24. detsember 2015

Häid jõule!

On olnud üks ilus ja tore aasta! Suur ja sügav kummardus ka teile, head lugejad! Olete olnud oluline osa minu aastast!

Soovin koos oma pisikese perega teile ja teie lähedastele ilusaid ja rahulikke jõule!

Lehti ja co

Fotograaf: Tiina-Liina Uudam

9. detsember 2015

Postikulu kokkuhoid

Unustasin siia lisada! Nagu ikka, saadaval asjad leiab kaustast Püksipood. Lisaks pükstele leiab sealt nii minu ema heegeldatud linikud (sobivad ka jõulukingiks) kui ka väikestele kokaabilistele mõeldud põlled (piparkookide küpsetamine seisab ju suures osas alles ees).

Lutivõõrutus nr 2

Me pole mehega kumbki luti tulihingelised pooldajad ega ka mitte selle vastased. Pigem vaatame seda, nagu ka paljusid teisi lastega seotud teemasid pilguga "vaatame, kuidas asi kujuneb ja tegutseme vastavalt vajadusele". Samuti pole kumbki meie lastest olnud eriline lutisõber. Mõlema lapsega sai seda kasutatud pigem abimehena uinumisel, autosõidul ning muudes "hädaolukordades". Niisama kodus olles ei andnud me neile peaaegu kunagi lutti, ainult vahel väga harva. Peamiselt siis, kui ma olin lapsega üksi kodus ja kiirelt midagi toimetada tarvis. Aga kodus niisama mängides ja elamises ringi tuisates pole nad kunagi lutti saanud ega ka mitte ise nõudnud. Niisiis ei saa ma kindlasi rääkida enda laste puhul lutisõltuvusest. Sellest, kuidas Lene alles 4-kuuselt lutti võtma hakkas ja kuidas me ta pärast lutist võõrutasime, kirjutasin ma täpselt kaks aastat tagasi. Nagu ikka, on lapsed erinevad ja nii ka minu omad. Ka Paul ei saanud esimesed 10 päeva lutti ja ilmselt poleks ka esimese elukuu jooksul saanud, kui tol hetkel poleks kodus olnud veel üks 2a 5k tegelane, kes nõudis oma osa tähelepanust. Igatahes läks nii, et 11-päevaselt tegi Paul esimest korda lutiga tutvust, et elu oleks veidi rahulikum ja terve pere natuke rõõmsam.

Pauli ja Lene erinevus seisnes kõige rohkem selles, et kui Lene oli nõus võtma ainult Aventi lutti, siis Paulile sobis ükskõik milline lutt (vähemalt need, mis ma Lene ajal ostsin, aga tookord kasutust ei leidnud). Siiski kujunes välja nii, et esimesed 6 kuud olid meil kasutuses Avent ja MAM, millest viimane meeldis Paulile isegi natuke rohkem. Kuid 6-18-kuustele mõeldud luttide puhul meeldis Paulile siiski Avent rohkem. MAMi luti ots oli tema jaoks ilmselt liiga suur ja ajas teda vahel öökima.

Ühel hetkel, kui Paul oli umbes 9-kuune, hakkas meile mehega tunduma, et ta ei taha seda lutti enam. Kasutasime seda õhtul uinumise lihtsustamiseks (Paul uinub ise oma voodis), aga ta muudkui loopis seda voodist välja ja sai kurjaks, kui me üritasime seda talle uuesti suhu panna. Samas mõni õhtu imes ta seda heameelega. Sai veel viimane Aventi lutt läbi keedetud ja kasutusse võetud, kuid umbes nädala pärast taipasin, et ega ta seda ikka päriselt ei taha ning selleks, et endal enam kiusatust ei tekiks, viskasin ma selle lihtsalt minema. Paar õhtut hiljem aga Paul muudkui jorises ja ei suutnud uinuda. Teadsin, et köögikapis on veel üks MAMi lutt ja nii mu nõrkushetk saabus ning tõin talle selle. Ta võttis luti kätte, rahunes koheselt, aga ta mitte ei imenud seda, vaid hoopis näris. Ilmselt sügelesid tal igemed, sest hambad tulevad (need tulevad tal veidi valulikumalt, kui Lenel, kelle puhul ei saanud üldse enne midagi aru, kui hammas juba suus). See lutt vedeleb meil mingil teadmata põhjusel siiani kummutil. Vahel meeldib Paulile sellega niisama mängida, aga luti põhifunktsioon on unustatud.

Mis mul öelda?! Enam lihtsam ei saa üks võõrutusprotsess ilmselt olla. :) Ma isegi ei olnud võõrutusprotsessile veel mõtlema hakanud, kui ta ise lutist enne 10-kuuseks saamist loobus. Ja uinumine tuleb ka tegelikult järjest lihtsamalt välja.

Lutt oli Pauli puhul nii harv nähtus, et mul ei õnnestunud isegi ühtegi pilti leida, kus tal lutt suus oleks, väljaarvatud seesama pilt, mida ma kasutasin juba Kariinibabyst kirjutades.


6. detsember 2015

Linikud

Mu ema on usin heegeldaja. Nii kaua kuni ma mäletan, on ta ikka talvisel ajal heegelnõela kätte võtnud ja erinevat mõõtu/värvi linikuid niidirullist välja võlunud. Vahepeal oli küll paariaastane paus, mil ta seda väga teha ei tahtnud, aga nüüd on ta jälle hoo üles võtnud. Igatahes lubasin ma talle juba üsna ammu, et panen mõned linikud tema eest müüki. Siin need on. Kel huvi, võib pöörduda.

Aprikoosikarva linikud. Suurem diameetriga ca 60 cm, hind 24 eurot. Väike diameetriga ca 30 cm, hind 9 eurot.

Vaarikapunane linik jämedamast niidist. Diameetriga ca 42 cm, hind 14 eurot.

Valge linik diameetriga  ca 31 cm, hind 9 eurot. Helesinine linik diameetriga ca 38 cm, hind 14  eurot. 

5. detsember 2015

Mis nendest päkapikkudest siis sai?

Need, kes lugesid, mäletavad, et mõnda aega tagasi tekkis mul väike dilemma, kas lastele tulevad see aasta päkapikud või saavad nad advendikalendri. Aitäh kõigile, kes omalt poolt mõtteid avaldasid. Kadri soovitatud Banaanisaare postitust soovitan kõigil lugeda. Nii neil, kes päkapikuusku kui ka neil, kes kalduvad advendikalendri poole. Ehk saate siis ka paremini minu dilemmadest aru. :) Tegelikult mõtlesin ma juba eelmine aasta jõulude tähistamisele ja sellega seonduvale, aga nagu ikka, peale jõule jääme jaanipäeva ootama ja nii ununevad ka need mõtted.

Kuid tagasi põhiküsimuse juurde, et mis nendest päkapikkudest siis meie peres sai? Peale tookordse postituse kirjutamist ja teiste kommentaaride lugemist olin ma tegelikult veelgi suuremas segaduses. Rääkisin oma kahtlustest päkapikkude osas ka oma mehele ja ühtlasi asusin Pinterestis advendikalenderid uurima. Oh sa poiss, milliseid ilusaid/vägevaid/armsaid/ebatavalisi/toredaid jne ideid ma leidsin. Tegin rohkem meeldivamatest/huvitavamatest endale ka kausta. No ja plaanid olid mul muidugi vägevad. :) Aga kuna mul on siiski kombeks tegutseda kaheteistkümnendal tunnil (ja seda üsna otseses mõttes), siis ühtegi ülivägevat ideed ma siiski seekord ellu ei viinud. Kuid jah (st. ei :D), päkapikud see aasta meie juures ei käi. Lapsed said (ühise) advendikalendri. Ma ei riputanud seda otseselt kusagile üles. Kõik kingitused on ühes korvis, mida me tõstame siia-sinna. Seda lihtsalt sel põhjusel, et meil tegutseb hetkel kodus pisike orkaan nimega Paul, kel on vaja kõik, millele vähegi näpud taha jäävad, põrandale laiali tõmmata. Samas ei ole meil ka ühtegi head kohta/seina, kuhu oleksin saanud kingitused üles riputada nii, et Lene neile ka ise ligi oleks pääsenud. Teisest küljest, kuna osad kingitused on päris rasked, kartsin ma, et see kukub lihtsalt seina pealt alla. Ja nii tunduski korv olevat hea idee. Vähemalt sel aastal. Kuigi ma alguses pelgasin, et äkki Lene ei saa ikka aru, miks ei saa ühel päeval kõiki pakikesi lahti teha, siis tegelikkuses mõistis ta seda kohe esimesel hommikul. Ma ei teagi, miks ma selles kahtlesin, sest tegelikult ma ju tunnen oma last ja tean, et talle saab selgitada ja ta mõistab sedasorti asju üsna kiiresti ja ilma nututa.

Pilt tehtud pakkimise käigus.

Lene saab kingi iga päev, Paul mõnel üksikul päeval ja eks osad asjad on ka mõlemale, lihtsalt Paulike peab veel veidi kasvama. Kuigi ma üldiselt üritasin piirduda paari euro piires päeva kohta, siis võib näha, et mõni asi on veidi kallim. Seda sel põhjusel, et nt jõuluteemalised pidžaamad tellisin ma GAPist juba varem ja nad oleks need saanud niikuinii, seega pidasin paremaks need juba kinkida, mitte osta veel üks asi lisaks. Ja õnneks oskab Lene ka selliste praktiliste asjade üle, nagu uus hambahari, siirast rõõmu tunda. Samas mõnel päeval on pakikese sees ainult pisike kirjake, mis teatab, millisele üritusele sel päeval minek on. Kel huvi, siis siin on täpsem nimekiri, mis seekord advendikalendrisse sattus. 
1- Lenele uus pidžaama
2- Paulile pidžaama, Lenele müslibatoon
3 - mõlemale uued hambaharjad. Lene oma koos liivakellaga, mis aitab pesemise aega mõõta.
4 - suur glasuuritud piparkook
5 - kirjake, mis teatas, et terve pere läheb etendust "Tooma jõulud" vaatama (koos issi töökaaslastega)
6 - 2 sädelevat vildikat (jagasin paki mitmele päevale)
7 - pisike tuutu kuivatatud puuvilju
8 - näpuvärvid (need jagasin samuti kahele päevale. Ostsin vist juba suvel, aga kuidagi ei olnud neid kasutusse võtnud ja Lene nende olemasolust ei teadnud, nüüd oli põhjus välja tuua)
9 - väike shokolaad (Lene saab kodus kommi väga-väga harva, nii ei pidanud paljuks teda natuke ka sedalaadi rõõmustada)
10 - kirjake, mis teatab, et Lene läheb tädi Pillega teatrisse Lottet vaatama
11 - 54-osaline, aga pisikeses karbikeses puzzle. Selle kingituse avamise kohta küsib Lene iga päev. Ta vist esimesel päeval katsus seda ja kuna seal sees on kuulda millegi liikumist/loksumist, siis ootab ta põnevusega, et mis sealt seest välja tuleb. Kui ma ütlesin 1.dets hommikul, et võta see, millel on peal nr 1, siis ta ütles, et aga siin ongi ju. :) Nutikas! 
12 - 2 vildikat
13 - pisike mänguasi, mida müüakse koos kuivatatud puuviljadega. Ma nüüd täpselt enam ei mäleta, mis sarjast need olid.
14 - kleepsualbum koos ühe kleepsulehega. (Lenele endiselt meeldib väga kleepse igale poole kleepida, oli aeg lõpuks üks album soetada. Loodetavasti leiab see nüüd kasutust ka.)
15 - kirjake, mis teatab, et õhtul on lasteaias jõulupidu ja et sealt saab ka kingituse (samal päeval on ka minu töökohas laste jõulupidu, aga peame jooksvalt vaatama, kas me sinna ikka jõuame, seetõttu seda ma kirja talle ei pannud).
16 - karbike vesivärve. Lene just hiljuti teatas, et tal on osad värvid täitsa otsas. :) 
17 - Paulile jõulupingviinidega body, Lenele lumehelbekujuline kuuseehe
18 - veel üks jõuluteemaline pidžaama Lenele
19 - müslibatoon
20 - 2 vildikat
21 - väike tuutu kuivatatud puuviljadega
22 - näpuvärvid
23 - uued patsikummid (neid läheb tüdrukutel ikka vaja. Samas meil neid ülearu palju pole ja uued olid vajalikud ka)
24 - kirjake, mis teatab, et sõidame vanaema juurde jõule tähistama. 

Kuna Lene eelmisest aastast päkapikke vist ei mäleta, siis ei ole temas ka küsimust tekkinud, et miks meil see aasta päkapikud ei käi. Eks vaatab siis järgmine aasta jälle. Aga ma usun, et vastan talle ausalt, kui peaksid küsimused tekkima. 

2. detsember 2015

Köömes

Ma võiks ju kirjutada enda tegemistest, aga ei, täna pole see päev! Täna kirjutan hoopis Laurast ja tema kalendermärkmikust.

Ma pole kunagi olnud eriline kalendripidaja, sest mul püsisid kõik asjad hästi meeles, isegi siis, kui need pidid juhtuma millalgi kaugel tulevikus. Vahel kasutasin tööl elektroonilist märkmikku ja kui tulid juba nutikamad telefonid müügile, siis aeg-ajalt lisasin sinna olulisemad sündmused nii igaks juhuks, et päriselt meelest ära ei läheks. Kuigi see oli ebatõenäoline... Aga siis ma sain lapsed ja mälu pole enam endine. :) Teada-tuntud sündroom vastsete emade puhul. Hakkasin unustama ja tekkis tunne, et äkki ma nüüd vajan märkmikku. Vahepeal palusin meest, et ta endale üles kirjutaks asjad, et mul meelest ei läheks. :) Sest isegi, kui mul oleks see märkmik olemas olnud, ma ilmselt oleksin unustanud sinna sisse vaadata. Lisaks lastele tekkis aga juurde ka Põlled ja papud ning nüüd on mul vahepeal vaja tekitada nimekirju ja kirja panna mõned tähtajad ning ideedevisandid. Vahepeal kasutasin selleks app´i nimega Trello, aga ka see ei tahtnud mul toimida. Nii ma siis mõlgutasingi mõtteid, et uueks aastaks pean ma siiski endale ühe vanakooli kalendermärkmiku soetama.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, eks?! Ja paar päeva tagasi sai minu dilemma lahendatud, kui nägin Laura postitust, kus ta leidis, et edasine on juba köömes. Ei saaks temaga rohkem nõustuda!

Minge vaadake neid imevahvaid isetehtud kalendermärkmikke! Kas need pole lihtsalt suurepärased?! Ja kindlasti kiirustage, sest tal on hetkel käimas nii kingiloos kui ka soodushinnaga märkmiku tellimine.

Foto pärit Laura loal tema blogist.

Ja isegi, kui te kalendrit tellida ei soovi, siis tema Facebooki lehele Köömes vajutage ikka like, sest olen üsna kindel, see ei jää tal viimaseks suurepäraseks ettevõtmiseks.

29. november 2015

Kirju-mirju püksid

Aasta esimeses Ottobres oli üks dressipükste lõige, mis mulle meeldis, aga mille osas ma ei suutnud järeldusele jõuda, kas ma tahan selle järgi dressipükse õmmelda või mitte. Siis aga sattus mulle kangapoes näppu see lillakirju paksemat sorti retuusikangas, mis mõnusalt elastne. Sealsamas tabas mind ka idée fixe, et just sellest kangast ma need püksid õmblen. Veidi hiljem leidsin ka samasuguse (neoon)roosa kangajupi ning nii see kahe kanga koosluses püksipaar mu peas valmis saigi. Kuni ma need paar päeva tagasi lõpuks ka päriselt valmis õmblesin.


Lõpptulemus ei olnud ilmtingimata päris selline, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin, aga ligilähedane. Ma muidugi ei jälginud ka lõiget päris viimse detailini. Mul vist on mingi värk sellega! :D Ma lihtsalt ei suuda nii asju teha, nagu ette kirjutatud on. :D Originaalis on pükstel taskud ja pael. Kuigi see kombo mulle meeldis, olin ma liiga laisk, et nendega mässata. Oskused ka napivad :( Aga eks ma ükskord õpin.Värvel tuli ka veidi kõrgem, kui originaalis. Ma ei arvestanud väljalõikamisel, et teen ühe õmbluse vähem, kui ette nähtud. Samas hoiab see selja soojas ning soovi korral saab värvlit isegi kahekorra keerata. Kuna kangas on päris tugev ja samas hästi elastne, siis ma ei pannud ka kummi.


Lõppkokkuvõttes ma arvan, et ma ilmselt õmblen selle lõike järgi midagi veel, aga teen veel mõned mugandused. Ja täitsa võimalik, et ma ikkagi proovin ka selliseid dressipükse õmmelda. :)

28. november 2015

Lillelised teksahaaremipüksid

Üks seelik ootas juba ammu, et sellest ühed püksid valmiksid. Mõtteid oli erinevaid, aga lõpuks otsustasin siiski haaremipükste kasuks.

Tegemist õhema stretšteksaga, lilled on peale "maalitud". Mitte minu poolt :)  

27. november 2015

Must Reede

 Parem hilja, kui mitte kunagi. Igatahes leiab kõik saadaolevad asjad albumist Püksipood.


20. november 2015

Anna hoogu Nukuraamatule

Ma arvan, et ma lugesin Nukuraamatu projektist esimest korda Facebooki grupis Montessori ja lapsest lähtuv õppimine. Eveli Mutukamoosist mainis, et andis sellele hoogu. Pidin asja uurima, aga paraku läks meelest. Minu õnneks tegi Kadri Lambrine blogis sellest täna juttu ja kirjutas kena kaasahaarava postituse. Igatahes tekkis endalgi tahtmine selle raamatuga mängida, nii et hoo andmisest ei pääsenud minagi. Kui raamat saab valmis enne jõule, rändab see tõenäoliselt laste kingipakki. Hoogu saab anda Hooandjas. Ja isegi, kui raamatut ei soovi, siis toetada võib ka väiksemas summas. Iga euro loeb ja õnneks pole palju enam puudu jäänud.

Foto napsasin Hooandja lehelt. 

Kui raamat otseselt huvi ei paku, siis höp-i lehelt leiab lastele muudki põnevat ja harivat. Muidugi on neil ka Facebooki fännileht. Ning kui keegi veel pole kursis, siis mõlemat eespool mainitud blogi soovitan ma kõige soojemalt. :) 

5. november 2015

Kõik haaremipüksid

Mõtlesin, et kui juba näitamiseks läks ja dressipüksid eelmises postituses letti laotud said, näitan siis juba haaremipükse ka. Sorteerisin täna neid üsna tükk aega. Kustutasin suure hulga fotosid, sest paljud püksid olid samasugused, lihtsalt erinevates suurustes. Aga ikkagi on neid seal päääris palju ja midagi ilmselt jäi ka kahe silma vahele, mis veel topelt on. Ühesõnaga, tegin ära ühe nendest asjadest, mis on juba pikemat aega minu "tee-ära-asjade-nimekirjas" e sorteerisin fotosid. Tuleks ainult ükskord vaim peale, et sorteeriks ära ka laste fotod, mis on sorteerimata, eeee..... peaaegu kolm viimast aastat. :) Masendav, eks?! Ma vahepeal võtsin küll nõuks, et enne fotokast pilte arvutisse ei tõmba, kui udused ja silmad-kinni-pildid on ära kustutatud, aga ikka avastan ma ennast jälle olukorras, kus kaardi peal on nii palju pilte, et hakkab juba tüütuks muutuma ja kui siis kaart vahel kipub jupsima ka, siis juba suurest hirmust, et äkki kaovad päris ära, saavad need nö toorelt jälle arvutisse tõmmatud. Aga ehk õnnestub ka see ükskord ära teha.

Tagasi pükste juurde. Mis ma öelda oskan?! :) Ka haaremipükse on omajagu õmmeldud. Kel huvi, milliseid, saab uudistada jällegi Dropboxi kaustas (sealt kaustast ei leia siiski Fäänsi-pänts sarja pükse, neid jagan ehk mõni teine kord).  Ütlen juba etteruttavalt ära, et ilmselt ma selle kausta sealt mõne aja pärast siiski kustutan, sest vastasel juhul saab mul vaba salvestusruum lihtsalt otsa. Nii, et kui keegi kunagi hiljem juhtub seda juttu siin lugema, siis päris paljud haaremipüksid on ka Facebookis nähtaval. Oh, ka seal peaksin tegema sorteerimist, aga mõnel teisel päeval.

Ma pean ütlema, et see põhiline haaremipükste lõige, mida kasutan, hakkab mulle endale järjest rohkem meeldima. Pisikestel on see praktiline, kuna jätab piisavalt palju ruumi mähkmele ja samas saab ka jalgu vabalt siputada ning suuremal lapsel, kes juba mähkmevaba on, näevad need jalas lihtsalt lahedad välja. :) Lenel on neid juba mitmes paar tudukatena kasutuses, meeldivad talle endale ka. Ja kodupükstena kasutame ka hoogsalt. Lasteaeda ma pole talle neid eriti jalga pannud, sest ma pole päris kindel, kui mugavad need kombeka sees on. Lasteaeda meeldib mulle rohkem talle sarouel´e jalga panna.

Kõige suurem häda, mis haaremipükse õmmeldes mind on saatnud, on mure kummiga. Alguses õmblesin ma neid ilma kummita, nagu enamus õpetusi olid. Aga see siiski ei toiminud, sest lapsed on erinevad. Ma võin ju oma lapsele vabalt ilma kummita püksid õmmelda, sest saan ta enne üle mõõta, aga teistele pigem mitte. Probleem ennekõike keskmisest saledamate lastega, sest nende puhul võib juhtuda, et püksid ei seisa üleval. Aja jooksul olen enda jaoks välja kujundanud sellise keskmise (eesti) lapse mõõdu (olen seda ka jooksvalt kohendanud) ja hakkasin kummi sisse ajama, alguses kõige suurematele ja siis järjest väiksematele pükstele. Aga kummi pannes selgus, et nüüd on mure pontsakamate lastega, sest neile võivad püksid kitsaks jääda. :( Nokk kinni-saba lahti. Kuid igaühe käest individuaalselt ma siiski kahjuks mõõtu küsida ei jõua. Olen ka seda katsetanud, kuid tulemus oli, et lapsed kippusid mõõtmise ajal kõhtu punnitama/sisse tõmbama või olid neil lihtsalt kõhud tühjad/täis või ei mõõtnud emme päris selle koha pealt, kus reaalselt lapsel püksid seisavad ning tulemus oli lõppkokkuvõttes sama, et mõnele kitsas/mõnele lai. Sinna juurde veel kummi venivuse faktor. Kuigi ostan kummi üldjuhul ühest samast kohast ja sama tootja oma, siis ikka tundub mulle, et erineva partii kummid on erineva venivusega. :( Kutsusin seda vahepeal lausa püksikummimasenduseks. :) Ähvardasin lausa (iseennast siis :D), et ma ei õmble enam ühtegi paari pükse. Sellest sain siiski üle! :) Nüüdseks olen jõudnud sinnani, et ainult kõige pisemad teen ilma kummita ja vahel ka 62/68 ning 68/74 suuruses püksid. Kui juhtub, et soovid pükse tellida ja kardad, et püksid jäävad kitsaks/laiaks, siis kindlasti suhtle minuga sel teemal, eks. :)

Aga üldiselt on neid pükse tore õmmelda. Iga paar on oma nägu ja tulemus üllatab vahel mind ennastki. :) Ühtlasi vaatasin täna oma Püksipoe kausta üle ja selgus, et ligi pooled hetkel saadaolevad püksid on haaremipüksid. Selles osas peab midagi ette võtma. :) Nii kuulutan välja nädalavahetuse allahindluse. Ehk saan jälle lao ehk kapi tühjemaks, et oleks põhjust uusi asemele õmmelda. Paljud allesolevad püksid on küll suvisemad, aga julgustan ka järgmiseks suveks ette ostma. ;) Haaremipüksid kestavad päris kaua (kui just pesumasin liiga usinalt ei tööta) ja neid saab kanda isegi kolme suurusnumbri jagu e need on pigem suuremad.


1. november 2015

Kõik dressipüksid

Pole enam väga ammu ühestki püksipaarist kirjutanud. Parandan nüüd selle vea. :) Ega mul pole tegelikult hetkel ühtegi uut ja värsket paari näidata ka, aga mõtlesin, et jagan hoopis vanu. Ma pole kunagi kokku löönud, et kui palju pükse ma siis juba nüüdseks õmmelnud olen ja ega see polegi enam väga võimalik, sest neid on päris palju ja ma pole kindel, et mul nüüd päris kõigist ka foto olemas on. Tegelikult ei ole see koguarv ju oluline ka. Olen neid õmmelnud enda lastele, kingituseks, teinud tellimusena ja niisama müügiks. Mõned püksipaarid on ka "metsa" läinud (tegijal juhtub?!) ja need olen kas minema visanud suurest pettumusest või siis uuesti ribadeks lõiganud ja jupid võimalusel mõne teise paari juures ära kasutanud. Alles paar päeva tagasi suutsin kaks ühesugust paari järjest "metsa" keerata, nii et olin sunnitud ka kolmanda samasuguse õmblema. :)

Usun, et 99,9% pükstest olen ma siiski üles pildistanud ja fotod on täitsa olemas. Aeg-ajalt ma ikka surfan albumites, et endale meelde tuletada, millega ma siis viimase kahe aasta jooksul hakkama olen saanud. Sest olgem ausad, kui ma alguses teadsin täpselt, kes millise püksipaari endale sai, siis tänaseks on neid tõesti juba nii palju, et kahjuks kõiki enam "koju ei aja". Täna surfasin korra oma dressipükste kaustas ja nii tuligi mõte, et jagan teiega neid fotosid. Muidugi, osad püksid on ju näha ka Facebooki dressipükste kaustas, aga umbes teist samapalju olen ma õmmelnud nö tellimuse peale ja neid on näinud vähesed. Enamasti ainult mina ja see inimene, kes püksid ostis ja siis on neid nähtud juba lapse jalas.

Igatahes panin ma nüüd kõik dressipükste pildid ühte kausta (tegemist Dropboxi lingiga) ja kes soovib, saab neid seal nüüd lähemalt vaadata. Ja enne, kui kellelgi tekib küsimus, siis jah, pea kõigil on omanik juba olemas. :) Mõned üksikud dressiriidest haaremipüksid ja paar paari dressipükse on hetkel saadaval Püksipoe kaustas. Ning teine küsimus, mis ilmselt tekkida võib - ei, ma ei saa täpselt samasuguseid veelkord õmmelda. :) Mõnes mõttes on nad ju sarnased pea kõik, aga täpselt samasuguseid ei saa teha lihtsalt materjali puuduse tõttu. Kui keegi soovib lugeda osade dressipükste juurde käivaid lugusid, siis need leiab arhiivist.

Ma ei taha kindlasti mitte olla enesekeskne ega ise ennast kiita, aga ma olen täitsa õnnelik ja rahul sellega, mida teinud olen ja nii mõndagi paari vaatan ka praegu mõnusa rahulolutundega. :) Neid on tõesti olnud vahva õmmelda. Ja ma olen ikka tohutult tänulik ja rõõmus selle üle, et leidub inimesi, kes tahavad seda rõõmu minuga jagada. Suur aitäh teile!

Vaata kõiki dressipükse siin albumis. 

30. oktoober 2015

Selleaastased tellimused

Olen siin nüüd pikka aega mõelnud, et kui palju tellimusi ma jaksaksin selle aasta sees veel ära täita. Olen mõtet peas vaaginud siia- ja sinnapoole ning otsustanud, et kõik tellimused, mis jõuavad minuni enne 5.novembrit (k.a), luban ma täita veel selle aasta sees. Seda küll eeldusel, et mul kas on olemas või leian sobiva materjali  (paraku alati pole ja alati ei leia ka). Kõik soovid, mis laekuvad minu postkasti alates 6.novembrist, saavad täidetud uuel aastal (muidugi, kui aega jääb, siis teen kiiremini).
Need, kes viimase poolaasta sees tellinud on, teavad et sageli ma lihtsalt ei jõua nii kiiresti soove täita, kui tahaksin. Ennekõike ajapuudusel, sest lapsed vajavad kasvatamist ja kodused toimetused tegemist. Ja kui siis juhtuvad ootamatused, mis lastega peres tegelikult pole alati ootamatused, siis tuleb prioriteete seada.

Teine asi on materjal. Kuigi ma väga tahan rakendada individuaalset lähenemist, et igaüks saaks just oma maitsele vastavad püksid, siis tavaliselt sekkub Murphy, kes ei luba mul leida seda konkreetset materjali just siis, kui seda tarvis on. Hea on, kui kodus vajalik juba olemas on. Samas ma tegelikult väldin ka liiga sageli kangapoodi või teise ringi poodi minemist, sest kiusatustele on raske vastu seista, et meelepärased asjad poodi jätta. :) Kodus on ju kogu aeg mingi varu olemas, millest vaja midagi valmis õmmelda (kui aja leiab). Seega olen ma võtnud ka vastu raske otsuse, et vahel pean ma lihtsalt EI ütlema, sest kulud/tulud/kasum tuleb hoida sellises tasakaalus, et ma ei maksaks oma hobile peale ja säiliks rõõm tegemisest.

Ma küll hetkel otseselt ei upu tellimustesse, aga ma pean endale jätma ajapuhvri, et tegeleda vahepeal rohkem lastega, koduste töödega, jõulukingituste ettevalmistamisega jne. Samuti on mul suur soov võtta töösse veel mõned uued püksimudelid, mis saaksid popiks haaremipükste ja nö tähekestega dressipükste kõrval. Kuigi mul on iga tellimuse üle hea meel, mul siiski vahel jookseb juhe kokku, kui pean järjest õmblema umbessajakahekümneviiendatsamasugustpüksipaari. :) Aga ma pean jõudma need püksimudelid välja töötada, et need saaksid popiks muutuda. Iga asi, mis mu enda meeles oleks võinud laiemale publikule peale minna, pole paraku teiepoolset heakskiitu leidnud. :) Aga ma tegutsen edasi!

Samas ma väga palun ka teid, head soovide esitajad. Mõelge enne sooviavaldamist järgi, kas te ikka päriselt-päriselt soovite neid pükse. Või kui soovid muutuvad, andke mulle sellest teada! Olen paraku puutunud aja jooksul erinevate asjadega kokku ja kõikidel nendel kordadel oleksin ma olnud palju õnnelikum, kui mulle oleks kohe kirjutatud, et sorry, ma esitasin küll tellimuse, aga paraku on vahepeal asjad muutunud. Ma pole ju mingi kurjam ja suhtun sellistesse olukordadesse üsna mõistlikult. Ma tean, elus tuleb igasuguseid asju ette ja vahel juhtub ootamatuid väljaminekuid ja teinekord pole rahakotis piisavalt raha, et süüagi osta, rääkimata siis riietest. Ja siis on vaja seada asjad tähtsuse järjekorda. Ma olen ju alati siin teisel pool ekraani olemas ja omastarust üsna mõistlik inimene, kui minuga ausalt rääkida. Ma hoian asju heameelega paremate päevadeni, kui ma tean, miks see vajalik on. Kuid fakt on see, et ma kahjuks ei ole hiromant ega tea, kas kellelgi on soovid muutunud (kuigi mu kõhutunne on pea igakord mind hoiatanud :D), kas kellelgi on piisavalt raha, et asjade eest maksta (ma teen ju siiski tööd selle nimel ja seetõttu ma pükse tasuta ei anna ega omahinnaga müü). Seega, kui su soovid muutuvad, palun kirjuta mulle kohe! Olen mitmel korral olnud ikka üsna kurb, kui olen teinud valmis soovide järgi hunniku pükse ja siis mu kirjadele lihtsalt ei vastata või "unustatakse" neile järgi tulla või nädalaid arvet maksmast. Ma ei põe seda, et need püksid valmis said, sest enamasti ostab need siis ära keegi teine või saavad mu oma lapsed endale ühe uue püksipaari. Küll aga põen ma seda, et inimesed ei vaevu vastama või ausalt ütlema, milles asi. Ja ka seda, et samal ajal, kui olen täitnud seda konkreetset soovi, on pidanud  keegi teine tunduvalt kauem ootama. Kurvaks teeb nö tühja töö tegemine. Samas ma kindlasti ei põe seda, kui ma teen püksid valmis, aga soovija ütleb, et sorry, aga need pole päris minu maitsele, äkki saaks mõne teistsuguse paari teha. Ma ikka tahan, et kõik leiaks selle "oma ja õige" püksipaari. Üldjuhul, kui vähegi aega on, ma teen ka nii, et soovijal oleks valikut. On mõned üksikud korrad olnud, kus polegi selle päris õige lahenduseni jõudnud, aga nendel kordadel olen ma väga tänulik olnud inimesele, kes on julgenud öelda, et aitäh, aga ma hetkel siiski ei soovi.

Kui lühidalt kokku võtta, siis kui sinus on nüüd tekkinud kindel soov ja tahtmine veel selle aasta sees oma lapsele üks püksipaar tellida, siis esita oma tellimus kohe. Kui on küll soov, aga sellega kannatab oodata, esita oma soov alates 6.novembrist ja sinu soov saab täidetud uuel aastal. Ja hoolimata sellest, et ma ei võta enam vastu tellimusi selle aasta sees täitmiseks, õmblen ma kindlasti edasi vabamüüki. Teen seda lihtsalt omas tempos ja nii kuidas tuju on. Nii, et Facebooki lehe PÜKSIPOE kaustal tasub ikka silm peal hoida! 

AITÄH TEILE KÕIGILE ja UUTE PÜKSTENI!

28. oktoober 2015

Päkapikususs vs advendikalender

Kuigi kalender näitab veel viimaseid päevi oktoobrikuud ja Mutukamoosi blogist leiab veel lugusid vahvatest suvistest tegemistest, peame me siiski kõik rõõmuga/kurvastusega tõdema, et ega need jõulud enam kaugel ole. Kes ootab, kes ohkab selle teadmise peale. Olen juba vaikselt kingituste peale mõtlema asunud, aga midagi teinud selles osas ei ole. Kuidas see mul tavaliselt käib, saab lugeda eelmise aasta postitusest, sealt leiad huvi korral ka mõned kingiideed. Ja mida omatehtut ma eelmine aasta kinkisin, saab huvi korral lugeda siit postitusest.

Aga mitte jõulukingitustest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis päkapikkudest ja advendikalendrist. Mul on selle päkapikuteema suhtes kahetised tunded. Ilmselgelt on päkapikud olemas ainult nende jaoks, kes nendesse usuvad. Oma lapsepõlvest ma väga ei mäleta, et ma neid uskunud oleksin või et need üldse mul väga käinud oleksid. Selle mitte uskumise eest hoolitsesid tõenäoliselt suuremad õed-vennad, aga samas on mu perekond ka üsna realistliku mõttelaadiga, nii et ilmselt ei hakatud seda päkapikkude käimist üldse juurutamagi. Kuna ma lasteaias ka ei käinud, siis ei olnudki see väga teemana üleval minu jaoks. Ausaltöeldes ma ei tea nüüd ka seda, palju nõukaajal üldse nö päkapikud lastel külas käisid. Küll aga mäletan siiani seda hetke, kui ma taipasin, et Jõuluvana, õigemini küll Näärivana (nõukaaegne laps ju), pole olemas. Olin ilmselt nii 3-4-aastane, kui Näärivana tõi mulle pruuni värvi jalgratta. Aga mina muudkui vaatasin ja vaatasin neid Näärivana sokke ja mõtlesin, et miks tal küll isa sokid jalas on ja kus isa ise üldsegi on?! Ja siis mul ilmselt koitis! Täielik petturlus, ma ütlen. Kuni kevadeni ei istunud ma selle ratta selga. :)  Nii, et midagi minus ilmselt selle tõdemusega murtud sai ja ma pole kindel, kas ma seda oma lastele soovin.

Aga mida teha oma lastega? Kas kasvatadagi neid teadmises, et päkapikke pole olemas ja jõuluaeg on lihtsalt selline tore andmise aeg või siis ikkagi rääkida pisikestest punase mütsiga mehikestest, kes toovad kohale endast kümneid kordi suuremaid kingitusi. Dilemma, ma ütlen! Osad ehk mäletavad, et eelmine aasta Lenel siiski päkapikud käisid. Sussi õmblesin ise. Kui soovid ka ise õmmelda, vaata siia. Ja need päkapikud ei toonud mitte ainult komme, vaid pigem erinevat kraami, sest me oleme need "kurjad" lapsevanemad, kes lastele iga päev kommi ei anna. Mida päkapikud tõid, saad lugeda siit ja siit.

Paul ei olnud eelmisteks jõuludeks veel sündinud ja Lene oli siis alles 2a 3k ja ega ta nendest päkapikkudest suurt ei jaganud. Aru ta ei saanud, kes ja miks toob tema ukse küljes rippuvasse sussi iga hommik asju ja alguses ei tulnud talle ka meelde ise sinna sisse iga päev piiluda, me ikka pidime meelde tuletama. Aga kui jõulud läbi, oli vahel hoopis nuttu, et miks enam ei ole sussi ukse küljes ja miks sinna midagi ei tooda. Imelikud päkapikud ikka! :) Laps harjub alles ära ja juba on see läbi, eks?!

Ja siis eile, kui ma lugesin Miramii postitust advendikalendritest (seal on muideks ka kingiloos käimas),  mul äkki koitis (ma ei tea, miks ma sellele varem polnud mõelnud), et tegelikult võiks ju meisterdada hoopis advendikalendri ja unustada päkapikud. Pean nüüd ainult välja mõtlema, millest seda kalendrit meisterdada ja mida sinna sisse panna. x2. :) Kui me juba praegu asendame päkapikud advendikalendriga, siis usun, et laste süda ei saa niimoodi murtud, kui mõne aasta pärast avastades, et päkapikke pole olemas. Samas tekitab minus küsimusi lasteaia osa. Sest sealt paraku tuleb elutõdesid igasuguseid. :)

Kuidas teil on? Kas päkapikud käivad? Või olete advendikalendri usku? Või ei kasuta kumbagi?

25. oktoober 2015

Vee all

Käisime septembris Pauliga veealusel pildistamisel. St pildistati Pauli ja teisi lapsi, kes kohale olid tulnud, emmed-issid esinesid taustajõududena. Kuna ma Lenega olin selle juba läbi teinud ja tookord proovisin ka ise vee alla minna, siis teadsin, et uuesti ma seda proovima ei hakka. Minu refleksid hinge kinni hoidmiseks on paraku juba aastakümneid kadunud ja ega ma muidu ka suuremat sorti veesõber ole, nii et seekord jäin juba teadlikult ülespoole veepiiri. Mis küll ei taksitanud mind Pauli sukelduda laskmast.

Tere tulemast, Paul. Pilte tegi Martin Koot  Aquaphotost

Mul pole õrna aimugi, kas Eestis leidub veel mõni fotograaf, kes harrastab sellisel moel (basseinis) veealust fotograafiat, aga usun, et Martin on nii või teisiti kõige tuntum beebide veealuse pildistamise valdkonnas. Kel huvi ja veel pole kursis, siis tal on Facebooki lehekülg ka. Või siis vaatab Aquaphoto kodulehele (ta pakub muid fototeenuseid ka).

See, kas keegi julgeb oma lapsel/beebil sukelduda lasta, on minu meelest üsna isiklik otsus, kuid paneksin kirja mõned omapoolsed tähelepanekud/soovitused enda kahe kogemuse põhjal.

Ennekõike ütlen ma, et see on tore võimalus/kogemus, et saada lapsest teistsuguseid fotosid. Eeldab natuke julgust ja huvi asja vastu. Kel eelnev puudub, siis soovitan pigem kuivades oludes pilti teha. :) Kõik on ju kenad vaadata, kui need on teinud professionaal.

Pauliga käisime pildistamas siis, kui ta oli just 8-kuuseks saanud. Lenega seevastu siis, kui ta oli juba 1a ja 2 kuud vana. Peale kahte isiklikku kogemust leian ma vanuse osas, et selle pildistamise võiks ette võtta siiski enne lapse aastaseks saamist. Vanuseliselt hiljem teeksin seda ma vist edaspidi ainult juhul, kui käiksin lapsega pidevalt ujumas ja ta oleks harjunud sukelduma ning ei pelgaks seda absoluutselt. Kui aga veega nii tihedat kokkupuudet pole, siis peale esimest eluaastat mina seda enam ei teeks (kuid igaüks otsustab ise, eks), sest siis on kaasasündinud refleksid minu teada juba hääbumas, kui mitte täielikult hääbunud. Kujutage ise ette, kui teid visatakse vette ja te ei oska ujuda ega tea, kas teid tõmmatakse uuesti veest välja või mitte ja kuna see juhtub ootamatult, siis olete te ilmselt sukeldumise käigus ka sõõmu vett kurku tõmmanud. Nägin mõlemal korral, kuidas vanemad nii väga soovisid saada pilte oma 2-3 aastasest lastest, kel hirm silmis ja nutt kõrvulukustav. Kas seda on vaja? Minu meelest mitte! Saab ju ilusaid pilte ka pealpool vett. Oota parem veel mõned aastad kuniks laps aru saab, mida ja miks temaga tehakse ning ta läheb sinna vee alla juba vabatahtlikult, kui huvi on (ka seda olen kõrvalt näinud). Martin on siiski väga tore ja julgustab kõiki omaltpoolt, kes kohale on tulnud ning võtab vähemalt vanematelt hirmutuure vähemaks.

Väike meremees Paul

Miks ma siis Lenega hiljem käisin? Sel lihtsal põhjusel, et ma polnud sedalaadi pildistamisest enne teadlik ega omanud ka suuremat sorti arvamust, sest kogemus ju puudus. Samuti käisin ma temaga iganädalaselt ujumas, mis hõlmas endas ka sukeldumist, nii et ma ei osanud otseselt midagi peljata, kuigi Lene ei olnud nüüd kõige suurem veesõber. Kuid pildistamise käigus sai teda üsna mitu korda vee alla lastud ja see talle kahjuks väga ei meeldinud. Ning paraku kaasnes sellega ka tõsiasi, et peale sessiooni ta armastas vett veel vähem ja umbes pool aastat hiljem ma temaga enam ujuma ei läinud, sest see valmistas stressi meile mõlemale. Paul seevastu on algusest peale vett palju rohkem armastanud ja ta sukeldub ka üsna ilusasti ning vett tõmbab kurku väga harva, niisiis ei tekkinud mul erilist kahtlust, kas temaga ka minna või mitte. Kõik toimis ja veehirmu tal peale pildistamist ei tekkinud. Ta mõnuleb siiani, kui varbad vette kastetakse, olgu see siis vannis või basseinis. :)

Punkar Lene.

Lisaks soovitan ma juhul, kui pole enne üldse lapsega ujumas käinud, siiski mõnest juhendajaga beebide ujumistunnist osa võtta. Martin küll ütleb, et see pole ilmtingimata vajalik, aga minu meelest võiks seda teha kasvõi seetõttu, et endal oleks kindlam tunne. Nägin mõlemal korral värisevaid emmesid, kel oli küll suur huvi pilte saada, aga samas oli hirm lapse pärast, sest ei teadnud täpsemalt, mida teha ega suutnud selgelt mõelda, kui pikk/lühike on 5 sekundit vee all. Ühesõnaga, mine paar korda lapsega ujuma ja kogu julgust, oleks minu soovitus küll. Mida rahulikum emme, seda rahulikum laps ja suurem tõenäosus saada toredaid pilte.

Kui soovi on, võta kaasa ka erinevaid kostüüme, aksessuaare, värvilisi väikseid mänguasju jne, mida pildistamisel ära kasutada. Nendega saab ikka täitsa vahvaid pilte. Kõik need sitsid ja satsid, mis tüdrukutele külge saab panna ja vahvad ülikondades pisikesed džentelmenid. :)  Inspiratsiooni saab ju ka galeriist, kui endal ühtegi mõtet pähe ei tule.

Kung Fu Lene

Ära unusta ka kaasa võtta midagi kuiva ja sooja lapsele selgapanekuks, kui basseinist välja tulete. Temperatuuri vahe on ikka märgatav, kui oled tükk aega soojas vees olnud. Võtab endalgi lõuad plagisema, rääkimata lapsest. Ning elementaarne, Watson! :) Pesemisasjad mõlemale, et pesta ennast ja last nii enne kui ka pärast basseinis käimist (mõelge ise, kas ja mille sees te ujuda tahate). Viimane tähelepanek ei ole tehtud ainult selle kogemuse põhjal, vaid ma olen käinud lastega erinevates basseinides ja näinud nii mõndagi. Et mitte lõpetada kurjustades, :) siis ma igatahes olen rahul, et veealuse fotosessiooni lastega ette võtsin ja soovitan seda kindlasti neile, kel huvi asja vastu on. Julgemad lähevad ise ka kindlasti, mitte ei pane ainult last sellesse olukorda. :)

23. oktoober 2015

16. oktoober 2015

Sekkarileiud: pliiatsid ja puzzle

Vana tuntud tõde, et ega sekkarisse ei saa minna midagi konkreetset otsima, sest siis tuled sa sealt tagasi kõige muuga, kui sellega, mida otsima läksid. Teine tuntud tõde on vist see, et pisikeste kohtade sekkaritest leiab alati väärt kraami soodsa kopika eest. Ja kolmas tõde see, et ega neid leiukohti tegelikult avalikult kiita tohi, sest siis võib juhtuda, et kõik jooksevad tormi ja kogu väärt kraam lõpetab kellegi teise kodus. :)

Mul seekord päris konkreetset soovi polnud, aga lootsin leida endale midagi põnevat selga. Loomulikult ei leidnud, aga ühte-teist sain lastele ja õmblemiseks ka mõned huvitavad mustrid. Kõige ilusam leid minu meelest olid need värvipliiatsid ja kõige huvitavam leid see valge puzzletoorik.


Kui ma neid pliiatseid nägin, tundus mulle, et ma pole elus nii ilusaid värvipliiatseid näinud ja ma pidin need enda lastele saama. Ega neile seal just tormi ei joostud, olidki juba tolmukihi alla jäänud. Aga mulle need nii meeldisid ja ära ma need tõin.


Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi selliseid valgeid puzzletoorikuid näinud, aga see mõte tundus mulle nii lahe, ise (mitte ilmtingimata mina ise) üks puzzle valmis joonistada. Eriti, kuna Lenele vahelduva eduga puzzled väga meeldivad. Niisiis krabasin ka selle sealt kaasa. Hiljem uurides selgus, et tegemist Tigeri tootega ja ilmselt on neid toorikuid ka siinsetes poodides saada.


Kuigi ma uhke emana olen igatahes vaimustuses :) igast Lene joonistatud kriipsust ja kraapsust, ma siiski seekordse puzzle joonistamise ühe esimese klassi jütsi kätte usaldasin. Teadmata asjaoludel ja kogemata kombel on meie suguvõssa ära eksinud paar päris hea käega tegelast. Ja ma leian, et T sai puzzle joonistamisega väga hästi hakkama. Igatahes on see vahva lepatriinu hetkel meie pere lemmikpuzzle. Osasid pole küll palju, aga oleme seda vahelduva eduga kõik kokku pannud.

Kel huvi tekkis ka ise üks selline puzzle joonistada, siis soovitan soojalt. Ehk leidub neid ka praegu Tigeri või mõnes muus pudi-padi või hobipoes.

11. oktoober 2015

Tee ise: vahumasin

Lene käis juba teist päeva meile kui uni peale, et tema tahab ka vahumasinat! Nägi ta seda Lastetuba. Meisterdame Mariga saates. Ainult, et ma ei näinud ise algusest peale, kuidas seda tehti, nii ma siis eile ütlesin, et peame hiljem Lastejaamast järgi vaatama, kuidas see käib. Aga paraku olin ma kehva lapsevanem ja ununes. Täna hommikul juhtus Lene saadet uuesti nägema ja nüüd see vahumasin meil tehtud sai.


Kuigi videos on kõik näha, siis lisan siia ka loetelu, mida vaja läheb. Juhuks, kui video peaks kunagi kaotsi minema.

- (vähemalt) ühte vahumasina huvilist last
- 0,5l plastpudelit, mis tuleb pooleks lõigata (põhjaosa võib millekski muuks ära kasutada)
- sellist riidetükki, mis oleks veidi suurem, kui pudelipõhi (mina võtsin nö õhukese sitsiriide)
- paela või kummi (mina kasutasin rõngaskummi). Kui kumbagi pole, siis ilmselt ajaks ka patsikumm asja ära.
- kaussi
- nõudepesuvahendit (meil oli Fairy sensitive)


Pean ütlema, et ma olin veidi skeptiline, kas see asi toimib, sest olen ennegi tähele pannud, et kuigi selles saates õpetatakse tegema lihtsaid (kodus olemasolevatest vahenditest) ja toredaid asju, jäävad juhised vahel siiski vajaka. Eriti, kui on vaja midagi koguseliselt mõõta. Nt mullitajat me ei saanudki toimima. Ilmselt oleks oluline olnud teada, milline nõudepesuvahend kasutuses oli ja mis vahekorras vesi ja vahend olid. 


Nii ka seekord, polnud selles osas soovitusi.Vähemalt mulle ei jäänud kõrva. Lähenesin siis katseeksitusmeetodil ja toimis õnneks kohe esimesel korral. Lõikasin riidetüki parajaks, panin selle pudeli lõigatud otsa peale, tõmbasin kummiga pudeli ümber kinni. Valasin kaussi tortsu vett ja tortsu Fairyt, segasin kergelt, pistsin pudeli riidega kaetud otsa segusse ja puhusin teisest otsast sisse ning vaht tuli.


Veenduge kindlasti, et laps seda vahtu endale suhu ei tõmba puhumise asemel. Lapsel oli igatahes tükiks ajaks rõõmu kui palju. Mõnes mõttes oleks sellega kindlasti lahedam toimetada õues, aga me otsustasime hetkel vannitoa kraanikausi kasuks. Ja lahe oli see, et vahepeal tuli vahu asemel ka suuri mulle.

 
 Toredat vahupidu!

8. oktoober 2015

Uuelootuse tuulelipud

Teate seda tunnet, kui mõtled, et ma teen selle (ükskõik siis, mille) ISE ära, vaja ainult aega võtta! Ja siis ühel hetkel avastad, et õige hetk on möödas ja tabanud on paanikaosakond, et mis nüüd siis saab? Umbes nii juhtus minuga enne Lene sünnipäeva, augustis. Ma olen alati olnud ühest küljest kärsitu, kes tahab, et asjad oleksid tehtud kohe-nüüd-ja-praegu, aga teisest küljest selline, kes lükkab kõiki asju edasi viimasele minutile. Nii juhtus ka nende tuulelipukestega, mis mul oli plaanis Lene sünnipäevaks õmmelda! Neil on vist tegelikult veel mingi udupeenem nimi ka olemas, aga ei tule mulle praegu meelde. :) Teab keegi, on või? :)

Ja nagu tellitult!!! Avastasin mina Uuelootuse blogist pisikese Pudupoe, kus just need õiged lipukesed müügil olid.  Leppisin diili kokku ja Lene sünnaks olid lipukesed olemas!


Ma olen alati seda meelt tegelikult olnud, et kõike ei peagi ise tegema, isegi kui oskad. Tore on toetada ka teisi nende tegemistes. Ma tean seda tunnet ju nii hästi, kui keegi soovib sinu tehtut endale soetada. :) Külastage kindlasti ka nende Facebooki lehekülge, sest need isetegemised väärivad jälgimist. Blogist leiab väga vahvaid isetegemise õpetusi ja niisama huvitavat lugemist kui ka kauneid fotosid.


5. oktoober 2015

Viimase loosi auhinnad

Aeg on jälle omasoodu edasi lennanud! Eelmises postituses väljahõigatud loosimine on juba ammu kõigil unustusehõlma vajunud, aga mina pole võidupükse veel näidata jõudnudki. Parandan nüüd selle vea! Sest jätsin selle ju tol hetkel oma teada, mis võitja saab! :)

Esimese loosi võitja, Imbi, sai enda lapsele sellised vahvad reisiselli haaremipüksid. Seda kangast on mul natuke veel, nii et kui kellelgi tekkis nüüd vastupandamatu soov... siis ühendust võtta ja ehk mõne aja pärast õnnestubki...


Teise loosi võitja, Noomi, sai enda lapsele aga mummulised baggy-püksid. Olen selle lõike järgi mõned üksikud paari enne ka õmmelnud, aga mitte paeltega. Saadaval olevad (roosad) leiad huvi korral Facebookist, Püksipoe kaustast. Aga võidupüksid tulid sellised.



13. september 2015

Läheneb sünnipäev

Avastasin ükspäev, et see blogi siin ja ühtlasi kogu mu pükste õmblemise tuhin, on saamas juba kaheaastaseks. Kuidas kõik alguse sai, saab lugeda siit. Ja milline oli esimene aasta, võid lugeda sellest postitusest! Selliseid lubadusi ja loetelusid, nagu sealses postituses, ma täna enam kirjutama ei hakka, sest elu näitab, et sageli jäävadki plaanid plaanideks. :) Kuigi sellest nimekirjast saan ma vist enamuse asju "maha tõmmata". Pükste õmblemise juhis on siiani tegemata, aga kooki küpsetasin näiteks täna. Pilti küll pole, aga retsepti võtsin siit ja julgen soovitada küll. Kuigi, kui pole just väga suur magusasõber, siis suhkrut soovitan vähem panna.

Palju õnne mulle! :D Foto napsasin siit.
Jäin tol päeval veel mõtlema, et mis selle blogiga nüüd edasi teha. Kas kirjutada aeg-ajalt või panna kinni ja piirduda ainult Facebooki lehega. Sest nagu näha on, siis ega ma ju väga sageli ei kirjuta ja kommentaare lisatakse veel harvemini. Isegi siis, kui ma esitan mõne konkreetse küsimuse. :( Ju siis pole midagi öelda! :) Vist! Sai ju seda kahe aasta eest mõeldud, et eks kirjutangi iseendale ja oma aja sisustamiseks, aga kuna tänaseks on asjad natuke teistmoodi, siis vahel nagu ootaks mingit tagasisidet. Kasvõi selleks, et olla motiveeritud. Aga ei, see pole kommentaaride nurumise postitus, sest ma usun sellesse, et need peavad tulema vabast tahtest ja südamest. :) Ja eks ma näen ju statistikast ka, et neid ikka on, kes siia aeg-ajalt sisse kiikavad.

Kaks aastat tagasi oma esimeses postituses kirjutasin nii: "Kuid päris aus olles ei oska ma hetkel isegi ennustada, kus see kõik täpselt algab või kus lõpeb." Ja isegi oma kõige ilusamates unenägudes ega unistustes poleks ma osanud ette näha, et kaks aastat hiljem olen ma just siin, kus ma olen. :) No, et ma ikka veel õmblen, ja et ma tahan ikka veel õmmelda. Ja et ma näen asju väikese perspektiiviga ja mul on soov edasi tegutseda. Et olemas on Põlled ja papud OÜ. Suur enamus teist seda ei tea, aga see tõesti on nii, et otsustasin selle sammu juba pikemat aega tagasi ette võtta. Eks kunagi kirjutan sellest ehk lähemalt ka. Oleks vaid kahe lapse kõrvalt aega veidi rohkem, et saaksin pisitasa beebisammudes liikumise asemel aegajalt mõned kiiremad jooksusammud teha. Aga ehk tuleb ka see aeg kunagi! Algus on ju tehtud. ;)

Aga sünnipäeva puhul tuleb ju kingitusi ka jagada, eks?! Ja kuna blogi saab kaheaastaseks, siis otsustasin, et kingitusi saab seekord olema kaks! Hetkel kuulutan välja esimese kingituse loosimise ja teise kuulutan välja kolmapäeval. Loosimises osalemise tingimused on seekord sellised:

- Kingitused jätan saladuseks. :) St, et kangast valida ei saa, vaid jääb üllatuseks kingisaajale.
- Täna alustatud loosi võitja kuulutan välja teisipäeval, 15. septembri õhtul. Seega, palun jäta enda kommentaar hiljemalt teisipäeval, 15. septembril kella 21. Hiljem kirjutatud kommentaarid enam arvesse ei lähe!
- Teise loosimise kuulutan välja kolmapäeval ja loosi võitja kuulutan välja reedel, 18.septembril, mil ongi blogi õige sünnipäev!
- Loosimises osaleda võivad kõik, kes on minu Facebooki lehe ja/või blogi jälgijad muudes kanalites.
- Kommentaari võib jätta nii siia, blogipostituse lõppu või Facebooki vastava postituse alla. Palun ole hea, ära topeltkommentaari jäta, see ei anna lisahäält!
- Kui kirjutad osalemissoovi blogisse, palun jäta ka enda e-mail, kui su kasutajanimi pole aktiivne. Et ikka sinuga ühendust saaksin võtta!
- Palun kirjuta, mis suuruses pükse soovid ja kas tegemist poisi või tüdrukuga.
- Mõlemad püksid luban võitjatele saata hiljemalt septembrikuu viimasel päeval!
- Edu kõigile! Ootan põnevusega, kes üllatuspükste omanikeks seekord saavad! :)

11. september 2015

Mänguasjadest

Mõtlesin eile, et ma pole nii ammu kirjutanud ühestki püksipaarist! Aga ka täna pole see päev! :) Esitan hoopis küsimuse, millega mängivad teie kolmeaastased lapsed?

Lene on nüüd sõimerühmast välja kasvanud ja ühtlasi on see kaasa toonud mõned suure lapse õigused. :) Nende seas võimalus reedeti lisaks kaisukale veel üks mänguasi lasteaeda kaasa võtta! Kuna see on nüüd selle õppeaasta sees esimene reede, mil Lene lasteaeda läks, siis eile õhtul tekkis küsimus, et mida talle kaasa anda. Ta ise arvas küll, et ei võta midagi, aga kuna mina emana kujutasin ette, kuidas kõigil teistel on midagi kaasas ja temal ei ole ning kuidas see siis pärast suurt nuttu põhjustab, arvasin ma, et midagi ikka võiks võtta. Eks siis edaspidi ole näha, kas ta tahab midagi võtta või ei.

Aga... selle mõttetöö käigus avastasime, et ega meil olegi talle väga midagi kaasa anda. Mitte, et meil poleks mänguasju. Loomulikult on! Kindlasti vähem, kui paljudel teistel lastel (me lihtsalt ei poolda mänguasjade kuhilaid ja ruumi pole ka nii palju, et neid ülearu palju olla saaks), aga piisavalt, et ta saaks kodus mängida. No ja lasteaeda ei saa ju päris igat asja kaasa anda. Nt sellised, mis koosnevad pisidetailidest - legod, puzzled, lauamängud jne. Valjuhäälseid- muusikariistad jms.  Kujutage ette, kui kõik 24 last võtavad kaasa trummi. :) Suured asjad - auto, nukukäru, vihmavari, mänguköök. :) Pehmed asjad - üks kaisukas ju on juba. Vist võiks kaasa anda ka nuku, aga Lenel on kombeks nukkudel riided seljast võtta ja mõte riieteta nukust mind ei köitnud. Raamatud - osad on liiga paksud, liiga suured jne ning ega ta neid seal ju ise loeks veel, lisaks oleks mul kahju, kui see raamat räbaldununa koju tagasi jõuaks.

IKEA köök. Mul on mingi kiiks sellega, et postituses võiks ikka pilt ka olla. Panen siis hetkel pildi köögist, mis meil kodus olemas on ja ilmselt ka paljudel teistel.
Ühesõnaga tekkis küsimus, kas me lapsel on liiga vähe mänguasju, liiga vähe eakohaseid mänguasju, liiga palju detailidest koosnevaid mänguasju? Ühtlasi mõtlesime sellele, et mida Lene üldse mängib hetkel. Võib vist öelda, et rollimängud on peamine märksõna. Ta mängib, kuidas ta läheb tööle, kuidas käib poes, teeb süüa jne. Eile-üleeile mängis ta nt kiirabi. Mis tuletas mulle taaskord meelde, et tahaks talle arstikohvrit, aga mitte mingit suvalist plastmassist, vaid ikka ilusat. Ükskord MyToys-is nägin ideaalset puidust ja tekstiilist asjadega, tahtsin seda talle sünnipäevaks tellida, aga siis oli juba otsas, kui tellimiseks läks. :( Talle meeldib telefoniga "rääkida" ja kotike õlal või käe otsas või nukuvankri küljes ringi jalutada. Lisaks meeldib talle panna kõik oma pisividinad ühte käekotti ja siis see õla peal, ringi jalutada. Nt selle sama IKEA köögiga kaasas olevad riputamise konksud on juba pikemat aega kadunud. Olen üsna kindel, et need on tal mingis kotis, aga ma pole viitsinud otsida. Kõik oma juuksekummid ja -klambrid kallas ta eile-üleeile ühte kotti kokku ja siis käis ringi tähtis nägu peas, kott õlal.

Ükskord, kui meil oli teemaks see, et miks tuleb poes asjade eest maksta, ostsin ma talle täiesti möödaminnes Selverist mingi kassasahtli koos paberist rahadega ja plastikust müntidega (nagu on päris poe kassades need sahtlid, kuhu käib raha sisse), sellega võib ta ka lõputult mängida. Lapata neid rahasid seal ja mängida poodi ja toppida niisama neid münte taskutesse ja rahakotti jne. Varsti peab vist küll sellised asjad mõneks ajaks ära peitma, sest vennake kasvab ja tunneb järjest pisemate asjade vastu huvi ning loomulikult on ju vaja kõik ka suhu pista, läbi nämmutada ja hävinult uuesti välja sülitada.

No ja siis meeldib Lenele vennakesega mängida. Aga Paulikest ju lasteaeda kaasa ei anna! :D  Lene pole ka see laps, kel kõikide värviliste asjade peale silmad särama läheks. Oleme paar korda läinud mänguasjapoodi, et ostaks talle midagi uut. See on lõppenud üldjuhul sellega, et kogu see kirju-mirju vaatepilt paneb meil kõigil pea ringi käima ja ta tahab poest ära minna ega ole ühestki asjast huvitatud.

Lõpuks otsustasime koos, et seekord võtab ta kaasa ühe oma käekotikestest, millega saab siis lasteaias "preilit mängida" või "poodi minna" või teistele mängida anda. Peaks olema piisavalt ohutu. Ei sisalda pisidetaile ega pikki nööre, pole liiga titekas (kuna kodus on väikevend, siis on meil ju selliseid asju ka), pole ka liiga suur (nt prügiauto) ega tee valju häält (trummi ja kitarri otsustasime seekord koju jätta).

Mulle tuli just meelde lugu, mida mu mees ükskord rääkis. Kunagi tohtis tema ka lasteaeda ühe asja kaasa võtta ja hoolimata ema esialgsest vastuseisust ta siiski selle loa lõpuks sai, kaasa võtta mängumõõk. Ja otseloomulikult suskas ta lasteada jõudes kogemata kohe esimest last, kes talle ette jäi.

Millega teie kolmeaastased (ja veidi vanemad) mängivad ja mida annate sellistel "võib kaasa võtta ühe mänguasja" päevadel lastele lasteaeda kaasa?

30. august 2015

Internetiostud

Seekord üks teistmoodi postitus, milliseid ma tavaliselt ei tee. Shoppamisest! Aga mõtlesin, et jagan kogemust. Olen siin mõned korrad varem maininud, et ma pole eriline internetist tellija, aga vahel ikka juhtub. Pigem lähen poodi, katsun oma käega ja kui meeldib/sobib ning rahakott peale hakkab, ostan! Ainult... ma satun poodidesse suhteliselt harva. Enamasti siis, kui juba päriselt-päriselt midagi vaja on. Kõige sagedamini käime me vist lastele sokke ostmas. :) No need lihtsalt tõmbavad pesus nii meeletult kokku, et isegi, kui ostad kaks numbrit suuremad, siis ikka juhtub nii, et need mõne aja pärast jälle väiksed on ja mitte seetõttu, et jalg kasvanud oleks.

Ühel hetkel, kui ma olin suure osa oma riietest, mis enam selga ei läinud, kotti ajanud ja Humanasse viinud ning teise poole oma riietest nii ära kandnud, et kodus ka enam selga ei tahtnud panna, seisin ma silmitsi tõsiasjaga, et kuna mul nüüd päriselt pole enam midagi selga panna (ei, see polnud naiselik "probleem", vaid tõesti polnud enam midagi viisakat kapis, millega julgeks uksest välja minna), siis pean ma a) minema kaubanduskeskustesse jalutama b) vaatama ringi internetipoodides. Lisaks oli ka lastele vaja uusi riideid, sest Lene hakkas peale suvepausi jälle lasteaeda minema ja Paul on ka jõudsalt kasvanud ning pole enam miski beebi.

Olgu ära öeldud, et endale sain ma garderoobitäiendust siiski kohalikust kaubandusvõrgustikust. Kuigi sellega sai päris palju nalja või õigemini "nalja", sest mul ikka vahepeal hakkas juba masendus tekkima. Olgem ausad, mul on peale kahte last ca 8-10 ülekilo, mis ei taha kusagile kaduda (mitte, et ma nende kadumiseks väga palju ette oleksin võtnud), aga et ma nüüd nii suuuuuuuur oleksin, ei saa ka just öelda. Igatahes, kui ma üritasin endale ühest tuntud teksapükse müüvast poest uusi teksasid soetada, oli tükk tegu, et mulle sobivat püksipaari leida. Nii mitmegi teksabrändi puhul öeldi, et meil nii suuri numbreid pole. :D Whaaatttttt?  Päriselt või??? Ma pole ju niiiiii suur? Mida siis päriselt suured inimesed tegema peavad?  Lõpuks ma endale siiski uued teksad sain ja maksin nende eest tunduvalt vähem, kui algselt olin valmis välja käima, mis oli asja positiivne külg. Teine nali oli see, et mõtlesin, et prooviks ühte korrigeerivat alussärki, mis aitaks selle kõhu veidi kokku tõmmata. Trenni asemel või nii?! :D Kui kõrvale jätta fakt, et särgi selgasaamisega oli tükk tegu, siis kokku see paraku küll midagi ei tõmmanud, ma suudan ise sama palju vajadusel oma kõhtu sisse tõmmata. :)  Ja kolmaski nali ei jäänud olemata. Nimelt on mu jalg numbri võrra kasvanud peale kahte last ja nüüd on mul jalatsite leidmine veelgi raskem, kui enne! :( Ma olin seda enne kuulnud küll, et nii võib juhtuda, aga et päriselt nii läheb, seda ma uskuda ei tahtnud, sest mul tõesti on raske leida normaalseid jalanõusid. Mõni ajab selle jalakasvu ka vanuse kaela. Nt mu ema ütles, et tal kunagi oli 38, aga nüüd juba 40-41 jalanõusid kannab. No ma ei tea! Kui nii edasi läheb, siis kas tähendab see, et ma pensionipõlves endale 44 suurust ostma (meesteosakonnast siis???) hakkan?! No ei ole naljakas, eks?! Oli mul ju jalg kogu aeg 41 ja nüüd siis 42 pean vaatama. Poest jäidki jalatsid ostmata seekord. Plätud õnneks veel lähevad jalga, aga eks varsti tuleb tiirule minna, sest muidu võib sügise/talve saabudes juhtuda nagu Tuhkatriinu võõrasõdedega.

Aga uued jalanõud ma siiski endale sain! Tellisime endale ka popid Javerid. Kohe kolm paari - endale, mehele, Lenele. Ja kuigi neil on kodulehel sisetallamõõdud kirjas, läks meil siiski veidi metsa see ost. Igatahes, minu omad olid mulle parajad ja sobisid hästi. Lenele oleksin pidanud ideaalis number väiksemad tellima ja mehele hoopis number suuremad. Niipalju siis sisetallamõõtudest. Lenega pole probleemi, eks tema jalg kasvab ja saab neid ikka kanda. Tegelikult saab praegu ka, aga sokk kindlasti jalga panna tuleb, siis ei loksu nii palju. Ja need on tal jalas ikka päris numpsikud. Ja mehe omad sain ka mina endale (jalakasvu positiivne pool?). :) Oleks ju võinud ka tagasi saata või ümber vahetada, aga just see osa internetishopingust ei istu mulle absoluutselt. Ma ei viitsi selle tagasisaatmisega lihtsalt tegeleda. Kui nüüd keegi soovib sealt jalanõusid tellima hakata, siis arvestage, et värvid võivad päriselt tunduvalt erksamad olla, kui piltidelt näha on. Mulle meeldivad erksavärvilised jalanõud, nii et mind see ei häiri ja mugavad on need ka ning laisk inimene, nagu ma olen, siis see on ka super, et neid võib pesumasinas pesta.  Ahjaa, nad Facebookis ka on ning paljudel laatadel müümas käinud on. Nii, et kui satute veel mõnele laadale selle aasta sees, siis hoidke silmad lahti. Saate kohe jalga proovida ja polegi muret suuruse ja värviga. Ning tore on ka see, et postikulu saadetise hinnale ei lisandu, kui lasta saata pakiautomaati. Postkontorisse saates tuleb siiski lisatasuga arvestada.

Üks suvakas pilt, mille siis tegin, kui jalanõud kätte saime. Olgu öeldud, et kuigi meie Lenega ühtekad Javerid saime, siis mehele ma siiski beežid jalanõud tellisin! :)
Aga nüüd selle osa juurde, miks ma üldse selle postitusega alustasin. :) Ehk siis lastele internetist riiete tellimisest. Minu laste kapis on üsna erineva hinnaklassiga riideid. Ma ostan neid nii uutena kui ka kasutatud kujul. Ostan 95% vajadusepõhiselt ja 5% on siis emotsiooniostud. Nii, et minu lastel väga palju riideid pole. 99% asjadest saavad selga ja naljalt midagi päris kandmata kujul üle ei jää. Poest ostes jäävad peamiselt ette H&M, Lindex, Next, Marks&Spencer ja Debenhams. Mingi osa riietest olen saanud sugulaste ja tuttavate käest. Lisaks mu enda õmmeldud püksid. Kaltsukates käin ka aeg-ajalt ja kui midagi head silma jääb, ostan ära, isegi kui on suuremat sorti kasvuvaruga. Peale selle olen ma enda jaoks välja selekteerinud 2-3 müüjat järelturult, kelle lapsed on ca aasta vanemad kui Lene ja nii ma nende käest järjest ostan, kui nad midagi müüki panevad. Kuidagi on välja kujunenud nii, et ma järelturult pigem kallimate firmade asju ostan. Kui inimesed palju reisivad, siis nad ka suhteliselt palju riideid ostavad ja nii jääb neid ka palju üle, sageli uutena. Ehk siis minu jaoks win-olukord, kui saan nt uue Hilfigeri t-särgi H&M hinnaga (kuigi nö firmamärk iseenesest mu jaoks oluline pole) või ka selliste firmade asju, mida Eestis poodides ei müüdagi. Omanäolisus meeldib mulle.

Ühe järelturu müüja käest olin ostnud mõned GAP-i asjad. Ühel päeval, kui olime siinsetes poodides käinud, aga kõike vajalikku polnud leidnud, mõtlesin, et vaatan ringi e-poodides ja ühtlasi otsisin ka GAP-i lehe netist üles ja vaatasin, kas nad Eestisse ka saadavad, et ise tellida (kahjuks kõik e-poed ju seda ei tee). Ja meeldivaks üllatuseks avastasin, et nii see on ja lisaks oli neil just käimas -30% ale kogu kaubale ja samuti selgus, et kui osta rohkem kui 50 euro eest, on saatmine tasuta (lisaks ka vajadusel tagastamine nende kulul). Väga mugav ju niimoodi osta. Kui väiksema summa eest tellida, on postikulu 4 eurot (saadavad tavapostiga Eesti Posti) või kui soovid asjad kiirelt kätte saada, siis 9 eurot (ilmselt Siis DHL kulleriga, kuna kaup pannakse teele Saksamaalt). Ette rutates võin öelda, et kui liitud alguses nende uudiskirjaga, saad esimeselt ostult -20%, aga seda liitumist tasub teha siis, kui oled kindel ostja, sest see sooduskood kehtib vist paar nädalat.

Mida ja mis hinnaga ma siis ise kokku ostsin?! Mu peamine huvi olid pika varrukaga t-särgid mõlemale lapsele. Lene sai sellised särgid:

Fotod pätsasin GAP lehelt! nr 1, nr 2, nr 3, nr 4
Lene lemmikuks osutus nr 2. Ta käis ja rääkis muudkui, kuidas linnukene ikka laulab ja tegi aga linnukese häält. Sellest tuli suuremat sorti draama, kui ma ei lubanud seda tal laupäeva hommikul kodus selga panna. Kompromissina saime kokkuleppele, et ta võib selle pärast selga panna, kui poodi lähme.

Paul sai samuti kolm pika varrukaga t-särki. Temal veel maitseelistusi pole! Mida kiiremini riided selga saab, seda väiksem/vaiksem on kisakoor. :)

Fotod GAP  lehelt. Nr 1, nr 2, nr 3

Lisaks ostsin veel kolm paari pükse. Kaks esimest paari Lenele, viimased Paulile. Jah, ma ostan poest ka pükse! Sel lihtsalt põhjusel, et ka mina tahan vaheldust oma toodangule! :)

Fotod GAP lehelt. Nr 1, nr 2, nr 3
Kõik need asjad sain ma kätte umbes 7 eurot /tk. Minu meelest väga hea hind. Võttes arvesse, et ega Lindexist ja H&Mist soodsamalt saa. Lisaks ostsin ma veel Lenele ühe kasvuvaruga kleidi ja endale ühe t-särgilaadse topi, mis mõlemad olid juba niikuinii alega ja lisaks läks veel alla 30%, nii et ma maksin nende mõlema eest vähem, kui 5 eurot.

Muidugi on seal ka kallimaid asju, ma lihtsalt valisin seekord välja kõige soodsamad asjad, sest tahtsin veenduda suurustes ja kvaliteedis (kuigi järelturult ostetud asjade järgi oli mul juba mingi aimdus olemas). Kõik asjad (välja arvatud kitsekestega retuusid, mis on 96/4% puuvill/elastaan) on 100% puuvillased, eks see selgub mõne pesu järel, kuidas need päriselt vastu peavad, kangad olid koe poolest ja pehmuse poolest täitsa mõnusad

Kui keegi nüüd soovib ka tellida, siis suuruste osas tasub veidi järgi mõelda küll. Paul on hetkel 7-kuune, on 72 cm pikk, sale poiss ja kannab 74 suuruses riideid. GAP riided on aga vahemikus 6-12 kuud ja 12-18 kuud. Pelgasin, et need 12-18 kuud asjad jäävad talle liiga suureks ja otsustasin siiski 6-12 kuud asjade kasuks. Need ongi talle parajad, väikese kasvuvaruga. Üsna kindlasti need kuni aastaseks saamiseni tal vastu ei pea, aga mõned kuud vast siiski. Lene sai just kolmeseks, on 98 cm pikk, sale tüdruk ja talle ma tellisin 3-aastastele mõeldud riided, pelgasin 4a omad liiga suureks (kleit oligi suur). 3a mõeldud T-särgid on väikese kasvuvaruga ja kui need just pesus kokku ei tõmba, siis peaks ta neid mõnda aega kindlasti kanda saama. Püksid oleksin aga mõlemale pidanud siiski võtma number suuremad. Hetkel olid need mõlemale nii täpselt parajad, et Lenele ostetud kitsekestega retuusid otsustasin  maha müüa. Mõtlesin, et tellin kunagi hiljem uuesti. Sest oleks natuke kahju, kui ta neid ainult korra-paar kanda saaks. Teised püksid on veidi laiemad ja langevama lõikega, nii et neid ta ehk siiski veidi kauem kanda saab. Suuruste osas oleks minu kokkuvõte selline, et vaadake kindlasti GAP mõõdutabelit. Kui kahtled, telli pigem suurem number, siis vähemalt kasvab laps sisse. :)

Olgu veel öeldud, et neil on seal tegelikult pidevalt soodustused. Enamus neist asjadest, mis mina mõned nädalad taasi -30% tellisin, on tänaseks niisama ka juba alla hinnatud. Olen tähele pannud, et kui neil täna üks soodustus lõppeb, siis homme uus algab. Mul tuleb praktiliselt iga päev mõni ale-uudis postkasti. Nt hetkel on osadele suuremate laste riietele kuni -50%. Ja mõni aeg tagasi oli naisteriietele. Ja nii kogu aeg. Ehk kui ühe ale maha magad, tuleb lihtsalt järgmist oodata ja täishinnaga väga ostma ei peagi, kui just väga suur soov midagi ilmtingimata saada pole.

Igatahes julgen GAP-ist tellimist soovitada küll, kui muud kohad ennast ammendanud on. Mina tellin sealt kindlasti veel, kui lastele jälle uusi riideid tarvis on.

Kuidas teil internetist ostetud asjadega läinud on? Kas suurused peavad paika? On mõni lemmik e-pood välja kujunenud? Soovitad ehk mulle ja teistelegi oma lemmik e-poodi?

28. august 2015

Reklaamist ja õmblemise köögipoolest

Alati, kui ma vaevlen inspiratsiooni- ja motivatsioonikriisi käes, leidub keegi, kes mind jälle natukene üles upitab. Tänane Päeva Päästja tiitel kuulub Kuue Sidruni Liivile, kes kirjutas minu pükstest postituse. Seda, et mina tema kirjutisi hea meelega loen, saite te teada rohkem, kui kuu aega tagasi. :) Nii, et mida külvad, seda lõikad?! :) Aitäh talle!

Nojah, igatahes peale seda, kui ilmad läksid vahepeal ilusaks suviseks ja sama kiiresti uuesti vihmaseks ja kõledaks, ei ole ma endas enam seda motivatsiooni üles leidnud, et uusi pükse õmmelda. Tõe huvides olgu siiski öeldud, et olen küll vaikselt kogu aeg midagi nokitsenud, aga seda tõelist kirge, mis paneks "Vändra jälle saelaudu tootma" :), pole ma endas avastanud. Tassin aga kangahunniku lauale, vaatan ja sobitan neid omavahel ja siis tassin selle hunniku sama targalt kappi tagasi ning lähen ära magama, sest inspiratsiooni netu. :(  Eks oma osa ongi sellel, et uneaega on hetkel vähe ja päevasel ajal nõuavad kaks last ikka oma aja. Nii, et seda õmblemist sinna laste, söögitegemise, nõudepesemise, koristamise (kes selle välja mõtles ja kuidas see käib?), mehe ja kõige muu vahele sobitada niiväga hästi mul hetkel ei õnnestu. Üldiselt ongi hetkel see minu õmblemise aeg õhtuti 22-00 vahel. Bad timing, ma ütlen!

Aga Liivi tänane postitus tõi mu pähe tagasi mõtted, mida nii mõnedki korrad mõlgutanud olen, aga kirja pole jõudnud panna. Ja kuna ma tundsin, et mu kommentaar Liivi blogis tuleks umbes sama pikk, kui tema postitus, siis teengi parem ise ühe postituse. Seda enam, et pole juba kuu aega siia midagi kirjutanud ka. Ehk siis mõned mõtted selle kohta, kas keegi blogijatest on minu käest midagi tasuta saanud, on nad seda minult otse küsinud, olen ma seda neile pakkunud. Reklaamist üldse ja sellest, mis see endaga minu jaoks kaasa toob. :)

Ma usun, et enamus käsitööga tegelevaid inimesi, kes seda ka veidi väga müüa tahavad, on kokku puutunud sellega, et kas ja kuidas ning mismoodi endale ja oma tegemistele reklaami teha, et teised teaksid neid asju üldse tahta. Peale seda, kui ma nägin, et olen õmmelnud pükse rohkem, kui mu oma laps (siis oli mul ainult Lene) iial läbi kanda jaksab, mõtlesin ka mina, et peaksin oma "toodangut" kuidagi kellelegi pakkuma. Aga kus ja kellele?! Ma ausalt ei julgenud toona uskuda ega loota, et mu tegevus aina kasvab ja kasvab, pigem ikka ootasin, et millal mul ükskord õmblemisest villand saab. :D Valisin siis hinge värisedes välja esimeseks sihtrühmaks Lene beebigrupi ja mõne aja pärast leidusidki esimesed ostjad. See andis julgust juurde, et veel rohkem õmmelda, mis omakorda tähendas, et pükse jäi veel rohkem üle. Dead circle! Järgmiseks panin mõned püksipaarid üles Buduaari turule (ausaltöeldes ei tea ma, kui paljud mind sealtkaudu üldse leidsid. Üks kindlasti. :D Ehk mõni veel.) ja Muksulasse, mille kaudu aja jooksul leidis mind juba suurem hulk inimesi ja ostjaid. Siis levis jutt juba suust suhu ja hakati sõbrannadelt uurima, et kuule, kuskohast sa lapsele sellised püksid said?! Mõne aja pärast (ma pole uurinud, kust ja kuidas täpsemalt) leidsid ise tee minuni mõned tuntumad ja vähemtuntumad blogijad. Kes täpsemalt ja mis neil minu kohta öelda oli, saate lugeda siit.

Otseloomulikult olen ma neile kõigile, kes hea sõnaga minu tegemisi toetanud on, ääretult tänulik. Ütlen ausalt, ei ole keegi neist minu käest pükse nö tasuta või käsi-peseb-kätt-stiilis küsinud ega mina neile neid sel moel pakkunud. Kõik nad on mu käest need püksid ostnud ja ise, vabatahtlikult neist kirjutanud. Võib-olla ma siis ei teegi väga valet asja?! :D Miks ma sellest praegu kirjutan, tekib ehk mõnel küsimus?! Mul on sellele vastus täitsa olemas. Kui kunagi peaks juhtuma, et ma hakkan reklaami ostma, olgu see siis raha või pükste eest, blogijate käest või mujalt allikatest, on fakt see, et ma pean olema valmis ka tagajärgedega tegelema. On ju reklaami eesmärk oma teenust/toodet võimalikult palju müüa. Mis minu jaoks tähendab seda, et ma pean olema suuteline kas täitma võimalikult kiiresti kõiki tellimusi või siis omama suurt varu valmis pükse, et kõigile soovijatele neid koheselt pakkuda. Paraku täna mul sellist valmidust pole. Ja seda valmidust ei teki seni, kuni ma tegutsen üksinda. Sest aega lihtsalt napib. Aega napib ka selleks, et nö tööjõu küsimusega tegeleda. :D Ja julgust ning enesekindlust napib veidi ka. :) Nii, et hetkel ei ole ma valmis reklaami ostma ei blogijatelt ega kelleltki teiselt.

Kui tulla tagasi blogijate juurde, siis otseloomulikult kasvas tänu nende postitustele ka minu lehe "laikijate" (appi, kas sellele sõnale on olemas mõni mõistlik eestikeelne vaste?) arv ja muidugi tõi see endaga kaasa ka mõned(kümned) püksisoovid. Töötas reklaam, mida ma polnud tellinud. Aga ausalt, minu meelest see ongi kõige parem reklaam, kui asi, mida ma teen, räägib enda eest. Kuid nii mõnelgi korral pidin ma pidurit tõmbama, sest ma polnud valmis kõiki soove täitma (peamiselt aja-ja materjalipuudusel). Lisaks ootasin ma siis Pauli, mis ka mängis suurt ja olulist rolli asja juures (päriselt, kui palju te jaksasite lapseootuse ajal veel millegi muuga tegeleda? Mind valdas pidev väsimus, eriti I trimestril.). Kuigi mul on suuri raskusi EI-ütlemisega (olen seda küll aja jooksul õppinud), siis sain ma seda tol hetkel siiski suurema sisemise heitluseta teha, sest ma polnud päris ise seda olukorda tekitanud. Aga olgu veelkord öeldud, et olen ääretult tänulik teile kõigile, nii kirjutajatele kui ka ostjatele.

Üks on siiski minu jaoks kindel, et kui ma peaksin kunagi mõne blogija poole pöörduma sooviga mulle reklaami teha, lasen ma selle kindlasti ka nii kirja panna. Sest mind isiklikult väga häirib, kui ma loen mõnda blogipostitust, mis lõhnab väga kinnimakstud teksti järgi, aga seda pole kusagil kirjas, et nii on. Ma pole kade, aga mind häirib see, kui lugejaid üritatakse kuidagi lammasteks pidada. Ja ma loen tegelikult väga väheseid blogisid. Samas ma ikka aeg-ajalt sirvin ka mitmeid välismaiseid blogisid ja neis on see suht reeglina ikka kirjas, et "toode/teenus on saadud tasuta, aga tekst on minu enda oma."

Mis puudutab veel minu nö õmblemise köögipoolt, siis mõned faktid veel. On asju, mis tekitanud aja jooksul küsimusi. :) Järgnev on läbi kerge huumoriprisma, sest ma ju tegelikult saan aru, kuskohast need küsimused tulevad. Eriti uutel huvilistel. :)

-ei, mul ei ole isiklikku kangaladu, kus kümmet erivariatsiooniga roosat või sinist alati võtta on. Ma käin kangapoes pisteliselt ja ostan seda, mis parasjagu silma jääb. Sellest ka piiratud valik, mis sageli kiirelt otsa saab! Kui mul sobivat kangast pakkuda pole, siis kahjuks nii on. Kuna elamine pole kummist, siis ma ei saa endale väga palju varusid koju ka soetada, sest mul pole neid lihtsalt kusagil hoida. Lisaks muutub see minu jaoks umbes peale viiendat paari tüütuks, õmmelda ühest ja samast kangast.

- kui õmblen taaskasutusmeetodil, siis paraku jah, ühest t-särgist saab üldjuhul 1-2 paari pükse ning ei, mul ei ole enamasti samasugust t-särki kusagilt võtta.

- ei, mul ei ole kümmet abilist, kes minu eest töö ära teeks. Olengi ainult üks mina, kes tegeleb kõigega. Ja täpselt niipalju, kui ma parasjagu jaksan. Olen küll põhimõtteliselt augu pähe rääkinud ühele oma õdedest, et ta mind veidi aitaks ja põhimõtteliselt on ta ka oma nõusoleku andnud. Aga ma pole selleni jõudnud, et talle neid väljalõigatud pükse kokkuõmblemiseks saata. Kunagi varsi, ühel ilusal päeval ma ehk siiski jõuan selleni! :)

- Vahel ma tõesti täidan tellimusi täiesti äraspidises järjekorras. St, et tellimused ei saa alati täidetud kronoloogilises saabumiste järjekorras, sest mul lihtsalt pole sobivat materjali. Vahel juhtub ka seda, et sel põhjusel jääbki soov täitmata! Mul on kahju, aga nii see on! Vahel ei lähe ka tellija ja minu nägemus asjadest lihtsalt kokku ja siis on lihtsam jätta asi kas üldse sinnapaika või siis lasta mõttel ja võimalustel ajaga võidu joosta ning oodata õiget hetke. Uskuge, stressiolukorras ei suuda ma üldse õmmelda, sest siis lähevad püksid nässu ja kogu fun on ka minu jaoks kadunud.

Mis puudutab aega, siis ma ise usun, et aja jooksul olen ma ikka natuke arenenud ka. Ma pole küll endiselt raatsinud teha investeeringut overlok-masinasse, aga ühel hetkel ma selle kindlasti ära teen. Pean veel välja selgitama, milline see olema peaks, sest ma pole elus ühtegi tegelikult oma näpuga puutunud. Veel üks asi, mille pean endale selgeks tegema ja milles paremaks muutuma. Lisaks murran ma hetkel pead ka sellega, kuidas muuta oma toodang veel omanäolisemaks ja müüvamaks. Sest olgem ausad, konkurents ei maga ka. :) Olen pikka aega edasi lükanud logo tellimist ja pakendi välja töötamist jms. Tahaks ju, et lisaks pükstele valdaks ka rõõm pisiasjadest. Aga nendest kõigest edaspidi, kui ma selleni jõudnud olen. Olen esimesed beebisammud selles suunas astunud, aga teadagi, tark ei torma! :D Kuigi peale kahte aastat võiks ehk mõned jooksusammud teha ka. Kui need tingimused täidetud saavad, siis ehk mõtlen reklaami osas ümber. ;) Ja siis saab minust ehk self-made millionaire, kes alustas ühest püksipaarist ja lõpetab terve vabrikuga. :D Big dreams!:) Mis seal salata, nägin hiljuti unes suurt hunnikut s....., mis teatavasti pidi raha tähendama. Aga kas see minust just miljonäri teeb....?:) Eriti, kui paar päeva peale seda unenägu lotoga 2,40 võitsin. :P

Sellised mõtted tänasesse õhtusse! Siia lõppu lisan pildi viimase auhinnamängu tulemustest. Püksid valmisid nii nagu lubatud ja said uue omaniku poole ka teele pandud. Kuna need olid selle meetodi järgi kolmas paar, mis ma õmblesin, siis tulid  need veidi suured, aga Kristel leidis, et pole hullu, kuna laps ju kasvab. Lene nägi nendes välja kui Väike Mukk! :)