13. september 2015

Läheneb sünnipäev

Avastasin ükspäev, et see blogi siin ja ühtlasi kogu mu pükste õmblemise tuhin, on saamas juba kaheaastaseks. Kuidas kõik alguse sai, saab lugeda siit. Ja milline oli esimene aasta, võid lugeda sellest postitusest! Selliseid lubadusi ja loetelusid, nagu sealses postituses, ma täna enam kirjutama ei hakka, sest elu näitab, et sageli jäävadki plaanid plaanideks. :) Kuigi sellest nimekirjast saan ma vist enamuse asju "maha tõmmata". Pükste õmblemise juhis on siiani tegemata, aga kooki küpsetasin näiteks täna. Pilti küll pole, aga retsepti võtsin siit ja julgen soovitada küll. Kuigi, kui pole just väga suur magusasõber, siis suhkrut soovitan vähem panna.

Palju õnne mulle! :D Foto napsasin siit.
Jäin tol päeval veel mõtlema, et mis selle blogiga nüüd edasi teha. Kas kirjutada aeg-ajalt või panna kinni ja piirduda ainult Facebooki lehega. Sest nagu näha on, siis ega ma ju väga sageli ei kirjuta ja kommentaare lisatakse veel harvemini. Isegi siis, kui ma esitan mõne konkreetse küsimuse. :( Ju siis pole midagi öelda! :) Vist! Sai ju seda kahe aasta eest mõeldud, et eks kirjutangi iseendale ja oma aja sisustamiseks, aga kuna tänaseks on asjad natuke teistmoodi, siis vahel nagu ootaks mingit tagasisidet. Kasvõi selleks, et olla motiveeritud. Aga ei, see pole kommentaaride nurumise postitus, sest ma usun sellesse, et need peavad tulema vabast tahtest ja südamest. :) Ja eks ma näen ju statistikast ka, et neid ikka on, kes siia aeg-ajalt sisse kiikavad.

Kaks aastat tagasi oma esimeses postituses kirjutasin nii: "Kuid päris aus olles ei oska ma hetkel isegi ennustada, kus see kõik täpselt algab või kus lõpeb." Ja isegi oma kõige ilusamates unenägudes ega unistustes poleks ma osanud ette näha, et kaks aastat hiljem olen ma just siin, kus ma olen. :) No, et ma ikka veel õmblen, ja et ma tahan ikka veel õmmelda. Ja et ma näen asju väikese perspektiiviga ja mul on soov edasi tegutseda. Et olemas on Põlled ja papud OÜ. Suur enamus teist seda ei tea, aga see tõesti on nii, et otsustasin selle sammu juba pikemat aega tagasi ette võtta. Eks kunagi kirjutan sellest ehk lähemalt ka. Oleks vaid kahe lapse kõrvalt aega veidi rohkem, et saaksin pisitasa beebisammudes liikumise asemel aegajalt mõned kiiremad jooksusammud teha. Aga ehk tuleb ka see aeg kunagi! Algus on ju tehtud. ;)

Aga sünnipäeva puhul tuleb ju kingitusi ka jagada, eks?! Ja kuna blogi saab kaheaastaseks, siis otsustasin, et kingitusi saab seekord olema kaks! Hetkel kuulutan välja esimese kingituse loosimise ja teise kuulutan välja kolmapäeval. Loosimises osalemise tingimused on seekord sellised:

- Kingitused jätan saladuseks. :) St, et kangast valida ei saa, vaid jääb üllatuseks kingisaajale.
- Täna alustatud loosi võitja kuulutan välja teisipäeval, 15. septembri õhtul. Seega, palun jäta enda kommentaar hiljemalt teisipäeval, 15. septembril kella 21. Hiljem kirjutatud kommentaarid enam arvesse ei lähe!
- Teise loosimise kuulutan välja kolmapäeval ja loosi võitja kuulutan välja reedel, 18.septembril, mil ongi blogi õige sünnipäev!
- Loosimises osaleda võivad kõik, kes on minu Facebooki lehe ja/või blogi jälgijad muudes kanalites.
- Kommentaari võib jätta nii siia, blogipostituse lõppu või Facebooki vastava postituse alla. Palun ole hea, ära topeltkommentaari jäta, see ei anna lisahäält!
- Kui kirjutad osalemissoovi blogisse, palun jäta ka enda e-mail, kui su kasutajanimi pole aktiivne. Et ikka sinuga ühendust saaksin võtta!
- Palun kirjuta, mis suuruses pükse soovid ja kas tegemist poisi või tüdrukuga.
- Mõlemad püksid luban võitjatele saata hiljemalt septembrikuu viimasel päeval!
- Edu kõigile! Ootan põnevusega, kes üllatuspükste omanikeks seekord saavad! :)

11. september 2015

Mänguasjadest

Mõtlesin eile, et ma pole nii ammu kirjutanud ühestki püksipaarist! Aga ka täna pole see päev! :) Esitan hoopis küsimuse, millega mängivad teie kolmeaastased lapsed?

Lene on nüüd sõimerühmast välja kasvanud ja ühtlasi on see kaasa toonud mõned suure lapse õigused. :) Nende seas võimalus reedeti lisaks kaisukale veel üks mänguasi lasteaeda kaasa võtta! Kuna see on nüüd selle õppeaasta sees esimene reede, mil Lene lasteaeda läks, siis eile õhtul tekkis küsimus, et mida talle kaasa anda. Ta ise arvas küll, et ei võta midagi, aga kuna mina emana kujutasin ette, kuidas kõigil teistel on midagi kaasas ja temal ei ole ning kuidas see siis pärast suurt nuttu põhjustab, arvasin ma, et midagi ikka võiks võtta. Eks siis edaspidi ole näha, kas ta tahab midagi võtta või ei.

Aga... selle mõttetöö käigus avastasime, et ega meil olegi talle väga midagi kaasa anda. Mitte, et meil poleks mänguasju. Loomulikult on! Kindlasti vähem, kui paljudel teistel lastel (me lihtsalt ei poolda mänguasjade kuhilaid ja ruumi pole ka nii palju, et neid ülearu palju olla saaks), aga piisavalt, et ta saaks kodus mängida. No ja lasteaeda ei saa ju päris igat asja kaasa anda. Nt sellised, mis koosnevad pisidetailidest - legod, puzzled, lauamängud jne. Valjuhäälseid- muusikariistad jms.  Kujutage ette, kui kõik 24 last võtavad kaasa trummi. :) Suured asjad - auto, nukukäru, vihmavari, mänguköök. :) Pehmed asjad - üks kaisukas ju on juba. Vist võiks kaasa anda ka nuku, aga Lenel on kombeks nukkudel riided seljast võtta ja mõte riieteta nukust mind ei köitnud. Raamatud - osad on liiga paksud, liiga suured jne ning ega ta neid seal ju ise loeks veel, lisaks oleks mul kahju, kui see raamat räbaldununa koju tagasi jõuaks.

IKEA köök. Mul on mingi kiiks sellega, et postituses võiks ikka pilt ka olla. Panen siis hetkel pildi köögist, mis meil kodus olemas on ja ilmselt ka paljudel teistel.
Ühesõnaga tekkis küsimus, kas me lapsel on liiga vähe mänguasju, liiga vähe eakohaseid mänguasju, liiga palju detailidest koosnevaid mänguasju? Ühtlasi mõtlesime sellele, et mida Lene üldse mängib hetkel. Võib vist öelda, et rollimängud on peamine märksõna. Ta mängib, kuidas ta läheb tööle, kuidas käib poes, teeb süüa jne. Eile-üleeile mängis ta nt kiirabi. Mis tuletas mulle taaskord meelde, et tahaks talle arstikohvrit, aga mitte mingit suvalist plastmassist, vaid ikka ilusat. Ükskord MyToys-is nägin ideaalset puidust ja tekstiilist asjadega, tahtsin seda talle sünnipäevaks tellida, aga siis oli juba otsas, kui tellimiseks läks. :( Talle meeldib telefoniga "rääkida" ja kotike õlal või käe otsas või nukuvankri küljes ringi jalutada. Lisaks meeldib talle panna kõik oma pisividinad ühte käekotti ja siis see õla peal, ringi jalutada. Nt selle sama IKEA köögiga kaasas olevad riputamise konksud on juba pikemat aega kadunud. Olen üsna kindel, et need on tal mingis kotis, aga ma pole viitsinud otsida. Kõik oma juuksekummid ja -klambrid kallas ta eile-üleeile ühte kotti kokku ja siis käis ringi tähtis nägu peas, kott õlal.

Ükskord, kui meil oli teemaks see, et miks tuleb poes asjade eest maksta, ostsin ma talle täiesti möödaminnes Selverist mingi kassasahtli koos paberist rahadega ja plastikust müntidega (nagu on päris poe kassades need sahtlid, kuhu käib raha sisse), sellega võib ta ka lõputult mängida. Lapata neid rahasid seal ja mängida poodi ja toppida niisama neid münte taskutesse ja rahakotti jne. Varsti peab vist küll sellised asjad mõneks ajaks ära peitma, sest vennake kasvab ja tunneb järjest pisemate asjade vastu huvi ning loomulikult on ju vaja kõik ka suhu pista, läbi nämmutada ja hävinult uuesti välja sülitada.

No ja siis meeldib Lenele vennakesega mängida. Aga Paulikest ju lasteaeda kaasa ei anna! :D  Lene pole ka see laps, kel kõikide värviliste asjade peale silmad särama läheks. Oleme paar korda läinud mänguasjapoodi, et ostaks talle midagi uut. See on lõppenud üldjuhul sellega, et kogu see kirju-mirju vaatepilt paneb meil kõigil pea ringi käima ja ta tahab poest ära minna ega ole ühestki asjast huvitatud.

Lõpuks otsustasime koos, et seekord võtab ta kaasa ühe oma käekotikestest, millega saab siis lasteaias "preilit mängida" või "poodi minna" või teistele mängida anda. Peaks olema piisavalt ohutu. Ei sisalda pisidetaile ega pikki nööre, pole liiga titekas (kuna kodus on väikevend, siis on meil ju selliseid asju ka), pole ka liiga suur (nt prügiauto) ega tee valju häält (trummi ja kitarri otsustasime seekord koju jätta).

Mulle tuli just meelde lugu, mida mu mees ükskord rääkis. Kunagi tohtis tema ka lasteaeda ühe asja kaasa võtta ja hoolimata ema esialgsest vastuseisust ta siiski selle loa lõpuks sai, kaasa võtta mängumõõk. Ja otseloomulikult suskas ta lasteada jõudes kogemata kohe esimest last, kes talle ette jäi.

Millega teie kolmeaastased (ja veidi vanemad) mängivad ja mida annate sellistel "võib kaasa võtta ühe mänguasja" päevadel lastele lasteaeda kaasa?