22. jaanuar 2015

Üks sinine nööp

Üks nendest sinistest magnetnööpidest seal pildil on meie oma! :) Kui täpsem olla, siis peaks olema päeva neljas poiss, aga ma võin ka eksida. Kuid see on ju ebaoluline ka. Kuidagi sümboolselt sündis Pelgus 15.01.15 kokku 15 last. Minu meelest otsustasid nad kena kuupäeva kasuks! :) 


Tegelikult oli see üks üsna tavaline hommik. Ärkasime Lenega umbes 8.30 ja mulle tundus, et sel päeval küll midagi ei juhtu. Vastupidiselt kõikidele eelnevatele päevadele jõuludest alates, kui mulle kogu aeg tundus, et täna on vist minek. :) Tegin mõttes päevaplaane ja vaidlesime Lenega, kas ta peaks riideid vahetama või ei. Tema meelest on väga tore tudukates päeva mööda saata. No mulle endale ka meeldib vahel poole päevani hommikumantlis ringi käia, aga see hommik tahtsin ta ruttu riidesse saada, et asuda oma tegemiste kallale, mille mõttes olin juba planeerinud teoks teha. Aga plaanid on ju ikka selleks, et neid muuta, sest just siis see kõik algas. :) Nagu öeldakse, ükskõik kui väga sa seda hetke lõpuks ei oota, ikka juhtub see ootamatult ja nii ka seekord. :) 

Mu mõlemad lapsed on enda soovist lõpuks siia ilma saabuda märku andnud hommikul kell 9 ning mõlemad on otsustanud kiire lõppspurdi kasuks (haiglasse saabudes ei ole mulle selleks kohe üldse mitte lootusepoegagi antud, aga mõlemal korral läks teisiti). Kui Lenega kestis kogu protsess kokku ca 14h, siis pojast saab vist küll viks ja viisakas kontoritöötaja, kes pikemaid, kui 8-tunniseid tööpäevi ei soosi, sest kõik kokku kestis justnimelt üheksast viieni. :) Igatahes oli ta nii tubli, et andis kõigile aega enda tulekuks ettevalmistuda ja täiesti planeerimatult (no mida sa planeerid, kui ei tea, millal ta sündida tahab) langesid lõpuks kõik asjaolud väga soodsalt kokku. Meil nimelt pole igapäevaselt ja koheselt mitte ühtegi lapsehoidjat võtta, sest hoolimata minu ülisuurest suguvõsast elab Tallinnas peale minu täpselt üksainus õetütar, kel just 15-16. jaanuar osutusid kooli- ja töövabadeks päevadeks. :) Tõeline vedamine! Ka issi sai kõik oma tööasjad veel kenasti korda aetud enne, kui koju tuli.

Igatahes kutsusin Lenele hoidja kell 14 ja mees saabus koju kell 15. Pange tähele, ma otsustasin haiglasse minna ainult seetõttu, et kartsin ummikuid. Valude pärast oleksin võinud veel kodus olla, sest nende vahed olid veel piisavalt pikad. Igatahes pakkisin kotti veel viimased asjad, ütlesin Lenele, et lähme nüüd issiga arstitädide juurde. Tee peal panime veel ühe püksipaki!!! posti ja sõitsime haigla poole. Sinna jõudsime mõni minut enne 16. Ma ei tea miks, aga mind haaras mõni aeg tagasi hirm sünnitamise ees (esimese lapsega mul seda eriti polnud, sest mõtlesin tookord enda jaoks välja, et ma ei saa karta midagi, mille osas mul kogemus puudub, ainult teiste juttude põhjal) ja sedasama hirmu tundsin ma ka veel haigla ukse taga. Aga see hirm kadus niipea, kui uksest sisse astusin. Nagu öeldud, siis esialgu mulle väga palju lootust ei antud (tavaliselt soovitatakse sellises olukorras veel koju tagasi minna :D), kuid poja tahtis teisiti, sest vähem, kui tund aega hiljem saime me talle juba tere tulemast öelda! Hea, et ma neid ummikuid pelgasin! :D 

Saage tuttavaks! Tema on väikevend Paul, sündinud Pelgulinna sünnitusmajas 15.01.2015 kell 17.04. Kaalus mehised 4055gr ja pikkuseks mõõdeti 54cm. 

See ongi armastus! 
Suur õde on uue olukorraga kenasti kohanemas. Esimesed päevad (õigemini rohkem küll ööd) põhjustasid veidi ärevust, aga see hakkab tasapisi kaduma. Võtame üks päev korraga ja kasvame ning õpime kõik koos! Terve perega!

7 kommentaari:

  1. Palju-palju õnne teie perele! Nii armas laps ja ilus nimi :)

    Palju sul siis sünnitamisehetkeks rasedust oli :)?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Seekord 39+2. Tütrega läks üle, oli 40+5.

      Kustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nonii eelmise kommentaariga läks mul midagi nihu.
      Väga tore uudis ja suured õnnesoovid ning rahulikku kohanemist teie perele :)

      Kustuta
  3. Palju palju õnne ja kannatust :)

    Kas see sünnitus tundus kuidagi koledam? Küsin, sest mäletan, et mul teine läks ka hästi kiirelt ja siis tundus palju jubedam, kui esimene sünnitus :D

    VastaKustuta
  4. Ei olnud! Kuna valud jõudsid ainult nii 6/10, siis mul oli vaim valmis veel pikalt sellega tegelema. Aga siis läks äkki jube kiireks. Viidi ruttu vastuvötust edasi sünnitustuppa ja 123 oligi poja käes. Ei jöudnud ma ringi vaadata ega midagi möelda. Isegi ämmaemand tutvustas ennast siis, kui laps käes. :)

    VastaKustuta
  5. Palju õnne teie perele ja toredat kooskasvamist! :-)

    VastaKustuta

Aitäh, et võtsid aega!