30. jaanuar 2015

Kaks nädalat kahe lapsega

Olen nüüd juba kaks nädalat olnud kahe lapse ema. Pean tunnistama, et selle ajaga on ühest küljest muutunud kõik ja samas mitte midagi! Igatahes hakkame vaikselt uue olukorraga harjuma. Fakt on see, et meid on nüüd rohkem. Meil on kodus tuttuus tita, täitsa uus inimene koos oma soovide ja vajadustega, mida ta paraku oskab väljendada väga limiteeritud viisil. :) Ehk siis läbi vaikse vigina või veidi valjuhäälsema nutu abil. Ole vaid hea emme/issi ja tee vahet, mida üks või teine tähendab. Õnneks on üks kogemus juba seljataga, nii et edeneme seekord tõlgendamisega veidi kiiremini. :)

Kas teise lapse saamisega tuleb armastust juurde või peab olemasolevat kahe vahel jagama? Kas on võimalik kahte last sama palju armastada? Seda on ilmselt nii mõnigi endalt enne teise lapse saamist küsinud. Mõtlesin minagi, et kas ja kuidas on võimalik kahte last sama palju armastada, aga sel hetkel, kui nad esimest korda mõlemad korraga mul süles olid, ei tekkinud minus korda ka seda tunnet, et üks oleks kuidagi olulisem, kui teine. Ma ei tea, kas armastuse kogus kasvas või jagunes olemasolev, aga nad on minu lapsed ja ma armastan neid mõlemaid.

On asju, mis on seekord palju raskemad, kui eelmine kord. Ennekõike seetõttu, et peame nüüd ennast kahe lapse vahel jagama nii, et mõlemad saaksid piisavalt tähelepanu. Eriti just suurem laps, et ta ei tunneks ennast kuidagi kõrvalejäetuna või ülearusena. On vist üsna paratamatu, et pisike vajab tähelepanu üsna kohe sel hetkel, kui ta sellest märku annab, sest enamasti tähendab see, et tal on kas kõht tühi või vajab mähe vahetamist ja kumbagi ei kannata eriti edasi lükata. Oi kui paha tunne see on, kui tuleb suuremale lapsele öelda "Oota!" Mul on valus iga kord, kui pean tema soovid ja vajadused tahaplaanile jätma. Just selliste lihtsate asjade puhul, nagu nt soov sülle saada, aga parasjagu on just vaja beebit toita vms. Hea, kui on issi kodus, kes saab siis suurema lapsega tegeleda.

Üldiselt on Lene suure õe rolliga väga hästi kohanenud. Ta oli nii-nii õnnelik, kui venna koju tõime. Tema reaktsioon tõi mulle lausa õnnepisarad silma. Ja ta hakkas kohe rääkima, et "meie beebi" ja "minu venna".  Kui käisime vennale nime panemas, jäi Lene vanaema ja tädiga koju. Tagasi tulles tahtsin beebiga veidi õues olla. Lene nägi aknast, kuidas me beebi hälliga käest panime ja ise temast eemaldusime, Vaeseke arvas, et me jätamegi venna üksi sinna õue ja hakkas nutma, et me ikka venna ka kaasa võtaks. Eks ta kindlasti tunneb ka teatud armukadedust, aga õnneks oleme suutnud suuremat tuska ses osas vältida ja enamasti üritame me neid olukordi ka juba eos ennetada, jagades talle ekstra tähelepanu või suunates ta mõne teda huvitava tegevuse juurde. Aga alati see ei õnnestu, eriti kui tal on paha tuju ja siis on pisarad kerged tulema. Olen sellistel hetkedel ka ise pisaraid poetanud, sest kahju on lapsest ja endast ka.

Kaks kõige tavalisemat mure, mis lapsevanemaid vaevab, on vist see, et laps ikka magaks ja sööks korralikult. Õnneks ei ole meil seekord kummagagi muret. Vähemalt veel mitte. Aga ausalt, ma ei mäletanud, et nii pisikesed niipalju magavad. :) Teoorias ma seda ju tean, et nad magavadki alguses ca 18h ööpäevas (kui mitte rohkem), aga et see praktikas ka nii on, seda ma enam tõesti ei mäletanud. Kuigi, kui ma sellele mõtlema hakkan, siis Lene võib-olla ei maganud ka niipalju, kui venna või õigemini tal oli veidi teistsugune graafik lihtsalt ja siis ei tundunud, et ta oleks niiiiii palju maganud. Samas on esimese kahe nädala põhjal ka raske midagi põhjapanevat öelda, sest see kõik võib ju päevapealt muutuda. Hetkel on väikevennal režiim alles välja kujunemas ja tähendab see seda, et õhtul (või öösel) saan mina magama umbes pool 2 ja sealt edasi on selline kolmetunnine graafik ehk ca kaks-kolm tundi magamist, söögipaus ja jälle kaks-kolm tundi magamist (päevad pole vennad) ja nii umbes kella 10-ni hommikul välja. Siis me ärkame ja sööme ning kell 12-13 paiku suundume koos suure õega õue. Päevaund magab Paul erinevalt ja kestab see u 3-6h (viimasel juhul tahab ta küll vahepeal süüa, aga magab siis kohe edasi). Siis on pikem ärkveloleku ja nosimise aeg ning olenevalt sellest, kuidas ta ärkab, magab ta õhtupoolikul ühe lühema või pikema une veel ja siis ongi hilisõhtune pikem ärkeloleku aeg, mil emme juba tegelikult magada tahaks. Aga teades, kuidas paljudel vanematel on suur unevõlg, siis ei saa me tegelikult absoluutselt kurta, sest mõlemad lapsed magavad hästi.

Söömisega/söötmisega on lood õnneks positiivsed. Olin valmis kõigeks. Või noh, kas just päris kõigeks, aga samadeks raskusteks küll, millega esimese lapse puhul. Kui me seekord saime haiglast välja vähem, kui 24h jooksul peale Pauli sündi, siis Lenega veetsime haiglas peaaegu 5 päeva, sest tema ei tundnud söömise vastu absoluutselt huvi ja kaal muudkui langes ja mina ainult nutsin. Mul pole ei enne ega pärast vist sellist stressi olnud. Ma mäletan siiamaani enda reaktsiooni sellele, kui Lene haiglas hommikuse kaalumise järel lõpuks 10gr juurde võttis. Kujutage ette, 10gr!!!, mis tegid mind nii õnnelikuks. Õnneks jäi seekord kogu stress olemata, sest poja söömiskäitumine oli esimesest hetkest peale hoopis teistsugune.

Kuna Lene on hetkel kodune ja lasteaias ei käi (oli just enne venna sündi haige ja nüüd teeme lihtsalt pausi, et saaksime uue olukorraga kõik harjuda), siis kuulub meie päevakavasse iga päev mänguväljakul käimine. Ütleme nii, et üksi kahe lapsega on see paras ettevõtmine, aga teostatav. Õnneks asub mänguväljak meil suhteliselt lähedal, ca 400m kodust. Oleks see vahemaa pikem, siis ilmselt kaotaksin sel teel nii mõnegi närviraku. Paraku keeldub Lene seisulauale astumast ja kui ma üritan teda sinna panna, muutub ta süldiks. :) Oleks vaja kedagi, kes talle ette näitaks, kui tore seal peal sõita on. :) Kui issi on kodus, saab Lene kelgu peale, aga muul ajal on ta pidanud siis leppima käe kõrval käimisega. Õnneks on ta selle mõttega leppinud, et emme ei jaksa teda süles tassida. Kuigi teoorias on ka see teostatav, et ühe käega lükkan vankrit, teisega tõmban kelku. See sai ükspäev järgi proovitud, kui issi ka kodus oli.


Õnneks on suhteliselt lihtsad olnud meie esimesed kaks nädalat, mis küll iseenesest on möödunud linnutiivul. Pükse olen selle aja sees valmis õmmelnud täpselt ühe paari. :) Kui ma enne suutsin ühe päevaga neli paari pükse valmis õmmelda, siis selle ühe paari õmblemiseks kulus mul neli päeva. :) Nii et, kui ma sellises tempos jätkan, siis kevadeks on ehk midagi oodata. :)


1 kommentaar:

Aitäh, et võtsid aega!