25. november 2014

Kui laps läheb lasteaeda

Oleks ma seda postitust kaks kuud tagasi kirjutanud, siis oleks siin seisnud midagi sellist: enam paremini vist minna ei saakski! Sest esimesel, harjutusnädalal see nii oligi! Esimesed päevad olid lapse jaoks üllatuslikult lihtsad. Minu jaoks mitte! Mina ikka kodus salaja nutsin (lapse eest salaja, mees ikka nägi neid krokodillipisaraid ka ja pidi mind lohutama). Otsustasime, et alustame tasa ja targu e esialgu kolm hommikupoolikut nädalas ja vaatame, kuidas laps selle vastu peab. Olime valmis kohe loobuma, kui ikka tundub, et lapsele on see liiga suur stress. Alguses õnneks ei olnud! Talle väga-väga meeldis! Kõige esimese päeva olin kogu aeg lapsega koos ja kui ma ütlesin, et lähme nüüd meie koju ära, ei tahtnud tema kusagile minna, oli nõus vabatahtlikult koos teistega lõunaunne minema (ja sedalaadi vabatahtlikkust näitab ta küll üliharva üles). Aga ma siiski kohe teda sinna magama ei jätnud (tagantjärgi tarkus ütleb küll, et vist oleks pidanud)! Kuna tundus, et talle väga meeldib, siis juba teisel päeval rääkisime kasvatajaga läbi, et olen pool aega lapsega ja teise poole lähen "poodi". Kui seda lapsele ütlesin, lehvitas tema mulle, andis musi ja mängis edasi. Mõtlesin, et kas tõesti on see kõik nii uskumatult lihtne meie jaoks. Ei olnud! Sest nüüd on see juba keerulisem! Niipea, kui laps sai aru, et lasteaias käiakse tihedamini, kui talle meeldiks, asi muutus. Oleme sellest ajast näinud pisaraid ja kuulnud lugematu arv kordi sõnapaari "Ei taha!"


Kui laps sündis, tundus lasteaed ja sellega seonduv kauge tulevikuna! Sai ta küll kohe peale nimepanekut järjekorda pandud, sest teada ju kuidas nende kohtadega on, aga siiski tundus, et see kõik on ju mägede taga! Kuni ühel päeval saime teada, et põhimõtteliselt võime oma lapse nüüd lasteaeda viia, kui soovime. Ma olin ju teadlik, et ühel päeval see juhtub, aga ikkagi olin ma esimese hooga šokeeritud, et nüüd see ongi siis käes, mil nabanöör tuleb lõplikult läbi lõigata! Minu pisike Tiburull läheb kellegi teise hoolde ja ma ei oma selle üle suuremat võimu! Pean usaldama võhivõõraid inimesi lootuses, et nad tahavad minu lapsele samamoodi ainult parimat, nagu ma ise. Iga ema, kes kord lapse esimest korda lasteaeda viinud, ilmselt teab ja oskab ette kujutada, mida ma sel hetkel tundsin. Selleks hetkeks vist ei saagi päriselt valmis olla, ükskõik, kui palju sa ennast selleks ka valmis ei pane ja selle üle järgi ei mõtle! Sest olukorras endas mängivad rolli pisidetailid, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Ja eks minu puhul teeb asja vist kõige keerulisemaks see, et mul puudub endal lasteaiakogemus ja ma ei tea, mida see lasteaias käimine tegelikult tähendab. Nt see, et laps kunagi kooli läheb ja seal hakkama peab saama, pole minu jaoks üldse hirmutav. Muidugi, eks selleks ajaks on ta palju suurem ka, aga ikkagi, selles osas on mul enda kogemus olemas ja ma üldjoontes tean, mida see tähendab.

Teate seda olukorda, kus te pole mõnest asjast/teemast/olukorrast üldse teadlikud ega pane seda tähele seni, kuni see teid ennast puudutab ja siis näete sellega seonduvat igal pool. Näiteks, kui ma kunagi ammu esimest korda teadlikult lugesin ajalehest sõna "mehitamata", mõtlesin, et mis sõna see selline on, pole elus kuulnud. Aga peale seda lugesin ma seda sõna igalpool. Selgus, et eesti keeles on selline sõna täitsa olemas ja ei olnudki ajakirjaniku väljamõeldis. :)  Samamoodi oli ka seekord! Kui teada saime, et meie laps on lasteaeda oodatud, hakkasin ma igalpool nägema selleteemalisi artikleid ja arvamusi ja küsimusi jne. Paraku olid enamus neist negatiivses toonis. Ikka räägiti sellest, kuidas lapsed ainult nutavad ja emad ukse taga samamoodi ja et mõni laps ei harjugi lasteaiaga ära ja kuidas sellest võib saada eluaegse trauma jne. jne.  Ja siis need jutud, kus sulle pannakse rongaema tempel otsaette kohe, kui oled julgenud oma alla 3-aastase lapse üldse kellegi teise hoolde jätta (lasteaed tundub üldse viimane koht olevat, kuhu soovitatakse oma laps viia). No ja eks siis hakkab ju endal ka kohe fantaasia tööle! Saa siis sellest üle nii, et endal ei tekiks traumat, lapsest rääkimata!

Muidugi, oleksime võinud ka otsustada, et laps on veel vähemalt aasta kodus! Samas, vaadates oma last igapäevaolukordades ja võimalusel teiste lastega koos toimetamas, siis saame me ju ka aru, et talle on omasuguste seltskonda ja organiseeritud tegevust vaja. Rohkem, kui ma ise pakkuda suudan ja jaksan. Ma paraku pole seda tüüpi ema, kes päevad läbi lapsega mängiks ja meisterdaks ja teda kogu aeg kusagile viiks jne. Muidugi, me teeme seda kõike ka, aga siiski usun, et lasteaial on ses osas rohkem pakkuda, kui mul endal.

Mis siis viimase kahe kuuga muutunud on?! Peale esimesi päevi sai laps ja seejärel ka meie, nohu, nii et lasteaiatee kestiski esimese hooga ainult kaks poolikut päeva, millele järgnes 1,5 nädalat kodus. Mis iseenesest ei olnudki kõige halvem, sest see andis mulle võimaluse asi enda jaoks veelkord läbi mõelda ja aitas mul "maha rahuneda". Peale seda alustasime nö uuesti ja esimesed päevad läksid jälle sama lihtsalt. Aga siis hakkas asi ennast lapse jaoks ammendama. Tuli teadmine, et lasteaed polegi tore koht, kus saab aeg-ajalt mängimas käia, vaid sinna viiakse tihedamini ja emme-issi ei jäägi sinna ja lisaks on seal reeglid, mida tuleb järgida jms. Laps hakkas hommikuti pisaraid valama ja kui ma talle lõuna ajal järgi läksin, oli näha tõelisi väsimuse tundemärke. Kuna enamus räägib, et issidega üldjuhul ei nuteta, siis hakkas ka meie peres issi last lasteaeda viima. Eks ta nutab temaga ka, aga vähemalt kodust lahkus ta alati rõõmsa näoga ja mina pisaraid ei näinud.

Kui umbes kuu oli käidud, mõtlesime, et jätame ta ka lõunaune ajaks lasteaeda ja lähme järgi pärast seda. Ja siis ma sain tunda tõelist kahetsust, et ei olnud teda kohe sinna magama jätnud, kui ta ise sellega nõus oli või, et me vähemalt varem ei otsustanud teda sinna magama jätta. Ta oli harjunud sellega, et lõunasöögi ajal käis uksekell ja emme ilmus pärast seda. Ta oskas seda oodata ja kui ma siis ühel päeval ei tulnud, oli see tema jaoks kole kogemus. Kuigi ma olin seda talle hommikul rääkinud ja näidanud, et pidžaama on kaasas ja et ta tudub täna koos teistega. Siiski lõppes see sellega, et põhimõtteliselt ei maganud ta silmatäitki ja õhtul koju jõudes sain ma näha kohutavalt väsinud ja solvunud last. Õnneks on ka see asi paremaks läinud ja nüüd ta magab seal vähemalt 30-60minutit. Mis on küll väga vähe, aga parem, kui ei midagi. Keerulisem on tegelikult magamajäämise protsess, aga see pole meil lihtne ka kodus. Kui ta magab, magab ta väga hästi, aga magamajäämine ise on selline... keeruline!

Samas on palju asju, millest laps räägib mulle õhinal. Teised lapsed, õueskäik, loeb liisusalme ja laulab muusikatunnis lauldud laule jne jne. Lisaks on ta arenenud keeleliselt. Eks ta oleks ka kodus arenenud, aga siiski on tema kõnes ka palju selliseid sõnu, mida ta ilmselt poleks kodus veel ära õppinud, sest need on seotud lasteaiaelu ja -toimetustega. Vahva on vaadata neid joonistusi ja meisterdusi, mis on seinale vaatamiseks väljapandud. Toredaid asju tehakse lasteaias.

Aga ikkagi on mul valus iga kord, kui laps ütleb lasteaiaga seoses "Ei taha!" Ja see paneb mind ennast pahasti tundma, pisaraid valama ja mõtlema, kas me ikka tegime õigesti! Samas, kas oleks mõistlik nüüd see lasteaiatee katkestada ja järgmine sügis uuesti alustada? Keegi ei garanteeri, et siis paremini läheb. Ja kindlasti ei lähe meil ju kehvasti, lihtsalt on asju, mis paneb mõtlema, kas meie otsus oli õige. Ta vähemalt ei nuta seal terve päev läbi, nuttu on ainult meie lahkumise hetkel ja siis, kui tekib kahtlus, et käes on magamaminekuaeg (pean ju uskuma kasvatajaid, et see nii on).

Pean siiski tunnistama, et me ei ole veel lõplikku otsust teinud, kuidas edasi tegutseda. Peame andma aega nii lapsele kui ka endale!

2 kommentaari:

  1. Minu igal hommikul kuulen kahehäälselt nuttu "Ei taha lasteaeda!" ja õhtuti kahehäälset "Ei taha koju!". Võta siis kinni, mida tegema peaks :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellega me ennast lohutame, et teistel on ka nii. :) Meil veel asi igapäevane pole, aga eelmine nädal juhtus küll nii, et teisip hommikul toimus pikem veenmine, et ta üldse lasteaeda jõuaks ja neljap õhtul veel pikem veenmine, et laps oleks nõus riidesse panema ja lasteaiast ära tulema. Ta ei tahtnud vist esimesena areenilt lahkuda. :)

      Kustuta

Aitäh, et võtsid aega!