28. oktoober 2015

Päkapikususs vs advendikalender

Kuigi kalender näitab veel viimaseid päevi oktoobrikuud ja Mutukamoosi blogist leiab veel lugusid vahvatest suvistest tegemistest, peame me siiski kõik rõõmuga/kurvastusega tõdema, et ega need jõulud enam kaugel ole. Kes ootab, kes ohkab selle teadmise peale. Olen juba vaikselt kingituste peale mõtlema asunud, aga midagi teinud selles osas ei ole. Kuidas see mul tavaliselt käib, saab lugeda eelmise aasta postitusest, sealt leiad huvi korral ka mõned kingiideed. Ja mida omatehtut ma eelmine aasta kinkisin, saab huvi korral lugeda siit postitusest.

Aga mitte jõulukingitustest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis päkapikkudest ja advendikalendrist. Mul on selle päkapikuteema suhtes kahetised tunded. Ilmselgelt on päkapikud olemas ainult nende jaoks, kes nendesse usuvad. Oma lapsepõlvest ma väga ei mäleta, et ma neid uskunud oleksin või et need üldse mul väga käinud oleksid. Selle mitte uskumise eest hoolitsesid tõenäoliselt suuremad õed-vennad, aga samas on mu perekond ka üsna realistliku mõttelaadiga, nii et ilmselt ei hakatud seda päkapikkude käimist üldse juurutamagi. Kuna ma lasteaias ka ei käinud, siis ei olnudki see väga teemana üleval minu jaoks. Ausaltöeldes ma ei tea nüüd ka seda, palju nõukaajal üldse nö päkapikud lastel külas käisid. Küll aga mäletan siiani seda hetke, kui ma taipasin, et Jõuluvana, õigemini küll Näärivana (nõukaaegne laps ju), pole olemas. Olin ilmselt nii 3-4-aastane, kui Näärivana tõi mulle pruuni värvi jalgratta. Aga mina muudkui vaatasin ja vaatasin neid Näärivana sokke ja mõtlesin, et miks tal küll isa sokid jalas on ja kus isa ise üldsegi on?! Ja siis mul ilmselt koitis! Täielik petturlus, ma ütlen. Kuni kevadeni ei istunud ma selle ratta selga. :)  Nii, et midagi minus ilmselt selle tõdemusega murtud sai ja ma pole kindel, kas ma seda oma lastele soovin.

Aga mida teha oma lastega? Kas kasvatadagi neid teadmises, et päkapikke pole olemas ja jõuluaeg on lihtsalt selline tore andmise aeg või siis ikkagi rääkida pisikestest punase mütsiga mehikestest, kes toovad kohale endast kümneid kordi suuremaid kingitusi. Dilemma, ma ütlen! Osad ehk mäletavad, et eelmine aasta Lenel siiski päkapikud käisid. Sussi õmblesin ise. Kui soovid ka ise õmmelda, vaata siia. Ja need päkapikud ei toonud mitte ainult komme, vaid pigem erinevat kraami, sest me oleme need "kurjad" lapsevanemad, kes lastele iga päev kommi ei anna. Mida päkapikud tõid, saad lugeda siit ja siit.

Paul ei olnud eelmisteks jõuludeks veel sündinud ja Lene oli siis alles 2a 3k ja ega ta nendest päkapikkudest suurt ei jaganud. Aru ta ei saanud, kes ja miks toob tema ukse küljes rippuvasse sussi iga hommik asju ja alguses ei tulnud talle ka meelde ise sinna sisse iga päev piiluda, me ikka pidime meelde tuletama. Aga kui jõulud läbi, oli vahel hoopis nuttu, et miks enam ei ole sussi ukse küljes ja miks sinna midagi ei tooda. Imelikud päkapikud ikka! :) Laps harjub alles ära ja juba on see läbi, eks?!

Ja siis eile, kui ma lugesin Miramii postitust advendikalendritest (seal on muideks ka kingiloos käimas),  mul äkki koitis (ma ei tea, miks ma sellele varem polnud mõelnud), et tegelikult võiks ju meisterdada hoopis advendikalendri ja unustada päkapikud. Pean nüüd ainult välja mõtlema, millest seda kalendrit meisterdada ja mida sinna sisse panna. x2. :) Kui me juba praegu asendame päkapikud advendikalendriga, siis usun, et laste süda ei saa niimoodi murtud, kui mõne aasta pärast avastades, et päkapikke pole olemas. Samas tekitab minus küsimusi lasteaia osa. Sest sealt paraku tuleb elutõdesid igasuguseid. :)

Kuidas teil on? Kas päkapikud käivad? Või olete advendikalendri usku? Või ei kasuta kumbagi?

9 kommentaari:

  1. No nüüd sa purustasid küll mõne noore lugeja illusioonid! ;) Tegelikult, mina olen absoluutselt päkapikkude usku. Ilmselt seetõttu, et olen ise selles vaimus üles kasvanud. See teadmine, et kõige taga on need suuremad inimesed, tuli kuidagi sujuvalt ning mingit pettumust ei tekitanud. Vastupidi, ma püüdsin seda fakti noorema venna eest varjata ning ausalt öeldes usun sisemas, et kõik on võimalik! Pühad ongi minu meelest selline maagiline aeg, kus kõik on ülevam ja juhtumistele altim ning päkapikud tunduvad seda vaimu endas kandvat. Advendikalendritega on mul suhe leigem, kuigi puht visuaalselt on ju väga kihvte lahendusi internetis välja pakutud. Aga eks kõik ole pere enda uskumuste ja sisendamise küsimus, Mirdil ilmselt hakkavad siiski järgmisel aastal päkapikud käima. Ja no nii väga paneks isegi tegelikult sussi aknalauale. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tunnen ennast nüüd ühtäkki kole vanana. :)
      Ma isegi arvan, et me paneme ka see aasta need päkapikusussid tuppa kaunistuseks rippuma, aga pigem on mu jaoks küsimus, kas ma tahan seda "päkapikud akna taga vaatavad" juttu lapsele rääkida. Küllap pean enda ja oma pere jaoks mingi vahepealse lahenduse leidma, et hundid oleks söönud ja lambad terved. :)

      Kustuta
  2. Esiteks - me valmistame juba soolataignast jõuluehteid. Seega kuigi blogin veel suvest, siis tegudega oleme juba jõuludes :) Ma mõtlesin, et hakkan sel aastal varakult pihta, sest eelmisel aastal ei jõudnud midagi teha.

    Kui ma eile su postitust lugesin, siis esialgu tuli ka advendikalendri tuhin peale, sest tõesti neid on väga ägedaid. Aga siis jõudis kohale, et sellele on oma kohta vaja, kus ta ka kaunis oleks. No ja hetkel meil kodus sellist kohta väga ei ole. Lisahäda on see, et teha kahesele selgeks, miks tohib ainult ühe päevas avada (meil vitamiinidega sama jama, ei tahaks lisastressi :)). Ja sisimas ma olen ikka päkapikuusku - Laura ütles nii ilusti, et see on maagiline. Mind kohe tõmbavad haldjad ja päkapikud ja muud salapärased tegelased :) Ja ma tean, et lastele sellise udujutu ajamine on küsitava väärtusega, aga minu jaoks ongi sellised muinasjutud kõige helgemad mälestused lapsepõlvest.

    Meil käisid päkapikud juba eelmisel aastal (siis oli suurem laps 3,5a) ja oli täitsa põnev. Küll ei käinud nad iga päev ja mitte terve detsembri. Ma enam ei mäleta, kas mõnel päeval kommi tõid, aga valdavalt mitte. Pigem oli stiilis "üks vildikas kummagi lapse sussi kuni pakk tühjaks saab". Praegu mõtlen, et ühekaupa kleepsud oleks ka täitsa tore. Nad lasteaias saavad nii ja näen, et laps on väga vaimustuses. Äkki tuleks nt mingi lugu kokku? Ja "päkapikud meil akna taga ei vaata", sest ega ma ähvardusi nagunii eriti ei kasuta kasvatamisel. Ma vist korra või paar isegi kasutasin aga väga vale tundus.

    VastaKustuta
  3. Ja palun võta see kommenteerimise lisavalideerimine maha. Ma pidin praegu ca 9 toidupildi pealt valima, milline on pirukas! Võta siis kinni, kas ameerikalik või eestlaslik :) Aga kuna sellega tekkis lisakerimisaken, siis telefonis ma ei oleks sellega hakkama saanud...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma isegi ei teadnud, et see mul peal on, sest omast arust mul köik maha võetud! Mulle vahel tundub, et blogspot ise neid asju muudab! Aga uurin asja, kui arvutis olen. Hea, et ütlesid

      Kustuta
  4. Meie peres päkapikud käivad ja käisid ka mul lapsena ning ma mäletan täpselt, et mingi hetk juba teadsid, kes seal taga oli aga nii põnev oli ikkagi. Seega ma enda ajast seda suurt pettumust ei mäleta.
    Poiss mul on ka läbi närinud selle päkavõlu aga on siiski väga põnevil.
    Huvitav jah, et osadel lastel tekitab see suurt pettumust.

    VastaKustuta
  5. Tõesti suured tänud teile kolmele (ja ka teistele, kui keegi peaks veel kommentaari lisama :D) arvamust avaldamast. Vaade muutus kohe jälle laiemaks ja tõi veel uusi mõtteid mu pähe, et mis selle päkapikuteemaga teha. Ehk siis peale jõule annan aru, kuidas see aasta läks.
    Ma pole tegelikult mingi drama-mama ega ülemõtleja (no vahel juhtub, aga kellel ei juhtuks, eks), üsna sageli lasen tegelikult asjadel omasoodu areneda ja vaatan, kas on vaja sekkuda/suunata või mitte. Ja lapsed (või tegelikult siis hetkel küll suurem) on ses suhtes ka ikka üsna mõistlikud, et lasevad endale asja selgitada ja ilmselt igast asjast eluaegset traumat ei saa (realistlik suhtumine elusse on päritud :D). Ei saanud ma ise ka toona seda traumat, aga meeles on siiani. Kuid jah, seda maagilisust mina selles päkapikuajas siiski ei näe. :) Selleks olen ma liiga palju realist. Samas mul tekibki jõulutunne tavaliselt alles siis, kui olen maale ema juurde jõudnud, kus suur osa minu suuuuurest perest koos, ahi soe, seapraad laual ja surnuaias/kirikus käidud. Eks igaühel omamoodi. :)

    VastaKustuta
  6. Mina, olles nüüd 2 aastase poisi ema, olen ise rohkem ootel ja põnevil selle päkapiku tuleku suhtes;). Minu jaoks on olnud jõulud ja sellega kaasnev parim osa aastast. Õmblesin eelmine aasta juba lapsele ilusa suure päkapikusussi (kuigi siis oleks võinud ju selle ära jätta, kuna laps oli nii väike veel). Umbes nädal läks tal pihta saamine sellele, et iga hommik saab sussi seest midagi ja ma arvan, et ta oli ikka natuke põnevil kui sai käe sisse panna ja midagi sealt välja võtta.
    Minu mõtlemine on selline, et kui on võimalik lapsele asja teha
    maagiliseks siis miks mitte. Niikuinii lasteaias on päkapiku teema üleval ja samuti arvan, et lapsel hiljem hea meenutada kuidas tal oli ja mis need pisikesed "päkapikud" tõid.
    Šokolaadi advendikalender on hetkel selline kahe otsaga asi, kuigi jh eelmine aasta oli ka see olemas, aga see tegelt jäi üsna kiiresti seisma, kuna sealt taheti siis koguaeg šoksi saada;)
    Võibolla järgmine aasta kui aastake on peale tiksunud võiks mõelda ka ise teha advendikalendrit, siis arvan, et saab ka jutust aru et peab ootama järgmise päevani, enne kui saab uue akna avada.
    Võin ka õelda, et minu ema ei ole sellise mõtlemisega nagu mina, jah ta tegi meile seda aega, aga nüüd kui ta sellest räägib siis on see ka tema jaoks selline mitte midagi ütlev aeg. Aga see ei tähenda, et mina selliselt mõtlen, ehk keegi ei tea milliseks meie lapsed kasvavad. Võibolla selline segane jutt, aga tõesti kõik on nii erineva maailma vaatega.

    VastaKustuta
  7. Lehti, mina olen sinuga ühes paadis ehk siis ei tunne erilist päkapikutamise vajadust. Tegelikult oli mul sarnane blogipostitus endalgi meeles mõlkumas, aga ma ei tea, kas tegudeni jõuan. Päkapikkudest mul enda lapsepõlvest erilisi mäletusi ei ole. Meenub ainult üks kord, kus kirjutasin päkapikule kirja ja küsisin emalt, kuidas kirjutatakse "nätsu" ja kuidas "kommi". Igasugu nänni oli tore sussi seest saada, aga mulle ei meenu küll, et selles oleks midagi nii väga erilist ja põnevat olnud. Samuti pole ma kunagi juurelnud selle üle, et kas nad nüüd on olemas või mitte. Oleneb paljuski inimesest? Mõistan muidu siinkohal täielikult eelmiste kommenteerijate päkapikuusku. Kui see on neile maagiline, siis see ongi ainuõige valik.
    Mina olen hull advendikalendrite järele. Kogun neid muudkui Pinteresti tahvlile ja ohkan iga kord, kui midagi uut ja ilusat näen. Tegin eelmine aasta jõulukalendri oma kahepoolesele ja paarikuusele (mõned asjad lihtsalt selleks, et jagamist õpetada). Kahele lapsele oli siis üks kalender. Ja kuigi Mustikas küsis pea iga hommik pärast paki avamist, et kas nüüd võime uue paki lahti teha, siis jaksas ta siiski ilusti kõigi pakkidega oodata. Ja kui mõni päev üldse ununes, siis ei juhtunud ka sellest suurt midagi. Kalendriga on ühtlasi ka see hea asi, et selle pealt on visuaalselt väga hästi näha, kui mitu päeva veel jäänud on. Ehk siis kui siin toimuks praegu hääletamine, siis annaksin mina oma hääle advendikalendrile.
    Samas siinseid kommentaare lugedes jäin ma mõtlema, et kas mu lapsed jäävad nüüd seetõttu millestki erilisest ja maagilisest ilma. Usun, et erilist jõuluootuse aega saab siiski luua ka ilma päkapikkudeta. Välgataski just üks idee, et võiks peita mõni päev mõne üllatuse hoopis mõnda erilisse paika, kus laps seda oodatagi ei oska ja kus see olekski tõeline ime. Näiteks lumisesse metsa mõne puu külge vmt. Tegelikult on palju võimalusi maagia loomiseks ka teistmoodi.
    Ja kui jutt juba päkapikkudele läks, siis kuidas on lood jõuluvanaga? Olen mõnda aega sellele teemale ka mõelnud, aga ei ole vist veel päris selgeks mõelnud, mida sellega teha. Mulle meeldib väga see, mida Banaanisaare blogis eelmisel aastal kirjutati. http://banaanisaar.ee/tode-jouluvanast-toob-sudamlikud-puhad/ Oluline on ju tegelikult see, mis on jõulude mõte, et kõigil on võimalik olla andja ja teha rõõmu. Ma usun, et see on ka väikese inimese jaoks väga oluline.
    Lehti, kui otsustad kalendri kasuks, siis hakka muidugi varakult pihta. Ma küll sisu kogusin varem kokku, aga pakkimise jätsin eelmisele õhtule. Ei olnud kõige targem mõte. Õnneks 2,5-aastane ei teadnud numbritest veel midagi :P

    VastaKustuta

Aitäh, et võtsid aega!