9. detsember 2015

Lutivõõrutus nr 2

Me pole mehega kumbki luti tulihingelised pooldajad ega ka mitte selle vastased. Pigem vaatame seda, nagu ka paljusid teisi lastega seotud teemasid pilguga "vaatame, kuidas asi kujuneb ja tegutseme vastavalt vajadusele". Samuti pole kumbki meie lastest olnud eriline lutisõber. Mõlema lapsega sai seda kasutatud pigem abimehena uinumisel, autosõidul ning muudes "hädaolukordades". Niisama kodus olles ei andnud me neile peaaegu kunagi lutti, ainult vahel väga harva. Peamiselt siis, kui ma olin lapsega üksi kodus ja kiirelt midagi toimetada tarvis. Aga kodus niisama mängides ja elamises ringi tuisates pole nad kunagi lutti saanud ega ka mitte ise nõudnud. Niisiis ei saa ma kindlasi rääkida enda laste puhul lutisõltuvusest. Sellest, kuidas Lene alles 4-kuuselt lutti võtma hakkas ja kuidas me ta pärast lutist võõrutasime, kirjutasin ma täpselt kaks aastat tagasi. Nagu ikka, on lapsed erinevad ja nii ka minu omad. Ka Paul ei saanud esimesed 10 päeva lutti ja ilmselt poleks ka esimese elukuu jooksul saanud, kui tol hetkel poleks kodus olnud veel üks 2a 5k tegelane, kes nõudis oma osa tähelepanust. Igatahes läks nii, et 11-päevaselt tegi Paul esimest korda lutiga tutvust, et elu oleks veidi rahulikum ja terve pere natuke rõõmsam.

Pauli ja Lene erinevus seisnes kõige rohkem selles, et kui Lene oli nõus võtma ainult Aventi lutti, siis Paulile sobis ükskõik milline lutt (vähemalt need, mis ma Lene ajal ostsin, aga tookord kasutust ei leidnud). Siiski kujunes välja nii, et esimesed 6 kuud olid meil kasutuses Avent ja MAM, millest viimane meeldis Paulile isegi natuke rohkem. Kuid 6-18-kuustele mõeldud luttide puhul meeldis Paulile siiski Avent rohkem. MAMi luti ots oli tema jaoks ilmselt liiga suur ja ajas teda vahel öökima.

Ühel hetkel, kui Paul oli umbes 9-kuune, hakkas meile mehega tunduma, et ta ei taha seda lutti enam. Kasutasime seda õhtul uinumise lihtsustamiseks (Paul uinub ise oma voodis), aga ta muudkui loopis seda voodist välja ja sai kurjaks, kui me üritasime seda talle uuesti suhu panna. Samas mõni õhtu imes ta seda heameelega. Sai veel viimane Aventi lutt läbi keedetud ja kasutusse võetud, kuid umbes nädala pärast taipasin, et ega ta seda ikka päriselt ei taha ning selleks, et endal enam kiusatust ei tekiks, viskasin ma selle lihtsalt minema. Paar õhtut hiljem aga Paul muudkui jorises ja ei suutnud uinuda. Teadsin, et köögikapis on veel üks MAMi lutt ja nii mu nõrkushetk saabus ning tõin talle selle. Ta võttis luti kätte, rahunes koheselt, aga ta mitte ei imenud seda, vaid hoopis näris. Ilmselt sügelesid tal igemed, sest hambad tulevad (need tulevad tal veidi valulikumalt, kui Lenel, kelle puhul ei saanud üldse enne midagi aru, kui hammas juba suus). See lutt vedeleb meil mingil teadmata põhjusel siiani kummutil. Vahel meeldib Paulile sellega niisama mängida, aga luti põhifunktsioon on unustatud.

Mis mul öelda?! Enam lihtsam ei saa üks võõrutusprotsess ilmselt olla. :) Ma isegi ei olnud võõrutusprotsessile veel mõtlema hakanud, kui ta ise lutist enne 10-kuuseks saamist loobus. Ja uinumine tuleb ka tegelikult järjest lihtsamalt välja.

Lutt oli Pauli puhul nii harv nähtus, et mul ei õnnestunud isegi ühtegi pilti leida, kus tal lutt suus oleks, väljaarvatud seesama pilt, mida ma kasutasin juba Kariinibabyst kirjutades.


2 kommentaari:

  1. Tõesti läks lihtsalt :)
    Meie Liisuga oli samamoodi, et lutt oli vaid abiks uinumisel ja muul ajal ta sellest puudust ei tundnud. Kuni veidi peale aastaseks saamist hakkas ta ise seda nõudma ja kuna olid kiired ajad, siis me andsime ka. Ühesõnaga, magasin selle aja maha, kui ta lutist ei osanud puudust tunda. Nüüd on beebi ka majas ja käiakse tema lutti varastamas. Enne uue beebi sündi veel mõtlesin, et tema küll lutti üldse ei saa. Aga samadel põhjustel, mis teil, sai ka lutt 12 päevaselt kasutusele võetud, sest Liisuga on ka tegeleda vaja. Nüüd lubasin endale, et õiget hetke enam maha magada ei tohi. Aga Liisu puhul pean nüüd kõik lutivõõrutuse edulood läbi lugema ja leidma sobiva aja, et see ära teha...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see õige hetke äratundmine on üks paras teadus. :) Ma ka seetõttu mõlema puhul ei jätnud enam endale taganemisteed ja viskasin lutid minema. Sest see nõrkushetk on kiire tulema, eriti õhtuti, kui tahaks juba ise ka veidi vaba hetke. Samas, nagu kõikide võõrutamistega, siis tegelikkuses läheb elu pärast seda palju lihtsamaks. Magavad paremini, söövad paremini ja jääb ära kadunud-luti-paanika.

      Kustuta

Aitäh, et võtsid aega!