27. detsember 2014

Silm haigutab e laps õpib rääkima

Tegelikult oskab meie laps juba üsna kobedalt rääkida. Või vähemalt meie/mina saame temast väga hästi aru, eriti kui ma tean, millest jutt käib. Väga pika jutuga võõrastel teemadel jääb ta muidugi veel hätta ja meie temast arusaamisel ka. Eriti nt siis, kui ta räägib midagi lasteaiaga seonduvat, millest mul täpset aimu pole, sest alati ei jõua ju kõiki asju kasvatajaga läbi rääkida, mis päeva jooksul toimunud ja enamasti käib tal lasteaias järgi issi. Siis me koos üritame jõuda selleni, millest ta rääkida tahaks. Hea võimalus lapsega suhelda ja lasta tal oma päevasündmuseid meile jutustada ja temaga koos rõõmustada.

Lene esimesed sõnad tekkisid veidi enne aastaseks saamiseks. Või pigem sellised poolsõnad või lapsekeelsed sõnad või ma ei tea, kuidas neid nimetada. Nt elame me raudteele suhteliselt lähedal ja päevas mitmeid kordi kuuleme me rongi möödasõitu. Ja eks teda ikka huvitas, et mis hääl see on ja nii ma siis seletasin, et see on rong, mis teeb tsuhh-tsuhh. Veidi enne Lene aastaseks saamist käisime kord jalutamas, kui sõitis mööda rong ja siis ma mõtlesin, kas ma ikka kuulsin õigesti, kui Lene ütles äkki "tuhh-tuhh". Ütles küll! Samuti ütles ta aastaselt kõrva kohta "khõv" ja varese kohta "kaaks" ja palju igasuguseid muid asju. Üsna palju oli just K-tähega sõnu, mille üle mul isiklikult oli väga hea meel, sest ma ise õppisin K-tähte üsna hilja ütlema, ikka asendasin selle T-tähega. Ma vist oskasin ammu enne lugeda (hakkasin 4a), kui see K ükskord tuli ja mind väga õnnelikuks tegi, sest see on mul siiani meeles, kuidas mu ema triikis ja ma palusin tal endale muudkui öelda K-tähega sõnu ja siis äkki ühel hetkel ei olnudki karu enam "taru", vaid oligi karu. :) Nii õnnelik olin selle üle!


Aga siis, peale aastast sünnipäeva toimus mingi seisak, mil Lene ei õppinud enam päris pikalt ühtegi uut sõna juurde ja isegi neid sõnu, mis ta enne oskas, ei kasutanud ta enam eriti. Ainult ta omas keeles tulid üsna pikad ja lustlikud lood, mis teda ennast ja seetõttu ka meid naerma ajasid. Muretsema see mind küll ei pannud, sest iseenesest ju aega on küll ja veel. Veidi enne 2a saamist hakkaski ta üsna kiires tempos jälle paljusid uusi sõnu ütlema ja ühtlasi ka 2-3 sõnalisi lauseid moodustama ja nii on see läinud. Iga päev midagi uut! Palju uusi sõnu lisandus muidugi lasteaiaga.

See, et laps rääkima õpib pole muidugi midagi erakordset, aga nalja ja naeru on sellega seoses küll saanud. Eriti, kui mõned sõnad ei tule kohe nii välja nagu peaks. Nt ei osanud ta väga pikalt öelda V-tähte ja asendas selle enamasti M-tähega ja just sõna alguses. Ma ausalt pole enne kuulnud, et lapsed V tähte ei ütle. :) Nüüd hakkab see juba vaikselt tulema. Nt riided on tal väidetavalt siiamaani "pidi malesti" e siis valepidi. Või kui ta tuleb ja ütleb "Palun manni!", siis ei otsi ta taga mitte ütegi Manni-nimelist tädi, vaid soovib hoopis vanni minna. Veel asemel ütleb ta "meel" ja vesi on tal "mesi". Neid naljakaid sõnu on veel.

Lausa klassika on vist "kepsut ja pongand", mida vist küll enamus lapsi nii ütleb ketšupi ja porgandi asemel. Kusjuures alguses õppis ta hoopis kiiremini ütlema paljusid pikki ja keerulisi (liit)sõnu, mitte lihtsaid ühe-kahesilbilisi sõnu. Nt nina ei osanud ta väga pikalt öelda.

Mõned lustlikumad sõnad olid/on tal veel. Nt "kiletikk" kilekoti asemel, kuigi eraldi kile ja kott oskab ta väga hästi öelda. Kilpkonna asemel ütleb ta "kinkon" ja elevandi asemel "entant" ja öökulli puhul hääldab ta kõik häälikud ühekordselt ning rõhk pole ka seal, kus olema peab ja nii ongi meil "ökul". Et päkapikkude asemel käivad meil "pikapoid" ja "pikapikud", sellest kirjutasin juba siin. Ja sukapükste asemel käivad jalas "pukapuksid". Üldse asendab ta sageli just riideesemete puhul Ü-tähe U-ga ja nii on tal "muts" ja "puksid" väga levinud sõnad. Või siis asendab sk-tähekombinatsiooni "ks"-iga ja kuna R ka veel päris selge pole, siis raske asemel ütleb ta "lakse".

Lenel on üsna mitu (muinasjutu)raamatut, kus sees lood haldjatest ja printsessidest ja pöialpoistest jne. mida me talle ette loeme. Printsessilugudega seoses hakkas ta ütlema "pints ja pintsel" e siis prints ja printsess. Üldse on see hämmastav, kuidas talle jäävad raamatutest paljud sõnad meelde. Enamasti ta istub oma voodi peal ja paneb samal ajal puzzlet kokku või vaatab ise mõnda teist raamatut, kui meie talle ette loeme ja nii on sageli tunne, et ega ta ju tegelikult nii kuula või aru saa. Aga saab küll, sest järgmisel päeval tuleb ta sageli ja näitab eelmisel päeval loetud loo juures pilti ja küsib üle, kes see on või mis see on või siis juba jutustab ise meile, kellega tegu.

Ühel hetkel sigines ta juttu sõna "Lenepunn". Ma isegi ei tea, miks ta nii ütleb. :) Eks me kindlasti oleme talle vahel öelnud, et ta on väike jonnipunn vms, aga kuidas ta ise täpselt selle Lenepunni peale tuli, ma ei tea. Osadele sõnadele hakkas ta nt sõna lõppu veel E-tähte lisama. Nii lendasid tal taevas sageli "lennuke ja linnuke". Ja kui päkapikk tõi talle Lotte vihiku, hakkas ta selle kohta ütlema"vihuke". Vahel vahetab ta teatud vokaalid sõnades ära teiste vastu. Nt kui keegi laulab või tantsib, teatab Lene, et see keegi "laulub" või "tantsub".

Ja siis on muidugi sellised eluliselt vajalikud fraasid, nagu "ise", mida kõlbab hetkel alati kasutada, kui emmel-issil on kiire, aga temal on vaja kõiki asju ise teha ning "ei taha", mida sobib alati ja igas olukorras kasutada. Selle sõnapaariga põhimõtteliselt algab ja lõpeb meie päev. :) "Silm haigutab" ütles ta vahepeal siis, kui uni oli silmas, kuigi sellele järgnes alati ka "ei taha magada!" või "tudu täis". Eriti naljakas oli see, kui ta alguses ütles tegelikult "silm ai-ai", kui uni hakkas tulema. Ma siis selgitasin talle, et mitte silmal pole ai-ai, vaid sul on uni silmas ja see ajab haigutama ja on aeg tuttu jääda ja peale seda ta hakkaski ütlema, et "silm haigutab!"

Naljakaid hetki on veel päris palju olnud. Üks, mis pole küll otseselt seotud kõne arenguga, vaid lapse siiruse ja arusaamisega asjadest, oli kord, kui ma käisin ämmaemanda vastuvõtul ning mees ja laps olid kaasas. Ämmaemad alustas südamelöökide otsimisest, aga kui neid läbi dopleri kuulata, on need ju hästi valjud ja sellised "vihisevad". Lene arvas selle peale, et see on "auh-auh", kes häält teeb. Hakkasime kõik naerma ja mul oli ikka tükk tegu rahulikuks jäämisega, et ämmaemand saaks südamelöögid üle lugeda. Peale seda visiiti käis Lene üsna pikalt mu särgi alt titat otsimas. Kord siis rääkisin, et tita on väike venna ja tema siis korrutas muudkui "menna-menna". Ja nüüd on kõik väiksed asjad "mennale".

Siiski, üle kõige on need hetked, kui laps tuleb ja ütleb "musi tahad" või "kalli tahad" ja seda ilma küsimärgita, sest ta räägib endast sina-vormis. Ilmselt on see seotud sellega, et meie räägime temaga nii. See aeg, kui laps rääkima õpib on vahva ja siiras, sest avastad ka ise palju uut ja leiutad võimalusi, kuidas lapsele üht või teist asja selgitada nii, et ta aru saaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!