olen päris kaua bloginud, siis teiste blogisid loen ka alles viimasel ajal. Just peale Mutukamoosiga alustamist. Ilmselt koduse ema sotsialiseerumise vajadus? :D

      Ka minu uueaasta lubaduste hulgas on blogikujunduse muutmine :))

      Kustuta

Aitäh, et võtsid aega!