23. november 2017

Elust kolme lapsega, vol 1

Kunagi, kui P sündis, mõtlesin ma, et teen nii iga paari kuu tagant ühe postituse, kuidas siis on elu kahe lapsega. Jõudsin teha.... ühe postituse. :) Siis sai minust ühtäkki juba kolme lapse ema. :) No mõtlesin siis, et ok, teen siis teatud intervalliga postitusi elust kolme lapsega. Eks aasta on ka intervall. :D Aga siin see nüüd on. Mõned mõtted elust kolme lapsega.

Terve oma teadliku elu selle osa, mil ma olin mõelnud, et mul võiks lapsed olla, nägin ma ennast alati kahe lapse emana. Olles ise suurest perest pärit, tundsin ma lihtsalt, et kaks on minu jaoks piisavalt. Ja ka siis, kui mehega tuttavaks saime ja ühel hetkel laste teema üles kerkis, rääkisime me suurema osa ajast, et no kaks võiks ikka olla. Kui kaks, siis kaks! Kuniks hakkasin mõtlema, et neid võiks vist ikka kolm olla. Ja see mõte tuli esimest korda mu pähe siis, kui ma tegelikult ootasin alles oma teist last. Kuidagi ei tahtnud see mu pähe mahtuda, et see teine ongi siis ühtlasi ka viimane. Arutasime mehega seda aeg-ajalt, aga mingit kindlat otsust vastu ei võtnud. Kui, siis ainult niipalju, kui käisime UH-s, siis arutasime, et kui teine on ka tüdruk, siis tuleb kindlasti kolmas laps ka, kui teine on aga poiss, siis vaatame jooksvalt, kas on jaksu ka kolmanda jaoks. Siis sündis P ja sealsamas haiglas, seda äsjasündinud beebit vaadates olin ma äkki endas enam kui kindel, et ma tahan päris kindlasti kolme last. Fast forward pool aastat ja teema sai uuesti üles võetud, sest P-st hakkasid mõned beebiasjad üle jääma, mis oli vaja kas ära pakkida ja alles hoida või siis maha müüa. Küsisin siis mehelt, et kuidas siis jääb, sest tema nii kindel polnud. Ta ütles, et ärme ikka esialgu müü, las nad olla! Fast forward teine poolaasta ja oli vaja kindlalt otsustada, sest ma ei tahtnud, et laste vanusevahe väga suureks jääks, samas ma ei tahtnud ka, et see oleks väiksem, kui 1,5a. Kuna kumbki laps polnud oma soovist meie perre tulla ülearu kiiresti märku andnud, pidime arvestama, et ka seekord võib aega minna. Samas võtsime vabalt ja otsustasime, et kui jaanipäevaks pole uus beebi endast märku andnud, hindame olukorda uuesti. Aga seekord läks teisiti ja juba kuu aega peale otsuse tegemist sain ma triibud. Need triibud ainult kinnitasid küll minu sisetunnet ja olid rohkem mehele näitamiseks, sest ma olen kõigi kolmega nii 2 ndl jooksul füüsiliselt aru saanud, et nüüd on lood sedasi. Igatahes oli see üsna rõõmus sõbrapäevakingitus. Meist saab päriselt kolme lapsega perekond!

Tahaks öelda, et ootuse aeg oli ilus, nagu ikka, aga päris nii see siiski polnud. Mitte, et see ka midagi hullu oleks olnud. Lihtsalt, see viimane rasedus tundus mu jaoks lõpmata pikk. See ei saanud ega saanud otsa. Ja kuigi nt esimese raseduse ajal ma läksin lõpuks meeletult paiste, mis tõi endaga hulgi lisakilosid, siis ei olnud tookord füüsiliselt üldse nii raske olla, kui nüüd viimane kord. Kõigi kolme rasedusega on mind esimese trimestri ajal vaevanud hull iiveldus, ikka nii hommikust õhtuni. Kahe viimase raseduse ajal lisandus sellele meeletu uni. Ma tõesti ei jõudnud lõuna ajal ära oodata, mil lapsed uinuvad ja jäin alati ise enne magama. Ja viimase raseduse lõpus ma sõna otseses mõttes veetsin pooled päevad voodi ääre peal istudes ja oodates, et päev läbi saaks. Ma lihtsalt ei jaksanud enam rase olla. Ma ei olnud sel ajal kõige toredam ema oma esimesele kahele lapsele. Sest ma lihtsalt ei olnud võimeline mitte kui midagi tegema. Ja ma pole vist enne ega pärast kasutanud niipalju sõna "oota", kui raseduse viimased paar kuud. Iga liigutus nõudis enda meeletut kokkuvõtmist. Kui esimene laps sündis viis päeva peale tähtaega ja teine laps viis päeva enne tähtaega, siis tegin veel nalja, et ju siis kolmas sünnib tähtaegselt. Kuigi nii lootsin, et ta otsustab tulla varem, sest ma olin tõesti väga väsinud sellest rase olemisest. Aga võta näpust. Täpselt tähtajal, õhtul kella 4 paiku olid esimesed ilmingud sellest, et nüüd on oodata. Mu esimene sünnitus kestis esimestest ilmingutest kuni lapse sünnini ca 14h, teine sünnitus ca 8h ja mõlema lapsega oli sünnitegevus olnud kiire lõpuspurdiga. Seega eeldasin, et kolmas on veel kiirem ja sünnibki tähtaegselt. Nii see siiski ei läinud, sündis ta lõpuks öösel k 4,57, nii, et kokku seekord 11h. Aga pean ütlema, et see oli kõigist kolmest sünnitusest kõige segasem mu jaoks. Nimelt kadusid mul lihtsalt valud ära niipea, kui istuma jäin või pikali heitsin. Kuna sel päeval olid mul mõlemad lapsed kodus, siis olin õhtuks üsna väsinud. Tegin veel perele süüa, ise muudkui ootasin, et millal siis asi tõsisemaks läheb. Ise enam eriti süüa ei julgenud. Esimese lapsehoidja kutsusin igaks juhuks õhtul kella 7 juba kohale, sest kartsin, et äkki on vaja kiiresti haiglasse minna. Mees ja õetütar tegelesid lastega, ise käisin dushi all ja otsustasin, et puhkan veidi. Rääkisime lastele ka, et tita tahab nüüd vist tulla ja, et hiljem tuleb mu õde nende juurde. Umbes 9 paiku läksid lapsed magama ja kella 12 paiku saabus mu õde, nii et õetütar sai ära minna. Mu õde käis sel päeval Pärnus kontserdil ja tegelikult olin ma ta paar päeva tagasi nii igaks juhuks Tallinna kutsunud, et äkki läheb asjaks. Nii, et kõik oli suurepäraselt planeeritud. :D  Püüdsin veel magada, aga no lihtsalt und ei tulnud, kuigi valusid polnud. Saatsin mehe ära magama, sest kui peaks päriselt minek olema, tahtsin, et ta oleks veidi puhanud. :) Ise istusin diivanil ja valud olid täiesti kadunud. Niikui veidi liikusin, tulid tagasi. Aga need olid sellised nõrgad valud, u 2-3p 10-palli skaalal. Vahepeal käisin muudkui vannitoa vahet, et aru saada, kas ikka päriselt midagi toimub või ei. Umbes 2 paiku ma enam vastu ei pidanud. Ajasin mehe uuesti üles, et lähme käime seal haiglas ära, saab vähemalt selgust, mis toimub. Terve tee haiglasse ei ühtegi valupoega, sõit kestis umbes 20 minutit. Hakkasin autost välja astuma, siis lõi esimese sellise tõsise valusähvatuse. Hingasin selle üle ja läksime sisse, sain kohe valveämmaemanda juurde, kes teatas, et 4cm. Ma olin üllatunud, et niipalju. Esimese lapsega peale 12h valutamist haiglasse jõudes tuvastati, et ainult 2,5cm, võikiste uuesti koju minna! Ma keeldusin ning juba tunnike hiljem teatati mulle, et nüüd on vaja pressima asuda. Teise lapsega jõudsin haiglasse peale 7,5h valutamist ning tuvastati 1,5cm, kõigest pool tundi hiljem oli aga laps käes. Nii, et igati kiire lõpuspurt. Seekord ma mõtlesin küll, et ohhoo, nüüd ma sünnitan siinsamas valvetoas paari minuti pärast. Nii siiski õnneks ei läinud. Jõudsin minna ilusasti sünnitustuppa, isegi KTG tehti. Ma küll kahest esimest korrast teadsin, et ma ei suuda piisavalt kaua paigal olla valu tõttu, aga siis mulle meenus, et seekord mul ju valud kogu aeg kaovad ära, nii et sain pikali olla küll, isegi tukkuda suutsin. Kui KTG tehtud, tundsin, et oleks vaja WC minna. See oli kohe üle koridori. Kutsusin mehe ukse juurde kaasa igaks juhuks. WC käik osutus asjatuks, küll aga hakkasin tajuma presse. Komberdasin sünnitustuppa ja käskisin mehel ämmaka kutsuda. Kuna vahepeal oli keegi teine kusagil kõrvaltoas just päriselt sünnitama hakanud, vahetus minul ämmaemand. Tehti kontroll ja öeldi, et nüüd võiks pressima hakata. Mina vastu, et aga mul pole ju isegi mitte korralikke valusid. :D Ühtlasi selgus, et lootekott ei olnud veel katki läinud ja paluti luba see avada. Ma ei olnud vastu, sest olin lihtsalt väsinud ja tahtsin, et see kõik saaks mööda. Olin kuulnud, et see avamine on valus toiming. Mina ei tundud midagi, aga kuulsin, kuidas käis pisike plõks ja vesi voolas ning õige pressimine võis alata. Kusjuures ma olin lugenud, et lootekott tehakse vajadusel katki mingi abivahendiga. Minu puhul vajutas ämmaemand sõrmega pressi ajal vastu ja oligi katki. Kui esimesed lapsed olin sünnitanud kuidagi poolkülili, siis seekord arvas ämmaemand, et võiksin käpuli proovida. Esimese lapsega ma tegelikult sain igasuguseid asendeid proovida, sest ta ei liikunud lihtsalt edasi ja ma ise ka hästi ei osanud, siis teisega läks tõesti nii kiiresti, et seal polnud midagi mõelda või valida. Ma sain hädavaevu riided seljast ja lauale, kui juba oli mul ümber mitu inimest, kes kõik käskisid pressida ja siit ja sealt hoida ja mina ainult küsisin, kus mu mees on, kus mu mees on, miks ta juba siin ei ole. Ja siis umbes peale kolme pressi oligi P sündinud, mees ka jõudis õnneks kahe pressi vahel autost sünnitustuppa, viskas kotid käest ja hoidis viimase pressi ajal mu jalast kinni, sest ma ise ei jaksanud vappevärinate tõttu lihtsalt. Seekord olime siis sünnitustoas jälle mina, mees ja ämmaemand. Ja kuna seekord tõesti polnud valusid, mis oleks mõistuse viinud ja mida oleks vaja olnud üle hingata, jõudsin ma igasuguseid asju mõelda. Maast ja ilmast, aga ka seda, et kes see loll küll otsustas, et veelkord rase olla on hea mõte ja et ma küll ei taha enam kunagi võõra inimese ees tagumik uppis olla, isegi, kui selle põhjuseks on mu oma lapse sünd. Kuna viimane beebi osutus kõigist kolmest ka kõige suuremaks, siis ikka andis teda pressida. Ma ei mäleta enam, mitu korda ma pressisin, aga ühel hetkel pea siiski tuli ja edasi ma juba teadsin, et on lihtne. Beebi anti mu kätte, vaatasin teda ja mõtlesin, et kui teda poleks kohe mu kätte antud, siis oleksin vist küll küsinud, et kuskohast te selle pilusilmse beebi mulle tõite. Ta oli tõesti nii naljakalt tumedapäine, lömmis ninaga ja kriipsusilmadega, ning täitsa oma nägu. Ja mina olin kolm korda õnnelikum. Ja umbes sada korda väsinum. Hoidsin seda beebit ja tukkusin samal ajal ja vaatasin oma kõval toolil istuvat ja tukkuvat meest ja mõtlesin, et me oleme juba vanad kalad. :D Esimese lapse ajal ei olnud mingist tukkumisest juttu. :) Seekord me perepalatit ei saanud, nagu esimese lapse ajal. Ei saanud ka ema-lapse palatit, nagu teise lapse ajal, sest haigla oli sünnitajaid täis. Sain hommikul kell 7 viimase koha neljases üldpalatis. Mehe saatsin koju ära ja jäin üksi oma kolmanda lapsega.

Jätkub.... 


22. november 2017

Kirbukakogemus, vol 2

Kuna ma sain oma esimesest kirbukakogemusest positiivse kogemuse, siis ei läinudki pikalt, kui otsustasin veelkord proovida. Vaatasin oma kapi üle ja mõtlesin, et seekord valin koha, kus saab ka suurte asju müüa, sest leidsin ise ja ka mees oma kapist riideid, mis seisma jäänud, aga mis niisama ära viskamiseks veel liiga korralikud. Valisin välja Tallinna Sarapuu kirbuka (samanimeline on minu teada olemas ka Tartus). Kuigi uurisin veidi asja ja leidsin Tallinnas päris palju kirbukaid, siis valituks osutus Sarapuu sel põhjusel, et asub mul kodule suhteliselt lähedal. Autoga ca 5-7min sõidu kaugusel, hea igal ajal kohale sõita. Samuti on see avatud iga päev 11-19, nii et jõudsin vajadusel seal käia ka peale mehe  tööpäeva, kui ta koju jõudis. Ja kohalkäimine on oluline, et boks enam-vähem korras püsiks, sest inimesed löövad selle vahel ikka päevaga ka hirmus sassi.

Sarapuus on valida kolme erimõõtu bokside vahel ja kuna kohati müüd seal asju ju ikka võileivahinna eest, siis iga müüdud asi on oluline ning tahaks ju ise ikka võimalikult vähe kulutada, et kasumiosa oleks võimalikult suur. Eks?! Niisiis rääkisin oma plaanist ka õetütrele ja küsisin, kas ta oleks ehk huvitatud boksiendi jagamisest. Lõime käpad ja otsustasime võtta 4 nädalaks kõige suurema boksi (alates neljast nädalast on soodushind) ja selle aja möödudes pikendasime veel kaheks nädalaks. Teist korda neljaks nädalaks ei võtnud enam seetõttu, et esimesed neli nädalat näitasid ära, et mida rohkem kuu lõpu poole, seda vähem ostetakse. Eelmisest palgapäevast oli juba kaua möödas ja uus polnud veel saabunud. Ühtlasi võib siit teha loogilise järelduse, et kui rentida boks lühemaks perioodiks, siis tasub rihtida palgapäevade lähedusse, nagu ikka. Teine põhjus, miks ma rohkem pikendada ei soovinud, oli see, et mul tekkis tunne, et seal on ikkagi omad püsikliendid, kes käivadki mitu korda nädalas otsimas uut kaupa ja neil on juba kõik boksid mitmeid kordi läbi lapatud ning meil ei olnud enam eriti midagi hooajalist ka juurde viia. Pigem mõtlen, et rendin mõne kuu pärast uuesti.

Kui lastekirbukas on ilmselgelt üks sihtrühm e lapsed ja nende vanemad, siis Sarapuus oli pilt hoopis kirjum. Seal oli täitsa huvitav vaadata, kes kirbukas käivad. Ja tõesti, võib öelda, et inimesi igast vanuserühmast ja erinevate võimalustega. Ja vastavalt sellele võis sealt osta ka. Ma esimestel kordadel ei suutnud ise mitte ühtegi boksi lapata, sest mul hakkas sõna otseses mõttes pea ringi käima. kuna bokse on seal vist mingi 300 ringis, siis võib ette kujutada, kui palju seal asju müügis on ja pead rahul olema, kui keegi midagi sinu boksist leiab. No ja paljudes boksides on ju nö terve pere asju. Loogiline, on ka neid, kus müügil ainult ühe inimese ühte mõõtu riided. Aga tagasi klientuuri juurde. Muidugi, see pole minu asi kommenteerida ja ega mind laias laastus huvita ka, kes kus kohast mida ostab, kuid tegin lihtsalt mõned tähelepanekud. Nägin seal nii lastega emasid, keskealisi paare, teismelisi poisse, tüdrukutest rääkimata. Terveid perekondi pühapäeva veetmas. :) Tegelikult oli see üsna lahe, ema lappas riideid, lapsed mängisid mängutoas, isa istus all diivanil ja jõi kohvi. :)  Paar korda juhtusin nägema lõunapausil olevaid vanemaid härrasid. Kord sattusin kahe vanaproua peale, kes olid oma paremad riided selga pannud, huuled punaseks värvinud ning omavahel itsitades kirbukal shoppasid. Teine kord pani üks vanem proua oma riideid müüki. Nägin ka selliseid inimesi, kelle puhul võiks esmapilgul arvata, et nemad oma jalga kirbukasse ei tõsta ja mitte ainult naisi, vaid ka mehi. Viisakalt öeldes inimesi, kes kulutavad oma välimuse peale väga suuri summasid ja kes sõitsid ette väga kallite autodega. Ilmselgelt ei tohi ka siinkohal eelarvamuste küüsi langeda. Mõnes mõttes ka mõistlik ju, et kui oled oma riided ostnud väga suure raha eest või kulutad väga suuri summasid muul moel oma välimuse muutmisesse, siis on need riided mõistlik ühel hetkel uuesti maha müüa. Samas seisin kord kassajärjekorras, kui minu eesoleva naisterahva arve oli ligi nelisada eurot, nii et ilmselgelt ei tulda sinna ka kulutama just väga väikseid summasid. Aga kuna mind tegelikult tõesti ei huvita, kes kuidas oma aega ja raha kulutab, siis seda kõike siin lihtsalt tähelepanekute korras, et kirbukas ei ole kindlasti mitte ainult väikese rahakotiga inimeste jaoks, vaid seal müüb ja ostab tõesti väga erinevaid inimesi. Nii, et kui kellelegi oli seni kahtluseid või valehäbi kirbuka osas, siis julgen endiselt kõigile soovitada.

Veidi statistikat ka. Rentisime lõppkokkuvõttes boksi kuus nädalat ja maksime selle aja eest 94 eurot. Asju müüsime 354 euro eest, millest minu pere tuluosa oli 208 eurot. Müügis oli kokku viie täiskasvanu ja kolme lapse kasutatud riided, lisaks muu pudi-padi ja üks suurem ports Pauleni pükse. Kusjuures, Pauleni püksid oli üks peamisi põhjuseid, miks ma üldse boksi rentida tahtsin, sest mul on mingi osa pükse, mis juba pikalt seisma jäänud ja hindasin need päris suurelt ka alla. Aga kahjuks osteti neid seal üsna vähe, ainult 10 paari.  Hea, et ma lisaks veel muid asju viisin. :D Mis üsna kohe ära osteti, olid taaskord üleriided, nii laste kui ka täiskasvanute omad ja neid oli meil üsna mitu. Järgi jäi küll kaks mantlit, mis said hiljem viidud. Jalanõusid osteti ainult üks paar, need olid meeste tennised. Jäime ilmselt veidi hiljaks, sest KS asju enam ei osteta ja talve omad tõenäoliselt juba kõigil olemas ka. Ära osteti ka peaaegu kõik kleidid. Ma ei tea, kas see tulenes sellest, et jõulupidude hooaeg on algamas või ongi kleidid populaarsed. Nö põnevamatest asjadest läksid müügiks veel vesipiip ja retrovälimusega rulataja kiiver. Lisaks siis veel kõike muud - pluusid, seelikud, kampsunid, bodyd jne. Kuna vahepeal tekkis seal müügis ka seisak, siis mingi osa asju tõin vahepeal ära ja asemele viisin uued asjad.  Kusjuures, Sarapuu pakub ka nö komisjonimüügi võimalust. Seda siis sellistele asjadele, mis on nii suured, et boksi ei mahu. Selle eest võtavad nad 20% vahendustasu. Ise müüsin niimoodi ära ühe toakiige, mis võttis meil lihtsalt ruumi.

Sarapuu pakub võimalust kinnitada kõikidele asjadele külge turvaelemendid. Ja need väravad seal tegelikult ka töötavad. Seda kuulsin paar korda, kui elemendid unustati eemaldada. :) Siiski juhtus see, et vähemalt kaks asja võtsid jalad alla ja läksid meil kaduma. Üks müts ja üks kaelaehe. Rahalises mõttes ei olnud see suur kadu, sest mõlemad olid müügis kahe euroga. Aga nii põhimõtteliselt ajab see siiski kopsu üle maksa. Samas ei välista, et need kunagi keegi üles leiab. Sest samal moel läks juba teisel päeval kaduma üks mu laste jakike. Müüdud asjade hulgas seda polnud ja kusagilt mujalt boksis ma seda ka ei leidnud. Kuna tegemist oli üsna silmatorkava värviga, siis oleks see kohe silma hakanud. Aga samal päeval, kui läksin boksirenti pikendama, oli see jakk maha müüdud. Müstilisel kombel oli see jälle välja ilmunud. :D  Müüjad ütlesid selle peale, et vahel inimesed peidavad asju kusagile muude asjade alla, kus on rohkem kaupa ja tulevad siis ostma, kui raha tekib. Nii on asju välja tulnud ka mitme kuu pärast. Inimestest mõtlematu, sest ok, sa võid ju hiljem maksma tulla, aga mina ei pruugi seda raha enam saada, kui olen vahepeal boksirendi lõpetanud. Sest seal ei ole nö jälgimissüsteemi, et mis asi kelle oma on, va boksinr, mis hinnasildil kirjas. Aga kui vahepeal tuleb boksile uus rentnik, siis oleneb juba kõik tema aususest, aga tagantjärgi mind ilmselt keegi enam taga otsima ei hakka.

Kas ka ise midagi ostsin. Jah, ikka. Nagu tavaliselt, siis lastele, sest kes see ikka enda peale raha kulutab, eksole?!  J sai kohe esimesel päeval endale Bebe Organicu kleidi.Esimesel päeval ostsin selle ainult seetõttu, et nägin seda just paar päeva enne nende Facebooki lehel ja küsisin boksinr järgi. Kleit oli tutikas, siltidega, 25 eur eest. Suurusele 2-3a, st ta peab veel aasta ootama enne, kui seda kanda saab. Kes kursis, see teab, et BO asjad on väga kallid ja täishinna eest ei raatsiks ma neid vist kunagi osta. Aga see kleidimuster oli juba siis mu lemmik, kui BO neid alles ise müüs, aga tol ajal kui neil soodukas oli, ei suutnud ma otsustada, mis suuruses täpsemalt osta ning kui lõpuks otsusele jõudsin, olid asjad läbi müüdud. :) :( Kuna BO kleidid on klassikalise lõikega, siis ei ole sellest absoluutselt mitte midagi, et peame veel aasta ootama kuni J seda kleiti kanda saab. Lisaks leidsin talle sealt väga korralikul Kuoma talvesaapad. J veel ei kõnni, aga kuna ta hakkab ilmselt enne suurema lume saabumist, siis olid need saapad väga hea leid, sest meil neid väikseid ei olnud enam alles. L sai suveks ühed tutikad lillelised tenkud. J veel kaks pika varrukaga tutikat t-särki. P ja J said kevadeks joped. Mõlemad väga hea leid, sest väga minu maitse järgi. Midagi oli justkui veel, aga enam ei tule meelde.

Kuigi ma kulutasin kirbukal ka ise raha, siis piltlikult võib tegelikult öelda, et kui Lastekirbukal müüdud asjade eest saadud rahaga ostsin endale uue talvemantli, siis Sarapuu kirbukal müüdud asjade eest lasin eemaldada oma tarkusehamba. :( No polnud kumbki soodne, nii et mõlemal juhul on kirbukamüük ennast igati õigustanud. Aga kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et kappides on jälle ruumi ja mõni suurem asi on nüüd lihtsalt jalust ära.

Kuidas teil, kas olete vahepeal kirbukal käinud? Ostmas või müümas?
Mina igatahes planeerin juba järgmist renti Lastekirbukal. Kuna kõik kolm last on vahepeal jälle usinalt kasvanud, eriti kaks pisemat, siis on kogunenud hulk riideid, mida võiks proovida maha müüa. Viin ka sinna kindlasti mingi osa Pauleni pükse, nii et annan sellest siis ka Facebooki lehel teada.

19. november 2017

Kui laps läheb lasteaeda, vol. 2

See, kui esimene laps läks lasteaeda, tundub nüüd juba terve igavik tagasi olevat. Tänaseks on L nii suur ja iseseisev ning tubli lasteaialaps, et vaata ja imesta, kas päriselt on tegemist sama lapsega. Eriti, kui ma lähen lasteaeda järgi kõigepealt P rühma ja seal need pisikesed päkatsid rivis oma emmesid-issisid ootavad ning ise sealjuures nii pisikesed tunduvad oma suurte silmadega. Minnes seejärel L rühma, kus juba täitsa suured lapsed oma tegemistest jutustavad, oleks nagu teise maailma sattunud.

P lasteaiatee algas sel kevadtalvel, kui ta oli umbes 2a2k vanune. Tegelikult pakuti meile lasteaiakohta juba eelmisest sügisest, aga seda teise lasteaeda. Kuna kolmas laps oli perre sündimas ja ma nagunii kodune olin, siis otsustasime sellest kohast loobuda, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed käivad erinevas lasteaias. Lisaks tundus P eelmisel sügisel liiga väike olevat ja mähkmevabadus polnud ka veel saabunud. Kuigi ma tean, et viimane pole takistuseks, on see siiski minu isiklik eelistus. Aga kui P 2a sai, oli ta muutunud palju asjalikumaks ja kuna ta on üsna aktiivne tegelane, siis nägin ka, et beebi kõrvalt ei jäänud mulle piisavalt aega temaga organiseeritult tegeleda. Kahjuks ei jõudnud me enam alati ka muusikatundidesse, kus me kuni beebi sünnini iga nädal käinud olime. Nii jäigi ainult koduaed ja lähim mänguväljak ning praktiliselt olematu kokkupuude teiste lastega lisaks oma õdedele. Lisaks sinna juurde minu enese sünnitusjärgne kergelt depressiivne olek. Nii me asja mehega arutasime ja otsustasime L lasteaiast uurida, kas ehk pisikeste rühmas vaba kohta juhtub olema. Nii see tõesti oli ja saimegi P-le lasteaiakoha.

Mõnekuuse beebi kõrvalt oli minul keeruline kodust ära olla, niisiis jäi harjutamine seekord issi õlgadele. Ja selgus, et meie muidu aktiivne, iseseisev ja asjalik poja oli ühtäkki issi jala küljes rippuv tegelane. Igatahes naersin esimestel päevadel, et ega lasteaias käib meil issi, P on niisama kaasas. Issi leidis sealt endale kohe uue sõbra ka. :D  Aga nali naljaks. Peale esimest nädalat me eriti positiivselt meelestatud polnud. Hapu! Nagu armastab mu mees öelda olukordade kohta, mis pole paljulubavad. Otsustasime, et proovime nädala veel, siis vaatame. Tegemist polnud tegelikult täisnädalatega, sest vahepeal olid pühad ka. Aga siis ühel päeval täitsa tühjast kohast jäi P üksi lasteaeda. Issi ütles, et käib korra ära ja tuleb varsti tagasi. Kuulatas kõige pealt, kuidas asi edeneb. P nuttis paar minutit nii moe pärast (see oli tõesti pigem teeseldud nutt) ja läks siis oma tegemiste juurde. Issi tuli tunnikeseks koju ja läks siis järgi. Nii pikenes iseseisvalt lasteaias veedetud aeg iga päevaga ja kolmandal nädalal jäi P juba lasteaeda ka magama. Esimestel päevadel oli see ka väikest mõõtu draama, aga ka sellest saime üle. Kusagil kevadel selgus, et tõenäoliselt ei jätka P sügisest samas rühmas, vaid läheb uuesti väikeste rühma. Sellest oli mul alguses tuliselt kahju, sest õpetajad olid nii toredad ja tegid lastega nii lahedaid asju. P oli nendega harjunud ja ootas juba kuu aja pärast peale alustamist lasteaeda minekut väga. Tegelikult peab ütlema, et üldse ei ole P-ga peale paari esimest nädalat mingeid suuri raskuseid olnud, et ta minna ei tahaks vms.

Tegelikult kõige-kõige keerulisem oli meie ja ka P enda jaoks ilmselt see, et ta ei osanud lasteaeda minnes üldse rääkida. St, et alati ei saanud temast õpetajad aru, teistest lastest rääkimata. See omakorda põhjustas aga vahepeal selliseid keerulisi ja kurvaks tegevaid asju, nagu hammustamine ja löömine. Ma ikka nutsin selle pärast päris mitu korda. Minu jaoks oli nii raske, et minu laps teeb midagi, mis põhjustab teistele lastele ja ilmselt ka vanematele (südame)valu. Õnneks läks ka see mööda. Nagu õpetajad ütlesid, ta oli rühmas kõige väiksem ja teised lapsed said sellest aru ning andsid andeks. Ajaga õppis ka P, et hammustamine ei lahenda midagi, pigem toob see endaga kaasa mängukeelu jms.

Suvevaheajale jäädes oli kõige kurvem see, et teadsime, et sügisest läheb P uute lastega uude rühma. Kartsin, et see toob kaasa uued kohanemisraskused, sest kõik oli uus. Kartsime, et peame nullist alustama. Õnneks see siiski päris nii ei läinud, sest ka uued õpetajad on toredad. Esimesed paar päeva pidi issi natuke alguses P-ga lasteaias olema, aga kõik sujus ja mingeid suuri raskuseid ei esinenud. Eks väga palju aitas asjale kaasa ka see, et P hakkas suvega rääkima. Kui jaanipäeval ei tulnud tema suust veel ühtegi arusaadavat lauset ja üldse olid tema sõnavaras mõned üksikud sõnad, siis augusti teises pooles rääkis ta juba korralikke pikki lauseid ja uued rühmaõpetajad üldse ei uskunud, et  veel kaks kuud tagasi ta praktiliselt ei rääkinud midagi. Nüüd, novembris, saab ta juba pikad selged jutud ära räägitud ja lasteaias ütlevad õpetajad, et P-st on väga palju abi. Ta on nüüd rühmas kõige vanem ja teab tänu kevadisele kogemusele, kuidas asjad käivad ja seetõttu oskab ka teistele vajadusel ette näidata.  Siiski on mu lastel see omadus, et uued asjad ja eriti uued olukorrad põhjustavad neis kohmetust. Nt ei tahtnud P paar nädalat liikumistundides üldse kaasa teha. Istus seina ääres pingi peal ja vaatas, mida teised teevad. Samuti ei tahtnud ta isadepäeval kaasa mängida ning pildistamise ajal ei lasknud endast portreefotot teha (seda ei lasknud L ka omal ajal), aga grupipildi peale ikka läks.

Tänaseks käib P lasteaias ikka kohe väga suure rõõmuga. Läheb hommikul rõõmuga ja tuleb õhtul ka heas tujus. Kui ta kord pidi tõbisena koju jääma, siis oli sellest ikka väga palju nuttu. Ta ei saanud üldse aru, miks õde võib minna, aga tema mitte. Vahel, kui ta tundub üsna väsinud olema, olen ma ikka öelnud, et jää koju, aga ta pole üldse nõus. Tema tahab minna ja kõik. Millegagi ei meelita teda koju jääma. Ainult siis jääb, kui õde ka jääb. Kuna nii pisikestel veel päris otseseid sõpru ju pole, sest pigem mängitakse kõrvuti, kui koos, siis usun, et väga suur osa selles on õpetajatel. Mul on hea meel, et meil on nendega vedanud!

16. november 2017

Potitreening, vol 2.

Tegelikult on sellest hetkest, kui meie teine laps sai mähkmevabaks, varsti juba terve aasta möödas ja ega ma enam nüüd väga täpselt mäleta ka, kuidas kõik toimus, aga nii nagu esimese lapsega läks, sai ka teine mähkuvabaks umbes 1a 10k. Ja tegelikult oli see üsna kiire treening. Arvan, et tõsisemalt nägime vaeva umbes 2 nädalat ja peale seda ta reguleeris juba ise üsna hästi potil käimist. Kui minna ajas veelgi tagasi, siis P tegi esimest tutvust potiga umbes aastaselt, kui ta paar korda tundis poti vastu huvi. Ma kasutasin juhust ja panin ta potile istuma. See kestis umbes 2 sekundit, et ta seal paigal püsis. Rohkem ei proovinud. Siis jäin ma oma kolmandat last ootama ja potitreening ei olnud üldse primaarne, sest mul oli esimesel trimestril kogu aeg peal suur väsimus ning lisaks ka paha olla. Seda enam, et mulle tundus ka, et P ei võtaks üldse vedu, sest tõi iga kord ise kiirelt mähku ja nõudis selle jalgapanekut, kui tundus, et mähkuta olemise aeg kestis liiga kaua ja oli oht, et midagi jookseb põrandale. Sügise poole tundus mulle, et ta hakkas uuesti vaikselt poti vastu huvi üles näitama, aga mina olin omadega nii hädas, et ainus, mida teha jaksasin, oli voodi ääre peal istuda ja oodata, et kolmas beebi ükskord ometi sündida tahaks. Mingist potitreeningust ei tahtnud mina ise sel hetkel midagi teada, sest ma lihtsalt ei jaksanud niisamagi olla, veel vähem kedagi mitmeid kordi päevas potile meelitada.

Oktoobri lõpus sündis pesamuna J. Ja ilmselt pole see tunne enamikule mitme lapse vanematest võõras, et sel hetkel, kui on vastsündinu majas, tundub hetkega, et suuremad lapsed on kuidagi niiiiiii suured, samuti kõik nendega seonduv. Nii ka minul, umbes 1,5 nädalat peale pesamuna sündi tundsin, et ma ei suuda enam kahe lapse mähkmeid vahetada ja on aeg potitreening tõsiselt ette võtta. Mõeldud-tehtud! Varusime portsu ägedaid boksereid ja asusime treeningu kallale. Reeglid olid samad, nagu esimese lapsega. Ja kuna me beebi tõttu nagunii suurt kusagil ei käinud, siis saime rahulikult kodus harjutada. Hommikupoolikul mähkmeta, pärastlõunal mähkmega kuniks hakkas mingi rütm tekkima. Alguses iga paarikümne minuti tagant küsisime, kas lähme, aga otseselt tagant ei sundinud. Ma üldse ei mäleta, et P jaoks oleks nr 1 kontrollimine mingeid erilisi raskusi põhjustanud. Ilmselt mõned "õnnetused" siiski juhtusid, see on tavaline. Küll aga mäletan seda, et nr 2 tõttu pidime me nii mõnigi kord pükse pesema. Seda olin ma peljanud, sest P puhul ei saanud kunagi aru, millal tal vaja minna oli. Kuid minu õnneks ta jälestas seda tunnet, et midagi on püksi tulnud ja õppis ka nr 2 üsna ruttu kontrollima. Samuti mäletan ma seda, et detsembri alguses, kui P oli 1a 10k läksime me minu töökoha lastejõulupeole vanalinna ja kui hakkasime sealt tagasi Nõmmele sõitma, unustasime me laste käest küsida, kas äkki WC vaja minna on. Polnud kaugele jõudnud, kui L teatas, et tal on vaja kohe, nüüd ja praegu minna ja kogu selle sõidu, mis kestis ehk 10-15 minutit, me muud ei kuulnud. Palusime kannatada!:) No mis sa teed keset linna?! Olin üsna veendunud, et P on samuti vaja minna, aga tema ei teinud piuksugi. Samas ma tema pärast ei muretsenud ka, sest igaks juhuks olin talle ka mähku pannud, sest ei teadnud, kaua ära oleme ja mis tingimused ees ootavad. Koju jõudes oli aga mähku kuiv ja ta pani kohe jooksuga WC poole.

Kui me alustasime potitreeninguga tõsisemalt novembri esimeses pooles, siis kuu lõpus võtsin ma küll veel ühe mähkmepaki lahti, aga kasutasime sealt vist ainult 4-5 mähet ja neidki siis, kui kusagile läksime. Viimaseid neist siis veel detsembri alguses, aga kõik need jäid kuivaks ning viskasin ära, sest nende sisemus läks nö vatiks kokku. Ja nii me siis otsustasime, et aitab küll. Kuulutame lapse mähkuvabaks ja kusagile minnes võtame igaks juhuks kaasa poti ja varuriided. Ma ei mäleta, et viimaseid oleks kunagi "õnnetuse" tõttu vaja läinud. Potitreening nr 2 oli lühikese aja jooksul edukalt lõpule viidud. Kõige rohkem rõõmustasingi selle üle vist mina, et ei pidanud enam päevas mitu korda kahe lapse mähkmeid vahetama. Emmede rõõmud, eksole!? :)

Kui lühidalt kokku võtta, siis olen rõõmus, et mul on kahe esimese lapsega nii lihtsalt läinud, et mõlemad olid ammu enne 2a saamist mähkmevabad. Eks näis, kuidas läheb kolmandaga, sest tema on nii mõneski mõttes teisest puust tegelane! :)

2. oktoober 2017

Kirbukakogemus

Kui peres on kolm last, siis ikka koguneb neid asju päris korralikult. Hoolimata sellest, et me soetame asju pigem vajadusepõhiselt, siis ikka juhtub, et ühel hetkel on kodus mõned mänguasjad, millega keegi ei mängi või riided, millest üks laps on välja kasvanud, aga mille alleshoidmisel teiste tarbeks ei näe sügavat mõtet. Ning hoolimata sellest, et ma pidevalt asju sorteerin ja proovin ülearustest vabaneda, on lõpuks tunne, et me mattume asjade alla. Lisaks on mul kogu aeg tunne, et kui saad ühest ülearusest asjast lahti, tuleb kohe kaks uut asemele. :) Samas on mulle looduse või emapiima poolt kaasa antud ka see kuulus "äkki läheb tarvis" joon, seega naljalt me midagi prügikasti ei viska, pigem hoian ja pakun teistele ja katsun müüa ning kui see ei õnnestu, siis viin vastavasse kogumiskasti/konteinerisse, annan asjad tasuta ära ning alles kõige viimases järjekorras viskan ma midagi prügikasti. Teisest küljest ei ole me ka erilised laristajad ning uusi asju niisama lihtsalt koju ei too, emotsioonioste teeme harva ja mida aeg edasi, seda rohkem liigume selles suunas, et vähem on rohkem ja pole nii rikas, et osta odavat asja.  Aga mitte meie pere tarbimisharjumustest ei tahtnud ma kirjutada, vaid jagada oma kirbukakogemust, täpsemalt öelduna Lastekirbuka kogemust.

Ma tean juba ammu, et Lastekirbukas on olemas, ja et üldse igasugused kirbukad on järjest popimad, aga et ise sellega tegeleda, selleni ma veel jõudnud polnud. Ikka olin üritanud oma asju müüa pigem kodus diivanil istudes ehk siis erinevate Facebooki gruppide kaudu ja Buduaari turul. Aga päriselt, kuna järelturg, eriti lasteasjadel, on väga tihe, siis ega see müük nüüd ülearu kiirelt edenenud. Seda enam, et pole siin aega neid pilte upitada, rääkimata sellest, et neid üldse teha, arvutisse tõmmata, kusagile üles riputada ja loota, et äkki keegi midagi ostab. Lisaks tuleb sellisel puhul ju tegeleda veel "kombluspolitseiga", kes peab vajalikuks üle küsida, kas asi ikka on alles ja kas saaks siit ja sealt nurgast ka pilti, et siis asi ikka soiku jääks. Samuti on üsna tüütu, kui inimene teatab, et ta nüüd kohe hakkab sõitma ja tuleb ostab ära ja siis ta ei jõua kunagi kohale ja teada ka ei anna, et enam ei soovi. Ühe oma laste kombe müüsin ma niimoodi vist 3x maha. :) Kaks esimest "kindlat" tahtjat lihtsalt ei jõudnud kohale. Kolmanda puhul ma isegi enam ei lootnud, et ta kohale tuleb, aga ikka tuli. :) Hakka või uurima, kas kahe esimesega äkki juhtus midagi.  Lisaks teine osa "kindlaid tahtjaid", kes täiesti süüdimatult pakuvad -50% sinu küsitud hinnast ja peab seda täitsa OK suhtumiseks. Ma ei tea, võib-olla ongi. Aga kuna ma üldjuhul ikka hindan asjade olukorda täitsa adekvaatselt ja määran neile vastavalt sellele ka hinna, siis ausalt, sedalaadi turukauplejad on natuke tüütud, seda enam, et üldjuhul ei vii asi kunagi tegelikult ostuni, isegi, kui annad hinnas rohkem alla, kui algselt oled välja mõelnud, et võiks. Ma jätan alati tingimisruumi ka, sest on vist üsna inimlik oma asjade väärtust natuke üle hinnata. Seega on mõistlik anda hinnas pigem veidi järgi, kui nui neljaks oma hinna juurde jääda. Kui inimene on normaalse suhtumisega, siis ma olen üldiselt ise lõpuks öelnud, et kui kohe ära viid, siis annan hinnas veidi alla ka. Ja ma ei räägi siin riietest, vaid pigem suurtest beebiasjadest, nagu lamamistoolid jms. Lõpuks on see ju ikka nagu win-win olukord, kus mina olen üleliigsest vabanenud ja teine saanud selle, mida on otsinud ja päriselt soovinud.

Nii ma siis olin siin mõnda aega tõstnud ülearuseid lasteasju kottidesse ja mõelnud, et ühel päeval teen neist pildid, aga no kuidagi ei jõudnud selleni ja nii ma siis hakkasin uurima kirbuka võimalusi. Tallinnas, selgus, et on neid päris mitmeid, lisaks mitmed kirbuturud, mis toimuvad siin ja seal teatud intervalliga. Kõige tihedamini vist Telliskivi kirbuturg, mis toimub praktiliselt iga nädalavahetus. Mina jäin seekord Lastekirbuka juurde, kus on boksirent 12 eurot nädalas ja viies nädal tasuta, kui rendid boksi korraga neljaks nädalaks. Täitsa OK hind minu meelest. Ja kuna enamus asju, mida ma soovisin maha müüa, olid üleriided, siis otsustasin katsetada, sest uskusin, et nendest ikka lahti saan. Selle 12 euro eest saad sa Lastekirbukal enda kasutusse ühe stange, kaks riiulit, ning nende alla jääva põrandapinna. Seda on üsna piisavalt minu meelest, aga see oleneb muidugi asjade kogusest, mida viia soovid. Minul jäi tegelikult põrandapind kasutamata ja riiulitel oli ka minimaalselt asju, samas, kui mõni boks oli ikka asju väga-väga täis topitud.

Väike statistiline ülevaade ka, et saaksite aimu, millised tulemused olid. Ma võtsin seekord boksi 2 nädalaks. Nö prooviks, et vaatan, kuidas läheb. Maksin selle 2 nädala eest renti 24 eurot. Asju viisin sinna 2x ja ühtekokku 74 asja. Neist maha õnnestus kahe nädalaga müüa 18 asja kogusummas 118 eurot ehk siis nö kasumiosa oli 94 eurot. Täitsa OK tulemus, sest mul olid üsna soodsa hinnaga asjad mu oma meelest. Kõige odavam asi oli mul müügis 50 sendiga (body) ja kõige kallim asi 16 euroga (üks rohkem kantud PoP k/s jope). Summa summarum olen ma igatahes tulemusega rahul. Muidugi, oleks tore olnud, kui oleks vähemalt pooltest asjadest lahti saanud, aga samas sain ma lahi kõikidest suurtest asjadest, mis kodus kõige rohkem ruumi võtsid. Juhul, kui oleksin kõik 74 asja maha müünud, oleksin teeninud 261 eurot, aga seda vist ei juhtu kunagi, et kõik asjad ära ostetakse. Eks ma nüüd ülejäänud sorteerin veel kriitilise pilguga läbi, et mida proovin veel müüa, mida saan kellelegi veel ära anda ja mis lähevad konteinerisse. Natuke kahetsen seda, et ma ei viinud sinna veel kolme kombet, mis kodus uut omanikku ootavad. Ühe k/s kombe hoidsin J jaoks nii igaks juhuks alles, et äkki läheb veel vaja, aga vist ikka ei lähe, sest kasutame juba ühte järgmist. Lisaks jäi koju veel üks unisex k/s kombe s68 ning tüdrukute talvekombe s62, mis ostsin mõlemad uutena ja kantud väga vähe ning ma lihtsalt ei julgenud neid viia. Kuna nende eest tahaks natuke paremat hinda saada, siis natuke ikka pelgasin, et äkki võtavad jalad alla ja jalutavad minema. :) Aga võib-olla see lihtsalt rumal hirm, sest müüja ütles, et nad on müünud seal ka 70 euroseid kombesid, nii et ei minda sinna ilmtingimata otsima soodsaid asju. Aga ega need kodus leiba küsi ja hapuks ka ei lähe, nii et järgmine kord.

Mis ma siis maha müüsin?
Ära osteti kõik k/s komplektid ja kombed ning ka talvekombed. Kõik need olid rohkem kantud ja ei läinud ka pesus enam päris puhtaks. Ära ei raatsinud visata, sest olid terved ja viisingi kirbukale sümboolse summa eest mõttega, et äkki kellelgi on tarvis varukombeks vms. Ja oligi. Win-win. Lisaks osteti veel ära puzzlematt, mõned püksid, paar mütsi, üks kampsun, paks vest, üks teksakleit, plastikust põll. Lõpus juhtus veel selline tore lugu, kui asjadele järgi läksin ja olin oma asjad autosse ära viinud, siis läksin sisse tagasi, et ringi vaadata, kas ehk oma lastele ka midagi leian. Olin seal riiulite vahel, kui kuulsin, kuidas keegi küsis müüjalt midagi ja äkki nimetas minu boksi numbri, mille peale müüja vastas, et need asjad viidi just minema. Mina siis tormasin sealt riiulite tagant välja, et ma olen veel siin, et mis huvi pakkus. Ühed klotsid (Lego analoog), mida oli kokku 1000 tk, aga üks pisem, kui teine ja neid ei saaks me niikuinii niipea kasutada, sest ühele meeldib ilmselt veel pikalt asju suhu pista ning teisele kahele käib 1000 klotsi koristamine hetkel veel ülejõu ning minu närvid ei peaks sellele vastu. :D Las siis mängib keegi suurem laps nendega, sest tõin klotsid autost tagasi ja andsin need uuele omanikult heameelega üle.

No ja nagu ma alguses ütlesin, siis üldiselt tulevad äraantud asjade asemele kohe ka uued. Nii ka seekord. :D Ei lahkunud ma ise ka sealt tühjade kätega ning osa rahast andsin kohe tagasi. :) Leidsin L jaoks ühe korraliku talvise autosõidujope (8 eurot). P sai endale järgmiseks suveks uued Crocsid (10 eurot), mis olid väga korralikud. Ning veel leidsin ühe Barbie koos lisariietega (3 eurot) ning ühe raamatu (1,50). J veel eriti asjadest ei hooli ja riided on tal ikka peaaegu kõik olemas, nii et tema ei saanud seekord midagi. Vahel ma ikka naeran, et vaene pesamuna, tema hakkab uusi riideid saama siis, kui ta kunagi teismeline on ja ise neid nõudma hakkab, seni peab õe-venna asjadega leppima.

Minu tähelepanekud teistele algajatele kirbukamüüjatele: :) Vanad kalad võivad kommenteerida, kas on sama meelt või oskavad veel midagi lisada. ;)
-Vii korraga pigem vähem asju ja kui mingi osa on juba maha müüdud, vii juurde (kuidagi ei kutsunud mind need riiulid enda sisuga lähemalt tutvuma, kuhu asjad olid lihtsalt sülega sisse surutud ja põrandal ulatusid mõnel boksil asjad nii kaugele, et polnudki ruumi seal stange peal olevaid asju vaadata.
- Pese asjad puhtaks. Leidsin paar asja, mis mulle muidu meeldisid, aga no see kuivanud pudrulärakas seal keset kõhtu ei lasknud mul küll selle asja eest 5 eurot välja käia. Kui on selline plekk, mis pesus enam maha ei tule, pane see hinnasildile kirja, aga ära küsi selle asja eest ka hingehinda.
- Jalanõud võiks ka sopast puhtaks teha, kindlasti aitaks see müügiedule kaasa.
- Hinnasildile kirjuta välja ka eseme suurus (Lastekirbukas saadab tabeli täitmiseks, sinna on võimalik kogu vajalik info kirja panna). Osadel riietel on suurusnumbrid peidetud ja oli ikka jube tüütu seda otsida, kui sildil kirjas polnud. Mõnel ei leidnudki. Lihtsam oleks olnud hinnasildilt vaadata, sest sa ju ise tead, mis suuruses su laps seda kandis.
- Vii korraga ühte tüüpi ja suurust asju. Eksisin ise selle vastu ka, pärast mõtlesin, et oleksin pidanud natuke teisiti tegema. Nt alusta üleriietest, mis ilmselt müüvad üsna kiiresti (minu viidud üleriided müüdi maha paari päevaga). Lisaks veel ehl mõned suuremad asjad. Kui neis juba osa müüdud, siis vii juurde muud asjad. Muidugi, pind kasuta optimaalselt ära, lihtsalt mõtle hästi järele, millised asjad viid esmajärjekorras. Ka poiste-tüdrukute asju segamini pole minu meelest mõtet viia. See vaatepilt on seal erinevates boksides niigi kirju, aga kui ühes boksis on nii tüdrukute kui ka poiste riided, lisaks veel väga erinevates suurustes, siis on see päris tüütu sobramine.
- Katsu asjale panna adekvaatne hind. Isegi, kui sa ostsid selle ise kunagi kalli raha eest, siis vahepeal oled sa seda tõenäoliselt 150x pesnud, siit sealt on asi juba veidi rohkem kulunud. Mõnes kohas nööp ripub või on õmblus veidi hargunud. Mõtle, kas sa ise ostaksid selle eseme sellisel kujul sama raha eest. Või siis vähemalt korrasta ese nii, et inimene oleks valmis selle summa välja käima, mida küsid.  Järelturg on tihe ja uusi asju saab ka mõistliku raha eest. On su eesmärk asi maha müüa või saada sama raha tagasi. Üldiselt vist inimesi ei huvita eriti see, mida sina selle eest kunagi maksid, teda huvitab, mida tema maksab ja mida ta selle eest saab.
- Lastekirbukas pakub välja võimaluse, et saadab sulle hinnasildid meilile, nii et sa saad need kodus külge panna. Kasuta seda võimalust, eeldusel et saad printida. Seal kohapeal läheb isegi niisama asjade väljapanekuga piisavalt aega, osa töö kodus ära tegemine on mugav ja aitab aega paremini kasutada. Sellest hetkest, kui mulle hinnasildid saadeti, anti mulle 3 tööpäeva aega asjad kohale tuua. Nii, et seda aega on piisavalt. Kui tahtsin asju juurde viia, saatsin neile uue nimekirja ja nemad mulle hinnasildid ning panin jälle kodus külge ning viisin ainult järgmine päev kohale.

Kas on ka miinuseid?! Ega ma väga ei oskagi neid nimetada, sest mul midagi negatiivset ei juhtunud. Asjad olid kõik alles, st midagi jalutama ei läinud ja müük oli OK. Lastekirbukas asub Tallinnas Kadaka teel. Võib-olla see asukoht pole kõige parem. Samas, eks see oleneb sellest, kus sa elad. Kohalikel pole asukohaga kindlasti mingit probleemi. Mina sõitsin sinna autoga, nii et ma täpselt ei tea ka, kuidas sinna ühistranspordiga saab. Samas, eks kirbukaid on ilmselt igas linnaosas, mitmed isegi kesklinnas, nii et kindlasti leiab igaüks just endale sobiva kirbuka, mille asukoht tema jaoks parim. Usun isegi, et ühel hetkel proovin ka ise mõne teise kirbuka järgi. Lugesin Facebookis erinevate kirbukate kohta käivaid arvamusi ja eks neid oli ka seinast seina. Ise leian, et eks alati sõltub palju inimese enda ootustest ja suhtumisest. Kui väga midagi ei oota ega looda, pole ka eriti võimalust pettumiseks. Aga usun, et kui keegi mõne minu asjaga minema jalutaks, siis see teeks küll meele kurvaks, isegi kui selle asja saatus lõpptulemusena oleks rännata tasuta asjade konteinerisse. Sest see ei ole ühestki otsast cool, eks!

Mis siis veel?! Ega oskagi suurt muud lisada. Võiksin siin detailide ja tähelepanekute üle veel pikalt jutustada, aga eks igal ühel omad kogemused ja see, mis häirib mind, ei häiri mõnda teist. Ning see, mis rõõmustab mind, on teise jaoks köömes.

Mina usun, et kasutan kirbukal boksi rentimise võimalust veel teinegi kord, sest minu jaoks oli see üsna mugav viis üleliigsetest asjadest vabanemiseks ning soovitan seda võimalust ka teistele. Millised on sinu kogemused? Kas sarnased või erinevad või kas oled üldse kirbukal käinud ostmas/müümas? Kas kaalud nüüd seda võimalust? Andke teada!

8. juuli 2017

Romper, jumpsuit, one-piece...

Mul ei ole õrna aimugi, kuidas sellist riideeset eesti keeles nimetatakse... Help, anybody? Vahepeal mul isegi oli mingi sõna, mille mees nii muuseas nimetas, aga seegi on jälle meelest läinud. :) Igatahes ostsin ma selle lõike väikse kahtlusega hinges juba umbes aasta aega tagasi ja mõtlesin, et proovin siis ise järgi, kas seda on tõesti võimalik niimoodi peaaugust selga saada ja mida lapsed sellest arvavad. No vahepeal on möödunud aasta... Ma ei tea isegi, miks see lõige mul seisma jäi (paraku pole see ka ainus selline lõige, mille ma ostnud olen ja mis oma aega ootama on jäänud. :( :) Aga küll ma need ükskord kõik järgi proovin.) Peale vaadates tundub see romper selline mõnus riideese, mida hea suvel kanda. Sups ja seljas! Hea randa minna või siis ka tudukatena kanda. Ainus asi, mida meil pole, on suvi...


Tegemist on sellise mõnusa lihtsa õmblemisega, mille saab valmis nii umbes poole tunniga. Ainult kangast läheb palju, aga võib ka vanu t-särke kasutada väiksemate suurute puhul. Võimalik õmmelda lühikese varrukaga, pika varrukaga, ilma varrukata. Lõige olemas kuni suuruseni 116. Mulle tundub, et läheb pigem varem ja on üsna täpne, ilma erilise kasvuvaruta. Seega, kui soovi, siis kahtluse korral pigem suurem number võtta, saab paremini selga ka. Kes julgeb, teeb proovi!


Nagu eespool mainisin, selga käib peaaugu kaudu. Olin näinud videosid, kuidas emad neid lastele selga panevad ja see käis imelihtsalt. Kuidas kommenteerin lähtudes isiklikust kogemusest? Ausalt, nii lihtsalt see esimesel korral päris ei läinud, kui mulle tundunud oli, et võiks minna, aga midagi keerulist ka mitte. Mu ligi 5-aastasel tütrel käis see selga sups ja sups, polnud probleemi. Mu 2a 5k poeg tahtis väga selga panna, aga potile minnes sattus vähe segadusse, et polnudki midagi alla lükata. :D Vajas abi. Aga ilmselt harjuks ära, kui veidi tihedamini seda talle selga panna. Pesamuna, kes kannab praegu suurust 74, oli selgasaamine nii ja naa. Kuna tema puhul tuleb arvestada mitu korda päevas mähkmevahetamise vajadusega, siis ilmselt muutuks veidi tüütuks tema jaoks see riietamise protsess, aga saaksime hakkama.



Õmblemise poole pealt on ilmselt kõige olulisem õige venivusega kanga valik. Kui kangas piisavalt venib, pole valmis eseme selgasaamine probleem. Samas tundub siiski, et tegemist pigem saleda lapse riideesemega, kuna peale peaaugu ei ole ühtegi võimalust romperit selga saada. Pole trukke, lukke, nööpe vms. Mis teisest küljest teebki asja lihtsaks.


Enne, kui ma lõike ostsin, lugesin läbi kõik, ligi 200 kommentaari selle lõike kohta. :) 99% oli positiivne tagasiside, kõigile meeldis, lapsed vaimustuses, issid samuti, et hea lihtne selga panna ja pole mingit riiete kokkusobitamise küsimust. Leidsin ainult paar üksikut kommentaari, mis olid veidi negatiivse alatooniga, aga nende puhul jäi ka mulje, et nad polnud päris täpselt aru saanud, mis lõike nad ostsid. Meie issi arvas esialgu, et hapu... :) Pean teda veel veenma. :) Lapsed panid rõõmuga selga, et proovida uut ja huvitavat riideeset, kuid vanem tütar eelistab mul hetkel pigem seelikuid kanda ja pojal on peal suur ise-ise-ise, nii et riideeset, millega võib abi vaja minna, ta hetkel väga ei soosi ja kuna pole ka korralikku suve, siis pole ka väga põhjust olnud sellega õue peale laiama minna. Pesamunal on ükskõik, mis talle selga pannakse. Mulle endale see riideese aga väga meeldib, sest tundub ülimugav ja on ka väga äge vaadata. Kuna ma eriti hetkel kodust kaugemale ja poodi või paljude laste sekka ei satu, siis ma ei tea, kas ja kui palju Eestis selliseid rompereid müügil ja kasutuses on, aga Instagramis tundub mulle, et ameerika emad muud ei õmblegi. :) Neid tehakse nii uuest kangast kui ka taaskasutusmeetodil vanadest t-särkidest. Neid on Instas lihtsalt niii-niii palju. Ja kõik need näevad ülilahedad välja. :)



Mida teie arvate?

10. aprill 2017

Kevadine kapikoristus

Tundub, et ma siia blogisse enam suurt rohkemat ei jõuagi, kui ainult soodukaid välja kuulutama. Katsun ennast parandada. :) Seniks, tule shoppama. :) Siia.


12. märts 2017

Üle pika aja...

Vaikus siin blogis on juba väga pikaks veninud. Mõtlesin selle vaikuse murda sellega, et tutvustan ennast ja oma tegemisi üle tüki aja. Need, kes minu blogisse või Facebooki lehele juba algusaegadel sattusid, need ilmselt on nii enam-vähem kõigega kursis, aga kuna aja jooksul on ikka uusi liitujaid tekkinud, siis ei tee väike ülevaade ehk paha.

3,5a tagasi olin ma ühe lapsega kodune ema, kel polnud plaanis veel tööle minna, sest soov oli ka teine laps saada. See teine lasi aga ennast veidi oodata ja niisama arvutis ja teleka ees aja surnuks löömine tundus kuidagi jabur ja väga igav ka. Nii ma siis tundsin, et lisaks lapsele on mul vaja ka midagi päris oma ja ühel hetkel mõtlesin, et hakkaks blogima. Ei olnud mul õrna aimugi, millest ma täpselt kirjutama hakkan või kui pikalt minus see blogimisesoov püsida võiks või kuhu välja viib. Aga asjad kujunesid kuidagi nii, et ühel hetkel avastasin ennast Pinterestis ringi vaatamas ja koduõmblejate blogidesse sattumas. Peamiselt ameeriklaste omadesse. Sealsetest blogidest leidsin esimesed tasuta lõiked laste riiete õmblemiseks. Ja nii ma mõtlesin, et äkki prooviks veidi õmmelda ja oma peaaegu olematud ning roosteläinud oskused meelde tuletada. :)

Nüüd võiks öelda, et ülejäänu on juba ajalugu.... Eks ta mõnes mõttes on ka. Kes soovib, tuhnib veidi siinsamas blogis ringi ja saab näha/lugeda, mida ma aja jooksul teinud olen. Ja kes lugeda ei viitsi, võib Facebooki alumeid sirvida. Ajaloost palju põnevam on ehk pigem hetkeseis.

Tänase seisuga on minust eneselegi veidi ootamatult kolme lapse ema saanud. :) Ja ma olen endiselt kodune. Mul on kaks tütart ja üks poeg.  Aga mul on endiselt ka mu õmblemine. :)  Ma tean, et nii mõnigi teist küsib nüüd, et aga kuidas ma jaksan kolme väikse lapse kõrvalt veel ka õmmelda. Ega seal mingit erilist valemit pole. Ma ei pea ennast kuidagi eriti võimekaks emmeks või kellekski, kes palju teeb ja palju jõuab. Pigem vastupidi, olen suhteliselt laisk inimeseloom. Aga on asju, mis silma särama panevad ja üks neist asjadest on praegu õmblemine. Muul ajal olen ma samamoodi suurema osa ajast väsinud, nagu enamus väikeste laste emasid, sest uni on katkendlik, samamoodi joon ma aeg-ajalt külma kohvi ja söön külmaks läinud toitu ja mitme tegemise vahepeal lahendan suuremate laste "maailma suurimaid muresid" e tülisid. Trenni pole ammu saanud, juuksurisse jõuan pigem harvem, kui tihti. Raamatute lugemisest unistan kogu aeg. Jne jne. Aga õmblemine on minu piksevarras. Ma teen seda, sest mulle meeldib ja ma saan sellest uut energiat. See maandab mind ja hoiab mind reel ja olgem ausad, aeg-ajalt ka hulluks minemast. :)

Mõni küsib nüüd, et aga millal ma õmblen? Peamiselt õhtuti. See "minu aeg" on õhtul 22-00 vahel, peale seda, kui lapsed on lõpuks magama jäänud. Õnneks või kahjuks olen ma õhtuinimene, kelle energiatase tõusebki maksimumi alles hilistel õhtutundidel. Õhtuinimene on ka mu mees. Aga meie lapsed on.... lihtsalt lapsed! :) Nad ärkavad hommikul kell 7 ja uinubki viimane u kella 22 paiku, olenevalt sellest, kui pikk või lühike on olnud lõunauni ja kui väsitav on olnud päev. Ilmselt on ka nemad kõik õhtuinimesed, sest magamajäämine on meie peres katsumus omaette, kuigi meil on oma magamamineku rutiin ja puha. Ega palli ikka naljalt kasti ei suru või oli see vastupidi... :) Tänase seisuga on kaks suuremat ka lasteaialapsed, mis annab mulle kolmel päeval nädalas vajaliku hingamise ruumi, sest esialgu käib poeg lastaias kolmel päeval hommikupoolikul. No ja mind on tegelikult õnnistatud lastega, kelle beebiea lõunauned kestavad pikalt, ikka nii 4-5h. Nii, et nüüd saan ma ka juba päevasel ajal veidi õmmelda.

Muidugi ei saa ma ka ära unustada oma armast meest, kes mind igati toetab. Mul on temaga vedanud. Kui on vahel nii, et vaja mõni kiire tellimus valmis saada, siis valvab ta lapsi ja laseb mul õmmelda. Samuti osutab ta mulle suurema osa ajast kulleri- ja postiteenust, sest ise ma naljalt sinna automaadi juurde vahepeal ei sattunud. Ning raamatupidamise teenust, sest see, mida ma teen, on täitsa ametlik ja kulud-tulud on ikka vaja kontrolli all hoida. Ja eks peretoetus on ikka väga oluline, eriti, kui ei saa tööd teha nö kaheksast viieni.

Ma pean ikka rõhutama, et ma ei ole õmblejaks õppinud. Kõik, mida ma oskan, olen kaasa saanud kas emapiimaga või siis ise raamatutest ja internetist sõrmega järge ajades õppinud. Tänapäeval on ju tegelikult väga lihtne, kui on soov midagi praktilist juurde õppida. Lööd aga Google lahti ja otsid. Õnneks on olemas inimesi, kes viitsivad kirjutada igasugu pildimaterjaliga blogipostitusi või veel parem, teha detailsed videod. Enamasti vaatan/loen ma inglise keeles.  Siiski, üsna sageli tunnen ma, et tahaksin ühel hetkel ka päriselt kooli minna ja mõned asjad lasta endale puust ja punasega selgeks teha. Minust ilmselgelt ei saa kunagi päris rätsepat, kes kogu garderoobi valmis õmbleb, aga selline mõnusal tasemel koduõmbleja tahaksin küll olla. Ja õppida on mul päris kindlasti veel kõvasti. Siiski julgen ise öelda, et selle 3,5a olen ma kindlasti arenenud. Oleks ka imelik, kui seda juhtunud poleks, eks. :) Siis ma ilmselt lihtsalt enam ei õmbleks.

Kui ma alustasin, siis õmblesin ma peamiselt taaskasutusmaterjalidest. Head kangad on suht kallid ja alguses tundsin, et ma ei julge neid käkki keerata. No ja risk oli täitsa olemas, sest oskused... :) Nii oli taaskasutusmaterjal täitsa hea alustamiseks. Nüüdseks olen ma neist aga peaaegu loobunud. Ühest küljest seetõttu, et ma saan poodi üsna harva ja lihtsam on lahti lüüa mõni e-pood ja sealt tellida. Samas pole ma enam taaskasutusest ka selliseid põnevaid mustreid leidnud, millest õmmelda tahaks. Lisaks on taaskasutusmaterjalidest õmblemine minu jaoks üsna ajakulukas, sest peab mõtlema ja kombineerima ja sobitama, et millise lõikega ja mis suurusele püksid neist välja tulevad. Vahel jääb jupike puudu või ebamõistlikult suur tükk üle, millest samas siiski enam teist paari ei saa jne jne. Samuti hakkas ühel hetkel rohkem tellimusi tulema ja nii hakkasin otsima ilusaid kaalukangaid. Nendega on aga see häda, et kahjuks ei tea ju kunagi, mida sa päriselt saad. Neile pole koostist juurde kirjutatud, aga see on ju siiski vajalik teada, kui on soov õmmeldud asju müüa. Nii olen ma vaikselt ka nendest loobunud. Mõned on mul siiski veel kodus järgi, eks paistab, mis nendest saab.

Tänase seisuga tellin ma ca 95% materjalidest välismaistest e-poodidest. Peamiselt Saksamaalt ja Põhjamaadest, aga ka Inglismaalt ja Prantsusmaalt olen tellinud. Ja üha enam tellin ma ökokangaid (paljud väikesed e-poed tegelikult ei müügi enam muud). Usun, et tänaseks ca 80% tellitud kangastest, mida kasutan, on kas GOTS või Öko-tex 100 sertifikaatidele vastavad.
Kui kunagi tundus (oli) kõik öko kuidagi hullult kallis, siis nüüdseks on niipalju väiketootjaid/-müüjaid tekkinud ka kangamaailma, et ka ökokangaid saab juba täitsa mõistlike hindadega. Asja teeb kalliks hoopis postikulu, mis käib sageli kilode järgi, aga siis tuleb lihtsalt mõelda ja kalkuleerida, mida tellida, mida mitte või oodata mõnda sooduskampaaniat. Samas mulle meeldibki toetada selliseid väiketegijaid, nagu ma isegi olen ning osta nende käest. Viimasel ajal on silma jäänud ka paar eesti e-kangapoodi, kus on mulle meeldivaid kangaid, aga tellimiseni pole veel jõudnud. Ehk ühel päeval teen proovi.

Kusjuures, ma tellin alati väikeseid koguseid. St enamasti tellin ma ühe mustriga kangast ca 1-2m, mitte rohkem. Seda sellepärast, et raske on ennustada, millised mustrid teile meeldivad ja mis kaubaks läheb. Teiseks sellepärast, et ma tahan ise üsna ruttu vaheldust. Kui ma peaksin õmblema ühest samast kangast korraga rohkem, kui 10 paari pükse, siis ma ilmselt ei viitsiks juba ammu sellega tegeleda. Natuke on minus vist nüüdseks peidus ka kangahoolik. :) Sest ma kogu aeg otsin uusi ja huvitavaid kangaid. Ja vahel ei suuda neile ei öelda ning tellin ikka, kuigi kodus on kuhi  juba ootamas. Nii, et kui minu käest pükse ostate, siis teadke, et teised täpselt samasugused on tõenäoliselt  jalas ainult nii umbes 5-6 lapsel. Muidugi, ma ei välista, et keegi teine samu kangaid kasutab. :D Aga ma ikka katsun silma peal hoida sellel, millistest kangastest teised parasjagu õmblevad ning väldin samade kangaste ostmist. Samas on neid koduõmblejaid, kes müügi eesmärgil õmblevad, viimasel ajal niipalju juurde tekkinud, et mul vist enamusest pole aimugi.

Kuskohast ma inspiratsiooni saan? Nagu eespool mainisin, siis algusajal olid selleks erinevad blogid ja Pinterest. Nüüdseks olen ma suhteliselt Instagrami üle kolinud, sest tundub, et see on see koht, kus elu käib. :) Mulle meeldib, et seal saab ise valida, keda ja mida ma jälgin. Ja seal on nii palju väiketegijaid, kes just Instagramis oma töid näitavad ja ka müüvad. Peamiselt jälgin vist küll ameeriklasi, aga on ka üks väga ilusaid asju tegev ukrainlanna ja mitmeid rootslasi jälgin ja sakslasi ka, aga viimaseid pigem vähem, sest neil on hoopis teistsugune stiil ja maitse. Kuigi ma ise pole Instagramis just eriti aktiivne, siis aegajalt ma siiski sinna postitan. Eriti poolikutest töödest ja sinna satuvad ka asjad, mida ma ise otseselt ei müügi, vaid saadan edasimüüjatele või otse tellijatele. Kel huvi, leiab minu konto siit.

Kui edasimüüjatest rääkida, siis neid on mul hetkel kaks, NONA Tallinna pood ja Rüblikud Saaremaal. Kel huvi, minge kohapeale vaatama. Kuna igasugune koostöö tähendab ka vastutust ja kohustusi üksteise ees, siis hetkel ei ole ma rohkem koostööpakkumisi vastu võtnud. Aga kui keegi teist tahab minuga ühel või teisel moel koostööd teha, siis kindlasti julgelt ühendust võtta. :) Kuulan kõik ära ja ehk jõuame kokkuleppele. :)

Sellest, mida ma õmblen, saab muidugi kõige paremini aimu minu Facebooki lehel, seal on ka väike müüginurk olemas. Samas olen ma endale selleaastaseks eesmärgiks võtnud mõnel laadal osalemise. Neid kohti ja kordi ei saa olema palju, sest pesamuna on alles pisike ja emmest sõltuv, aga kui mind kusagil reaalselt oma püksipoega kohata saab, annan sellest kindlasti eelnevalt Facebookis ja siin blogis ka märku. Kõige esimene koht saab ilmselt olema kevadine lasteasjade turg TTÜ-s. Sest sügisene kogemus oli päris tore ja motiveeriv ning ootan kevadisest sama. Igatahes, kui satute ka sinna, siis tulge ja öelge tere ning kui olete mu käest juba enne ostnud, siis öelge ka, kes te olete. Ma rõõmustan! :) Mul on nimede peale üsna hea mälu ja sageli mäletan isegi seda, kes mida ostnud on. :)

Tegelikult oleks mul päris palju veel kirjutada ja piltegi mõtlesin alguses näidata, aga kõik ei mahu ühte postitusse. Läheks väga pikaks. Katsun edaspidi veidi usinam kirjutaja olla ja sagedamini teiega siin kohtuda. Aga ehk saite nüüd vähemalt veidi aimu, kes ma olen ning mida ma teen. Ja kui miski jäi segaseks, siis küsige julgelt üle! :)

Seniks aga uute püksteni! ;)
Lehti