28. aprill 2015

Beebile vajalikest ja mittevajalikest asjadest, vol 2

Veel enne Pauli sündi tegin ma postituse oma subjektiivsest arvamusest beebile vajalike ja mittevajalike asjade osas. Kuna Paul on vahepeal juba 3,5- kuuseks saanud (uskumatu, et teine laps kasvab justkui kaks korda kiiremini, kui esimene), siis mõtlesin, et vaataks korra selles valguses üle, mis siis eelmise postitusega võrreldes minu jaoks muutunud on ja mis me lõpuks juurde ostsime nendest asjadest, mida arvasin, et vaja võiks minna.

Võtan kohe järjest eelmise postituse asjad ette:

- kottkombe - soodukate ootuses jäi neid saadaolevaid kombesid järjest vähemaks ja vähemaks ja lõpuks tundus, et me ei leiagi sellist, mis päriselt meeldiks. Läksime siis Lenne vabrikupoodi, kus öeldi, et kottkombedele ei tehtagi alesid, sest neile on nõudlust niikuinii. Aga sealtsamast me siiski täiesti juhuslikult ühe soodukaga kottkombe leidsime. Oli vist juba paar hooaega vana, aga sellest polnud midagi, sest see muster meeldiski mulle palju rohkem, kui need uuemad. Samas ei saa ma siiski mainimata jätta, et üks asi on mulle arusaamatu. Miks müüb vabrikupood asju sama hinnaga, kui edasimüüjad? Ja kohati lausa kallimalt? Ma nagu eeldaks, et vabrikupoest saan asju veidi (kui mitte tunduvalt) soodsamalt, kui mujalt. Ma ei anna pead kõikide asjade eest, sest ma pole ometigi kõiki hindu võrrelnud, aga konkreetselt mõned asjad, mis ma Lenele varasemalt soetanud olen, nendega oli tõesti nii, et sain mujalt soodsamalt, kui oleksin saanud vabrikupoest. Müstika, mu meelest!

- lambanahast soojakott - see jäi meil siiski ka seekord soetamata, sest tundus, et väga külmaks ei lähegi ja kottkombe ning Lenest jäänud lambanahk vankri põhjas olid täiesti piisavad. Siiski ostsin juurde meriinovillased käpikud ja papud. Lisaks oli Tallinna linna poolt saadavas pakis üks vatiiniga soojakott, mida vahepeal kasutasin. See oli küll suhteliselt tüdrukute värvides, aga ma pole pirtsakas. :) Vahepeal küll naersin mehele, et Pauli ümber on vahel rohkem roosat, kui Lene ümber üldse kunagi oli. 

- esmased apteegikaubad endale ja beebile - need on muidugi nii elementaarsed, et ega sealt midagi erilist välja tuua polegi. Soetasime vastavalt vajadusele. Ainus asi, mille ma seekord ostsin ja mida Lene ajal ei kasutanud, on Bepantheni salv. See väärib tõesti kiitust. 

- kapuutsiga vannilinad. Need said ka veel raseduse lõpus ära ostetud, 2tk koos pesukindaga (olid lihtsalt kaasas, konkreetselt ei otsinud).
 
- seisulaud vankri külge suurema lapse jaoks - sai ostetud ja on tänaseks ka juba edasi müüdud. Lene alguses paar korda sinna peale seisis, aga ma ei tea, kas ta ei tundnud ennast seal turvaliselt või pidas niisama mõttetuks, aga igatahes ei leidnud see meil lõppkokkuvõttes kasutust. Nüüd on Lene juba niipalju suurem ja asjalikum ja kõnnib mänguväljakule ilma porinata. Andsin talle ju alguses valida, kas läheb seisulauale või käib ise. Eks ta siis valis kahest halvast enda jaoks parima. :) No ja pikemaid maid ma üksi temaga niikuinii ei käi, seda enam, et nädala sees käib ta lasteaias ja nädalavahetusel on üldiselt ju issi ka kodus (kui ta just tarkust taga nõudmas pole).  

- suur esisild vankrile - kuna suurt talve ei saabunud, siis jäi ka see ostmata.

- turvahälli rattad - ei ole siiani veel ostnud. Ka selsamal põhjusel, et üksi ma üldiselt Pauliga ilma vankrita ei liigu. Plaan siiski on, sest vahel oleks vaja. Nii, et kui kellelgi on pakkuda, võib seda julgesti teha. 

Mis veel? Beebitarvete kotti pole ma siiani uut ostnud. Sain ühe suurema koti sõbranna käest, aga seda olen ma täpselt ühe korra kasutanud. Siis, kui käisin lastega Soomes. Siis oli tõesti hea kõik laevas vajaminevad asjad ühte kotti pakkida, aga muul ajal topin asjad oma käekotti või siis võtan lihtsa riidest koti Pauli asjadega kaasa. Samuti pole ma ka seekord kasutanud kandelina ega kõhukotti. Kandelina andsingi sõbrannale tagasi ja kõhukott seisab veel niisama. Korra panin Pauli sinna sisse, et näha, mis ta sellest arvab. Ta ainult röökis. Eks see oligi siis tema arvamus asjast, millest tegin omad järeldused. :) Rohkem pole proovinud.
 
Siiski soetasime veel mõned esemed, mis mõne jaoks mugavusasjad, teise jaoks tarviline vara. Mina jään ilmselt sinna vahele. Otseselt saaks ka muudmoodi hakkama, aga kui võimalik, siis miks mitte. Ma küll pole mingi eriline trendidejälgija, aga vahel ma siiski spontaanselt teen sedalaadi oste. :) 

Üks selline ese on seesama BabyBjörni lamamistool. Lene ajal oli lamamistool meil laenuks saadud ja uuesti tagasi antud. Niisiis olime valiku ees, kas laenata ka seekord või osta siiski uus. Saime küll seekord laenuks ühe lihtsama beebikiigu, aga seda ma pole lõppkokkuvõttes üles pannudki, kuna Lenele meeldib kogu aeg käia vennat musitamas ja paitamas, siis ma natuke pelgasin, et äkki lendab see kiik uppi, kui ta seal vennani küünitab. Ja ma ausõna ei taha teda kogu aeg keelata venna juurde minemast ja tema juures olemast. Arvan, et see põhjustaks ainult lapses stressi. 

Foto napsasin Google abiga.
Mis puudutab konkreetselt seda lamamistooli, siis mulle meeldib, et see on pika kasutuseaga (nagu eelmisest postitusest lugeda võib, siis mulle meeldivad sedasorti asjad ja neile olen ma nõus kulutama ka), kuigi ka seekord panin lapse sinna esimest korda sisse nii umbes 1,5-kuu vanuselt, paar nädalat seisis see meil niisama nurgas, kuigi tootja lubab, et ka vastsündinu võib sinna juba panna. Sellel on kolm kaldeastet ja lõpuks võib sinna kõige püstisemas asendis istuda ka 13 kg kaaluv laps. Isegi Lene saaks seal veel istuda, niisiis on mul hea meel, et ma ei pea teda alati keelama, kui ta ennast sinna peale toetab. Samuti meeldib see, et see beebi liigutamise peale kergelt kiikuma hakkab. Miinusena võib välja tuua selle, et kui mänguasi on tooli küljes, siis on lapse tooli panek veidi ebamugav. Aga eks harjutamine teeb meistriks.

Kes siin poes ringi vaadanud või järelturul surfanud, teab, et need toolid on päris kallid (kuigi kallis on muidugi suhteline mõiste). Aga meil ei olnud seekord vaja ühtegi suuremat ja kallimat asja osta, niisiis otsustasimegi uue tooli kasuks. Siiski keeldusin ma seda ostmast siinsetest poodidest ja tellisime selle taaskord Mytoys.de e-poest.  Peaaegu sama raha eest (vist ca 10 eur tuli juurde), mis me siit oleksime saanud ainult tooli, saime me sealt tooli, selle külge käiva mänguasja ja lisaks veel ka Sophie (hetkel seda konkreetset pole saadaval, aga on muud variatsioonid) ning postikulu.  

Foto Sophie kodulehelt. Tasub sinna piiluda, see on päris tore!

Sophie on kautshukist mänguasi, mis aitab lapsi hammaste tulekul. Ja selle ostsin ma tõesti "moe pärast". :) Kusjuures mulle tundub, et seda lähebki meil juba vaja, sest Paul järab oma rusikaid vahepeal päris suure vihaga. Aga Sophiet ei oska ta veel päris sihtotstarbeliselt kasutada. Lenel tuli esimene hammas mõni päev enne 6-kuuseks saamist, nii et ootan huviga, kas Paul teeb silmad ette või mitte.

Peale selle soetasime me vahepeal veel UH termomeetri (Microlife) ja inhalaatori (Laica), aga seda esialgu veel siiski Lene pärast, kuigi eks ühel hetkel läheb neid ka Pauli tõttu vaja. Ütleme nii, et asjadest ei oskagi enne puudust tunda, kui need olemas on ja päriselt vaja läheb. Lene ei olnudki kuni lasteaeda minekuni eriti palju haige olnud (arst imestas, et ta alles 2,5a esimest korda AB-kuuri sai. Mis siin ikka imestada, mul hea meel, et nii läinud on). Aga siis oli tal kaks korda järjest kõrge palavikuga kõrvapõletik ja köha. Ja me pidime teda ikka hoolega veenma, et teda kraadida saaks. Nii me siis ühel hetkel otsustasime need investeeringud ette võtta. Termomeetriga on ikka tõesti hea lihtne ka magavat last kraadida ja inhalaatori puhul kahtsen ainult seda, et me seda juba detsembris ei ostnud, kui mul endal veel raseduse lõpus 1,5k kestnud "külmetus" üle ei tahtnud minna.

Kaks suuremat väljaminekut, mis veel teha tuleb, on turvatool ja söötmistool, mis ilmselt saavad ka seekord olema Cybexi ja Stokke omad, nagu Lenelgi ja uued ostame seetõttu, et Lene enda omasid veel päris pikalt kasutada saab.

Naersin just hiljuti mehele, et kui blogidest ka midagi muud teada ei saa, siis seda ikka, kuhu ja mille peale tasub või ei tasu raha kulutada. Mulle üldiselt ei meeldi endale väga sellised postitused, et ostsin seda ja ostsin toda (peamiselt käib see tunne küll Hiinast tellitud kraami kohta), aga samas pean tunnistama, et olen nii mõnestki blogist saanud teada kasulikku infot, kuskohast ja mida osta, mis on asjade kvaliteet ja kuidas muidu inimestele meeldib. Seega loodan, et ka minu kahest postitusest kunagi kellelegi natuke kasu on. :) 

27. aprill 2015

Tahan aitada!!!

Just nimelt aitada, mitte aidata! :) Lene on hetkel selles eas, kus ta tahab reaalselt kõiges kaasa lüüa. Muidugi, välja arvatud juhtudel, kui on vaja mänguasjad kokku korjata või üles võtta midagi, mis tal parasjagu maha kukub vms. Aga ega see ei lähegi ju aitamise alla, eks?!

Igatahes, niikui ta näeb meid midagi majapidamises tegemas, olgu see siis söögitegu, pesupesemine, tolmuimejaga põrandatest ülekäimine vms, siis kuuldub üle elamise hüüatus "Tahan aitada!" Isegi prügikotti, mis on sama suur kui tema ise, peab ta saama ukseni vedada!  Ise ähib samal ajal "Oi, lakse hoidada!" e siis raske hoida! Lapsed on ikka nii naljakad, kui see rääkimine neil veel päris käpas pole. Iga päev kuuleb midagi lõbusat.


Lähtun ma selle aitamise juures põhimõttest, et kui ma tal praegu ei lase kaasa lüüa ja keeldun ainult seetõttu, et ilma tema "abita" on lihtsam, siis ei maksa imestada, kui ta tulevikus mind enam aidata ei taha (eriti teismelisena, eks). Niisiis, kui tegevus ei ole talle või teistele kuidagi ohtlik, siis võib ta mind alati "aitada". Ja kui ma tahan, et asjad kiiremini tehtud saaks, siis teen ma neid lihtsalt siis, kui ta lasteaias on (kus talle muideks tänaseks meeldib kohe väga).

Mõned nädalad tagasi (vahepeal pole lihtsalt mahti olnud kirjutada) oli soov teha meie pere lemmikut, küpsisekooki. Ma ei jõudnud veel asjugi lauale panna, kui kostis Lene ähmi täis hüüatus "Emme, kas teeme kooki?! Tahan aitada!!!" Kuna ma vist ise samal ajal süüa ka tegin, siis lasingi tal omaette kook valmis teha. Andsin muidugi juhtnööre, mis ja kuidas, aga nii 90% on see kook Lene tehtud küll. Tulemus oli veidi kuiv, sest eks tal kannatusega on veel veidi kehvasti ja nii ei saanud küpsised piisavalt leotatud, aga uhkeid lapsevanemaid see pisiasi küll ei häirinud! :) Paul lamaskles samal ajal oma toolis ja haigutas. :) Tema ei tea veel koogitegemisest suurt midagi!



Aga rääkides veel koogitegemisest ja lapse kõne arengust, siis veel üks naljakas asi, mida Lene küsib, on: "Kas on ahjutud?" ehk siis, kas kook on küpsenud?  See kook küll küpsetamist ei vajanud, aga küsimust kuulsime ikka, sest ootaja aeg on teadagi pikk! :)

18. aprill 2015

Kui läheb vaja palju niiti

Mõtlesin, et alustan uue rubriigiga :) - õmblemisest üldiselt. Samasse kategooriasse selle ja selle postitusega. Neid postitusi ilmselt väga sageli tulema ei hakka, aga võib-olla on kellelgi huvitav teada, kuidas see mul käib. Eks ma avastan ise ka siin Ameerikat, aga ehk on minusuguseid Kolumbuseid veel. :)

Seekord õmblusniidist. Avastasin ühel hetkel, et mul läks korraga jube palju tumesinist niiti. Mul oli neid erinevaid toone koju varutud küll, aga ühtäkki olid kõik otsas. Ja kuna mul polnud parasjagu aega/võimalust Karnaluxi minna (sest seal on odavam), aga teepeale jäi Mustika Abakhan, siis vaatasin, mis neil pakkuda on (seal on niidivalik suhteliselt väike). Seda õiget tooni sinist ma tavalisel rullil siiski ei leidnud ja juba heietasin mõtteid, millal sinna Karnaluxi ikkagi minna, kui silma jäi suurel rullil overloki niit, mis oli just täpselt seda tooni, mida mul vaja.


Nii ma selle suure rulli niiti ostsin, mõttega see tavalisele väiksele rullile ümber kerida (sest nii suurt rulli tavalisele masinale panna ei saa). See siiski mõtteks jäigi, sest seda kerimistööd käsitsi teha on suht tüütu ja tüütus pole minu rida. Veidi mõttetööd viis järgmise tulemuseni:

Nipp 1: Kerisin niidi kahele väiksele poolile. Ühe panin poolipessa, nagu ikka ja teise panin sinna, kuhu tavaline niidirull käib. Ja nii ma kahe väikese pooliga tegutsengi.

Katsetasin kerimiseks erinevaid võimalusi. Alguses tundus kõige vettpidavam asetada suur niidirull külili ja siis kerida. Nii jaksas masin niiti poolile kerida ja sõrmed jäid ka terveks. Niiti hoides võib juhtuda, et see lõikab näppu ja see on pääääris vaaaalus. Ai!

Nipp 2: Ühel hetkel jäi mulle silma köögipaberi hoidja. Ja siis see geniaalne mõte mul tuligi. :) Võtsin paberirulli hoidjalt ja asetasin sinna asemele niidirulli! Ja poolimine võis alata! :) Toimis väga hästi.


Nõuanne: Kui kasutad minu meetodit, siis veendu, et niit kerib ikka poolile, mitte selle alla. Juhtus mul alguses paar korda tähelepanematusest nii! Niipalju on siiski niidi suunamist vaja!

Kas nii ka odavam on, ma ausalt öeldes ei oska öelda. Ma ei ole võrrelnud tavalise niidirulli ja overlokiniidi meetrihinda. Sest Karnaluxis on niit piisavalt odav ja mida rohkem sa sealt ostad, seda odavam on tükihind. Nagu ikka, hulgi on soodsam! :)