12. aprill 2016

Kui tavaline toidupoe külastus põhjustab pisaraid

Hommikul just mõtlesin, et pole siia ammu kirjutanud ja kes teab kunas aega ja põhjust leian, aga näe, juhtus elu ja ongi põhjust. Võib-olla võiks ka kirjutamata jätta, aga emotsioonid on hetkel nii üles-alla, et pole viimased pool tundi suutnud pisaraid kuivatada, nii et parem kirjutan selle endast nüüd välja.

Kui külmkapis valitseb suuremat sorti tühjus ja pere õhtul süüa soovib, on ilmselgelt mõistlik võtta ette käik toidupoodi. Aga ega see pole ka nii, et lihtsalt lähed ja ostad, mis vaja ja tuled rõõmsalt koju tagasi ja laps on sama rõõmus. Vähemalt polnud täna see päev! P oli hommikust saadik kergelt sõjakas meeleolus ja tegi kõrvulukustavaid hääleharjutusi. Ei, ta ei jonninud, vaid lihtsalt proovis oma hääleulatust, mis võib hulluks ajada, aga suurt midagi teha ka pole, sest vähemalt minu lapsed veel 1a3k lõpuni küll aru ei saa, mida tähendab, et palun ära kisa ja oleme nüüd vaikselt. Eriti, kui seda öelda hetkel, mil tema elu ainus eesmärk on oma hääleulatust kontrollida ja kas ehk saab äkki veel valjemini. Heal juhul aitab tähelepanu mujale juhtimine, aga mitte alati. Igatahes lootsin, et väike jalutuskäik ja inimesed ümberringi tema päeva suurima eesmärgi unustada lubavad. Paraku ma eksisin. Algus oli paljutõotav, lausa nii julgustav, et söandasin minna enne toidupoodi ka raamatupoodi, et sealt homseks üks sünnipäevakingitus osta. See jäi siiski ostmata, sest P lasi juba seal häälepaelad uuesti valla.

Toidupoodi siiski minemata ei saanud jätta, sest süüa ju tahavad kõik. Ja ega ta järjepidevalt ka kisanud, lihtsalt aeg-ajalt lasi kõrvulukustava indiaanihüüu valla. Tegin siis elu kiiremaid liigutusi, et õhtuks midagi korvi visata, endal juba ajud niimoodi krussis, et ammu meelest läinud, mida osta tahtsin. Peas vasardas ainult mõte, et palun lõpeta see huilgamine, sest tõenäoliselt varsti keegi "lahket ning tasuta nõuannet jagav inimene" kargab ligi ja annab teada, kuidas ikka "tema omal ajal lapsi kasvatada oskas" ja et mina seda teps mitte teha ei oska. Mis muidugi ei jäänudki tulemata. Vahepeal tegin midagi, mida ma tavaliselt ei tee. Haarasin silmajäänud vahvlipaki, lõin selle kiirelt puldist läbi (iseteenindus), avasin paki ja pistsin P-le ühe vahvli pihku, et tal muud tegevust oleks. Mõneks ajaks oligi vaikus, nii et ma isegi suutsin juba täitsa adekvaatselt oma korvi täita. Olin lausa lõpusirgel, aga suundusin veel uuesti puuviljaletti, et mõned pirnid võtta, kui P uuesti kõlavad noodid valla lasi. Ja siis see juhtuski...

...minu kõrval seisnud vanem proua tegi suu lahti ja küsis mu käest resoluutsel häälel, et kas ma tõesti ei saa oma last keelatud, et see kisa kostvat lausa teisele korrusele. Midagi ta porises seal veel, mis mul kõrvust mööda läks, sest sealt hakkas juba auru tulema. Avasin suu teatamaks, et kuulge, ta on üheaastane, huvitav, kuidas see küll toimiks. Selle peale arvas proua, et no kui üheaastane, siis küll, kuid ikkagi ise samal ajal edasi porisedes. Aga mina olin siis juba suhteliselt endast väljas ja teatasin omakorda talle, et ta võiks oma elu elada ning tuhisesin minema. Midagi ta seal veel kobises mulle tagant järgi, aga seda ma enam kuulama ei jäänud ega tahtnudki kuulda. Sest ükskõik, mida ta öelnud poleks, see ei oleks olukorra lahenemisele kuidagi positiivselt mõjunud. Mul oli ainult üks küsimus, et miks ta küll pidi oma suu lahti tegema? Kas see tegi tema päeva kuidagi ilusamaks või paremaks? Või minu oma? Või kellegi teise oma? Ma oleksin poest lahkunud kõige kiiremal moel ja ta oleks meid unustanud, aga nüüd ei suuda me kumbki seda tõenäoliselt kohe unustada! Sest tema meelest olin mina lihtsalt ebaviisakas ja tema minu meelest üks targutav vanainimene, kel ilmselt kas pole endal üldse lapsi või siis on need juba sünnist saadik niksu teinud, rääkinud siis, kui kana pissib ja oma pudrukest hiina portselanist antiikse hõbelusikaga söönud ega pole kunagi midagi teinud, mille pärast oleks pidanud piinlikkust tundma või mis oleks teda ennast pannud  läbikukkunud lapsevanemana tundma. Kui tema noorusajal oleks olemas olnud internet, siis tõenäoliselt oleks ta olnud üks nendest kurjadest kägudest, kel ideaalsed lapsed ja tema ise juuksejuurteni täiuslik ema, kes teab, kuidas teised kõik oma lapsi valesti kasvatavad või üldse kasvatamata jätavad.

Paraku on mul pisarad sellises olukorras kerged tulema, sest mulle tegelikult üldse ei meeldi konfliktid ja närv ütleb üles, aga mu närvid olid niigi pingul kui pillikeeled ja nii ma nutt kurgus sinna kassa poole suundusingi. Maksin kiirelt ära, tormasin õue ja nii need pisarad voolama hakkasidki kuni koduni välja ja edasi ka. Tegelikult olen ma nüüd selle kirjutamisega juba maha rahunenud ja vast julgen mõne aja pärast, kõigega riskides, jälle uuesti poodi ka minna. Aga paratamatult ei saa ma aru nendest inimestest, kes selle põhjal, et laps kisab veidi kõvemini, kui mõistlik on, suudavad teha järelduse, et ma ei keela ega kasvata oma last. Kes need inimesed on?! Kas ma pidin seda siis läbi poe valjuhääldi tegema, et kõik ikka teaks, et ma keelan ka?! Tõenäoliselt mõtles nii mõnigi, et kui õudne laps ja veel õudsem ema, aga õnneks 99,9% inimestest ei tule seda sulle ütlema. See ei juhtu ju ka iga kord, kui ma poes käin, et ta niimoodi huilgab. 99,9 % ajast lähen ma poodi ka kahe lapsega üsna julgelt, sest ma tean, et tõenäoliselt midagi hullu nad seal ei korralda, mis paneks ostukorvi sinnapaika jätma ja enda ning kõikide kaaskodanike närvide säästmiseks poest välja jooksma. Ma ei saa veel P kohta seda väita, aga L ei ole ennast nt mitte kunagi jonnides pikali visanud või midagi hullu korraldanud. Ta on üldse avalikus kohas mõned üksikud korrad jonninud ja ka nendel kordadel oleme me rahulikult rääkides asja korda saanud. Ta ei nõua poes kunagi, et me talle mingeid asju ostaks vms. Ta oskab käituda, kui vaja. Muidugi, tuleb ette virisemist ja torisemist ja siis viskab ühel meist errori ette, aga üldjuhul oleme saanud selle üsna rahumeelselt ja vaikselt ilma liigse tähelepanuta lahendatud. Võimalik, et P teeb selle kõik nüüd tasa, sest ka sellisel moel huilanud pole L avalikus kohas mitte kunagi.

Tõenäoliselt mõistab mind enamus lapsevanemaid, kel veel meeles, kuidas enda lapsed kunagi kusagil kõige totramal moel piinlikkust valmistanud, jonninud või lihtsalt tobedalt käitunud on. Nii, et tahaks maa alla vajuda. Ja need, kelle lapsed veel kunagi midagi sellist teinud pole, oodake palun järelduste tegemisega kuni nad 18 saavad, eks?! Kuigi, ka peale seda on nad edasi teie lapsed, hoolimata passis olevast numbrist. :D  You know, karma is a bitch! :D

Mulle üldiselt meeldib Eestis elada ja enamasti, kui üks eestlane räägib, kui nõmedad ja kurjad on teised eestlased, siis ajab see jutt mind pigem närvi. Sest ma leian, et kuidas küla koerale, nõnda koer külale. What goes around, that comes around! Aga täna ma tundsin küll ise ka, et appi, miks ma küll siinsamas oma kodus pean ennast halvasti tundma selle pärast, et olen julgenud lapsega poodi minna?! Suuremas osas mujal maailmas oleks mind saatnud julgustavad ja arusaavad pilgud, oleks ehk abigi pakutud kas ostukorvi täitmisel või lapse lõbustamisel, aga siin suutis ainus inimene, kes suu lahti tegi, mu niigi räbala enesetunde veelgi hullemaks muuta!

6 kommentaari:

  1. Oojaa, mõistan täiesti :) Alles nüüd on minu vanem plika poes mõistlikuks muutunud, kuid enne ei teadnud kunagi, kas ta seekord viitsib seal kärus istuda või tahab sealt röökides välja, et tuisata mööda poodi. Ja paraku on alati mõni selline targem proua, kes sind vähemalt pilguga hukka mõistab. Eks endal oli ka piinlik, kuid lõin siiski pea püsti, sest ei ole ma ainuke kisava lapsega ema ja alati ei saa ju ilma lapseta poes käia. Õnneks jagus ka palju kaastundlikke ja julgustavaid pilke :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Käisin samal õhtul veelkord üksi poes. Ja siis üks teine laps tegi täpselt samasugust indiaanlase hüüdu. Eks ju selge, et lapsed on lapsed ja enamus neist teeb mingil ajahetkel midagi tobedat. Puuri neid ju ei pane. Aga no miks on vaja kobisema tulla või üldse halva pilguga vaadata. Selge on ju see, et ükskõik kui närvidele see kellele iganes ka ei käiks, siis nii halvasti, kui mina, ei tunne ennast sel hetkel mitte keegi teine.

      No ja siis lugesin eile Henry blogi kommentaare Delfis. Maaaaaasendav, kui õelad on inimesed ja kuidas nad lapsi nimetavad, andmata endale aru, et tegemist on lastega ja et nad ise on ka kunagi lapsed olnud. Loodetavasti hoiavad nad ise lastest laias kaares eemale! Sest midagi head neil nendele igatahes öelda ega õpetada pole!

      Kustuta
    2. Just täpselt! Et kas see kobisema tulemine upitab nende enda ego või on nende lapsed olnud ideaalsed???

      Jaa, mina ka lugesin seda ja imestasin kui mõistmatud ja lausa õelad on inimesed. Kurb. Ja mis siis imestada, kui noored emad ja isad tunnevad end läbikukkujatena...

      Kustuta
  2. Mina ausalt öeldes imetlen neid emasid, kes lasevad lastel oma jorutamised ära jorutada, sest egas see keelamine ja vahelesegamine oluliselt midagi ei päästa ja pikali visanud lapsed tõusevad ka lõpuks püsti :) Ühesõnaga, kibestunud inimesi leiab igalt poolt ja sa jää endale kindlaks ning ära isegi vaevu sellistele kommentaaridele midagi vastama! Pai sulle!

    VastaKustuta
  3. Vahel aitab keelamine või tähelepanu mujale juhtimine, kuid mitte alati. Mina olen võibolla imelik, aga mul on alati hea meel näha teisi lapsi jonnimas oma vanematele... Alati ohkan mõtteis ja tuletan meelde, et jess ma pole ainuke :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks asi selles oligi, et ta ei jonninud, vaid lihtsalt huilgas, kuna oli just avastanud, et hääleulatus on päris korralik ja kõlavas ruumis võimendus see mitmekordselt. Vältisin temaga paar nädalat poes käimist ja õnneks tänaseks on ta selle kombe unustanud. Oleks tegemist olnud tavalise jonniga, oleks lihtsam olnud. :D

      Kustuta

Aitäh, et võtsid aega!