30. oktoober 2016

Beebile vajalikest ja mittevajalikest asjadest, vol 3

Olgem ausad, kui ma kunagi kirjutasin esimest ega ka siis, kui ma kirjutasin teist samateemalist postitust, polnud mul aimugi, et kunagi võiks päriselt tulla ka kolmas samateemaline postitus. Aga siin ta nüüd on, sest meie pere on saanud kolmanda lapse võrra rikkamaks! Pisike, hetkel veel nimetu pesamuna-preili sündis meie perre 27. oktoobril, kell 04.57 ja kaalus uhked 4280g ning oli 52cm pikk. Suured on nad mul kõik olnud (L vastavalt 3910g ja 54cm ning P 4055g ja 54cm). Sellest, kuidas pesamuna siia ilma saabus, ma seekord ei kirjuta. Ehk mõni teine kord. Aga täna hakkas mul mõtetes ketrama postitus nende vajalike ja mittevajalike asjade teemal ja mõtlesin, et panen kohe kirja ka, sest muidu jääb, nagu elu näitab. On lihtsalt selline vaba hetk, kus kaks pisemat magavad ja suurem tegutseb omaette. Meeski puhkab, sest eks meil on nüüd vaja see öine sünnitus ja esimesed rahutud ööd tagasi teha. Ning nõud seal kraanikausis võivad veel veidi oodata, ei juhtu nendega midagi. Kuid ärgem siis unustagem, et see postitus on ikka täitsa subjektiivne minu arvamus ning igal ühel omad mõtted ja arusaamad ses osas, eks.

Ma ei tea, kuidas teistel, kel juba mitmes laps, aga meil käis kolmanda lapse sünniks ettevalmistumine küll nii kuidagi möödaminnes. Vist juba "vanad kalad". :D Tuli vahel jutuks, et peaks vist mõtlema hakkama ja peaks vist ühte-teist ostma, aga üldiselt see sinnapaika jäi. :) Nii umbes kuu enne tähtaega siis hakkas lõpuks "kiire", sest ei tea ju ette, kas beebi otsustab sündida enne tähtaega või mõnuleb emme kõhus üle selle (sündis 40+1). Esimese asjana me siis ikkagi lõpuks ostsime ära, st tellisime taaskord Mytoys´ist uue turvahälli. Vana häll oli veel L ajast ja kuna me olime selle saanud kasutatuna, siis oli see lihtsalt oma aja ära elanud ja nägi ka sedamoodi lõpuks välja. Üldiselt ei tohiks turvahälle minu teada üle 5a kasutada ja kuna see aeg oli ka täis tiksunud, siis oli ka see üks põhjustest, miks ostsime uue. Tegelikult, kui ma oleksin ette kindlalt teadnud, et P pole meie pere viimane laps, siis oleksin juba tema beebiea ajal uue ostnud, sest vana häll nägi siis juba tõesti liiga kasutatud välja, aga praktilise inimesena ma tol ajal ei pidanud mõistlikuks enam paariks kuuks uut hälli osta. Vana hälli raami viisime jäätmejaama, eemaldatavad osad eraldasime ja utiliseerisime eraldi, et kellelegi ei tuleks pähe seda uuesti kasutusse võtta vms.

Kuna mul suurem osa Lene beebiriietest oli veel alles, ja Pauli omad niikuinii, sest "äkki läheb tarvis", siis ühel hetkel tirisin ka need kastid lagedale ja vaatasin kriitilise pilguga üle, et mida alles hoida, mida mitte ja sorteerisin asjad läbi. Paljud asjad olid meil suht sooneutraalsed ja samas ei ole mul ka mingit probleemi tüdrukule tumesinise selga panemisega. Pigem on mul probleem roosaga. :D Igatahes selguski tõsiasi, et beebiriietega oleme põhimõtteliselt kaetud, eriti bodidega. :D Neid on tõesti igas suuruses ja mõõdus. Võib-olla jooksvalt selgub, et mõnda suurust oleks juurde vaja, sest lapsed on kõik sündinud erineval aastaajal ja siis on pikk varrukas vs lühike varrukas, suveriided vs talveriided jne. Ja ehk mõni pika varrukaga pluusike või kampsik ka on jooksvalt vaja juurde soetada, sest neid tundus kuidagi vähe olevat. Aga eks paistab.

Ühel hetkel pesin kõik riided korra läbi ja surusin need kummutisse enam-vähem suuruse järgi ootele. Just täna mõtlesin, et pean nüüd lähipäevil veel korralikult asjad uuesti läbi sorteerima, sest ei leia sealt sahtlist midagi üles. :)

Ma ei hakka siin nüüd detailset ülevaadet sellest tegema, mida ma alles hoidsin, mida mitte, aga nii lihtsa loeteluna sai beebi jaoks ära ostetud järgmised asjad:

- Turvahäll
- Kummuti beebiriiete tarbeks (sest eelmises olid juba Lene ja Pauli riided ees)
- Talvekombe s 62 (Huppa Titeturult) millega ma loodan, et veab ikka kevadeni välja. Peaks vedama, sest tundub piisavalt kasvuvaru omavat.
- kojutoomiseks uue body ja meriinovillased papud (viimased olid mul küll Pauli ajast olemas, aga kogemata kombel suutsin ma need pesus nii kokku vanutada, et vist ei lähe enam nukule ka jalga :D), püksid õmblesin ise :D
- voodilina võrevoodisse ja kate mähkimislauale (viimane hakkas meil äärtest lagunema)
- kapuutsiga beebirätik ja pesulapp
- mõned apteegikaubad, mis ikka tarvis (neist saab lugeda ka esimeses ja teises postituses)
- igaks juhuks ka üks lutt. Kuigi nii Lene kui ka Paul eelistasid Aventi lutte, siis sattusin parasjagu looduspoodi ja ostsin prooviks ka ühe kautshukist luti, sest jäi lihtsalt silma.

Ja ega mul hetkel muud meelde tulegi, et oleksime nüüd ekstra beebi pärast ostnud. Eks vaatame siis jooksvalt, kas on veel midagi tarvis või mitte. Olgem ausad, pere kasvades ei oma see enam erilist tähtsust, mis värvi ja mis suuruses riideid on lapse jaoks olemas ja kas neid ehk oleks juurde tarvis, vaid tekivad veidi suuremad küsimused. Kas ja millal peaks hakkama suuremat elamist otsima. Kus hakkab esimene laps mõne aasta pärast (õudne, et aeg nii kiiresti lendab) koolis käima ja kas me leiame sobivasse piirkonda uue elamise. Kas peaks elukohta siiski koos lasteaiaga (millest oleks kahju, sest Lenele ju meeldib) vahetama, mis avardaks veidi võimalusi elukoha valikul.

Lisaks sellistele suurematele küsimustele on veel küsimused, et millistest asjadest peaks üldse loobuma, et kõigil oleks rohkem ruumi liikuda ja õhku hingata. Sest olgem ausad, isegi, kui ma ei hoia just päris kõiki asju selle pilguga alles, et "äkki läheb tarvis", siis kolme lapsega neid asju ikka sigineb, sest kõike (eriti suuremaid esemeid) ei ole mõistlik ära anda/müüa, kui neid juba hiljemalt aasta pärast jälle vaja on. Ja aasta on ikka väga lühike aeg. Samas ei taha nagu asjade alla ka mattuda ja nii ma ikka katsun ikka ja jälle millestki vabaneda, mille vajalikkuses olen kahtlema hakanud.

Peale selle veel küsimused, kas on vaja tandemkäru, kuna Paul on just viimasel ajal otsustanud, et talle meeldib vankris istudes jalutamas käia. Mida teha siis, kui üks või teine neist ebasobival hetkel (ennekõike siis minu ja beebi jaoks) otsustab jonnima ning oma tahtmist taga ajama hakata. Kuidas lahendada nende omavahelisi jagelemisi, kui kõige pisem parasjagu süüa nõuab. Kas ma üldse saan üksi olles kolmega hakkama, kui kahel suuremal on väike tõbi kallal ja endalgi köha piinab. Ja üldse, mida kõige pisemale nimeks panna ... :)

Nii, et mulle tundub, et küsimus, millised asjad on vajalikud või mittevajalikud beebile asenduvad pere suurenedes pigem küsimustega, mis on pikemas plaanis vajalik meile kõigile ja kuidas selleni kõige mõistlikumalt jõuda.

Ja saigi vaba hetk otsa...

4. oktoober 2016

Lasteasjade sügisturg

Kõik, kes jagamismängu tähele panid, on sellest juba aru saanud, et olen ennast lõpuks kokku võtnud ja otsustanud endale ühe laada- aka turukogemuse hankida. :)  Nii, et kõik, kes seni on mõelnud, kas minu käest pükse osta või mitte, neil on nüüd võimalus tulla ja oma silmaga enne ostu sooritamist üle kaeda, mida ma täpsemalt pakun. Ootan uusi, aga loomulikult ka seniseid huvilisi väga! :) Ja kes pükse osta ei soovi, võib ju niisama tulla ja tere öelda.

Kuigi mul algselt oli plaanis õmmelda konkreetselt selle ürituse tarbeks üks eraldi ports pükse, siis päris selleni ma kahjuks siiski ei jõudnud. Sellegi poolest võtan kaasa päris suure portsu pükse, mida hetkel püksipoes üleval pole ja kindlasti on osadel asjadel ka soodsamad ehk nö laadahinnad. Nii, et juba seetõttu tasub korra vaatama tulla, kas ehk mõni paar, mis silma jäänud, on võimalik soodsamalt soetada. ;)

Muidugi, kõige selle eelduseks on, et #3 veel mõnda aega oma pesas soovib püsida. Aga kui ta peaks siiski otsustama, et plaanid on selleks, et neid nurjata, olen endale juba varakult ka abilise appi palunud. Mingit suurt silti mul organiseeritud pole, mille järgi Pauleni lauda ära tunda. Küll aga tunneb mind tõenäoliselt ära selle järgi, et olen suur ja ümmargune. :) Seda v.a juhul, kui kohal on ainult minu abiline ja #3 siiski on otsustanud veidi varem, kui plaanitud meiega ühineda! :)

Lasteasjade sügisturg toimub juba sel PÜHAPÄEVAL ehk 9. oktoobril Tallinnas TTÜ Tudengimajas kella 10-15 vahel. Päris tore on plakatil Pauleni logo näha! Et ürtus meelest ei läheks, siis võid selle enda jaoks Facebookis ära märkida.

27. september 2016

Osale loosis!

Ega pikka juttu polegi! Kel huvi, klikib siia lingile ja jätab enda võidusoovi pildi alla! Ja kui ei võida, siis ülejäänud suurused saab minu käest Sügisturul ära osta. ;)


16. september 2016

Sünnipäev on tore päev!

Avastasin taaskord enesele üllatuseks, et minu blogi on saamas juba 3-aastaseks. Ja seda tuleb ometi tähistada! Kuna Pauleni teel on olnud erinevaid alguseid, siis ei ole ma tegelikult üldse kindel, millist kuupäeva pidada selleks päris õigeks alguseks. Aga selles olen ma küll üsna kindel, et kui ma poleks alustanud selle blogiga siin, siis ilmselt ei oleks ma alustanud ka õmblemisega ega loonud Pauleni püksipoodi. Nii, et tähistagem! :)

Ja seda väikese allahindlusega! Püksipoe kaustas on sel nädalavahetusel kogu kaup -20%. Samuti leiab sooduspakkumisega Pauleni pükse Rüblikute müügigrupist. Ja seda isegi kuni 20. septembrini. Ning kel aega minna NONA kauplusesse Tallinnas, Telliskivi Loomelinnakus, leiab ka sealt sel nädalavahetusel eest Pauleni soodushinnaga tooted.


12. september 2016

#3

Suvi on kuidagi märkamatult mööda läinud! Mitte, et selles midagi eriskummalist oleks! Kui küsida, mis sinna suve sisse mahtus, siis justkui suurt ei midagi. Vähemalt mitte midagi eriliselt erilist. Oli suht tavaline suvi. Olime maal, rändasime veidi ringi, käisime mõnel mõnusal suvelaadal, ühes peaaegu pulmas (abiellusid juba aasta varem, nüüd oli lihtsalt pidu). Ka Lottemaa jäi siiski teistkordselt tee peale, kuigi eelmine aasta arvasin, et see aasta jääb vahele. Aga läksime siiski, hoolimata sellest, et esimene katse luhtus, kuna P-l tõusis mingitel seletamatutel asjaoludel kõrge palavik, mis sama seletamatutel asjaoludel ka uuesti kadus. Kahtlustan siiski kolmepäevapalavikku, kuigi see päris kolme päeva ei kestnud, aga lööve oli olemas. Igatahes nädalake hiljem läksime uuele katsele ja see oli parim otsus, sest lastel oli seal ikka nii lõbus ja endalgi oli tore näha, mis vahepeal muutunud. Seekord ma isegi ei hakka väitma, et järgmine aasta vahele jääb. Pigem usun, et lähme kindlasti jälle.

Õmblemisega oli nii ja naa. Kuidagi ikka kipub minema nii, et suve tarbeks välja lõigatud püksid jäävad lõpuks valmis tegemata ja nii juba mitmendat aastat järjest. :D Ma ei tea, mis värk sellega on. Muidugi, eks oma rolli mängib see, et mõlemad lapsed olid kodus ja siis ikka leidis seda vaba aega vähem, mil masina taha istuda. Samuti polnud endal tahtmist ilusa ilmaga toas olla. Ja üldse, eks suvi olegi veidi lõdvemalt võtmise aeg. Ma ei stressa sellepärast. Millal siis ikka puhata, kui mitte suvel. Midagi ma muidugi jooksvalt ikka õmblesin ka, aga enamus sellest varust läks NONA poodi müüki, sest nad tegid seal minu rõõmuks väga tublit tööd. Minu jaoks oligi see üsna optimaalne lahendus tegelikult, mina sain õmmelda, aga müügitöö tehti minu eest ära.

Kes minu Instagrami jälgib, teab, et kord võtsin ma maale ka masina kaasa. See oli üsna hea lahendus, sest lapsed olid hoitud ja ise sain veidi tööd teha. Ma ei tahtnud mõlemat masinat kaasa vedada, niisiis nädalake enne lõikasin linnas võimalikult palju pükse välja. Mõtlesin läbi, mis ma kaasa võtma pean, mis niidid, millised varukangad, millised tarvikud. Ja nii ma siis overlokitasin kõikvõimalikud kaasavõetud püksid kokku ja seda, mida oli vaja õmmelda tavalise masinaga, tegin siis, kui linnas jälle tagasi olime. Kasulikult veedetud õhtud! :)

Muidugi üks põhjus niisama vedelemiseks ja mitte õmblemiseks on see sama pealkirjas välja toodud #3. Kes kahlustas, sel oli õigus. :) Jah, meie perre on sündimas kolmas beebi! Ja seda kõikide ennustuste kohaselt juba oktoobri teises pooles. Mis tõenäoliselt tähendab seda, et mõneks ajaks pean ma oma õmblusmasinad nurka tolmama tõstma! Aga loodetavasti mitte väga pikalt. Ei tea muidugi ette, kuidas tutikas beebi ennast üleval peab või mida otsustavad asjast päriselt arvata suur õde ja veidi väiksem vennake, aga teoorias oleme positiivselt meelestatud. Eks siis ole näha, mida reaalsus endaga kaasa toob!

See #3 lugu oli mu peas alguses veidi pikem, aga pean selle loo vist siiski ühel teisel korral kirja panema! :) Igatahes ootusärevus on mul iga päevaga kasvamas ja raske olemine annab ka järjest enam tunda. Seekord on kuidagi teistmoodi, kui kahel eelmisel korral, aga mitte eriti oluliselt.

21. juuni 2016

Paulen ja NONA

Kuidagi juhtus nii, et mõni päev peale seda, kui mulle kirjutasid Rüblikud, sain ma kirja ka NONA lasteasjade kauplusest küsimusega, kas ehk sooviksin oma püksid neile müüki viia. Pidin ausalt tunnistama, et olin selle mõttega isegi mänginud, aga julgusest oli seni puudu jäänud. :) Muidugi polnud mul ka piisavat püksivaru, et seda kusagile müüki üldse anda, rääkimata muudest tootmis/tehnilistest küsimustest. Kuid nüüd, kus NONAst minu poole pöörduti, oli mulle ka selge, et nüüd või mitte kunagi. Millal muul ajal ma ikka ennast nii teadlikult kokku võtan. Ja nii see lubadus antud sai, et viin ka neile ühe osa oma toodangust müüki.

Täna see siis juhtus, et haarasin hommikul koti näppu ja viisin kohale! Enamusele tallinlastest ei ole NONAt ilmselt tutvustada vaja, kes pole ise kohal käinud, see kuulnud ikka on. Ja ehk ka mujalt inimestele on NONA nimi silma hakanud, sest ka Facebooki-s on neil lehekülg olemas. Aga kui ei, siis NONA kauplus asub Tallinnas, Telliskivi loomelinnakus, aadressil Telliskivi 60. Kui ma ei eksi, siis kaardi peal vaadates asuvad nad hoones A3, seal kus on näha poetänav. Otsi sisehoovist.

Pean ütlema, et ma pole Telliskivisse ise juba ammu sattunud. Aga ma kindlasti kavatsen seda suve jooksul nüüd korralikult teha, sest seal on praegu ikka täitsa tore ja ilus. Kõik need toredad poed ja kohvikud, mis lausa kutsusid ennast külastama. Kindlasti aitas meeleolule kaasa ka tänane suurepärane suveilm, mis hommikul meid üllatas. Kuid kontrast ilma ilusa suveilmatagi on aastatetagusega ikka hämmastav ja märgatav. Ma elasin kunagi sealkandis ja jalutasin praegusest loomelinnakust iga hommik ja õhtu mööda. Tol ajal oli tegemist suure tondilossiga, millest möödumine eriti pimedal ajal kõhedust tekitas. Nüüd on see üks väga kena koht, mis kindlasti väisamist väärib, kui pealinna asja on. Aga kindlasti ka kohalikel. Tore, et linn areneb ja leidub inimesi, kes sellistes tondilossides potentsiaali näevad ja kõike ei lõhutagi maha ega ehitata asemele korterelamuid, sest asukoht on ju suurepärane.

Aga tagasi pükste juurde. Nii, nagu Rüblikutega, on ka NONAga. Sinna läksid müüki asjad, mida ma ise müüma ei hakka (mõni üksik erand ehk). Kui kellelegi midagi silma jääb ja soov enda lapsele saada, siis palun pöörduda otse NONAsse. :) Pean tunnistama, et ma polnud ise varem NONAs käinud ja tänagi oli üsna kiire mul, kuid niipalju, kui ma seal ringi vaadata jõudsin, on neil esindatud küll vist suur enamus hetkel Eestis tegutsevatest lasteriiete tootjatest. Hea leida kõik asjad ühest kohast. Lisaks riietele on neil müügil ka mänguasjad. Nii, et kui aega on ja varem käinud pole, siis nüüd see retk kindlasti ette võtta tasub.

Minu poolt sai nende müüdav kaubavalik täiendatud nt selliste Pauleni dressipükstega.


Kuna ootamatult saabus jälle suvi, mis loodetavasti nüüd mõneks ajaks pidama jääb, sai viidud ka kahte sorti lühikesi pükse.


Ning lisaks veel mõned kottpüksid.


Suurused, mis saadaval on 62-92, aga mitte kõikide mudelite puhul. Ja nagu ikka, kuniks kaupa jätkub! :) 

17. juuni 2016

Võõra loo puudutus

Enne laste sündi olin ma ikka see, nagu ilmselt enamus naisi, kes vaadates filme ja lugedes lugusid, nuttis ilusate, armsate, kurbade, valusate, õnnelike, õnnetute jne lugude peale. Peale esimese lapse sündi tundsin, et ma ei suuda ega taha kogu maailma õnne ja valu jm tunnete peale nutta, eriti kui need on fabritseeritud. Võtsingi vastu üsna teadliku otsuse, et ma ei suuda kogu maailma valu endas läbi elada ja mul on oma lapsed ja pere, kelle pärast võin/pean nutma, kui vaja. Kuidagi tobe võib-olla, aga nii oli lihtsam. Lihtsalt ei lasknud kogu maailma valu ja muret enam endale ligi. Filmidega oli lihtne, mul lihtsalt polnud enam niikuinii aega neid vaadata, netis surfates sai ka kõik lood, mis tundusid, et võivad nutma ajada, x kinni vajutatud. Jäidki ainult isiklikumad lood, mille pärast nutta.
Kuid paar päeva tagasi sattusin Instagramis ühele loole, mis mulle väga hinge läks ja ma tõesti nutsin suuri pisaraid. Ma polnud Emily blogist enne midagi kuulnud, kuigi vaadates tema jälgijate arvu, on ta väga-väga populaarne. Sattusin tema lehele ühe teise blogija kaudu, kes ka jagas tema lugu. Ma ei ole jõudnud tema blogi väga palju lugeda, aga niipalju, kui sirvisin, siis tegemist noore naise, õnneliku abikaasa ja emaga, kel viis last, kes sündinud väga väikese vahega viie aasta sees. Tänaseks vanim laps ainult kuuene ja noorim kohe aastaseks saamas. Kuid eile hommikul suri raske haiguse tagajärjel tema abikaasa. Kas saab elu üldse ebaõiglasem olla?! Umbes aasta aega tagasi avastati mehel neljanda staadiumi melanoom, mis eile hommikul võttis kõik, mis võtta sai, lastelt isa ja sellelt noorelt naiselt abikaasa. Vaatasin Emily Instagrami kontol ja blogis veidi ringi. Kaunis naine, tore mees, ilusad lapsed, õnne ja armastust õhkub igast fotost. Ja nüüd on see kõik selle pere jaoks ainult mälestus...

Ma ei tea miks, aga ma tahtsin seda võõrast lugu teiega jagada...

14. juuni 2016

Paulen ja Rüblikud

Nii mõnigi teist on nüüd ilmselt mõelnud ja oodanud (vahi enesekindlust, eks :D), et millal ma oma eelmises postituses tutvustatud püksid ükskord müüki panen. Pean teile kurvastusega, aga samas rõõmuga teatama, et ma ise neid kõiki ei panegi. :) Need püksid leiate te nüüd hoopis ühest lasteasjade poest. See asub aga Saaremaal ja sinna ilmselgelt igaüks kohe lähipäevil ei satu. Ei maksa siiski kurvastada, sest teil kõigil on võimalus need püksid soovi korral oma lapsele soetada (eeldusel, et suurus on olemas ja keegi teine pole ette jõudnud) ja seda Rüblikute müügigrupist. Kes soovib aga kohale minna ja oma näpuga katsuda, siis Rüblikute pood asub Kuressaares, Roosi tn 7.

Panen siia veel mõned näidised pükstest, mis Rüblikutesse müüki läksid. Taskutega püksid nt sellised, aga mõned kirjumad veel. Kogu valikut ja saadaolevaid suuruseid näete Rüblikute lehel või nende poes.


Taskuteta pükstest leiab Rüblikutest sellised. See on ka üks uus lõige, aga samas on ta suht sarnane sellele, mille järgi olen dressipükse õmmelnud. Nii, et eraldi ma seda tutvustama ei hakka. Mainin siiski, et selle mudeli väiksemad püksid on ilma kummita. Katsetasin oma poja peal järgi, seisavad ilusasti üleval ja jalast ära ei kao, kannab rõõmuga.


Siinsete pükste puhul kehtib küll reegel, et kuni kaupa jätkub. Neid kangaid mul rohkem pole ja uusi samasuguseid juurde ei õmble. Mudelit küll, aga mitte samadest kangastest. Nii, et kel suur soov just need püksid endale saada, vaadaku kiiresti Rüblikute lehele.

11. juuni 2016

Taskutega puhvpüksid

Aeg-ajalt ma ikka surfan ringi Pinterestis  ning otsin uut inspiratsiooni ja vahvaid lõikeid, mida järgi proovida ja ehk ka laiemalt kasutusse võtta. Seda konkreetset pilti olin ma korduvalt tähele pannud ja ühel hetkel isegi endale salvestanud, aga mingil põhjusel polnud ma kunagi läinud algallikani. Kord maal olles oli mul aga rohkem aega netis surfata ja siis ma süvenesin veidi ka algallikasse. Kes imestab, et miks ma maal netis istun, siis sel on küll üsna proosaline põhjus. Sest seal ma õmmelda ei saa ja lapsi hoiavad teised. :D Nii jääbki mul isegi netis olemiseks aega.

Aga tagasi algallika juurde. Vau, ma ütlen vau!!! Ja miks, ma küsin, MIKS ei olnud ma varem üles otsinud, kes on nende pükste taga? Brindille&Twig lehelt leiab ikka niiiii ägedaid lõikeid. Ma esimese hooga ei suutnud kohe otsustada, millised lõiked osta ja millised ostmata jätta. Katsusin ikka maa peale jääda ja aru saada, et ma ei jõua neid kõiki läbi katsetada, aga loobuda oli ka raske. Lõpuks suutsin siiski oma valiku teha ja võin juba kohe öelda, et nende taskutega pükste lõige ei jäänud ainsaks. :) Aga mida ma veel ostsin, sellest juba edaspidi. Ja kindlasti tuleb neid veel ja veel!



Ma olen tänaseks läbi lugenud nii mõnegi kirjelduse, kuidas ühte või teist püksipaari õmmelda, seda nii inglise kui ka saksa keeles (eesti keeles üldse mitte, sest ma ei tea, et keegi sellisel moel Eestis lõikeid teeks ja müüks) ja nii mõnigi kord olen imestanud, et miks nii lihtne asi on nii keeruliseks aetud ning läinud õmblemise juures lõpuks ikka oma teed. Brindille&Twig on siin küll erand. Ta on need mudelid kõik enda laste peal järgi katsetanud ja suutnud õmblemisjuhised samm-sammult ja imelihtsalt kas kirja panna või siis videoõpetusena üles võtta. Tõesti, isegi keelt oskamata saaks neist üsna kergelt aru ja ei teki küsimust, et mida ja mis järjekorras õmmelda.

Kuid tagasi nende taskutega puhvpükste juurde. Üks väga mõnus lõige! Hoolimata taskutest oli nende pükste õmblemine ikka suhteliselt lihtne ja mul ei tekkinud eriti küsimusi, et mida ja mismoodi õmmelda. Ainus keeruline asi minusuguse laiskvorsti jaoks oli see, et vahepeal pidi triikraua juurde minema ja mõned õmblused üle triikima enne, kui sai edasi minna. Aga ka sellest sai üle. :)  Igatahes esimesena saigi selle lõike järgi õmmeldud need kassidega püksid. Oma tähelepanematusest suutsin küll teha sellise apsaka, et lõikasin passeosa valesti välja ja sealsed kassid jäid pead alaspidi. Ei taha mul ikka alati õnnestuda see üheksa-korda-mõõda-üks-kord-lõika. Ikka kohe prantsti käärid sisse ja pärast on peavalu! On kangaid, õigemini mustreid (nagu nt need jõehobud allpool), mille puhul see pole nii väga oluline, mispidi see lõige sinna kangale asetada, aga kui kassid on kõik täpselt ühtepidi, siis natuke ikka on küll, eksole. :) Aga see selline väike viga. Püksid ise said päris toredad ja tegelikult olen ma neid tänaseks ka juba rohkem valmis õmmelnud, kuid teile pole veel näidanud.

Näitan veel püksid-jalas-pilte jõehobudega versioonist. P on üsna keeruline tegelane, keda pildile saada. Tal on vaja sada toimetust vahepeal teha ja üldse mitte selles suunas joosta, kuhu mina soovin. L oli selles vanuses juba üsna tubliks püksimodelliks mulle! :) Lapsed on erinevad!


Pildi peal pole muidugi need taskud nii hästi näha, aga need teevad selle mudeli päris lahedaks. Sääreosa on tavapärane, ülaosa veidi puhvis/kottis, aga see annabki nendele pükstele oma võlu juurde. Ma tegelikult õmblesin ka mõned paarid nii, et taskud on teisest riidest, aga neid näete siis, kui aeg on selleks käes! Kuidas, millal ja mismoodi nendega tutvust teha saab, sellest juba mõne päeva pärast. ;)

18. mai 2016

Laste oma väike raamatukogu

Et olla natuke rohkem  DIY-kategooria nominendi staatuse vääriline, näitan teile riidega kaetud raamatukasti, mille ma oma lastele jupp aega tagasi valmis meisterdasin. Kui täpne olla, siis juba lausa veebruaris. Tegin küll tookord kohe pildid ka, aga kirjutamiseni millegipärast ei jõudnud.


Kuna lastetuba on meil suhteliselt pisike, siis paraku sinna väga suurt raamaturiiulit panna ei saa, sest siis poleks muude asjade jaoks ruumi. Samas oleme me Lenele kohe sünnist peale ostnud ise ja lasknud ka teistel kinkida erinevaid raamatuid, nii et selle ligi nelja aastaga on ühte koma teist ikka kogunenud. Kusjuures huvitav on see, et kuigi me pole pea kunagi ette öelnud, milliseid raamatuid lastele kinkida, on läinud õnneks ja me pole ühtegi raamatut topelt saanud. :)


Aga olukorras, kus on juba üsna palju raamatuid ja samas väike riiul, kuhu kõiki raamatuid ei saanud ka püstises asendis panna, vaid tuli neid üksteise peale laduda, kippus meil üsna sageli tekkima raamatusegadus (seda sõna vist pole küll päriselt olemas?! Nüüd siis on. :D). Lastele meeldib pilte vaadata, Lene jutustab ise ka lugusid sinna juurde ning ise loeme sageli midagi ette ja nii ikka juhtus, et ühel hetkel oli laua peal raamatutest suurem hunnik, kui riiulis. Mulle, kui emale, kes ilmselgelt peab kõige sagedamini segadust likvideerima, hakkas see segadus ühel hetkel siiski väga aru peale ja muutusin närviliseks niipea, kui nägin taaskord rohkem kui kahte raamatut laual vedelemas. Aga raamatuid peitma ma kohe kindlasti ei tahtnud hakata. Ma ikka tahan, et mu lastel tekiks lugemishuvi juba varakult. Nii tuli välja mõelda mingi lahendus, mis aitaks ära hoida suurema raamatusegaduse tekkimise.



Me hakkasime Lenele õhtuti enne magamaminekut raamatuid teadlikult ette lugema umbes siis, kui ta sai kaheaastaseks. Siis tuli väike paus ühel hetkel, aga nüüd loeme jälle rohkem, sest nüüd ta juba oskab ise soovi avaldada, milliseid lugusid ta kuulda tahab ja kuulab siis ka suurema huviga. Vahel ei tahagi, vaid soovib hoopis mõnda sellist raamatut sirvida, kus saab ise lugusid jutustada ja klappide tagant uurida, mis seal on. Paulile me veel ei ole teadlikult raamatuid lugema hakanud, tema raamatuhuvi on alles nüüd tekkimas. Mäletan, et Lenel oli see huvi veidi varasem. Pauli huvi piirneb esialgu selliste raamatutega, kus on ühel lehel nt ühe looma pilt või kus saab näpuga midagi katsuda, nt karvast või krobelist pinda. Seni oli tema lemmikuks Laste väike muusikaraamat, mille nuppe talle meeldis vajutada, et siis selle loo järgi tantsu lüüa. :) Kuigi, kui me viimati maal olime ja kõik ühes toas magasime ning ma Lenele raamatut ette lugesin, panin tähele, et ka Paul täitsa juba kuulas veidi aega. Ilmselt saab tema sellest raamatulugemisest rohkem osa siis, kui ta emme-issi magamistoast välja kolib. :)


Ma ei hakka siin eraldi meie lemmikraamatuid välja tooma, kuid häid raamatusoovitusi olen ma ikka ja jälle leidnud Mutukamoosi ja Lambrine blogidest ja siis ma ikka olen sammud raamatupoodi seadnud ja sealt midagi uut koju toonud.

Igatahes, nüüd on meil käepärast selline raamatukast, kus raamatud aeg-ajalt vahetuvad nende vastu, mis muul ajal riiulis on. Ja kuigi endiselt koguneb ka laua peale aeg-ajalt väiksem ports raamatuid, siis suurem raamatusegadus saab niimoodi ära hoitud küll. Kastist saab Lene üldiselt raamatud ka ise kenasti kätte ning paneb need sinna vajadusel ka tagasi.

Kel tekkis soov ka ise sedalaadi kodune raamatukogu valmis meisterdada, siis selleks ei lähegi vaja suurt muud, kui ühte tugevamat pappkasti, piisavalt suurt tükki riiet (või miks mitte ka lihtsalt ilusat tugevat paberit, plakatit, vakstut, kile vms) ning õmblustarvikuid. Kui viimaseid ei ole, saab tegelikult ka mõne hea ja tugeva liimiga hakkama. Ma ei hakka siia ühtegi õpetust kirja panema, kuidas selline kastike valmis meisterdada, sest olen varasemalt korra juba erinevaid sellekohaseid õpetusi linkinud. Midagi keerulist selles igatahes pole. :)

Häid lugemiselamusi!

8. mai 2016

Nominent 2016

Ise ka ei usu, et ma seda postitust siin praegu kirjutan, aga mingeid mulle teadmata radu pidi on mu blogi jõudnud Eesti Blogiauhindade 2016 nominentide nimekirja ja seda DIY kategoorias. Ma nüüd ei teagi täpselt, mida öelda või arvata. :)

Eelmine aasta ma ikka natuke jälgisin selle kulgu. Sirvisin seal mõningaid blogisid ja vaatasin, millest inimesed kirjutavad, aga suht nii see jäigi, sest tulemused olid üsna ühte auku ja ka ette aimatavad vist. :) Sel aastal sattusin ma vist esimest korda teemale Mutukamoosi blogipostituse kaudu ja sealt jäi silma ning meelde, et kui soovid kandideerida auhinnale, pead ennast ise esitama. Mõnes mõttes mõistlik, mõnes mõttes absoluutselt mitte minu rida. Ma iial ennast ja oma blogi auhinnale üles ei seaks. Üsna mitmel põhjusel. Esiteks ei oskaks ma kategooriat valida, sest ma ei samasta ennast ühegagi neist. DIY kategooria jaoks on mu blogis liiga vähe DIY projekte. Pere- ja beebiblogide sekka ei arva ma ennast selletõttu, et ma kirjutan ju tegelikult väga harva ja vähe oma perest. Arvasmust siin blogis avalikult väga ei avalda ning enda ja/või teiste elu ka just sageli ei kiida ega kiru. :D Teiseks, ma kirjutan üsna harva. Kolmandaks, mu blogil kui sellisel on kindlasti kõvasti arenguruumi ja neljandaks, ma ei pea üldse vajalikuks olla auhinnatud või nomineeritud või tunnustatud või mida iganes. Ilmselt leiaksin veel mõne põhjuse, kui veel mõtleksin, miks see pole minu jaoks. :D Mis aga ei tähenda sugugi, et teised seda minu meelest tegema ei peaks või et ma seda üritust kuidagi mõttetuks peaksin. Absoluutselt mitte! Inimesed on erinevad ja igaühele oma!

Paar päeva olen ma sattunud erinevatele blogipostitustele, kus anti teada, kelle poolt hääletati ja tehti promo alanud hääletusele. Vaatasin ka need postitused diagonaalis üle, aga väga ei süvenenud. Kuni täna hommikul lugesin Henry postitust ja mõtlesin, et viskaks siis korra pilgu peale, et millised blogijad ennast ka üles seadnud on sel aastal. Rullisin seda nimekirja seal üles-alla ja äkki vajus mu suu üllatusest lahti, sest leidsin sealt ka oma blogi nime! :) Käisin paar korda uuesti vaatamas, et ega ma valesti näinud. :D Eeemmm, oma teada mäluga mul suuremaid probleeme veel pole, aga ma tõesti ei mäleta, et ma ennast ISE üles seadnud oleksin. :D Nii, et tunnista üles, kelle kuri käsi siin mängus on! :D Kui just keegi ennast kusagile minu postkasti sisse pole häkkinud, siis vist küll muudeti vahepeal blogi ülesseadmise reegleid?! Ausalt, ma ei viitsi neid jälgi taga ajama hakata. Kes soovib nimekirjaga tutvust teha, saab ise vaadata hääletamise lehele. Ja neile, kes peaksid linnukese minu blogi nime juurde tegema, ütlen juba ette AITÄH!

Tõenäoliselt on üsna raske saada kokku täiuslikku nimekirja auhinda väärt blogidest, sest neid on minu üllatuseks ikka meeletult palju. Aga ma leian, et alustavatele ja vähemtuntud blogijatele on see hea võimalus ennast tutvustada ja nö pildile pääseda. Kuigi sealt nimekirjast on puudu mitmed blogid, mida ma ise lühemat või pikemat aega jälginud olen, on mul siiski hea meel, et on julgeid, kes ennast üles on seadnud. Soovin kõigile edu!!!

12. aprill 2016

Kui tavaline toidupoe külastus põhjustab pisaraid

Hommikul just mõtlesin, et pole siia ammu kirjutanud ja kes teab kunas aega ja põhjust leian, aga näe, juhtus elu ja ongi põhjust. Võib-olla võiks ka kirjutamata jätta, aga emotsioonid on hetkel nii üles-alla, et pole viimased pool tundi suutnud pisaraid kuivatada, nii et parem kirjutan selle endast nüüd välja.

Kui külmkapis valitseb suuremat sorti tühjus ja pere õhtul süüa soovib, on ilmselgelt mõistlik võtta ette käik toidupoodi. Aga ega see pole ka nii, et lihtsalt lähed ja ostad, mis vaja ja tuled rõõmsalt koju tagasi ja laps on sama rõõmus. Vähemalt polnud täna see päev! P oli hommikust saadik kergelt sõjakas meeleolus ja tegi kõrvulukustavaid hääleharjutusi. Ei, ta ei jonninud, vaid lihtsalt proovis oma hääleulatust, mis võib hulluks ajada, aga suurt midagi teha ka pole, sest vähemalt minu lapsed veel 1a3k lõpuni küll aru ei saa, mida tähendab, et palun ära kisa ja oleme nüüd vaikselt. Eriti, kui seda öelda hetkel, mil tema elu ainus eesmärk on oma hääleulatust kontrollida ja kas ehk saab äkki veel valjemini. Heal juhul aitab tähelepanu mujale juhtimine, aga mitte alati. Igatahes lootsin, et väike jalutuskäik ja inimesed ümberringi tema päeva suurima eesmärgi unustada lubavad. Paraku ma eksisin. Algus oli paljutõotav, lausa nii julgustav, et söandasin minna enne toidupoodi ka raamatupoodi, et sealt homseks üks sünnipäevakingitus osta. See jäi siiski ostmata, sest P lasi juba seal häälepaelad uuesti valla.

Toidupoodi siiski minemata ei saanud jätta, sest süüa ju tahavad kõik. Ja ega ta järjepidevalt ka kisanud, lihtsalt aeg-ajalt lasi kõrvulukustava indiaanihüüu valla. Tegin siis elu kiiremaid liigutusi, et õhtuks midagi korvi visata, endal juba ajud niimoodi krussis, et ammu meelest läinud, mida osta tahtsin. Peas vasardas ainult mõte, et palun lõpeta see huilgamine, sest tõenäoliselt varsti keegi "lahket ning tasuta nõuannet jagav inimene" kargab ligi ja annab teada, kuidas ikka "tema omal ajal lapsi kasvatada oskas" ja et mina seda teps mitte teha ei oska. Mis muidugi ei jäänudki tulemata. Vahepeal tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee. Haarasin silmajäänud vahvlipaki, lõin selle kiirelt puldist läbi (iseteenindus), avasin paki ja pistsin P-le ühe vahvli pihku, et tal muud tegevust oleks. Mõneks ajaks oligi vaikus, nii et ma isegi suutsin juba täitsa adekvaatselt oma korvi täita. Olin lausa lõpusirgel, aga suundusin veel uuesti puuviljaletti, et mõned pirnid võtta, kui P uuesti kõlavad noodid valla lasi. Ja siis see juhtuski...

...minu kõrval seisnud vanem proua tegi suu lahti ja küsis mu käest resoluutsel häälel, et kas ma tõesti ei saa oma last keelatud, et see kisa kostvat lausa teisele korrusele. Midagi ta porises seal veel, mis mul kõrvust mööda läks, sest sealt hakkas juba auru tulema. Avasin suu teatamaks, et kuulge, ta on üheaastane, huvitav, kuidas see küll toimiks. Selle peale arvas proua, et no kui üheaastane, siis küll, kuid ikkagi ise samal ajal edasi porisedes. Aga mina olin siis juba suhteliselt endast väljas ja teatasin omakorda talle, et ta võiks oma elu elada ning tuhisesin minema. Midagi ta seal veel kobises mulle tagant järgi, aga seda ma enam kuulama ei jäänud ega tahtnudki kuulda. Sest ükskõik, mida ta öelnud poleks, see ei oleks olukorra lahenemisele kuidagi positiivselt mõjunud. Mul oli ainult üks küsimus, et miks ta küll pidi oma suu lahti tegema? Kas see tegi tema päeva kuidagi ilusamaks või paremaks? Või minu oma? Või kellegi teise oma? Ma oleksin poest lahkunud kõige kiiremal moel ja ta oleks meid unustanud, aga nüüd ei suuda me kumbki seda tõenäoliselt kohe unustada! Sest tema meelest olin mina lihtsalt ebaviisakas ja tema minu meelest üks targutav vanainimene, kel ilmselt kas pole endal üldse lapsi või siis on need juba sünnist saadik niksu teinud, rääkinud siis, kui kana pissib ja oma pudrukest hiina portselanist antiikse hõbelusikaga söönud ega pole kunagi midagi teinud, mille pärast oleks pidanud piinlikkust tundma või mis oleks teda ennast pannud  läbikukkunud lapsevanemana tundma. Kui tema noorusajal oleks olemas olnud internet, siis tõenäoliselt oleks ta olnud üks nendest kurjadest kägudest, kel ideaalsed lapsed ja tema ise juuksejuurteni täiuslik ema, kes teab, kuidas teised kõik oma lapsi valesti kasvatavad või üldse kasvatamata jätavad.

Paraku on mul pisarad sellises olukorras kerged tulema, sest mulle tegelikult üldse ei meeldi konfliktid ja närv ütleb üles, aga mu närvid olid niigi pingul kui pillikeeled ja nii ma nutt kurgus sinna kassa poole suundusingi. Maksin kiirelt ära, tormasin õue ja nii need pisarad voolama hakkasidki kuni koduni välja ja edasi ka. Tegelikult olen ma nüüd selle kirjutamisega juba maha rahunenud ja vast julgen mõne aja pärast, kõigega riskides, jälle uuesti poodi ka minna. Aga paratamatult ei saa ma aru nendest inimestest, kes selle põhjal, et laps kisab veidi kõvemini, kui mõistlik on, suudavad teha järelduse, et ma ei keela ega kasvata oma last. Kes need inimesed on?! Kas ma pidin seda siis läbi poe valjuhääldi tegema, et kõik ikka teaks, et ma keelan ka?! Tõenäoliselt mõtles nii mõnigi, et kui õudne laps ja veel õudsem ema, aga õnneks 99,9% inimestest ei tule seda sulle ütlema. See ei juhtu ju ka iga kord, kui ma poes käin, et ta niimoodi huilgab. 99,9 % ajast lähen ma poodi ka kahe lapsega üsna julgelt, sest ma tean, et tõenäoliselt midagi hullu nad seal ei korralda, mis paneks ostukorvi sinnapaika jätma ja enda ning kõikide kaaskodanike närvide säästmiseks poest välja jooksma. Ma ei saa veel P kohta seda väita, aga L ei ole ennast nt mitte kunagi jonnides pikali visanud või midagi hullu korraldanud. Ta on üldse avalikus kohas mõned üksikud korrad jonninud ja ka nendel kordadel oleme me rahulikult rääkides asja korda saanud. Ta ei nõua poes kunagi, et me talle mingeid asju ostaks vms. Ta oskab käituda, kui vaja. Muidugi, tuleb ette virisemist ja torisemist ja siis viskab ühel meist errori ette, aga üldjuhul oleme saanud selle üsna rahumeelselt ja vaikselt ilma liigse tähelepanuta lahendatud. Võimalik, et P teeb selle kõik nüüd tasa, sest ka sellisel moel huilanud pole L avalikus kohas mitte kunagi.

Tõenäoliselt mõistab mind enamus lapsevanemaid, kel veel meeles, kuidas enda lapsed kunagi kusagil kõige totramal moel piinlikkust valmistanud, jonninud või lihtsalt tobedalt käitunud on. Nii, et tahaks maa alla vajuda. Ja need, kelle lapsed veel kunagi midagi sellist teinud pole, oodake palun järelduste tegemisega kuni nad 18 saavad, eks?! Kuigi, ka peale seda on nad edasi teie lapsed, hoolimata passis olevast numbrist. :D  You know, karma is a bitch! :D

Mulle üldiselt meeldib Eestis elada ja enamasti, kui üks eestlane räägib, kui nõmedad ja kurjad on teised eestlased, siis ajab see jutt mind pigem närvi. Sest ma leian, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. What goes around, that comes around! Aga täna ma tundsin küll ise ka, et appi, miks ma küll siinsamas oma kodus pean ennast halvasti tundma selle pärast, et olen julgenud lapsega poodi minna?! Suuremas osas mujal maailmas oleks mind saatnud julgustavad ja arusaavad pilgud, oleks ehk abigi pakutud kas ostukorvi täitmisel või lapse lõbustamisel, aga siin suutis ainus inimene, kes suu lahti tegi, mu niigi räbala enesetunde veelgi hullemaks muuta!

16. märts 2016

Haaremipükste lõpumüük

Niisiis, olen nüüd otsustanud, et mõnda aega, mõnda pikemat-pikemat aega, ma neid haaremipükse, mida ma peamiselt õmmelnud olen, enam ei õmble. Ei hakka igaks juhuks suuri sõnu tegema ja väitma, et ma enam kunagi neid ei õmble, aga praeguse seisuga on otsus selline, et neid pükse nüüd mõnda aega minu õmblusmasina alt enam ei tule! Ok, mul on siin lõpetamisel veel mõned tellimustööd ja ca 15-20 paari ka selliseid, mis on pikemat aega pooleli olnud ja oma aega oodanud, nii et need ma siiski aja jooksul ära lõpetan, aga ütleme siis nii, et uusi pükse enam juurde ei lõika. Põhjuseid selleks on tegelikult mitmeid, aga neid otseselt siin lahkama hakata polegi mõtet, sest peamine põhjus on mu oma tüdimus sellest mudelist. Kuigi iga paar on lõpuks oma nägu, saab ühel hetkel siiski isu täis samasuguste asjade tegemisest ja tekib soov edasi liikuda.

Aga pole mõtet kurvastada, sest asemele tulevad uued ja põnevad mudelid, mille lõiked koos kasutusõigusega ma endale juba soetanud olen. Loodan, et need mudelid meeldivad teile sama palju, kuivõrd ma ise nendest vaimustuses olen. Vaja ainult tegutsema hakata, mis loodetavasti juhtub siis, kui olen üle saanud oma kevadväsimusest/tüdimusest/energiapuudusest/laiskusest jms mis mind parasjagu vaevab.

Ja ette rutates võin juba öelda, et sama saatus tabab ilmselt ühel mitte kõige kaugemal hetkel ka dressipükse. Sest ka need on mind ennast väsitama hakanud. Nii, et kel veel dressipükste huvi, siis mõned paarid on ka praegu Pauleni püksipoes saadaval.

Aga selge ju, et lõpumüügiga kaasneb ka soodustus, nii ka seekord. Eelmine nädal valik juba parasjagu vähenes, seetõttu sel nädalal ka suurem protsent.


6. märts 2016

Väike SALE!!!

Oleks nüüd vaja jälle veidi ladu (loe: kappi) tühjendada! Uued asjad tahavad peale tulla! Nii et, kui oled huviline, siis saadaval asjad, nagu ikka, leiad sellestsamast Facebooki Püksipoe kaustast. 
Saatmisviisid sobivad kõik, kokkuleppel ka välismaale.


3. märts 2016

Paulen Instagramis

Ma olen ise tegelikult kohutavalt kehv sotsiaalmeedia (võimaluste) kasutaja. Mul on küll Instagramis olemas nii isiklik kui nüüd ka Pauleni konto, aga mis te arvate, palju ma neid kasutan?! Tavaliselt unustan ma sinna sisse vaadata. Kuigi nüüd ma olen seal mõnda kasutajat usinamalt jälgima hakanud, nii et kui meelde tuleb, siis ikka piilun aeg-ajalt, mis teoksil.

Igatahes, tahtsin teile teada anda, et Pauleni Püksipood on Instagramis kasutajanimega @pauleni_puksipood täitsa olemas ja kui keegi soovib, võib seal seda pisikest follow-nuppu vajutada. Aga veel vahvam oleks, kui te te viitsiksite Paulenit võimalusel häshtäägida #pauleni_püksipoodMa ise, nagu näete, pole taaskord logost kaugemale jõudnud. :) Aga eks ma katsun ka ennast parandada! :) Plaanid, nagu ikka, kipuvad suuremad olema, kui ma ise. Ja nii tähelepanu juhtimise korras (kuna püksid on ju ilmselt laste jalas) mainin ära, et kui te selle hashtagi oma fotole lisate, siis see ilmub ka siia, minu blogi paremasse serva.

Instagram oli paraku ka üks põhjustest, miks ma ei saa/taha kasutada sotsiaalmeedias kasutajanimena lihtsalt Paulen. Sest Instagramis oli keegi juba selle nime hõivanud (fake?)kontoga ja Justin Bieberi pildiga. :D Aga ma ei taha päris nii ka, et igal pool on erinev kasutajanimi.

Ja ärge siis unustage mind ka Facebookis külastada, eks?! ;)

Logo autor: Ann Buht Art

20. veebruar 2016

Vahetan nime

Ehhee! Neile, kes loodavad nüüd lugeda sellest, kuidas ma mehele lähen, pean ma paraku pettumuse valmistama! :) Nii suuri uudiseid mul täna jagada pole! Küll aga olen otsustanud, et tahan "kanda kinnitada" ühe teise nimega, kui seda on Põlled ja papud. Miks? Selleks pean meenutama jällegi veidi oma tegevuse algusaega! Päris alguses ei olnud mul ju mingit plaani hakata midagi müüma, oli ainult soov veidi sellest blogida, mida ma käsitööalaselt teinud olen. Kuidas blogi tookord oma nime sai, sellest saab lugeda siit. Aga siis hakkas see kõik kuidagi kasvama ja ma sain üsna ruttu aru, et peaksin mingis mõttes nime muutma, välja töötama nö oma kaubamärgi. Ragistasin oma ajusid, aga seda päris õiget nime ikka ei leidnud. Ja nii liikusin ma ikka edasi Põlled ja papud nime all. Isegi firma lõin selle nimega. :) Aga see on tegelikult äge ka. :) Olen mitu korda firma asju ajades põhjustanud inimestele selle nimega hea tuju. :) No ja mis selles halba on, kui ametnikul hea tuju on, eks?!

Igatahes, need kes kauem juba mu tegemisi jälginud on, teavad, et olen enda tööde "märgistamiseks" kasutanud täpilist paela. Ühel hetkel hakkas tunduma, et ka selles osas on vaja muudatust, et mind leitaks ikka uuesti üles, kui peaks meelest ära minema, kelle käest püksid soetatud said. :) Tahtsin tellida nö firmasildid, aga ma ei tahtnud ka sedaenam Põlled ja papud nime all teha. Sellel oli ka teine, puhtpraktiline põhjus. Mulle hakkas tunduma, et täpiline pael on nii populaarne, et see oli kõikidest kangapoodidest lihtsalt otsa saanud, saadaval olid ainult 2-3 värvi, kõik muud olid otsas. :) Niisiis, vajadus uue nime järgi muutus veelgi pakilisemaks.

Kord hakkasin mängima enda, mehe ja laste nimedega, neid ühte ja teistpidi kokku tõstma, neist üksikuid tähti kasutama, kirjavahemärke juurde panema, uuesti ära võtma jne. Ma isegi ei mäleta enam, mis variandid mul seal kaalul kõik olid, aga ühel hetkel oli uus nimi olemas. Seedisin seda veel mõnda aega, peaaegu aasta, kui täpne olla! Tark ei torma, eks?! Ja siis asusin tegutsema. Paramparaaa, ja siin see on...


Need, kes blogi pikemalt jälginud, teavad, et see on kooslus minu laste, Pauli ja Lene, nimedest. See tundus mulle endale kõige parem valik ja selle nimega lähen ma nüüd edasi.

Mis muutub ja mis jääb samaks? Lihtne on öelda, mis jääb samaks. See on blogi nimi, seda ma ei muuda! Sest see on minu isiklik blogi, milles kajastan ka edaspidi oma mõtteid nii uute pükste kui ka oma laste teemadel. Ehk kunagi kaugemas tulevikus tuleb ka mõni ametlik, pauleni nimeline lehekülg, aga hetkel veel mitte. Samaks jääb kindlasti ka firma nimi, Põlled ja papud OÜ.

Ära muuta soovin ma ennekõike Facebooki lehekülje nime. Kui see juhtub, tuleb teile kõigile selle kohta teavitus. Olen aru saanud, et mingi hetk Facebook väga ei lasknud lehekülgedel nimesid muuta, aga olen tähele pannud, et viimasel ajal on seda paljud leheküljed siiski teinud, nii et lootus säilib, et seda saan ka mina teha.

Kuna ma kindlasti soovin ka pükste külge sildikesed ja muud jutud tellida, siis oli vaja ka logo ja muud põnevat. Selles osas aitas mind Ann Buht, aga tema tehtud tööst teen ma kindlasti lähiajal ka eraldi postituse. :)  Nüüd asun aga ennekõike tegelema nendesamade pükste külge õmmeldavate sildikeste tellimisega. Et te ikka edaspidi alati teaksite, kelle käest te püksid ostsite, eks! :)

Tegelikult on mul plaanis veel mõned muudatused, aga ei hakka neist siinkohal enam kirjutama. Annan jooksvalt teada, siis kui asjad nii kaugel on. Ahjaa, võib juhtuda, et sotsiaalmeedias pean kasutama nime laiendiga, siis leiate mind nime alt pauleni püksipood. Aga kõigest järgemööda. 

18. veebruar 2016

Minu uus abiline

Saage tuttavaks, minu uus abiline - JUKI 654DE. Olen teda nüüd mõned nädalad teie eest varjanud. :) Miks, sellest kirjutan veidi allpool.


Ma arvan, et ma mõtlesin endale sedalaadi abilise hankimisest  sellest hetkest peale, kui müüsin maha esimese paari pükse. Mis tähendab, et aega läks ikka meeeeeeletult kaua, kuniks ma lõpliku otsuse tegin! Kuna mul puudus igasugune eelnev kokkupuude overlokkidega (peale selle, et ma olin neid pildi peal näinud), siis ma natuke kartsin selle masina soetamist. Lihtsalt arvasin, et ma ei saa overloki kasutamisega hakkama, sest olin kuulnud, et see võib üsna keeruline olla. Tegelikult üsna tobe kartus, eks :D Ja üldse mitte minu moodi. Ma tavaliselt olen suhtumisega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ja julgen riskida. Aga eks finantsküsimus oli ka, et kas ikka tahan seda summat välja käia. Olin arvamusel, et overlokid maksavad hingehinda, aga kui asja lähemalt uurima hakkasin selgus, et täna see enam päris nii ei ole ja koduoverloki võib endale soetada juba üsna mõistliku raha eest, edasi on ainult küsimus, mida veel sellelt masinalt ootad (kui oskad oodata, mida mina ju tegelikult ei osanud)! Läks omajagu aega mööda ja ma muudkui lootsin teha korralikku kodutööd, et millist masinat siis ikkagi osta. Aga kui mul millestki hetkel puudu on, siis see on aeg ja nii see kodutöö tegemine muudkui edasi lükkus.

Siis ühel päeval käis mu käest pükse ostmas üks tore emme, kel endal ka veidi õmblemisest aimu on ja ütles nii möödaminnes maailma kõige lihtsama lause aja ja õmblemise kohta. Et overlokiga saaks  palju kiiremini. See lause jäi mind kummitama. Sain tegelikult ju ise ka aru, et minu ajapuudust aitaks see masin kindlasti leevendada. Ja tegelikult aitab see mind veel palju olulisemas, kvaliteetsemate õmbluste tegemisel (seda aimasin ma muidugi enne ka). Nii ma võtsin lõpuks ette Kodu kauniks foorumi õmblusmasinate teema ja hakkasin uurima, mida sealne meister räägib. Nii vahemärkusena mainin, et täitsa hämmastav, kuidas inimene viitsib juba 10a vastata inimeste küsimustele õmblusmasinate kohta. Mulle küll alati ei meeldi tema vastamise stiil ja suhtumine küsijasse, aga eks sellest saab ka aru, et tüütu on vastata uuesti samadele küsimustele, mida paar lehekülge eespool on juba lahatud, aga mida küsija pole oma mugavusest viitsinud vaadata. Niisiis, kui peaksite ka masina soetamise osas küsimusi omama, siis tasub seal foorumis ringi vaadata küll. Selle foorumi soovituste põhjal ostsin ma ka oma tavalise õmblusmasina, Janome 423S (seda julgen ma täna ka ise soovitada kõigile algajatele ja pühapäevaõmblejatele). Ma ise juba siin heietan mõtteid väljavahetamise osas, aga esialgu tuleb JUKIga sõbraks saada.

Foorumit lugedes ei jõudnud ma küll päriselt otsusele, millist overlokki osta, küll aga jõudsin järelusele, et ostan selle Nõelasilmast.  Peamine põhjus pakutav 5a garantii. See suhtlus oli meil selline, et kirjutasin sinna umbes viielauselise e-maili palvega soovitada mulle overlokki. Kirjeldasin oma õmblusharjumusi ja kasutatavaid materjale ning mu peamiseks tingimuseks oli kusjuures see, et masin võiks olla vaikne, sest ma õmblen enamasti laste uneajal. Sain kiire vastuse paari täpsustava küsimusega ja seejärel veel kiirema pakkumise konkreetse masina soovitusega. Ja selle ma võtsin. :D Lasin endale arve saata ja järgmine päev käisin masinal järgi. Kuulge, uute kingade ostmine pole ka nii lihtne, eks?!

Miks ma teda siis teie eest varjanud olen? Eks ikka seetõttu, et saada ise masinaga tuttavamaks. Kuigi mõned uue masinaga õmmeldud püksipaarid on juba uue omaniku jalgagi jõudnud, siis esimene nädal möödus küll nii, et põrnitsesin nurgas seisvat masinat altkulmu ja keeldusin seda katsumast. :D Teisel nädalal tegin kasti lahti ja lugesin kasutusjuhendi otsast lõpuni läbi ja siis paari päeva pärast hakkasin masinale niite peale panema. See võttis mul näpuga järge ajades aega 1,5h!!! (tavalise masina niidistamine kestab mul umbes 2-3min, vajadusel koos niidi poolimisega). Ja kui olin niidid peale saanud, ning julgesin pedaalile vajutada, läks üks niit kohe plaksti pooleks. "Rõõm" oli suur! Mõtlesin kurvalt, mitu paari pükse ma selle ajaga  oleksin jõudnud juba lõpetada. Järgmine päev alustasin otsast, niidistamine läks juba kiiremini, aga siis mässasin ma niidipingete paikasaamisega  1,5h ja mõtlesin ahastades, et kui see hakkabki nii olema, siis ma küll oma uue masina üle väga õnnelik pole. Ma ei saanudki seda pinget paika ja kirjutasin müüjale frustratsiooni täis kirja. Tema kirjutas mulle üsna rõõmsalt vastu, et tulgu ma poodi tagasi koos masina ja niitidega ning andis mõista, et probleem on tooli ja masina vahel. :D Ma pidin temaga paraku nõustuma!!! Ja siis juhtus umbes see, mis juhtub siis, kui oled töö juures üritanud viimased pool tundi tööle saada oma hangunud arvutit ja kui siis lõpuks allavandudes kutsud kohale IT-mehe, kes sisse astudes teeb just sedasama, mida sa ise oled viimased pool tundi teinud ning arvuti hakkab kui imeväel tööle ning jätab sinust nupule-mitte-vajutada-oskava-idioodi mulje! Know, what I mean? Umbes sama juhtus ka minuga. Läksin peale kirjavahetust tagasi masina juurde, vaatasin üsna õnnetult kasutusjuhendis esimest suvalist pilti ja pirn läks tööle, sest taipasin, kus ma olin niidistamisel vea teinud! Tõenäolisemalt kõige lihtsamas kohas üldse. Kõik x-käänakud olin ma õigesti sättinud, aga sellel samal lollikindlal niitide juhtpaneelil olin jätnud ühe käänaku tegemata ning tõmmanud niidid kahe augu asemel ainult ühest august läbi ja sellest piisas, et pinge oleks vale. Sättisin niidid õigesti ja voila! minu esimene täiuslik overlokiõmblus saigi teoks. :)  See niidipinge sättimine põhjustab küll siiani mulle arusaamatutel põhjustel veidi peavalu, eriti peale niidivahetust, aga eks ma õpin masina hingeelu iga korraga järjest rohkem tundma ja küll me saame sõpradeks!

Kuidas ma siis lõppkokkuvõttes rahul olen, niipalju, kui seda rahulolu esialgu olla saab? Teate, ma kahetsen ainult ühte asja! Seda, et ma seda masinat juba varem pole ostnud. Aga seda ma aimasin juba ette! :)

11. veebruar 2016

Mini Hudsonid

Kui ma eelmine talv nägin esimest korda Mini Hudsonite lõike järgi õmmeldud pükse Feather´s Flights blogis, siis ma põhimõtteliselt teadsin, et ma pean selle lõike ka endale saama. Püksid tundusid pildi peal olevat veidi sarnased (põhilõike poolest) nendele dressipükstele, mis ma ise tavaliselt õmblen, aga samas oli ka midagi erinevat. Uurisin asja ja leidsin, et lõiget on täitsa võimalik True Bias blogist osta. Esimese hooga jäi see siiski tegemata, sest mulle natuke tundus totter teha emotsiooniost ja maksta lõike eest umbes pool sellest, mis tavaliselt maksab poes terve ajakiri laste lõigetega. Aga seedisin seda mõtet pea kolmveerand aastat ja see ei andnud mulle rahu. Muudkui käisin ja piilusin seda ning lõpuks ostsin ära. Juhuuu!!! :) Ega tegelikult olegi see lõige kallis, sest sellega on ju päris palju vaeva nähtud ja ma pean igati õiglaseks inimesele tema töö eest maksta.

Olgu öeldud, et kui surfata veidi välismaistes õmblusblogides, siis leiab ikka täitsa ägedaid lõikeid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ja mitte ainult blogides, vaid ka nt Etsy-s ja DaWanda-s ja mujal. Sedalaadi lehekülgi on mitmeid. Ka selliseid, mis keskenduvadki ainult lõigete müügile.  Ma pean juba eos tunnistama, et see ei jäänud mul ka ainsaks lõikeostuks. :D Ühe teise lõike ostsin suveperioodiks ka, aga sellest juba edaspidi. ;)

Lõike ostsin veidi enne jõule, nii et esimene paar saigi õmmeldud kingituseks. Oli ju ühtlasi ka proovipaar ja ma lõpetasin need veel päev enne jõule. :) (Niipalju siis sellest, et saaks varakult jõulukingitustega ühele poole! Alustasin ju juba novembri alguses).  Õnneks kõik sujus ja midagi untsu ei läinud.


Need kaks paari ma lõikasin ka juba jõulude ajal välja, aga valmis sain  alles täna. Üldse sai jõulude paiku päris palju pükse välja lõigatud, mis ma nüüd siin teiste tegemiste vahele ikka katsun lõpuks ka ära lõpetada. :)


PS! Need kaks paari ei ole dressiriidest. Hallid on pehmest retuusiriidest ja kirjud on kootud trikotaažilaadsest kangast. Ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles täpsemalt nimetatakse, vist kudum.


Ahjaa, milles seisneb erinevus nende dressipükstega, mis ma tavaliselt õmblen. Neil on vöökoht veidi madalamal, rohkem nagu puusa peal. Kitsas säär on küll, aga soonik on lühem. Veidi kotakust on kehaosas ka, aga see väljendub pigem laiemas puusaosas.


Lenele on need konkreetsed püksid veidi suured. Need on küll suurusele 104, aga kasvuvaruga. Lene oli viimati täpselt meeter pikk, nii et tema kapist leiab veel nii 98 kui ka juba 104. Ühed veidi väiksed, teised veidi suured. :)

Kusjuures, mulle meeldis nende pükse puhul just see, et need on taskutega. Ma pidin muidugi oma kiiksu :) neile külge aretama ja taskupõhjad on kõik põhikangast erinevat värvi. Minu meelest annab see neile sellise minuliku (on see üldse sõna?) näo. :D  Ja hobiõmbleja, nagu ma olen, olin ma ju siiani peljanud taskute õmblemist (seetõttu ma oma dressipükstele hakkasingi neid peale õmblema), aga vaatasin seda lõiget ja mõtlesin, et mis seal ikka, küll saan nende taskutega ka hakkama. Ja juba esimese paariga õnnestus see mul kenasti. Käkitegu! :D  Ise ka ei uskunud!!!

PS! Kui Sulle hakkas lõige meeldima ja oled ise ka  õmblushuviline, siis True Bias poest leiad sama lõike ka naistele ja meestele!  

5. jaanuar 2016

Uus aasta algab soodsamalt!

Head uut aastat!

Nagu igal pool kombeks, tühjendan ka mina eelmise aasta asjadest kappi! Saadaval esemed, nagu ikka, kaustas Püksipood. Postiasutused otsustasid küll aasta alguses tasusid tõsta, kuid sellest ei maksa meelt heita! Ostes vähemalt 30 euro eest, postikulu ei lisandu. Kui üksi summat täis ei saa, räägi sõbrannaga! ;)