17. juuni 2016

Võõra loo puudutus

Enne laste sündi olin ma ikka see, nagu ilmselt enamus naisi, kes vaadates filme ja lugedes lugusid, nuttis ilusate, armsate, kurbade, valusate, õnnelike, õnnetute jne lugude peale. Peale esimese lapse sündi tundsin, et ma ei suuda ega taha kogu maailma õnne ja valu jm tunnete peale nutta, eriti kui need on fabritseeritud. Võtsingi vastu üsna teadliku otsuse, et ma ei suuda kogu maailma valu endas läbi elada ja mul on oma lapsed ja pere, kelle pärast võin/pean nutma, kui vaja. Kuidagi tobe võib-olla, aga nii oli lihtsam. Lihtsalt ei lasknud kogu maailma valu ja muret enam endale ligi. Filmidega oli lihtne, mul lihtsalt polnud enam niikuinii aega neid vaadata, netis surfates sai ka kõik lood, mis tundusid, et võivad nutma ajada, x kinni vajutatud. Jäidki ainult isiklikumad lood, mille pärast nutta.
Kuid paar päeva tagasi sattusin Instagramis ühele loole, mis mulle väga hinge läks ja ma tõesti nutsin suuri pisaraid. Ma polnud Emily blogist enne midagi kuulnud, kuigi vaadates tema jälgijate arvu, on ta väga-väga populaarne. Sattusin tema lehele ühe teise blogija kaudu, kes ka jagas tema lugu. Ma ei ole jõudnud tema blogi väga palju lugeda, aga niipalju, kui sirvisin, siis tegemist noore naise, õnneliku abikaasa ja emaga, kel viis last, kes sündinud väga väikese vahega viie aasta sees. Tänaseks vanim laps ainult kuuene ja noorim kohe aastaseks saamas. Kuid eile hommikul suri raske haiguse tagajärjel tema abikaasa. Kas saab elu üldse ebaõiglasem olla?! Umbes aasta aega tagasi avastati mehel neljanda staadiumi melanoom, mis eile hommikul võttis kõik, mis võtta sai, lastelt isa ja sellelt noorelt naiselt abikaasa. Vaatasin Emily Instagrami kontol ja blogis veidi ringi. Kaunis naine, tore mees, ilusad lapsed, õnne ja armastust õhkub igast fotost. Ja nüüd on see kõik selle pere jaoks ainult mälestus...

Ma ei tea miks, aga ma tahtsin seda võõrast lugu teiega jagada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!