19. november 2014

Täiuslik lapsevanem?!

Ehmatasin hetk tagasi ennast kaameks, sest mu õmblusmasin hakkas kahtlast kriuksuvat häält tegema. :) Kruvisin kähku strateegilised kohad lahti, puhastasin tolmust ja õlitasin. Loodetavasti tähendas see kriuksumine ainult seda, et olin masina hooldamise unarusse jätnud. Ma küll hooldan seda suhteliselt regulaarselt, et ta ikka vastu peaks, aga olen viimastel päevadel portsu dressipükse kokku vuristanud ja dressiriidest eraldub alati palju tolmu. Niisis pöidlad pihku, et see on ainus selgitus sellele "kriuks-kriuks" häälele! Jätsin ta nüüd veidi seisma ja otsustasin kirjatööle pühenduda!

Olen viimasel ajal väga palju mõelnud "täiusliku ema/lapsevanema" teemale. Et kuskohast sellised täiuslikud tegelased tulevad? Tunneb keegi päriselt ka mõnda sellist? Või eksisteerivad nad ainult internetiavarustes kommenteerijate/delfinaatorite näol? Mina isiklikult ühtegi täiuslikku lapsevanemat ei tunne ja kõige vähem pean ma iseennast täiuslikuks emaks. Ma ikka iga päev suudan vähemalt kümme, kui mitte sada korda mõelda, kuidas ma ühes või teises asjas olen emana täielikult põrunud. :) Mu laps vist küll õnneks (veel) nii ei arva, sest tema jaoks olen ma ilmselgelt ainus ja hea (võimalik, et lausa täiuslik :D), sest ta lihtsalt ei oska paremat tahta. Aga eks ta tulevikus, hiljemalt puberteediealisena hakkab mulle nii mõndagi ette heitma. Õnneks on sinna veel kümmekond aastat aega.:) See annab mulle veel võimaluse oma ebatäiuslikkuse mulli sees elada.

Vabandan täiesti ebakvaliteetsete fotode pärast. Pildistasin need Pere ja kodu lisaväljaandest "Meie lapse tervis". Tegemist humoorika "netiemmede" välimäärajaga ja see sobib tänase teemaga hästi kokku. Kes lähemalt näha  ja lugeda tahab, läheb ostab poest ajakirja. :)

Et millest mul sellised mõtted tulid? Ma loen suhteliselt vähe nö beebiblogisid. Vahel, kui satun mõne põnevana tunduva loo otsa, mis tekitab äratundmisrõõmu, siis küll loen, aga otseselt "rasedusest-teadasaamine-mida-mu-laps-täna-oskab" lugusid pole ma väga jälginud. Pigem jälgin neid blogisid, kus kirjutatakse ka muudel teemadel. Nt olen ma läbi lugenud vist peaaegu kõik Pere ja kodu blogipostitused. Need lood on lihtsalt väga elulised ja erinevad, sisaldades nii lastega seotud muresid, kui ka emmede endi muresid ja igapäevaseid võitluseid. Olen neid blogisid lugedes saanud nii südamest naerda kui ka pisaraid poetada. Inimeste pärast, keda ma ju tegelikult üldse ei tunne, aga kelle lood puudutavad ja panevad kaasa elama. Need emad, kes seal kirjutavad, ei pea ennast kuskilt otsast täiuslikuks, vaid kirjutavad asjadest nii, nagu need parasjagu on. Üldse tundub mulle, et enamus blogivatest emadest ei pea ennast mingitki pidi täiuslikuks, vaid nad kirjutavad tõelisest elust, nii nagu see on. Jagades on edusamme ja läbikukkumisi, mida nad julgevad ka tunnistada! Selge, eks igaüks arvab aeg-ajalt, et just tema teab kõige paremini, kuidas asjad on ja olema peavad ja kõik see, mida teised teevad ja otsustavad, on vale, aga ma pole veel sattunud ühegi sellise blogi otsa, kus selline "ainult-mina-tean-kuidas-asjad-käivad" ema oma lugusid kirjutaks.

Aga siis, aga siis... sageli on lugude järel ka kommentaarid!!! Ja sa püha müristus, kus on alles raamatutarkust ja elukogemust ja täiuslikke lapsi ja täiuslikke lapsevanemaid! Kuskohast nad tulevad? Marsilt? Veenuselt? Teisest galaktikast? Et kuidas selliseks saada? Vahel tahaks ise ka olla selline täiuslik ja kõiketeadev ja kõikeoskav ema. Te ei tahaks või?! Aga kas ikka tahan?!

Sest... nendel täiuslikel lapsevanematel on üks viga! :) Nad klatšivad! Ja ikka korralikult, nii et klatšitavast ei jää midagi järele! No on ju olemas üks selline internetikeskkond, mille olemasolu iga ema ilmselt teab - Perekool (ja ma ei taha siinkohal öelda, et Perekool mingi halb asi on, üldsegi mitte)! Satun sinna isegi aeg-ajalt, kui olen midagi googeldanud. Sealt leiab täitsa asjalikku informatsiooni! Olen sinna tee leidnud väga seinast-seina teemadel. alustades lapsega seonduvast ja lõpetades sellega, milline on üks hea murutraktor. :) Siiski on see keskkond selline, et kui keegi seal midagi oma amatöörluses küsida julgeb (just lapsega seonduvat), siis esimesed "täiuslikud emad", kes peamiselt esinevad "kägudena", põhimõtteliselt sõimavad su läbi, et kuidas sa nii loll oled ja kuidas sust üldse ema on saanud ja kas sa siis üldse ei mõtle? Vahel imestan, kuidas üldse seal keegi midagi enam küsida julgeb! Kõva närv on nendel küsijatel, ma ütlen! Mina küll nutaks, kui keegi mind emana läbikukkunud idioodiks sõimaks!

Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lugema seda, kus Perekoolis (ja mitte ainult) on ette võetud kellegi blogipostitus (sest tundub, et alati leidub ka neid, kes saadavad blogijale lingi vastava teemaga) ja seda juurteni lahatud ja jõutud järelduseni, et läbikukkunud, mis läbikukkunud! Ja kui keegi kogemata teab blogija lehma lellepojast sugulast, kes on midagi suunurgast poetanud (teadmata tegelikult isegi täit tõde), siis näritakse ka need detailid peensusteni läbi ja sülitatakse virtuaalselt blogijale näkku! No milleks? Aga sinu enda elu?! On see tõesti nii veatu ja täiuslik, nagu sa oma anonüümses ideaalmaailmas näidata püüad?! Sest teine asi, mis mind imestama paneb, on see, et need "täiuslikud lapsevanemad" enamasti just anonüümselt sõna võtavad? Kas nad kardavad, et kui esinevad oma nime all, siis äkki keegi teine, kes teda tunneb, oskab öelda, et ta polegi tegelikult nii täiuslik, kui ta ise ennast peab? Et see täiuslikkus esinebki ainult selles virtuaalses ideaalmaailmas, mille ta endale ette kujutanud on?!

Selge on see, et kui sa juba kirjutad ja seda avalikult lugeda lased, toob see paratamatult endaga kaasa olukorra, kus see, mida sa kirjutad, kõigile ei meeldi. Sellega peab arvestama ja mingis mõttes peabki endale paksu naha selga kasvatama. Vastasel juhul tuleb edasi tegutseda sahtlipõhjas või kapinurgas. Aga ikkagi, kui sulle see, mida kirjutatakse, üldse ei meeldi ja sa juba kümnendat korda ärritud kirjutaja peale ja tahad talle öelda, kui nõme ja läbikukkunud lapsevanem ta on, siis miks sa seda kõike loed? Otsi selline blogi, kus kirjutatakse sinu maitsemeelele vastavalt ja naudi seda! Või veel parem, kirjuta ise!!! Siis saavad ka teised loodetavasti targemaks ja paremaks lapsevanemaks, kui nad sinu meelest praegu on!

Või mida teie arvate?!

4 kommentaari:

  1. Täpselt! No nii nõus olen! Kirjutasin just hiljuti samal teemal kaks postitust :)

    VastaKustuta
  2. kusjuures ma olen ka mõelnud, et miks peaks inimene sada korda lugema blogi, mis talle ei meeldi. Mul endalgi üks lugeja (isegi tõenäoliselt tean, kes see reaalses elus on), kes vahel ikka käib ja torkab midagi "tarka", kui leiab asja, milles ma pole kõige tublim olnud või mis tema arvates ikka totaalselt kohutav minu tegemistes on. Miks? Ei tea, ju siis teeb selliste kommentaaride tegemine tema päeva ilusamaks.

    Perekoolis pole vist õnneks kellegi hammaste vahele jäänud. Aga olen sattunud mõnele postitusele, kus mõnda blogijat kirutakse ja see ei ole kena, mis seal toimub...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen päris mitu korda kägudele hambusse jäänud ja mõtlen samuti, et miks keegi, kes mind ja minu tegemisi ei pea huvitavaks/mõistlikuks/asjalikuks/jne, raisakb oma aega minu blogi lugemisele ja siis selle arutamisele kusagil netifoorumis. Miks? Päevas on vaid 24 tundi, selle ajaga annaks midagi mõistlikumat teha kui lugda midagi, mis ei meeldi:)

      Kustuta
  3. Olen mõelnud, et internetis kellegi klatšimine on sama, kui kellegi klatšimine toas, mille seinad läbi kostavad ja tehes seda teades, et klatšitav on kõrval toas.

    Üks asi on kogemuste jagamine ja see on minu meelest täitsa vajalik. Alles emaks saades lugesin/kuulasin rõõmuga teiste kogemusi ja nüüd juba paariaastase tirtsu emana jagan ise ka vahel oma kogemusi. Vahel ka siis, kui neid ei küsita. :D Aga püüan endale aru anda, et see on minu kogemus ja minu teadmised, mis ei pruugi teisele sobida. Kogemusi saab jagada ka kedagi solvamata.

    VastaKustuta

Aitäh, et võtsid aega!