2. detsember 2014

Käisime Keila-Joal

Tegelikult käisime me seal nüüdseks juba poolteist nädalat tagasi, siis kui meil vanaema külas oli, aga ma kuidagi ei leia aega kirjutamiseks, siis saangi seda jagada alles nüüd. Keila-Joa on ilus koht ja kindlasti leidub veel inimesi, kes pole seal kunagi käinud, siis ikka ju tasub jagada, eks?! :)


Satume Keila- Joale nii paar korda aastas, erinevatel aastaaegadel ja mulle ikka ja jälle meeldib seal, olenemata ilmast. Tuli just meelde, et esimest korda käisin ma seal veidi vähem, kui 10a tagasi (just niipalju aastaid olen ma nüüdseks Tallinnas elanud üle-eilse seisuga) ja kogu joa ümbrus on palju muutunud. Joa ümber asuvad hooned on aastatega korda tehtud, juga ise näeb erinevatel aastaaegadel täiesti lummav välja ja ümberkaudne mets oma pisikeste radadega on jalutamist väärt. Üks ebameeldiv asjaolu siiski on see, et ratastooli ja lapsekäruga saab olla ainult nö kivisillutisega alal ja metsa alla ning sillakestele asja pole, sest sillad on kõik treppidega ja nende ületamine abivahenditega keeruline. Aga isegi, kui saaks, siis metsaalused rajakesed on täis puurjuurikaid ja niisamagi liikumine ilma koperdamata kohati keeruline. Siiski tasub sinna kasvõi vaadet nautima minna.

Tavaliselt teeme me seal ka palju pilte, aga seekord pidime jälle tõdema, et meil on küll fotoaparaat, aga me oleme lihtsalt selle lootusetult masendavad kasutajad. Tassime fotokat sageli kaasas, aga piltide tegemiseni me kas lihtsalt ei jõua või siis saab aku tühjaks kõige ebasobivamal hetkel või nagu juhtus seekord, mälukaart jäi koju arvutisse. :) Igatahes tegime küll mõned kaadrid telefoniga, aga kuna ilm oli niigi hall, siis see pole see. ;) Avastasin siiski, et olin kogemata ühel fotol erieffekte kasutanud ja otsustasingi selle siia "isutekitamiseks" riputada,

Tagasi linna sõites tabas meid üks ärevam hetk ka. Kusagil Muraste kandis nägin äkki vasakult liikuvaid kogusid lähenemas. Alguses vaatasin, et lehmad või hobused. Jõudsin veel mõelda, et mis need lehmad siin lumisel ajal teevad, :) aga siis taipasin, et need on põdrad ja lausa neli tükki korraga jooksuga meile võsa vahelt lähenemas. Ma pole ausalt niipalju põtru korraga näinud. Õnneks olen neid autoga sõites üldse ainult paar korda seni kohanud ja siis on nad ka rahulikult metsaservas seisnud. Ma ikka nii ehmatasin, et pistsin kisama, mispeale mees pidurdades hoo maha võttis ja ohutuled sisse lülitas, sest tagant lähenes veel üks auto. Kõige rohkem hämmastas mind aga see, mis siis juhtus. Nimelt meie taga sõitev auto otsustas meist just põtrade kohal hoogu andes mööda sõita. Alguses vaatasin küll, et on ikka ohmu, kes kõiki ohtu seades niimoodi teeb, sest ega põdrad teeandmiseks seisma jäänud. Aga kui mehega seda arutasime, jõudsime järeldusele, et ta ilmselt ei näinud neid põtru enne, kui oli juba möödasõidul, sest minu mees ka ei näinud. Õnneks oli see kõigi osapoolte jaoks õnnelik kohtumine ja igaüks läks oma teed!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!