15. november 2014

Kõrvust tõstetud ja NUKU

Vahel, kui pole motivatsiooni ja inspiratsiooni, ajast rääkimata (kuigi viimast peaks ju ühel kodusel emal teatavasti ülearugi olema :D), et pükse õmmelda, satun ma kergesse melanhooliasse, et mitte öelda masendusse ja siis ma ikka mõtlen, et miks küll üldse keegi minu käest neid pükse osta soovib. :) Vahel harva, kui ma satun poodi ja vaatan kõiki neid tegelikult hästi armsaid (vähemalt esmapilgul) lasteriideid, mõtlen ma ka, et miks ma "piinan " oma last endaõmmeldud pükstega? Just sellistel hetkedel on ikka väga tore kuulda jälle mõni julgustav sõna. Täna juhtus seda minuga lausa kaks korda, et tundsin ennast kõrvust tõstetuna. Või tegelikult isegi rohkem, sest postkasti kirjutajaid ei tohi ma kindlasti mitte ära unustada. Lihtsalt kaks korda sain ma nö avalikult kiidetud. Kas pole tore?! Minu meelest küll on! Igatahes suured tänud Madikenile, kes oma blogis What do you want, Vera? minu tegemistest väga toredalt kirjutas ja Britile, kes mind oma blogi Life according to B. Facebooki lehel mainis.

Kui nüüd egolaks kõrvale jätta, siis tahtsin juba nädala alguses kirjutada sellest, kuidas eelmine nädal Lenega teatris käisime. NUKU-s, etendust Metsakülad vaatamas. Selleni jõudsime me tegelikult üsna käänulisi teid pidi. Nimelt võib Lene hetkel lõputult lapata Leiutajateküla Lotte raamatut. Talle meeldivad need pildid väga ja siis me issiga peame muudkui ütlema, kes on kes seal piltide peal. Aga kuna Lene ei lase endale seda raamatut (teisi küll) ette lugeda ja me kumbki pole ka filmi näinud, siis ega meil suurt aimu pole, kes on kes. Mina nt väga pikalt arvasin, et Bruno nimi on hoopis Oskar. :) Tänaseks ma tean küll, kes on Bruno, aga kas Oskar oli Lotte isa või keegi kolmas, ei tule mul jälle meelde. No igatahes mõtlesime me siis, et läheks jaanuaris Lotte muusikali vaatama, aga selgus, et see kestab 2,5h ja ma kahtlustan, et ükskõik, kui väga Lenele Lotte ka seal raamatupiltide peal ei meeldiks, seda 2.5h ta vist ikka vastu ei peaks (aga võib-olla ma alahindan oma last). Nii me siis tuhlasime veidi NUKU kodulehel ringi ja otsustasime piirduda esialgu pooletunnise etendusega.


Tundub, et tegime õige valiku, sest Lenele etendus väga meeldis ja nii tegelikult enamusele temaealistele (st ca 2-3a). See oli kuidagi nii "nende oma". Leidus küll mõni suurem laps, kes keset etendust röögatas, et lähme minema, mulle ei meeldi, aga väiksemad ei lasknud ennast sellest häirida. Lene räägib siiamaani rebasest, kes käis seal saba ringi püsti ja siilist, kes oli vedurijuht. Kui etendus läbi sai, hakkas ta nutma ja palus "Meel!" (nii ütleb ta "veel" asemel). Lohutust pakkus võimalus peale etenduse lõppu nukkusid lähemalt vaadata ja neid käega katsuda ning rong oli muidugi vaatamisväärsus omaette.
Igatahes, kes pole veel lapsega teatrisse jõudnud, julgustan ja soovitan soojalt. Mõistlik on lihtsalt eakohane etendust välja valida.

Häid teatrielamusi!
 

2 kommentaari:

  1. Mina ka soovitan seda etendust, meie käisime esimest osa vaatamas, see oli vist veidi teise nimega, vedurijuhiks oli part ja rebast seal polnud, olid muud loomad. Aga meie kaheaastastele väga meeldis!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Metsakülad on tõesti II osa, Tahtsime ka algselt nö I osa "Tsuhh, tsuhh, tsuhh..." vaatama minna, aga päev ei sobinud. Kuid ega seal vahet ilmselt pole, kumba enne vaadata. Vähemalt ei saanud ma mingist otsast aru, et see II osa oli. :)

      Kustuta

Aitäh, et võtsid aega!