25. oktoober 2015

Vee all

Käisime septembris Pauliga veealusel pildistamisel. St pildistati Pauli ja teisi lapsi, kes kohale olid tulnud, emmed-issid esinesid taustajõududena. Kuna ma Lenega olin selle juba läbi teinud ja tookord proovisin ka ise vee alla minna, siis teadsin, et uuesti ma seda proovima ei hakka. Minu refleksid hinge kinni hoidmiseks on paraku juba aastakümneid kadunud ja ega ma muidu ka suuremat sorti veesõber ole, nii et seekord jäin juba teadlikult ülespoole veepiiri. Mis küll ei taksitanud mind Pauli sukelduda laskmast.

Tere tulemast, Paul. Pilte tegi Martin Koot  Aquaphotost

Mul pole õrna aimugi, kas Eestis leidub veel mõni fotograaf, kes harrastab sellisel moel (basseinis) veealust fotograafiat, aga usun, et Martin on nii või teisiti kõige tuntum beebide veealuse pildistamise valdkonnas. Kel huvi ja veel pole kursis, siis tal on Facebooki lehekülg ka. Või siis vaatab Aquaphoto kodulehele (ta pakub muid fototeenuseid ka).

See, kas keegi julgeb oma lapsel/beebil sukelduda lasta, on minu meelest üsna isiklik otsus, kuid paneksin kirja mõned omapoolsed tähelepanekud/soovitused enda kahe kogemuse põhjal.

Ennekõike ütlen ma, et see on tore võimalus/kogemus, et saada lapsest teistsuguseid fotosid. Eeldab natuke julgust ja huvi asja vastu. Kel eelnev puudub, siis soovitan pigem kuivades oludes pilti teha. :) Kõik on ju kenad vaadata, kui need on teinud professionaal.

Pauliga käisime pildistamas siis, kui ta oli just 8-kuuseks saanud. Lenega seevastu siis, kui ta oli juba 1a ja 2 kuud vana. Peale kahte isiklikku kogemust leian ma vanuse osas, et selle pildistamise võiks ette võtta siiski enne lapse aastaseks saamist. Vanuseliselt hiljem teeksin seda ma vist edaspidi ainult juhul, kui käiksin lapsega pidevalt ujumas ja ta oleks harjunud sukelduma ning ei pelgaks seda absoluutselt. Kui aga veega nii tihedat kokkupuudet pole, siis peale esimest eluaastat mina seda enam ei teeks (kuid igaüks otsustab ise, eks), sest siis on kaasasündinud refleksid minu teada juba hääbumas, kui mitte täielikult hääbunud. Kujutage ise ette, kui teid visatakse vette ja te ei oska ujuda ega tea, kas teid tõmmatakse uuesti veest välja või mitte ja kuna see juhtub ootamatult, siis olete te ilmselt sukeldumise käigus ka sõõmu vett kurku tõmmanud. Nägin mõlemal korral, kuidas vanemad nii väga soovisid saada pilte oma 2-3 aastasest lastest, kel hirm silmis ja nutt kõrvulukustav. Kas seda on vaja? Minu meelest mitte! Saab ju ilusaid pilte ka pealpool vett. Oota parem veel mõned aastad kuniks laps aru saab, mida ja miks temaga tehakse ning ta läheb sinna vee alla juba vabatahtlikult, kui huvi on (ka seda olen kõrvalt näinud). Martin on siiski väga tore ja julgustab kõiki omaltpoolt, kes kohale on tulnud ning võtab vähemalt vanematelt hirmutuure vähemaks.

Väike meremees Paul

Miks ma siis Lenega hiljem käisin? Sel lihtsal põhjusel, et ma polnud sedalaadi pildistamisest enne teadlik ega omanud ka suuremat sorti arvamust, sest kogemus ju puudus. Samuti käisin ma temaga iganädalaselt ujumas, mis hõlmas endas ka sukeldumist, nii et ma ei osanud otseselt midagi peljata, kuigi Lene ei olnud nüüd kõige suurem veesõber. Kuid pildistamise käigus sai teda üsna mitu korda vee alla lastud ja see talle kahjuks väga ei meeldinud. Ning paraku kaasnes sellega ka tõsiasi, et peale sessiooni ta armastas vett veel vähem ja umbes pool aastat hiljem ma temaga enam ujuma ei läinud, sest see valmistas stressi meile mõlemale. Paul seevastu on algusest peale vett palju rohkem armastanud ja ta sukeldub ka üsna ilusasti ning vett tõmbab kurku väga harva, niisiis ei tekkinud mul erilist kahtlust, kas temaga ka minna või mitte. Kõik toimis ja veehirmu tal peale pildistamist ei tekkinud. Ta mõnuleb siiani, kui varbad vette kastetakse, olgu see siis vannis või basseinis. :)

Punkar Lene.

Lisaks soovitan ma juhul, kui pole enne üldse lapsega ujumas käinud, siiski mõnest juhendajaga beebide ujumistunnist osa võtta. Martin küll ütleb, et see pole ilmtingimata vajalik, aga minu meelest võiks seda teha kasvõi seetõttu, et endal oleks kindlam tunne. Nägin mõlemal korral värisevaid emmesid, kel oli küll suur huvi pilte saada, aga samas oli hirm lapse pärast, sest ei teadnud täpsemalt, mida teha ega suutnud selgelt mõelda, kui pikk/lühike on 5 sekundit vee all. Ühesõnaga, mine paar korda lapsega ujuma ja kogu julgust, oleks minu soovitus küll. Mida rahulikum emme, seda rahulikum laps ja suurem tõenäosus saada toredaid pilte.

Kui soovi on, võta kaasa ka erinevaid kostüüme, aksessuaare, värvilisi väikseid mänguasju jne, mida pildistamisel ära kasutada. Nendega saab ikka täitsa vahvaid pilte. Kõik need sitsid ja satsid, mis tüdrukutele külge saab panna ja vahvad ülikondades pisikesed džentelmenid. :)  Inspiratsiooni saab ju ka galeriist, kui endal ühtegi mõtet pähe ei tule.

Kung Fu Lene

Ära unusta ka kaasa võtta midagi kuiva ja sooja lapsele selgapanekuks, kui basseinist välja tulete. Temperatuuri vahe on ikka märgatav, kui oled tükk aega soojas vees olnud. Võtab endalgi lõuad plagisema, rääkimata lapsest. Ning elementaarne, Watson! :) Pesemisasjad mõlemale, et pesta ennast ja last nii enne kui ka pärast basseinis käimist (mõelge ise, kas ja mille sees te ujuda tahate). Viimane tähelepanek ei ole tehtud ainult selle kogemuse põhjal, vaid ma olen käinud lastega erinevates basseinides ja näinud nii mõndagi. Et mitte lõpetada kurjustades, :) siis ma igatahes olen rahul, et veealuse fotosessiooni lastega ette võtsin ja soovitan seda kindlasti neile, kel huvi asja vastu on. Julgemad lähevad ise ka kindlasti, mitte ei pane ainult last sellesse olukorda. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!