25. november 2014

Õmble ise jõulusokk!

Hommikuse postituse kirjutamise varjus läks mul täitsa meelest, et täna on see tore päev, kus avaldati minu teistkordne koostöö Teadlik Vanem portaalis. Seekordse külalispostituse tarbeks koostasin väikese juhendi, kuidas ise üks jõulusokk õmmelda. Kes soovib, see proovib! Jagage tulemust minuga ka! :)




Kui laps läheb lasteaeda

Oleks ma seda postitust kaks kuud tagasi kirjutanud, siis oleks siin seisnud midagi sellist: enam paremini vist minna ei saakski! Sest esimesel, harjutusnädalal see nii oligi! Esimesed päevad olid lapse jaoks üllatuslikult lihtsad. Minu jaoks mitte! Mina ikka kodus salaja nutsin (lapse eest salaja, mees ikka nägi neid krokodillipisaraid ka ja pidi mind lohutama). Otsustasime, et alustame tasa ja targu e esialgu kolm hommikupoolikut nädalas ja vaatame, kuidas laps selle vastu peab. Olime valmis kohe loobuma, kui ikka tundub, et lapsele on see liiga suur stress. Alguses õnneks ei olnud! Talle väga-väga meeldis! Kõige esimese päeva olin kogu aeg lapsega koos ja kui ma ütlesin, et lähme nüüd meie koju ära, ei tahtnud tema kusagile minna, oli nõus vabatahtlikult koos teistega lõunaunne minema (ja sedalaadi vabatahtlikkust näitab ta küll üliharva üles). Aga ma siiski kohe teda sinna magama ei jätnud (tagantjärgi tarkus ütleb küll, et vist oleks pidanud)! Kuna tundus, et talle väga meeldib, siis juba teisel päeval rääkisime kasvatajaga läbi, et olen pool aega lapsega ja teise poole lähen "poodi". Kui seda lapsele ütlesin, lehvitas tema mulle, andis musi ja mängis edasi. Mõtlesin, et kas tõesti on see kõik nii uskumatult lihtne meie jaoks. Ei olnud! Sest nüüd on see juba keerulisem! Niipea, kui laps sai aru, et lasteaias käiakse tihedamini, kui talle meeldiks, asi muutus. Oleme sellest ajast näinud pisaraid ja kuulnud lugematu arv kordi sõnapaari "Ei taha!"


Kui laps sündis, tundus lasteaed ja sellega seonduv kauge tulevikuna! Sai ta küll kohe peale nimepanekut järjekorda pandud, sest teada ju kuidas nende kohtadega on, aga siiski tundus, et see kõik on ju mägede taga! Kuni ühel päeval saime teada, et põhimõtteliselt võime oma lapse nüüd lasteaeda viia, kui soovime. Ma olin ju teadlik, et ühel päeval see juhtub, aga ikkagi olin ma esimese hooga šokeeritud, et nüüd see ongi siis käes, mil nabanöör tuleb lõplikult läbi lõigata! Minu pisike Tiburull läheb kellegi teise hoolde ja ma ei oma selle üle suuremat võimu! Pean usaldama võhivõõraid inimesi lootuses, et nad tahavad minu lapsele samamoodi ainult parimat, nagu ma ise. Iga ema, kes kord lapse esimest korda lasteaeda viinud, ilmselt teab ja oskab ette kujutada, mida ma sel hetkel tundsin. Selleks hetkeks vist ei saagi päriselt valmis olla, ükskõik, kui palju sa ennast selleks ka valmis ei pane ja selle üle järgi ei mõtle! Sest olukorras endas mängivad rolli pisidetailid, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ja eks minu puhul teeb asja vist kõige keerulisemaks see, et mul puudub endal lasteaiakogemus ja ma ei tea, mida see lasteaias käimine tegelikult tähendab. Nt see, et laps kunagi kooli läheb ja seal hakkama peab saama, pole minu jaoks üldse hirmutav. Muidugi, eks selleks ajaks on ta palju suurem ka, aga ikkagi, selles osas on mul enda kogemus olemas ja ma üldjoontes tean, mida see tähendab.

Teate seda olukorda, kus te pole mõnest asjast/teemast/olukorrast üldse teadlikud ega pane seda tähele seni, kuni see teid ennast puudutab ja siis näete sellega seonduvat igal pool. Näiteks, kui ma kunagi ammu esimest korda teadlikult lugesin ajalehest sõna "mehitamata", mõtlesin, et mis sõna see selline on, pole elus kuulnud. Aga peale seda lugesin ma seda sõna igalpool. Selgus, et eesti keeles on selline sõna täitsa olemas ja ei olnudki ajakirjaniku väljamõeldis. :)  Samamoodi oli ka seekord! Kui teada saime, et meie laps on lasteaeda oodatud, hakkasin ma igalpool nägema selleteemalisi artikleid ja arvamusi ja küsimusi jne. Paraku olid enamus neist negatiivses toonis. Ikka räägiti sellest, kuidas lapsed ainult nutavad ja emad ukse taga samamoodi ja et mõni laps ei harjugi lasteaiaga ära ja kuidas sellest võib saada eluaegse trauma jne. jne.  Ja siis need jutud, kus sulle pannakse rongaema tempel otsaette kohe, kui oled julgenud oma alla 3-aastase lapse üldse kellegi teise hoolde jätta (lasteaed tundub üldse viimane koht olevat, kuhu soovitatakse oma laps viia). No ja eks siis hakkab ju endal ka kohe fantaasia tööle! Saa siis sellest üle nii, et endal ei tekiks traumat, lapsest rääkimata!

Muidugi, oleksime võinud ka otsustada, et laps on veel vähemalt aasta kodus! Samas, vaadates oma last igapäevaolukordades ja võimalusel teiste lastega koos toimetamas, siis saame me ju ka aru, et talle on omasuguste seltskonda ja organiseeritud tegevust vaja. Rohkem, kui ma ise pakkuda suudan ja jaksan. Ma paraku pole seda tüüpi ema, kes päevad läbi lapsega mängiks ja meisterdaks ja teda kogu aeg kusagile viiks jne. Muidugi, me teeme seda kõike ka, aga siiski usun, et lasteaial on ses osas rohkem pakkuda, kui mul endal.

Mis siis viimase kahe kuuga muutunud on?! Peale esimesi päevi sai laps ja seejärel ka meie, nohu, nii et lasteaiatee kestiski esimese hooga ainult kaks poolikut päeva, millele järgnes 1,5 nädalat kodus. Mis iseenesest ei olnudki kõige halvem, sest see andis mulle võimaluse asi enda jaoks veelkord läbi mõelda ja aitas mul "maha rahuneda". Peale seda alustasime nö uuesti ja esimesed päevad läksid jälle sama lihtsalt. Aga siis hakkas asi ennast lapse jaoks ammendama. Tuli teadmine, et lasteaed polegi tore koht, kus saab aeg-ajalt mängimas käia, vaid sinna viiakse tihedamini ja emme-issi ei jäägi sinna ja lisaks on seal reeglid, mida tuleb järgida jms. Laps hakkas hommikuti pisaraid valama ja kui ma talle lõuna ajal järgi läksin, oli näha tõelisi väsimuse tundemärke. Kuna enamus räägib, et issidega üldjuhul ei nuteta, siis hakkas ka meie peres issi last lasteaeda viima. Eks ta nutab temaga ka, aga vähemalt kodust lahkus ta alati rõõmsa näoga ja mina pisaraid ei näinud.

Kui umbes kuu oli käidud, mõtlesime, et jätame ta ka lõunaune ajaks lasteaeda ja lähme järgi pärast seda. Ja siis ma sain tunda tõelist kahetsust, et ei olnud teda kohe sinna magama jätnud, kui ta ise sellega nõus oli või, et me vähemalt varem ei otsustanud teda sinna magama jätta. Ta oli harjunud sellega, et lõunasöögi ajal käis uksekell ja emme ilmus pärast seda. Ta oskas seda oodata ja kui ma siis ühel päeval ei tulnud, oli see tema jaoks kole kogemus. Kuigi ma olin seda talle hommikul rääkinud ja näidanud, et pidžaama on kaasas ja et ta tudub täna koos teistega. Siiski lõppes see sellega, et põhimõtteliselt ei maganud ta silmatäitki ja õhtul koju jõudes sain ma näha kohutavalt väsinud ja solvunud last. Õnneks on ka see asi paremaks läinud ja nüüd ta magab seal vähemalt 30-60minutit. Mis on küll väga vähe, aga parem, kui ei midagi. Keerulisem on tegelikult magamajäämise protsess, aga see pole meil lihtne ka kodus. Kui ta magab, magab ta väga hästi, aga magamajäämine ise on selline... keeruline!

Samas on palju asju, millest laps räägib mulle õhinal. Teised lapsed, õueskäik, loeb liisusalme ja laulab muusikatunnis lauldud laule jne jne. Lisaks on ta arenenud keeleliselt. Eks ta oleks ka kodus arenenud, aga siiski on tema kõnes ka palju selliseid sõnu, mida ta ilmselt poleks kodus veel ära õppinud, sest need on seotud lasteaiaelu ja -toimetustega. Vahva on vaadata neid joonistusi ja meisterdusi, mis on seinale vaatamiseks väljapandud. Toredaid asju tehakse lasteaias.

Aga ikkagi on mul valus iga kord, kui laps ütleb lasteaiaga seoses "Ei taha!" Ja see paneb mind ennast pahasti tundma, pisaraid valama ja mõtlema, kas me ikka tegime õigesti! Samas, kas oleks mõistlik nüüd see lasteaiatee katkestada ja järgmine sügis uuesti alustada? Keegi ei garanteeri, et siis paremini läheb. Ja kindlasti ei lähe meil ju kehvasti, lihtsalt on asju, mis paneb mõtlema, kas meie otsus oli õige. Ta vähemalt ei nuta seal terve päev läbi, nuttu on ainult meie lahkumise hetkel ja siis, kui tekib kahtlus, et käes on magamaminekuaeg (pean ju uskuma kasvatajaid, et see nii on).

Pean siiski tunnistama, et me ei ole veel lõplikku otsust teinud, kuidas edasi tegutseda. Peame andma aega nii lapsele kui ka endale!

19. november 2014

Täiuslik lapsevanem?!

Ehmatasin hetk tagasi ennast kaameks, sest mu õmblusmasin hakkas kahtlast kriuksuvat häält tegema. :) Kruvisin kähku strateegilised kohad lahti, puhastasin tolmust ja õlitasin. Loodetavasti tähendas see kriuksumine ainult seda, et olin masina hooldamise unarusse jätnud. Ma küll hooldan seda suhteliselt regulaarselt, et ta ikka vastu peaks, aga olen viimastel päevadel portsu dressipükse kokku vuristanud ja dressiriidest eraldub alati palju tolmu. Niisis pöidlad pihku, et see on ainus selgitus sellele "kriuks-kriuks" häälele! Jätsin ta nüüd veidi seisma ja otsustasin kirjatööle pühenduda!

Olen viimasel ajal väga palju mõelnud "täiusliku ema/lapsevanema" teemale. Et kuskohast sellised täiuslikud tegelased tulevad? Tunneb keegi päriselt ka mõnda sellist? Või eksisteerivad nad ainult internetiavarustes kommenteerijate/delfinaatorite näol? Mina isiklikult ühtegi täiuslikku lapsevanemat ei tunne ja kõige vähem pean ma iseennast täiuslikuks emaks. Ma ikka iga päev suudan vähemalt kümme, kui mitte sada korda mõelda, kuidas ma ühes või teises asjas olen emana täielikult põrunud. :) Mu laps vist küll õnneks (veel) nii ei arva, sest tema jaoks olen ma ilmselgelt ainus ja hea (võimalik, et lausa täiuslik :D), sest ta lihtsalt ei oska paremat tahta. Aga eks ta tulevikus, hiljemalt puberteediealisena hakkab mulle nii mõndagi ette heitma. Õnneks on sinna veel kümmekond aastat aega.:) See annab mulle veel võimaluse oma ebatäiuslikkuse mulli sees elada.

Vabandan täiesti ebakvaliteetsete fotode pärast. Pildistasin need Pere ja kodu lisaväljaandest "Meie lapse tervis". Tegemist humoorika "netiemmede" välimäärajaga ja see sobib tänase teemaga hästi kokku. Kes lähemalt näha  ja lugeda tahab, läheb ostab poest ajakirja. :)

Et millest mul sellised mõtted tulid? Ma loen suhteliselt vähe nö beebiblogisid. Vahel, kui satun mõne põnevana tunduva loo otsa, mis tekitab äratundmisrõõmu, siis küll loen, aga otseselt "rasedusest-teadasaamine-mida-mu-laps-täna-oskab" lugusid pole ma väga jälginud. Pigem jälgin neid blogisid, kus kirjutatakse ka muudel teemadel. Nt olen ma läbi lugenud vist peaaegu kõik Pere ja kodu blogipostitused. Need lood on lihtsalt väga elulised ja erinevad, sisaldades nii lastega seotud muresid, kui ka emmede endi muresid ja igapäevaseid võitluseid. Olen neid blogisid lugedes saanud nii südamest naerda kui ka pisaraid poetada. Inimeste pärast, keda ma ju tegelikult üldse ei tunne, aga kelle lood puudutavad ja panevad kaasa elama. Need emad, kes seal kirjutavad, ei pea ennast kuskilt otsast täiuslikuks, vaid kirjutavad asjadest nii, nagu need parasjagu on. Üldse tundub mulle, et enamus blogivatest emadest ei pea ennast mingitki pidi täiuslikuks, vaid nad kirjutavad tõelisest elust, nii nagu see on. Jagades on edusamme ja läbikukkumisi, mida nad julgevad ka tunnistada! Selge, eks igaüks arvab aeg-ajalt, et just tema teab kõige paremini, kuidas asjad on ja olema peavad ja kõik see, mida teised teevad ja otsustavad, on vale, aga ma pole veel sattunud ühegi sellise blogi otsa, kus selline "ainult-mina-tean-kuidas-asjad-käivad" ema oma lugusid kirjutaks.

Aga siis, aga siis... sageli on lugude järel ka kommentaarid!!! Ja sa püha müristus, kus on alles raamatutarkust ja elukogemust ja täiuslikke lapsi ja täiuslikke lapsevanemaid! Kuskohast nad tulevad? Marsilt? Veenuselt? Teisest galaktikast? Et kuidas selliseks saada? Vahel tahaks ise ka olla selline täiuslik ja kõiketeadev ja kõikeoskav ema. Te ei tahaks või?! Aga kas ikka tahan?!

Sest... nendel täiuslikel lapsevanematel on üks viga! :) Nad klatšivad! Ja ikka korralikult, nii et klatšitavast ei jää midagi järele! No on ju olemas üks selline internetikeskkond, mille olemasolu iga ema ilmselt teab - Perekool (ja ma ei taha siinkohal öelda, et Perekool mingi halb asi on, üldsegi mitte)! Satun sinna isegi aeg-ajalt, kui olen midagi googeldanud. Sealt leiab täitsa asjalikku informatsiooni! Olen sinna tee leidnud väga seinast-seina teemadel. alustades lapsega seonduvast ja lõpetades sellega, milline on üks hea murutraktor. :) Siiski on see keskkond selline, et kui keegi seal midagi oma amatöörluses küsida julgeb (just lapsega seonduvat), siis esimesed "täiuslikud emad", kes peamiselt esinevad "kägudena", põhimõtteliselt sõimavad su läbi, et kuidas sa nii loll oled ja kuidas sust üldse ema on saanud ja kas sa siis üldse ei mõtle? Vahel imestan, kuidas üldse seal keegi midagi enam küsida julgeb! Kõva närv on nendel küsijatel, ma ütlen! Mina küll nutaks, kui keegi mind emana läbikukkunud idioodiks sõimaks!

Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lugema seda, kus Perekoolis (ja mitte ainult) on ette võetud kellegi blogipostitus (sest tundub, et alati leidub ka neid, kes saadavad blogijale lingi vastava teemaga) ja seda juurteni lahatud ja jõutud järelduseni, et läbikukkunud, mis läbikukkunud! Ja kui keegi kogemata teab blogija lehma lellepojast sugulast, kes on midagi suunurgast poetanud (teadmata tegelikult isegi täit tõde), siis näritakse ka need detailid peensusteni läbi ja sülitatakse virtuaalselt blogijale näkku! No milleks? Aga sinu enda elu?! On see tõesti nii veatu ja täiuslik, nagu sa oma anonüümses ideaalmaailmas näidata püüad?! Sest teine asi, mis mind imestama paneb, on see, et need "täiuslikud lapsevanemad" enamasti just anonüümselt sõna võtavad? Kas nad kardavad, et kui esinevad oma nime all, siis äkki keegi teine, kes teda tunneb, oskab öelda, et ta polegi tegelikult nii täiuslik, kui ta ise ennast peab? Et see täiuslikkus esinebki ainult selles virtuaalses ideaalmaailmas, mille ta endale ette kujutanud on?!

Selge on see, et kui sa juba kirjutad ja seda avalikult lugeda lased, toob see paratamatult endaga kaasa olukorra, kus see, mida sa kirjutad, kõigile ei meeldi. Sellega peab arvestama ja mingis mõttes peabki endale paksu naha selga kasvatama. Vastasel juhul tuleb edasi tegutseda sahtlipõhjas või kapinurgas. Aga ikkagi, kui sulle see, mida kirjutatakse, üldse ei meeldi ja sa juba kümnendat korda ärritud kirjutaja peale ja tahad talle öelda, kui nõme ja läbikukkunud lapsevanem ta on, siis miks sa seda kõike loed? Otsi selline blogi, kus kirjutatakse sinu maitsemeelele vastavalt ja naudi seda! Või veel parem, kirjuta ise!!! Siis saavad ka teised loodetavasti targemaks ja paremaks lapsevanemaks, kui nad sinu meelest praegu on!

Või mida teie arvate?!

17. november 2014

Ideid jõulukingituste soetamiseks

Ideaalmaailmas meisterdatakse muidugi kõik jõulukingitused ise või siis vähemalt asutakse neid juba päev pärast jaanipäeva soetama. Mina sinna ideaalmaailma kahjuks ei kuulu ja nii juhtub ikka, et mõtlen kingitustele alles detsembris, aga vähemalt ei tee ma seda päris päev enne jõule. :) Üldiselt ma siiski mõtlen enne välja, mida kellelegi kinkida võiks ja sageli otsustan ma kas raamatute, lauamängude, meisterdamise või millegi praktilise kasuks. Kuna mul on väga suur perekond, kellest suur osa ka jõuludeks mu ema juurde kokku tuleb, siis paraku on nii, et kõigile lihtsalt ei jaksa kingitusi teha (kuigi väga tahaks) ja nii olengi ma enda jaoks lahendanud olukorra selliselt, et kingitused saavad minu ema ja väiksemad lapsed (ka neid sünnib iga aasta mitu tükki juurde). Igatahes olen ma nüüd üsna pikalt mõelnud, et see aasta saavad kõik minult isetehtud kingitused (pean nende valmistamisega vaid kiiremas korras algust tegema). :) Idee on mul iseenesest olemas, vaja vaid valmis teha! Vaatame, kas õnnestub või läheb nii nagu tavaliselt!


Igatahes, kui teil on sama mure, mis minul, siis mõtlesin kirja panna mõned soovitused, kuskohast jõulukingitusi sel aastal soetada võiks. Peamiselt käsitöö, aga ka muud. Ilmselt olen ma oma postitusega küll veidi hiljaks jäänud, aga eks kingitusi ole ka muul ajal vaja, kui ainult jõuludeks ning enamikul tegijatel on ju ikka alati midagi varuks ka valmistatud, isegi kui erisoove enam vastu ei võeta.

Kui kinkijale või kingisaajale meeldivad Muhu mustrid modernses võtmes, siis minu soovitus nr 1 on iga kell Moemutter. Ma pole küll ilmselt kõige erapooletum soovitaja, sest tegemist minu kalli sõbranna ettevõtmisega, aga asjad on tõesti ilusad. Mul on endal mitu vööd, Muhu pätid, vest, teatrikott ja kindlasti veel midagi, mis meelde ei tule. Lenele lasin teha beebiteki ja pisikesed pätid e Muhu sussid. Moemutri leiab ka Facebookist.

Muhu mustritest rääkides ei saa ära unustada ka Muhu Portselani. Need kaunilt kaunistatud kannud, vaagnad, tassid, taldrikud on iga köögi ehteks. Facebookis leiad Muhu Portselani siit.

Tead kedagi, kellele väga meeldivad käsitööna valminud ehted, siis minu meelest kõige fantaasiaküllamad ehted on Sysimustal. Olen tema käest ostnud nii endale kui ka kingituseks imepäraseid ehteid (ka lastele kauneid juukseklambreid). Pole kordagi kahetsenud. Otsi Sysmust üles ka Facebookis.

Siis, kui Lene alles sündis, soovisin ma talle lisaks poest soetatud mängukaarega tegelustekile osta ka lapiteki, mis jääks talle mälestusena alles ja mida beebina on põnev uurida. Ma pean ausalt tunnistama, et ma pole muidu väga suur lapitehnika fänn, aga kui leidsin Mailis Designi vahvad  lastepärased lapitekid, siis ei kahelnud ma hetkeks ka, kas osta või mitte.

Kui peres on väikesed lapsed, siis vanavanematele kingitusi tehes saab selle fakti peal ikka üsna usinalt liugu lasta. Meie lapse esimeste jõulude ajal saidki mõlemad vanaemad lapse piltidega täidetud kauni albumi, mille soetasin Armsate asjade kodust. Lisaks olen ma sealt lapsele ostnud nii mälestuste karbi, esimese aasta raamatu kui ka kaunistatud albumi.

Pisikestele beebidele leiab üliarmsaid papusid ja muid heegeldatud asju lehelt Annika Papud. Vaata ja imesta, kui kauneid asju võib beebidele valmistada. Heegeldatud papusid, aga peamiselt siiski amigurumi loomakesi ja nukukesi leiab veel Kertupertu juurest. Ise tellisin sealt kord Lenele toreda lambakese, kes tänaseks ühena kaisuloomadest meil väga hinnatud on.

Lastele leiab veel väga vahvaid erinevaid õmmeldud käsitöönukke ja -loomi Ehe Elu leheküljelt. Ning veelgi omanäolisemaid tegelasi MiaPuPe lehelt. Eheda Elu käest olen ka ise tellinud, MiaPuPe tegevusi seni ainult virtuaalselt imetlenud.

Üks tore koht, kuhu tasub kingi otsingul sisse põigata, on kindlasti ka salong Sidruniga tee, kust leiab nii käsitööd kui ka vintage kaupa.

Kuna maitsed ja tegijad on erinevad, siis tasub liituda ka Facebooki grupiga Käsitöö ost-müük-vahetus. Sealt leiab pea igaüks endale sobiva meistri, kellega läbirääkimisse asuada.

Lisaks on Mutukamoos võtnud ette vahva eesmärgi 30 päeva jooksul jagada oma Facebooki lehel ideid kingituste isemesiterdamiseks. Tänuväärt ettevõtmine! Rääkimata sellest, et Mutukamoosi blogist leiab ka niisama häid ideid lastele kingituste soetamiseks.

Milliseid häid soovitusi on teil?

15. november 2014

Kõrvust tõstetud ja NUKU

Vahel, kui pole motivatsiooni ja inspiratsiooni, ajast rääkimata (kuigi viimast peaks ju ühel kodusel emal teatavasti ülearugi olema :D), et pükse õmmelda, satun ma kergesse melanhooliasse, et mitte öelda masendusse ja siis ma ikka mõtlen, et miks küll üldse keegi minu käest neid pükse osta soovib. :) Vahel harva, kui ma satun poodi ja vaatan kõiki neid tegelikult hästi armsaid (vähemalt esmapilgul) lasteriideid, mõtlen ma ka, et miks ma "piinan " oma last endaõmmeldud pükstega? Just sellistel hetkedel on ikka väga tore kuulda jälle mõni julgustav sõna. Täna juhtus seda minuga lausa kaks korda, et tundsin ennast kõrvust tõstetuna. Või tegelikult isegi rohkem, sest postkasti kirjutajaid ei tohi ma kindlasti mitte ära unustada. Lihtsalt kaks korda sain ma nö avalikult kiidetud. Kas pole tore?! Minu meelest küll on! Igatahes suured tänud Madikenile, kes oma blogis What do you want, Vera? minu tegemistest väga toredalt kirjutas ja Britile, kes mind oma blogi Life according to B. Facebooki lehel mainis.

Kui nüüd egolaks kõrvale jätta, siis tahtsin juba nädala alguses kirjutada sellest, kuidas eelmine nädal Lenega teatris käisime. NUKU-s, etendust Metsakülad vaatamas. Selleni jõudsime me tegelikult üsna käänulisi teid pidi. Nimelt võib Lene hetkel lõputult lapata Leiutajateküla Lotte raamatut. Talle meeldivad need pildid väga ja siis me issiga peame muudkui ütlema, kes on kes seal piltide peal. Aga kuna Lene ei lase endale seda raamatut (teisi küll) ette lugeda ja me kumbki pole ka filmi näinud, siis ega meil suurt aimu pole, kes on kes. Mina nt väga pikalt arvasin, et Bruno nimi on hoopis Oskar. :) Tänaseks ma tean küll, kes on Bruno, aga kas Oskar oli Lotte isa või keegi kolmas, ei tule mul jälle meelde. No igatahes mõtlesime me siis, et läheks jaanuaris Lotte muusikali vaatama, aga selgus, et see kestab 2,5h ja ma kahtlustan, et ükskõik, kui väga Lenele Lotte ka seal raamatupiltide peal ei meeldiks, seda 2.5h ta vist ikka vastu ei peaks (aga võib-olla ma alahindan oma last). Nii me siis tuhlasime veidi NUKU kodulehel ringi ja otsustasime piirduda esialgu pooletunnise etendusega.


Tundub, et tegime õige valiku, sest Lenele etendus väga meeldis ja nii tegelikult enamusele temaealistele (st ca 2-3a). See oli kuidagi nii "nende oma". Leidus küll mõni suurem laps, kes keset etendust röögatas, et lähme minema, mulle ei meeldi, aga väiksemad ei lasknud ennast sellest häirida. Lene räägib siiamaani rebasest, kes käis seal saba ringi püsti ja siilist, kes oli vedurijuht. Kui etendus läbi sai, hakkas ta nutma ja palus "Meel!" (nii ütleb ta "veel" asemel). Lohutust pakkus võimalus peale etenduse lõppu nukkusid lähemalt vaadata ja neid käega katsuda ning rong oli muidugi vaatamisväärsus omaette.
Igatahes, kes pole veel lapsega teatrisse jõudnud, julgustan ja soovitan soojalt. Mõistlik on lihtsalt eakohane etendust välja valida.

Häid teatrielamusi!
 

11. november 2014

Novembri pakkumine

Saadaolevad püksid leiab minu Facbeooki lehelt, albumist Saadaval. Pükse lisandub nii, kuidas õmmelda jõuan.


9. november 2014

Isadepäev

Erinevaid blogisid lugedes on jäänud mulje, et isadepäeva suhtutakse väga erinevalt. Ja kuna kirjutajateks on ju üldjuhul emad ise, siis peegeldavad need postitused ennekõike emade suhtumist, mis kandub üle lastele. Kes taunib sellise päeva tähistamist üldse, kes ootab suure õhinaga! Arusaadav, sest pered ja nende elud on erinevad. Meie oleme selline keskmine perekond, kes peab küll üksteist sellistel päevadel meeles, aga midagi ülearu suurt ei korralda ja higimull otsa ees kingitusi ei otsi. Nii ka seekord! Eile õhtul meisterdasime lapsega (tema küll panustas küpsisesöömisele) issile (tema enda soovil) küpsise tiramisu (seekord jäi pilt tegemata), mida täna mõnuga sõime. Issi on meil suur küpsisesõber, nagu ma ennegi maininud olen!

Täna oli mu mehel aga hoopis koolipäev! Kasutasime seda aega lapsega produktiivselt ja joonistasime issile pildi. St. mina assisteerisin, et elamine püsiks enam-vähem värvivaba ja laps joonistas suure hoolega. Pildile said nii päike, pilved, muru, meri, lilled kui ka mutimullahunnikud. :) Issi joonistamist peame veel õppima!


Kuna Lene käib nüüd ka lasteaias, siis oli meil sealgi ühel argipäevaõhtul tore pereüritus. Eriti meeldis mulle see, kui issid pidid ajalehele lapse kontuurid joonistama ja siis lapse välja lõikama. Nagu kasvataja ütles, et see laps on iga isa unistus - ei hakka vastu ega jonni kunagi! Meie laps otsustas siiski, et tema ei ole nõus ajalehele pikali heitma, vaid ainult istuma, seega pidi issi olema loominguline. Minu meelest sai küll meie lapsest niimoodi üks pisike pingviin, aga see-eest väga vahva pingviin. :)


Pärast meelelahutuslikku osa oli rühmas ka väike snäkilaud, kuhu kõik midagi söödavat tõid. Pelgasin küll, et juhtub nii nagu tavaliselt, et laual on palju asju, mis kõik üle jääb, aga õnneks see polnudki nii. Ise küpsetasin rebitavat kõrvitsasaia. Sõid nii isad-emad kui ka lapsed. See ilus kuldkollane värv lihtsalt tõmbab kõiki ligi, arvan ma! :)