30. oktoober 2015

Selleaastased tellimused

Olen siin nüüd pikka aega mõelnud, et kui palju tellimusi ma jaksaksin selle aasta sees veel ära täita. Olen mõtet peas vaaginud siia- ja sinnapoole ning otsustanud, et kõik tellimused, mis jõuavad minuni enne 5.novembrit (k.a), luban ma täita veel selle aasta sees. Seda küll eeldusel, et mul kas on olemas või leian sobiva materjali  (paraku alati pole ja alati ei leia ka). Kõik soovid, mis laekuvad minu postkasti alates 6.novembrist, saavad täidetud uuel aastal (muidugi, kui aega jääb, siis teen kiiremini).
Need, kes viimase poolaasta sees tellinud on, teavad et sageli ma lihtsalt ei jõua nii kiiresti soove täita, kui tahaksin. Ennekõike ajapuudusel, sest lapsed vajavad kasvatamist ja kodused toimetused tegemist. Ja kui siis juhtuvad ootamatused, mis lastega peres tegelikult pole alati ootamatused, siis tuleb prioriteete seada.

Teine asi on materjal. Kuigi ma väga tahan rakendada individuaalset lähenemist, et igaüks saaks just oma maitsele vastavad püksid, siis tavaliselt sekkub Murphy, kes ei luba mul leida seda konkreetset materjali just siis, kui seda tarvis on. Hea on, kui kodus vajalik juba olemas on. Samas ma tegelikult väldin ka liiga sageli kangapoodi või teise ringi poodi minemist, sest kiusatustele on raske vastu seista, et meelepärased asjad poodi jätta. :) Kodus on ju kogu aeg mingi varu olemas, millest vaja midagi valmis õmmelda (kui aja leiab). Seega olen ma võtnud ka vastu raske otsuse, et vahel pean ma lihtsalt EI ütlema, sest kulud/tulud/kasum tuleb hoida sellises tasakaalus, et ma ei maksaks oma hobile peale ja säiliks rõõm tegemisest.

Ma küll hetkel otseselt ei upu tellimustesse, aga ma pean endale jätma ajapuhvri, et tegeleda vahepeal rohkem lastega, koduste töödega, jõulukingituste ettevalmistamisega jne. Samuti on mul suur soov võtta töösse veel mõned uued püksimudelid, mis saaksid popiks haaremipükste ja nö tähekestega dressipükste kõrval. Kuigi mul on iga tellimuse üle hea meel, mul siiski vahel jookseb juhe kokku, kui pean järjest õmblema umbessajakahekümneviiendatsamasugustpüksipaari. :) Aga ma pean jõudma need püksimudelid välja töötada, et need saaksid popiks muutuda. Iga asi, mis mu enda meeles oleks võinud laiemale publikule peale minna, pole paraku teiepoolset heakskiitu leidnud. :) Aga ma tegutsen edasi!

Samas ma väga palun ka teid, head soovide esitajad. Mõelge enne sooviavaldamist järgi, kas te ikka päriselt-päriselt soovite neid pükse. Või kui soovid muutuvad, andke mulle sellest teada! Olen paraku puutunud aja jooksul erinevate asjadega kokku ja kõikidel nendel kordadel oleksin ma olnud palju õnnelikum, kui mulle oleks kohe kirjutatud, et sorry, ma esitasin küll tellimuse, aga paraku on vahepeal asjad muutunud. Ma pole ju mingi kurjam ja suhtun sellistesse olukordadesse üsna mõistlikult. Ma tean, elus tuleb igasuguseid asju ette ja vahel juhtub ootamatuid väljaminekuid ja teinekord pole rahakotis piisavalt raha, et süüagi osta, rääkimata siis riietest. Ja siis on vaja seada asjad tähtsuse järjekorda. Ma olen ju alati siin teisel pool ekraani olemas ja omastarust üsna mõistlik inimene, kui minuga ausalt rääkida. Ma hoian asju heameelega paremate päevadeni, kui ma tean, miks see vajalik on. Kuid fakt on see, et ma kahjuks ei ole hiromant ega tea, kas kellelgi on soovid muutunud (kuigi mu kõhutunne on pea igakord mind hoiatanud :D), kas kellelgi on piisavalt raha, et asjade eest maksta (ma teen ju siiski tööd selle nimel ja seetõttu ma pükse tasuta ei anna ega omahinnaga müü). Seega, kui su soovid muutuvad, palun kirjuta mulle kohe! Olen mitmel korral olnud ikka üsna kurb, kui olen teinud valmis soovide järgi hunniku pükse ja siis mu kirjadele lihtsalt ei vastata või "unustatakse" neile järgi tulla või nädalaid arvet maksmast. Ma ei põe seda, et need püksid valmis said, sest enamasti ostab need siis ära keegi teine või saavad mu oma lapsed endale ühe uue püksipaari. Küll aga põen ma seda, et inimesed ei vaevu vastama või ausalt ütlema, milles asi. Ja ka seda, et samal ajal, kui olen täitnud seda konkreetset soovi, on pidanud  keegi teine tunduvalt kauem ootama. Kurvaks teeb nö tühja töö tegemine. Samas ma kindlasti ei põe seda, kui ma teen püksid valmis, aga soovija ütleb, et sorry, aga need pole päris minu maitsele, äkki saaks mõne teistsuguse paari teha. Ma ikka tahan, et kõik leiaks selle "oma ja õige" püksipaari. Üldjuhul, kui vähegi aega on, ma teen ka nii, et soovijal oleks valikut. On mõned üksikud korrad olnud, kus polegi selle päris õige lahenduseni jõudnud, aga nendel kordadel olen ma väga tänulik olnud inimesele, kes on julgenud öelda, et aitäh, aga ma hetkel siiski ei soovi.

Kui lühidalt kokku võtta, siis kui sinus on nüüd tekkinud kindel soov ja tahtmine veel selle aasta sees oma lapsele üks püksipaar tellida, siis esita oma tellimus kohe. Kui on küll soov, aga sellega kannatab oodata, esita oma soov alates 6.novembrist ja sinu soov saab täidetud uuel aastal. Ja hoolimata sellest, et ma ei võta enam vastu tellimusi selle aasta sees täitmiseks, õmblen ma kindlasti edasi vabamüüki. Teen seda lihtsalt omas tempos ja nii kuidas tuju on. Nii, et Facebooki lehe PÜKSIPOE kaustal tasub ikka silm peal hoida! 

AITÄH TEILE KÕIGILE ja UUTE PÜKSTENI!

28. oktoober 2015

Päkapikususs vs advendikalender

Kuigi kalender näitab veel viimaseid päevi oktoobrikuud ja Mutukamoosi blogist leiab veel lugusid vahvatest suvistest tegemistest, peame me siiski kõik rõõmuga/kurvastusega tõdema, et ega need jõulud enam kaugel ole. Kes ootab, kes ohkab selle teadmise peale. Olen juba vaikselt kingituste peale mõtlema asunud, aga midagi teinud selles osas ei ole. Kuidas see mul tavaliselt käib, saab lugeda eelmise aasta postitusest, sealt leiad huvi korral ka mõned kingiideed. Ja mida omatehtut ma eelmine aasta kinkisin, saab huvi korral lugeda siit postitusest.

Aga mitte jõulukingitustest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis päkapikkudest ja advendikalendrist. Mul on selle päkapikuteema suhtes kahetised tunded. Ilmselgelt on päkapikud olemas ainult nende jaoks, kes nendesse usuvad. Oma lapsepõlvest ma väga ei mäleta, et ma neid uskunud oleksin või et need üldse mul väga käinud oleksid. Selle mitte uskumise eest hoolitsesid tõenäoliselt suuremad õed-vennad, aga samas on mu perekond ka üsna realistliku mõttelaadiga, nii et ilmselt ei hakatud seda päkapikkude käimist üldse juurutamagi. Kuna ma lasteaias ka ei käinud, siis ei olnudki see väga teemana üleval minu jaoks. Ausaltöeldes ma ei tea nüüd ka seda, palju nõukaajal üldse nö päkapikud lastel külas käisid. Küll aga mäletan siiani seda hetke, kui ma taipasin, et Jõuluvana, õigemini küll Näärivana (nõukaaegne laps ju), pole olemas. Olin ilmselt nii 3-4-aastane, kui Näärivana tõi mulle pruuni värvi jalgratta. Aga mina muudkui vaatasin ja vaatasin neid Näärivana sokke ja mõtlesin, et miks tal küll isa sokid jalas on ja kus isa ise üldsegi on?! Ja siis mul ilmselt koitis! Täielik petturlus, ma ütlen. Kuni kevadeni ei istunud ma selle ratta selga. :)  Nii, et midagi minus ilmselt selle tõdemusega murtud sai ja ma pole kindel, kas ma seda oma lastele soovin.

Aga mida teha oma lastega? Kas kasvatadagi neid teadmises, et päkapikke pole olemas ja jõuluaeg on lihtsalt selline tore andmise aeg või siis ikkagi rääkida pisikestest punase mütsiga mehikestest, kes toovad kohale endast kümneid kordi suuremaid kingitusi. Dilemma, ma ütlen! Osad ehk mäletavad, et eelmine aasta Lenel siiski päkapikud käisid. Sussi õmblesin ise. Kui soovid ka ise õmmelda, vaata siia. Ja need päkapikud ei toonud mitte ainult komme, vaid pigem erinevat kraami, sest me oleme need "kurjad" lapsevanemad, kes lastele iga päev kommi ei anna. Mida päkapikud tõid, saad lugeda siit ja siit.

Paul ei olnud eelmisteks jõuludeks veel sündinud ja Lene oli siis alles 2a 3k ja ega ta nendest päkapikkudest suurt ei jaganud. Aru ta ei saanud, kes ja miks toob tema ukse küljes rippuvasse sussi iga hommik asju ja alguses ei tulnud talle ka meelde ise sinna sisse iga päev piiluda, me ikka pidime meelde tuletama. Aga kui jõulud läbi, oli vahel hoopis nuttu, et miks enam ei ole sussi ukse küljes ja miks sinna midagi ei tooda. Imelikud päkapikud ikka! :) Laps harjub alles ära ja juba on see läbi, eks?!

Ja siis eile, kui ma lugesin Miramii postitust advendikalendritest (seal on muideks ka kingiloos käimas),  mul äkki koitis (ma ei tea, miks ma sellele varem polnud mõelnud), et tegelikult võiks ju meisterdada hoopis advendikalendri ja unustada päkapikud. Pean nüüd ainult välja mõtlema, millest seda kalendrit meisterdada ja mida sinna sisse panna. x2. :) Kui me juba praegu asendame päkapikud advendikalendriga, siis usun, et laste süda ei saa niimoodi murtud, kui mõne aasta pärast avastades, et päkapikke pole olemas. Samas tekitab minus küsimusi lasteaia osa. Sest sealt paraku tuleb elutõdesid igasuguseid. :)

Kuidas teil on? Kas päkapikud käivad? Või olete advendikalendri usku? Või ei kasuta kumbagi?

25. oktoober 2015

Vee all

Käisime septembris Pauliga veealusel pildistamisel. St pildistati Pauli ja teisi lapsi, kes kohale olid tulnud, emmed-issid esinesid taustajõududena. Kuna ma Lenega olin selle juba läbi teinud ja tookord proovisin ka ise vee alla minna, siis teadsin, et uuesti ma seda proovima ei hakka. Minu refleksid hinge kinni hoidmiseks on paraku juba aastakümneid kadunud ja ega ma muidu ka suuremat sorti veesõber ole, nii et seekord jäin juba teadlikult ülespoole veepiiri. Mis küll ei taksitanud mind Pauli sukelduda laskmast.

Tere tulemast, Paul. Pilte tegi Martin Koot  Aquaphotost

Mul pole õrna aimugi, kas Eestis leidub veel mõni fotograaf, kes harrastab sellisel moel (basseinis) veealust fotograafiat, aga usun, et Martin on nii või teisiti kõige tuntum beebide veealuse pildistamise valdkonnas. Kel huvi ja veel pole kursis, siis tal on Facebooki lehekülg ka. Või siis vaatab Aquaphoto kodulehele (ta pakub muid fototeenuseid ka).

See, kas keegi julgeb oma lapsel/beebil sukelduda lasta, on minu meelest üsna isiklik otsus, kuid paneksin kirja mõned omapoolsed tähelepanekud/soovitused enda kahe kogemuse põhjal.

Ennekõike ütlen ma, et see on tore võimalus/kogemus, et saada lapsest teistsuguseid fotosid. Eeldab natuke julgust ja huvi asja vastu. Kel eelnev puudub, siis soovitan pigem kuivades oludes pilti teha. :) Kõik on ju kenad vaadata, kui need on teinud professionaal.

Pauliga käisime pildistamas siis, kui ta oli just 8-kuuseks saanud. Lenega seevastu siis, kui ta oli juba 1a ja 2 kuud vana. Peale kahte isiklikku kogemust leian ma vanuse osas, et selle pildistamise võiks ette võtta siiski enne lapse aastaseks saamist. Vanuseliselt hiljem teeksin seda ma vist edaspidi ainult juhul, kui käiksin lapsega pidevalt ujumas ja ta oleks harjunud sukelduma ning ei pelgaks seda absoluutselt. Kui aga veega nii tihedat kokkupuudet pole, siis peale esimest eluaastat mina seda enam ei teeks (kuid igaüks otsustab ise, eks), sest siis on kaasasündinud refleksid minu teada juba hääbumas, kui mitte täielikult hääbunud. Kujutage ise ette, kui teid visatakse vette ja te ei oska ujuda ega tea, kas teid tõmmatakse uuesti veest välja või mitte ja kuna see juhtub ootamatult, siis olete te ilmselt sukeldumise käigus ka sõõmu vett kurku tõmmanud. Nägin mõlemal korral, kuidas vanemad nii väga soovisid saada pilte oma 2-3 aastasest lastest, kel hirm silmis ja nutt kõrvulukustav. Kas seda on vaja? Minu meelest mitte! Saab ju ilusaid pilte ka pealpool vett. Oota parem veel mõned aastad kuniks laps aru saab, mida ja miks temaga tehakse ning ta läheb sinna vee alla juba vabatahtlikult, kui huvi on (ka seda olen kõrvalt näinud). Martin on siiski väga tore ja julgustab kõiki omaltpoolt, kes kohale on tulnud ning võtab vähemalt vanematelt hirmutuure vähemaks.

Väike meremees Paul

Miks ma siis Lenega hiljem käisin? Sel lihtsal põhjusel, et ma polnud sedalaadi pildistamisest enne teadlik ega omanud ka suuremat sorti arvamust, sest kogemus ju puudus. Samuti käisin ma temaga iganädalaselt ujumas, mis hõlmas endas ka sukeldumist, nii et ma ei osanud otseselt midagi peljata, kuigi Lene ei olnud nüüd kõige suurem veesõber. Kuid pildistamise käigus sai teda üsna mitu korda vee alla lastud ja see talle kahjuks väga ei meeldinud. Ning paraku kaasnes sellega ka tõsiasi, et peale sessiooni ta armastas vett veel vähem ja umbes pool aastat hiljem ma temaga enam ujuma ei läinud, sest see valmistas stressi meile mõlemale. Paul seevastu on algusest peale vett palju rohkem armastanud ja ta sukeldub ka üsna ilusasti ning vett tõmbab kurku väga harva, niisiis ei tekkinud mul erilist kahtlust, kas temaga ka minna või mitte. Kõik toimis ja veehirmu tal peale pildistamist ei tekkinud. Ta mõnuleb siiani, kui varbad vette kastetakse, olgu see siis vannis või basseinis. :)

Punkar Lene.

Lisaks soovitan ma juhul, kui pole enne üldse lapsega ujumas käinud, siiski mõnest juhendajaga beebide ujumistunnist osa võtta. Martin küll ütleb, et see pole ilmtingimata vajalik, aga minu meelest võiks seda teha kasvõi seetõttu, et endal oleks kindlam tunne. Nägin mõlemal korral värisevaid emmesid, kel oli küll suur huvi pilte saada, aga samas oli hirm lapse pärast, sest ei teadnud täpsemalt, mida teha ega suutnud selgelt mõelda, kui pikk/lühike on 5 sekundit vee all. Ühesõnaga, mine paar korda lapsega ujuma ja kogu julgust, oleks minu soovitus küll. Mida rahulikum emme, seda rahulikum laps ja suurem tõenäosus saada toredaid pilte.

Kui soovi on, võta kaasa ka erinevaid kostüüme, aksessuaare, värvilisi väikseid mänguasju jne, mida pildistamisel ära kasutada. Nendega saab ikka täitsa vahvaid pilte. Kõik need sitsid ja satsid, mis tüdrukutele külge saab panna ja vahvad ülikondades pisikesed džentelmenid. :)  Inspiratsiooni saab ju ka galeriist, kui endal ühtegi mõtet pähe ei tule.

Kung Fu Lene

Ära unusta ka kaasa võtta midagi kuiva ja sooja lapsele selgapanekuks, kui basseinist välja tulete. Temperatuuri vahe on ikka märgatav, kui oled tükk aega soojas vees olnud. Võtab endalgi lõuad plagisema, rääkimata lapsest. Ning elementaarne, Watson! :) Pesemisasjad mõlemale, et pesta ennast ja last nii enne kui ka pärast basseinis käimist (mõelge ise, kas ja mille sees te ujuda tahate). Viimane tähelepanek ei ole tehtud ainult selle kogemuse põhjal, vaid ma olen käinud lastega erinevates basseinides ja näinud nii mõndagi. Et mitte lõpetada kurjustades, :) siis ma igatahes olen rahul, et veealuse fotosessiooni lastega ette võtsin ja soovitan seda kindlasti neile, kel huvi asja vastu on. Julgemad lähevad ise ka kindlasti, mitte ei pane ainult last sellesse olukorda. :)

23. oktoober 2015

16. oktoober 2015

Sekkarileiud: pliiatsid ja puzzle

Vana tuntud tõde, et ega sekkarisse ei saa minna midagi konkreetset otsima, sest siis tuled sa sealt tagasi kõige muuga, kui sellega, mida otsima läksid. Teine tuntud tõde on vist see, et pisikeste kohtade sekkaritest leiab alati väärt kraami soodsa kopika eest. Ja kolmas tõde see, et ega neid leiukohti tegelikult avalikult kiita tohi, sest siis võib juhtuda, et kõik jooksevad tormi ja kogu väärt kraam lõpetab kellegi teise kodus. :)

Mul seekord päris konkreetset soovi polnud, aga lootsin leida endale midagi põnevat selga. Loomulikult ei leidnud, aga ühte-teist sain lastele ja õmblemiseks ka mõned huvitavad mustrid. Kõige ilusam leid minu meelest olid need värvipliiatsid ja kõige huvitavam leid see valge puzzletoorik.


Kui ma neid pliiatseid nägin, tundus mulle, et ma pole elus nii ilusaid värvipliiatseid näinud ja ma pidin need enda lastele saama. Ega neile seal just tormi ei joostud, olidki juba tolmukihi alla jäänud. Aga mulle need nii meeldisid ja ära ma need tõin.


Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi selliseid valgeid puzzletoorikuid näinud, aga see mõte tundus mulle nii lahe, ise (mitte ilmtingimata mina ise) üks puzzle valmis joonistada. Eriti, kuna Lenele vahelduva eduga puzzled väga meeldivad. Niisiis krabasin ka selle sealt kaasa. Hiljem uurides selgus, et tegemist Tigeri tootega ja ilmselt on neid toorikuid ka siinsetes poodides saada.


Kuigi ma uhke emana olen igatahes vaimustuses :) igast Lene joonistatud kriipsust ja kraapsust, ma siiski seekordse puzzle joonistamise ühe esimese klassi jütsi kätte usaldasin. Teadmata asjaoludel ja kogemata kombel on meie suguvõssa ära eksinud paar päris hea käega tegelast. Ja ma leian, et T sai puzzle joonistamisega väga hästi hakkama. Igatahes on see vahva lepatriinu hetkel meie pere lemmikpuzzle. Osasid pole küll palju, aga oleme seda vahelduva eduga kõik kokku pannud.

Kel huvi tekkis ka ise üks selline puzzle joonistada, siis soovitan soojalt. Ehk leidub neid ka praegu Tigeri või mõnes muus pudi-padi või hobipoes.

11. oktoober 2015

Tee ise: vahumasin

Lene käis juba teist päeva meile kui uni peale, et tema tahab ka vahumasinat! Nägi ta seda Lastetuba. Meisterdame Mariga saates. Ainult, et ma ei näinud ise algusest peale, kuidas seda tehti, nii ma siis eile ütlesin, et peame hiljem Lastejaamast järgi vaatama, kuidas see käib. Aga paraku olin ma kehva lapsevanem ja ununes. Täna hommikul juhtus Lene saadet uuesti nägema ja nüüd see vahumasin meil tehtud sai.


Kuigi videos on kõik näha, siis lisan siia ka loetelu, mida vaja läheb. Juhuks, kui video peaks kunagi kaotsi minema.

- (vähemalt) ühte vahumasina huvilist last
- 0,5l plastpudelit, mis tuleb pooleks lõigata (põhjaosa võib millekski muuks ära kasutada)
- sellist riidetükki, mis oleks veidi suurem, kui pudelipõhi (mina võtsin nö õhukese sitsiriide)
- paela või kummi (mina kasutasin rõngaskummi). Kui kumbagi pole, siis ilmselt ajaks ka patsikumm asja ära.
- kaussi
- nõudepesuvahendit (meil oli Fairy sensitive)


Pean ütlema, et ma olin veidi skeptiline, kas see asi toimib, sest olen ennegi tähele pannud, et kuigi selles saates õpetatakse tegema lihtsaid (kodus olemasolevatest vahenditest) ja toredaid asju, jäävad juhised vahel siiski vajaka. Eriti, kui on vaja midagi koguseliselt mõõta. Nt mullitajat me ei saanudki toimima. Ilmselt oleks oluline olnud teada, milline nõudepesuvahend kasutuses oli ja mis vahekorras vesi ja vahend olid. 


Nii ka seekord, polnud selles osas soovitusi.Vähemalt mulle ei jäänud kõrva. Lähenesin siis katseeksitusmeetodil ja toimis õnneks kohe esimesel korral. Lõikasin riidetüki parajaks, panin selle pudeli lõigatud otsa peale, tõmbasin kummiga pudeli ümber kinni. Valasin kaussi tortsu vett ja tortsu Fairyt, segasin kergelt, pistsin pudeli riidega kaetud otsa segusse ja puhusin teisest otsast sisse ning vaht tuli.


Veenduge kindlasti, et laps seda vahtu endale suhu ei tõmba puhumise asemel. Lapsel oli igatahes tükiks ajaks rõõmu kui palju. Mõnes mõttes oleks sellega kindlasti lahedam toimetada õues, aga me otsustasime hetkel vannitoa kraanikausi kasuks. Ja lahe oli see, et vahepeal tuli vahu asemel ka suuri mulle.

 
 Toredat vahupidu!

8. oktoober 2015

Uuelootuse tuulelipud

Teate seda tunnet, kui mõtled, et ma teen selle (ükskõik siis, mille) ISE ära, vaja ainult aega võtta! Ja siis ühel hetkel avastad, et õige hetk on möödas ja tabanud on paanikaosakond, et mis nüüd siis saab? Umbes nii juhtus minuga enne Lene sünnipäeva, augustis. Ma olen alati olnud ühest küljest kärsitu, kes tahab, et asjad oleksid tehtud kohe-nüüd-ja-praegu, aga teisest küljest selline, kes lükkab kõiki asju edasi viimasele minutile. Nii juhtus ka nende tuulelipukestega, mis mul oli plaanis Lene sünnipäevaks õmmelda! Neil on vist tegelikult veel mingi udupeenem nimi ka olemas, aga ei tule mulle praegu meelde. :) Teab keegi, on või? :)

Ja nagu tellitult!!! Avastasin mina Uuelootuse blogist pisikese Pudupoe, kus just need õiged lipukesed müügil olid.  Leppisin diili kokku ja Lene sünnaks olid lipukesed olemas!


Ma olen alati seda meelt tegelikult olnud, et kõike ei peagi ise tegema, isegi kui oskad. Tore on toetada ka teisi nende tegemistes. Ma tean seda tunnet ju nii hästi, kui keegi soovib sinu tehtut endale soetada. :) Külastage kindlasti ka nende Facebooki lehekülge, sest need isetegemised väärivad jälgimist. Blogist leiab väga vahvaid isetegemise õpetusi ja niisama huvitavat lugemist kui ka kauneid fotosid.


5. oktoober 2015

Viimase loosi auhinnad

Aeg on jälle omasoodu edasi lennanud! Eelmises postituses väljahõigatud loosimine on juba ammu kõigil unustusehõlma vajunud, aga mina pole võidupükse veel näidata jõudnudki. Parandan nüüd selle vea! Sest jätsin selle ju tol hetkel oma teada, mis võitja saab! :)

Esimese loosi võitja, Imbi, sai enda lapsele sellised vahvad reisiselli haaremipüksid. Seda kangast on mul natuke veel, nii et kui kellelgi tekkis nüüd vastupandamatu soov... siis ühendust võtta ja ehk mõne aja pärast õnnestubki...


Teise loosi võitja, Noomi, sai enda lapsele aga mummulised baggy-püksid. Olen selle lõike järgi mõned üksikud paari enne ka õmmelnud, aga mitte paeltega. Saadaval olevad (roosad) leiad huvi korral Facebookist, Püksipoe kaustast. Aga võidupüksid tulid sellised.