30. jaanuar 2015

Kaks nädalat kahe lapsega

Olen nüüd juba kaks nädalat olnud kahe lapse ema. Pean tunnistama, et selle ajaga on ühest küljest muutunud kõik ja samas mitte midagi! Igatahes hakkame vaikselt uue olukorraga harjuma. Fakt on see, et meid on nüüd rohkem. Meil on kodus tuttuus tita, täitsa uus inimene koos oma soovide ja vajadustega, mida ta paraku oskab väljendada väga limiteeritud viisil. :) Ehk siis läbi vaikse vigina või veidi valjuhäälsema nutu abil. Ole vaid hea emme/issi ja tee vahet, mida üks või teine tähendab. Õnneks on üks kogemus juba seljataga, nii et edeneme seekord tõlgendamisega veidi kiiremini. :)

Kas teise lapse saamisega tuleb armastust juurde või peab olemasolevat kahe vahel jagama? Kas on võimalik kahte last sama palju armastada? Seda on ilmselt nii mõnigi endalt enne teise lapse saamist küsinud. Mõtlesin minagi, et kas ja kuidas on võimalik kahte last sama palju armastada, aga sel hetkel, kui nad esimest korda mõlemad korraga mul süles olid, ei tekkinud minus korda ka seda tunnet, et üks oleks kuidagi olulisem, kui teine. Ma ei tea, kas armastuse kogus kasvas või jagunes olemasolev, aga nad on minu lapsed ja ma armastan neid mõlemaid.

On asju, mis on seekord palju raskemad, kui eelmine kord. Ennekõike seetõttu, et peame nüüd ennast kahe lapse vahel jagama nii, et mõlemad saaksid piisavalt tähelepanu. Eriti just suurem laps, et ta ei tunneks ennast kuidagi kõrvalejäetuna või ülearusena. On vist üsna paratamatu, et pisike vajab tähelepanu üsna kohe sel hetkel, kui ta sellest märku annab, sest enamasti tähendab see, et tal on kas kõht tühi või vajab mähe vahetamist ja kumbagi ei kannata eriti edasi lükata. Oi kui paha tunne see on, kui tuleb suuremale lapsele öelda "Oota!" Mul on valus iga kord, kui pean tema soovid ja vajadused tahaplaanile jätma. Just selliste lihtsate asjade puhul, nagu nt soov sülle saada, aga parasjagu on just vaja beebit toita vms. Hea, kui on issi kodus, kes saab siis suurema lapsega tegeleda.

Üldiselt on Lene suure õe rolliga väga hästi kohanenud. Ta oli nii-nii õnnelik, kui venna koju tõime. Tema reaktsioon tõi mulle lausa õnnepisarad silma. Ja ta hakkas kohe rääkima, et "meie beebi" ja "minu venna".  Kui käisime vennale nime panemas, jäi Lene vanaema ja tädiga koju. Tagasi tulles tahtsin beebiga veidi õues olla. Lene nägi aknast, kuidas me beebi hälliga käest panime ja ise temast eemaldusime, Vaeseke arvas, et me jätamegi venna üksi sinna õue ja hakkas nutma, et me ikka venna ka kaasa võtaks. Eks ta kindlasti tunneb ka teatud armukadedust, aga õnneks oleme suutnud suuremat tuska ses osas vältida ja enamasti üritame me neid olukordi ka juba eos ennetada, jagades talle ekstra tähelepanu või suunates ta mõne teda huvitava tegevuse juurde. Aga alati see ei õnnestu, eriti kui tal on paha tuju ja siis on pisarad kerged tulema. Olen sellistel hetkedel ka ise pisaraid poetanud, sest kahju on lapsest ja endast ka.

Kaks kõige tavalisemat mure, mis lapsevanemaid vaevab, on vist see, et laps ikka magaks ja sööks korralikult. Õnneks ei ole meil seekord kummagagi muret. Vähemalt veel mitte. Aga ausalt, ma ei mäletanud, et nii pisikesed niipalju magavad. :) Teoorias ma seda ju tean, et nad magavadki alguses ca 18h ööpäevas (kui mitte rohkem), aga et see praktikas ka nii on, seda ma enam tõesti ei mäletanud. Kuigi, kui ma sellele mõtlema hakkan, siis Lene võib-olla ei maganud ka niipalju, kui venna või õigemini tal oli veidi teistsugune graafik lihtsalt ja siis ei tundunud, et ta oleks niiiiii palju maganud. Samas on esimese kahe nädala põhjal ka raske midagi põhjapanevat öelda, sest see kõik võib ju päevapealt muutuda. Hetkel on väikevennal režiim alles välja kujunemas ja tähendab see seda, et õhtul (või öösel) saan mina magama umbes pool 2 ja sealt edasi on selline kolmetunnine graafik ehk ca kaks-kolm tundi magamist, söögipaus ja jälle kaks-kolm tundi magamist (päevad pole vennad) ja nii umbes kella 10-ni hommikul välja. Siis me ärkame ja sööme ning kell 12-13 paiku suundume koos suure õega õue. Päevaund magab Paul erinevalt ja kestab see u 3-6h (viimasel juhul tahab ta küll vahepeal süüa, aga magab siis kohe edasi). Siis on pikem ärkveloleku ja nosimise aeg ning olenevalt sellest, kuidas ta ärkab, magab ta õhtupoolikul ühe lühema või pikema une veel ja siis ongi hilisõhtune pikem ärkeloleku aeg, mil emme juba tegelikult magada tahaks. Aga teades, kuidas paljudel vanematel on suur unevõlg, siis ei saa me tegelikult absoluutselt kurta, sest mõlemad lapsed magavad hästi.

Söömisega/söötmisega on lood õnneks positiivsed. Olin valmis kõigeks. Või noh, kas just päris kõigeks, aga samadeks raskusteks küll, millega esimese lapse puhul. Kui me seekord saime haiglast välja vähem, kui 24h jooksul peale Pauli sündi, siis Lenega veetsime haiglas peaaegu 5 päeva, sest tema ei tundnud söömise vastu absoluutselt huvi ja kaal muudkui langes ja mina ainult nutsin. Mul pole ei enne ega pärast vist sellist stressi olnud. Ma mäletan siiamaani enda reaktsiooni sellele, kui Lene haiglas hommikuse kaalumise järel lõpuks 10gr juurde võttis. Kujutage ette, 10gr!!!, mis tegid mind nii õnnelikuks. Õnneks jäi seekord kogu stress olemata, sest poja söömiskäitumine oli esimesest hetkest peale hoopis teistsugune.

Kuna Lene on hetkel kodune ja lasteaias ei käi (oli just enne venna sündi haige ja nüüd teeme lihtsalt pausi, et saaksime uue olukorraga kõik harjuda), siis kuulub meie päevakavasse iga päev mänguväljakul käimine. Ütleme nii, et üksi kahe lapsega on see paras ettevõtmine, aga teostatav. Õnneks asub mänguväljak meil suhteliselt lähedal, ca 400m kodust. Oleks see vahemaa pikem, siis ilmselt kaotaksin sel teel nii mõnegi närviraku. Paraku keeldub Lene seisulauale astumast ja kui ma üritan teda sinna panna, muutub ta süldiks. :) Oleks vaja kedagi, kes talle ette näitaks, kui tore seal peal sõita on. :) Kui issi on kodus, saab Lene kelgu peale, aga muul ajal on ta pidanud siis leppima käe kõrval käimisega. Õnneks on ta selle mõttega leppinud, et emme ei jaksa teda süles tassida. Kuigi teoorias on ka see teostatav, et ühe käega lükkan vankrit, teisega tõmban kelku. See sai ükspäev järgi proovitud, kui issi ka kodus oli.


Õnneks on suhteliselt lihtsad olnud meie esimesed kaks nädalat, mis küll iseenesest on möödunud linnutiivul. Pükse olen selle aja sees valmis õmmelnud täpselt ühe paari. :) Kui ma enne suutsin ühe päevaga neli paari pükse valmis õmmelda, siis selle ühe paari õmblemiseks kulus mul neli päeva. :) Nii et, kui ma sellises tempos jätkan, siis kevadeks on ehk midagi oodata. :)


22. jaanuar 2015

Üks sinine nööp

Üks nendest sinistest magnetnööpidest seal pildil on meie oma! :) Kui täpsem olla, siis peaks olema päeva neljas poiss, aga ma võin ka eksida. Kuid see on ju ebaoluline ka. Kuidagi sümboolselt sündis Pelgus 15.01.15 kokku 15 last. Minu meelest otsustasid nad kena kuupäeva kasuks! :) 


Tegelikult oli see üks üsna tavaline hommik. Ärkasime Lenega umbes 8.30 ja mulle tundus, et sel päeval küll midagi ei juhtu. Vastupidiselt kõikidele eelnevatele päevadele jõuludest alates, kui mulle kogu aeg tundus, et täna on vist minek. :) Tegin mõttes päevaplaane ja vaidlesime Lenega, kas ta peaks riideid vahetama või ei. Tema meelest on väga tore tudukates päeva mööda saata. No mulle endale ka meeldib vahel poole päevani hommikumantlis ringi käia, aga see hommik tahtsin ta ruttu riidesse saada, et asuda oma tegemiste kallale, mille mõttes olin juba planeerinud teoks teha. Aga plaanid on ju ikka selleks, et neid muuta, sest just siis see kõik algas. :) Nagu öeldakse, ükskõik kui väga sa seda hetke lõpuks ei oota, ikka juhtub see ootamatult ja nii ka seekord. :) 

Mu mõlemad lapsed on enda soovist lõpuks siia ilma saabuda märku andnud hommikul kell 9 ning mõlemad on otsustanud kiire lõppspurdi kasuks (haiglasse saabudes ei ole mulle selleks kohe üldse mitte lootusepoegagi antud, aga mõlemal korral läks teisiti). Kui Lenega kestis kogu protsess kokku ca 14h, siis pojast saab vist küll viks ja viisakas kontoritöötaja, kes pikemaid, kui 8-tunniseid tööpäevi ei soosi, sest kõik kokku kestis justnimelt üheksast viieni. :) Igatahes oli ta nii tubli, et andis kõigile aega enda tulekuks ettevalmistuda ja täiesti planeerimatult (no mida sa planeerid, kui ei tea, millal ta sündida tahab) langesid lõpuks kõik asjaolud väga soodsalt kokku. Meil nimelt pole igapäevaselt ja koheselt mitte ühtegi lapsehoidjat võtta, sest hoolimata minu ülisuurest suguvõsast elab Tallinnas peale minu täpselt üksainus õetütar, kel just 15-16. jaanuar osutusid kooli- ja töövabadeks päevadeks. :) Tõeline vedamine! Ka issi sai kõik oma tööasjad veel kenasti korda aetud enne, kui koju tuli.

Igatahes kutsusin Lenele hoidja kell 14 ja mees saabus koju kell 15. Pange tähele, ma otsustasin haiglasse minna ainult seetõttu, et kartsin ummikuid. Valude pärast oleksin võinud veel kodus olla, sest nende vahed olid veel piisavalt pikad. Igatahes pakkisin kotti veel viimased asjad, ütlesin Lenele, et lähme nüüd issiga arstitädide juurde. Tee peal panime veel ühe püksipaki!!! posti ja sõitsime haigla poole. Sinna jõudsime mõni minut enne 16. Ma ei tea miks, aga mind haaras mõni aeg tagasi hirm sünnitamise ees (esimese lapsega mul seda eriti polnud, sest mõtlesin tookord enda jaoks välja, et ma ei saa karta midagi, mille osas mul kogemus puudub, ainult teiste juttude põhjal) ja sedasama hirmu tundsin ma ka veel haigla ukse taga. Aga see hirm kadus niipea, kui uksest sisse astusin. Nagu öeldud, siis esialgu mulle väga palju lootust ei antud (tavaliselt soovitatakse sellises olukorras veel koju tagasi minna :D), kuid poja tahtis teisiti, sest vähem, kui tund aega hiljem saime me talle juba tere tulemast öelda! Hea, et ma neid ummikuid pelgasin! :D 

Saage tuttavaks! Tema on väikevend Paul, sündinud Pelgulinna sünnitusmajas 15.01.2015 kell 17.04. Kaalus mehised 4055gr ja pikkuseks mõõdeti 54cm. 

See ongi armastus! 
Suur õde on uue olukorraga kenasti kohanemas. Esimesed päevad (õigemini rohkem küll ööd) põhjustasid veidi ärevust, aga see hakkab tasapisi kaduma. Võtame üks päev korraga ja kasvame ning õpime kõik koos! Terve perega!

14. jaanuar 2015

Sein

Tuli tahtmine oma suurt perekonda kiita! Kuigi me vahel oleme selline tõeline itaalia perekond, kes mingi mõttetu pisiasja pärast võib korralikult häält tõsta, saame me üldjoontes siiski omavahel hästi läbi ja on teatud olukorrad (nt kui on vaja mingil moel aidata meie kallist ema), kus enamus pereliikmeid vastavalt oma võimalustele kaasa aitab. Kes nõuga, kes jõuga! 

Paar viimast aastat on meil maal ema juures jupphaaval remonti tehtud. Teised on, mina pole selles projektis väga kaasa aidata saanud. Mul on olnud parasjagu kas suur kõht või väike beebi/laps ja siis naljalt mööda redelit ei roni ja tolmu-prahi sisse ei kipu. Aga see selleks. See-eest olen saanud teisi korduvalt tehtu eest kiita ja teen seda ka nüüd. Eriti kiidan seekord oma õde, kelle juhtimisel selline kaunis sein nüüd minu ema elutoas on. Aga kiidan ka kõiki teisi, kes kogu remonditöös palju kaasa aitasid! Konkreetses toas, selles samas seinas seisis u 80-ndate keskpaigast saadik suur sektsioonkapp, mis oli ju tol ajal iga pere unistus ja uhkus. :) Igatahes kõik järgmised remonditegemised möödusid nii, et kappi ei nihutatud paigast ja uut tapeeti pandi ümber kapi. Seekord veeti aga tuba tühjaks ja vanad tapeedikihid koos kõige muuga kisti seina pealt maha ja kõige alt tuli välja servamata paksudest laudadest kaunis sein. Patt oleks olnud seda uuesti kinni katta ja nii mu kallis õde koos mitme abilisega seina korralikult puhtaks nokkis, ölitas ja takku pragude vahele toppis ning tulemuseks sellise kauni seina sai. 


Vana sektsioonkappi polnud plaanis niikuinii enam tuppa tagasi tuua, kuid see sein sai aktsendiandjaks kõigele järgnevale. Puhtaks nokiti ka miljoni värvikihi alt vana uks. Ja kogu vanem mööbel (osaliselt minu vanaisa tehtud), mis osaliselt sahvrisse moosikappideks viidud, jälle tuppa tagasi toodi. Sektsioon teenib nüüd edasi moosikapina. :)


Mulle meeldib vana ja väärikas niikuinii, eriti armsaks saavad need asjad veel siis, kui nende kallal ise vaeva näha. Nagu üks mu pisikestest sugulastest emale ütles (küll teise toa kohta) "Vanaema, sul on nüüd nagu muuseumituba!" Natuke on tõesti!

Ise sattusin maale eelmine kevad just siis, kui remont oli peaaegu valmis ning kreegid ja kirsid õitsesid. Siis tundus kallite pereliikmete tehtud remont kohe eriti rõõmus ja helge ning südantsoojendav. Vaatame, mida head toob see kevad!



10. jaanuar 2015

Sõrnikud

Vahel olen ma kohutavalt laisk, kohe nii laisk, et isegi magama ei viitsi minna! Ja see on minu meelest juba ülim laiskus, kui inimene isegi magada ei viitsi! :)  Ja nagu ma mõned korrad ennegi maininud olen, siis teine suuremat sorti laiskus valdab mind aeg-ajalt söögitegemise juures. Nädala sees ühel õhtul oli mul iseenesest plaanis teha minu laiskuse sööki e spaghetti bologneset (teen seda enamasti siis, kui midagi muud pähe ei tule ja väga ei viitsi pingutada). Lisaks olin võtnud päeval ühe maasikamoosi sulama ja oli plaanis pannkooke küpsetada. Aga äkki tundus seda kõike liiga palju minu jaoks. Lisaks tundus, et keegi ei tahagi tegelikult nii palju süüa. Lapsel oli lasteaiapäev, tema sööb seal enamasti kenasti ja koju jõudes söögi vastu suurt huvi ei tunne. Kui, siis näksib veidi midagi. 

Hetke ajel olin aga enne lasknud mehel poest tuua kohupiima, omamata kindlat plaani, mida sellega täpselt peale hakata. Ja siis tuligi mõte jätta bolognese tegemata ning pannkookide asemel hoopis sõrnikuid küpsetada. Olen neid enne mitmeid kordi teinud, aga ma ei mäletanud enam, kuidas ja siis ma lihtsalt googeldasin ja võtsin põhimõtteliselt selle retsepti, mille esimesena lahti klikkisin. Tundus sobivat, sest kõik koostisosad olid kodus olemas. 


Nii juhtuski, et meie selle päeva õhtusöök koosnes minu laiskuse tõttu ainult sõrnikutest. Aga kõik olid rahul. :)


Kui teie nii laisad pole, kuid homseks või mõneks järgmiseks pühapäevaseks hommikusöögiks head mõtted puuduvad ning vajalikud koostisosad on kodus olemas, siis neid sõrnikuid julgen soovitada küll. Kõige mõnusam oli see, et neid oli väga hea küpsetada ja pannil ringi keerata. Üldse ei lagunenud ega jäänud panni külge kinni, nagu mul eelmistest kordadest mälestused on. Tore, et Pia selle retsepti talletanud oli ja hea, et ma selle leidsin. ;)

8. jaanuar 2015

Tagantjärgi jõulukingitustest

Jõulud on küll vist kõigil meelest läinud ja paljud ootavad juba kevadet, aga no mis teha, ei ole minus seda suleseppa, kes jooksvalt raporteerida jõuaks. Tahan seda vähest aega (ausaltöeldes ei tea ma üldse, kuhu mu päev kaob, aga otsa see kogu aeg saab) pigem õmblemisele kasutada, aga vahepeal ikka tahaks näidata ka, mis ma veel teinud olen. :) Ja siin need nüüd on, mõned jõulukingitused, mida tegelikult kohe peale jõule näidata tahtsin. :)

Novembri keskpaigas olin ma veel ülimalt optimistlik, et jõuan jõuludeks kõigile, kellele soovisin midagi õmmelda, aga paraku detsembri keskpaigas ei olnud ma kingitustega veel alustanudki ja maad hakkas võtma suur tume pilv. :) No tegelikult päris nii hull see asi ei olnud, pidin oma plaanidesse lihtsalt veidi korrektuure tegema. St, et ma ei õmmelnud päris kõiki asju, mida tahtsin, aga midagi siiski.

Igatahes, kaks preilit said sellise seeliku omanikuks.


Olin viimasel ajal tähele pannud, et kõigil pisikestel abikokkadel olid piltide peal köögirätikud põlle asemel ette seotud. Nii ma siis mõtlesin, et õmblen mõnele neist põlled. Neid oleks tahtnud rohkemgi teha, aga lõppkokkuvõttes õmblesin neli printsessiteemalist põlle, ühe teletupsudega ja siis veel ühe rohelise loomade ja tähtedega põlle, millest ma kahjuks unustasin pilti teha. Tagumine külg sai kõigil ühevärviline.


Ja ega ma saanud ka pükstest üle ega ümber. Neid tuli kokku vist 6 või 7 paari, aga näitaks ära selle ühe paari, mis suurusele 128. Kasutasin oma tavapärast võtet erinevaid värve kombineerida, kuid seekord on püksid ise nö tavalise, sirge lõike järgi.


Alguses tundus mulle, et nii suurel suurusel see kombineerimine ei toimi, aga jalas näevad täitsa vinks-vonks välja! Või mida teie arvate?


4. jaanuar 2015

Lumetaat ja 1. jaanuari magustoit

Tegelikult oli mul see postitus juba mustandina peaaegu valmis, kui otsustasin siiski enne kirjutada hoopis kineetlisest liivast. Tänaseks aga tundub 1. jaanuar olevat juba kui kauane möödanik. :) 

Meie aastavahetus möödus üsna rahulikult. Laps magas nagu nott hoolimata ümberkaudsest tunde kestnud paugutamisest. Ise vaatasime veidi televiisorit, sõime head ja paremat ning läksime kell 2 magama. Laps ärkas hommikul kell 9, tõusin koos temaga, aga peale tunnikest ülevalolekut palusin mehel ennast välja vahetada ja läksin tagasi voodisse ning põõnasin veel tunnikese ja veidi peale. No ei ole see tõbine olek kuigi tore, kui oled ise viimase vindi peal. Jube väsitav on!

1. jaanuaril me toast välja ei saanudki ja väga ei kippunud ka, sest ega see ilm midagi põrutavat polnud ju, rääkimata minu tervisest. Veel eelmisel päeval lapse ja issi meisterdatud lumetaat oli jäänud poole väiksemaks ja tema "juuksed" olid korralikult sorgu vajunud. Laps käis ikka vahepeal aknast vaatamas ja kurvalt fakti konstanteerimas, et sulab. :) :( Ta vist näeb seda siiani unes ja räägib ka siiani sellest. Tegelikult nad meisterdasin pisikese lumelapse ka, aga ma tulin enne tuppa ära, nii et pilt jäi tegemata. Poleks sulaks kiskunud ja ilm ilusam olnud, oleksid nad järgmisel päeval ühe memme ka siiski meisterdanud, et oleks terve perekond. :)


No ja mis sa sellise ilmaga ikka teed, kus isegi välja ei kipu, kui teed ja sööd muudkui midagi head. Igatahes jäi mul tiramisu tegemisest kraami järgi ja nii ma siis sellest ja veel muust kapisleiduvast ise ühe magustoidu kokku meisterdasin. See maitses mulle lõppkokkuvõttes isegi paremini, kui tiramisu. Inspiratsiooni sain tegelikult ühest Jamie Oliveri retseptist raamatust "Jamie 30 minuti road"

Kapis leidus:
- ca 175 gr Lady fingers küpsiseid
- ca 3/4 - 1 klaasi apelsinimahla
- väike törts Limoncellot (valikuline, sest tegemist siiski alkoholiga)
- ca 250 gr Mascarpone´t
- 3-4 spl tuhksuhkrut (pane vastavalt maitsele, mul sai veidi magus)
- ca pool klaasi piima
- 2 tl vaniljesuhkrut
- küpsisepuru (oli mul untsuläinud kommitegemisest järgi jäänud)

Valasin alusele apelisinimahla ja törtsu Limoncellot. Ladusin sinna sisse kõik küpsised. Blenderisse panin kokku mascarpone, tuhksuhkru, vaniljesuhkru ja piima (lisasin piima tegelikult ainult seetõttu, et muidu oli segu liiga paks, mõtlesin ka mahla peale). Kõik ühtlaseks massiks segatud, valasin selle küpsiste peale ja määrisin laiali. Kõige peale puistasin küpsisepuru.

Mõistlik oleks ka see magustoit nii umbes 3-4h külmkappi seisma jätta, aga kuna meie külalised saabusid veidi varem, siis meil seisis vähem. Kuid maitses täitsa hea.



3. jaanuar 2015

Kiidan ka kineetilist liiva

Alustuseks head uut aastat kõigile! Esimesed kolm jaanuaripäeva on märkamatult möödunud, aeg on teha selle aasta esimene postitus! :) 

Ma ei mäleta enam, millal ja kuskohast ma esimest korda kineetilise liiva kohta lugesin, aga huvi see minus tekitas ja oma lapsele ma seda ühel hetkel osta tahtsin. Siis hakkasid lähenema jõulud ja otsustasin, et kui keegi küsib, mida Lenele kinkida, siis selle ühena ideedest välja käin. Nii ka läks ja jõuludeks see liiv Lenele kingiti. Eile ja täna sellega siis veidi meisterdatud sai. Terve perega. :)

Ausalt, seekord pätsasin pildi netiavarustest! :)

Kes pole enne kineetilise liiva kohta kuulnud, siis googeldades tuleb välja erinevaid e-poodide pakkumisi ja kirjeldusi, mis see on. 98% ulatuses on tegemist tavalise liivaga, millele siis lisatud 2% midagi (väidetavalt mittetoksilist polümeeri, aga ega mina ju ei tea :D), mis teeb liiva plastiliseks ja hästihaakuvaks ja kergesti kokkukorjatavaks (nii on). Lubatakse, et sellega mängimine õpetab lapsi juba varases eas mõtlema, looma ja ennast väljendama ning arendab loovust ja keskendumisvõimet ning sellega mängimine rahustab (võin kinnitada).

Eks igaüks, kel huvi, peab ise järgi proovima. Meie mätserdasime küll tükk aega sellega. Vajutasime vormidega erinevaid kujusid, mudisime niisama käte vahel ja kõige lahedam oli sel lasta lihtsalt sõrmede vahelt lauale voolata.

Kel tekkis nüüd asja vastu huvi, siis müügil on seda lisaks e-poodidele ja mänguasjapoodidele ka nt Selveris ja Apollos. Suurused on erinevad, aga meie 2-aastasele piisab sellest 1kg pakist esialgu täiesti. Andsin talle kätte umbes pool sellest kogusest ja seda oli enam, kui piisavalt. Lisaks olen näinud müügil ka värvilist kineetilist liiva, mis küll kallim, aga see-eest vist veidi põnevam. Ootan, kas lapsed huvi asja vastu säilib ja siis soetan selle ka.

Praktilise külje pealt on eriti mõnus see, et erinevalt nt Play-doh massist see õhu käes ära ei kuiva. Nii et, kui peaks laokile ununema, siis ei juhtu sellest suurt midagi. Pigem soovitataksegi, et kui liiv saab niiskust, siis jätta see kuivama ja hiljem kokku korjata. Ja koristada on seda tõesti lihtne, muudkui lükkad aga hunnikusse kokku ja pistad kotti/karpi tagasi. Mererannast kaasa toodud liivaterad on alati veel nädalaid talla all, nagu kuuseokkad peale jõule. :)