19. november 2017

Kui laps läheb lasteaeda, vol. 2

See, kui esimene laps läks lasteaeda, tundub nüüd juba terve igavik tagasi olevat. Tänaseks on L nii suur ja iseseisev ning tubli lasteaialaps, et vaata ja imesta, kas päriselt on tegemist sama lapsega. Eriti, kui ma lähen lasteaeda järgi kõigepealt P rühma ja seal need pisikesed päkatsid rivis oma emmesid-issisid ootavad ning ise sealjuures nii pisikesed tunduvad oma suurte silmadega. Minnes seejärel L rühma, kus juba täitsa suured lapsed oma tegemistest jutustavad, oleks nagu teise maailma sattunud.

P lasteaiatee algas sel kevadtalvel, kui ta oli umbes 2a2k vanune. Tegelikult pakuti meile lasteaiakohta juba eelmisest sügisest, aga seda teise lasteaeda. Kuna kolmas laps oli perre sündimas ja ma nagunii kodune olin, siis otsustasime sellest kohast loobuda, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed käivad erinevas lasteaias. Lisaks tundus P eelmisel sügisel liiga väike olevat ja mähkmevabadus polnud ka veel saabunud. Kuigi ma tean, et viimane pole takistuseks, on see siiski minu isiklik eelistus. Aga kui P 2a sai, oli ta muutunud palju asjalikumaks ja kuna ta on üsna aktiivne tegelane, siis nägin ka, et beebi kõrvalt ei jäänud mulle piisavalt aega temaga organiseeritult tegeleda. Kahjuks ei jõudnud me enam alati ka muusikatundidesse, kus me kuni beebi sünnini iga nädal käinud olime. Nii jäigi ainult koduaed ja lähim mänguväljak ning praktiliselt olematu kokkupuude teiste lastega lisaks oma õdedele. Lisaks sinna juurde minu enese sünnitusjärgne kergelt depressiivne olek. Nii me asja mehega arutasime ja otsustasime L lasteaiast uurida, kas ehk pisikeste rühmas vaba kohta juhtub olema. Nii see tõesti oli ja saimegi P-le lasteaiakoha.

Mõnekuuse beebi kõrvalt oli minul keeruline kodust ära olla, niisiis jäi harjutamine seekord issi õlgadele. Ja selgus, et meie muidu aktiivne, iseseisev ja asjalik poja oli ühtäkki issi jala küljes rippuv tegelane. Igatahes naersin esimestel päevadel, et ega lasteaias käib meil issi, P on niisama kaasas. Issi leidis sealt endale kohe uue sõbra ka. :D  Aga nali naljaks. Peale esimest nädalat me eriti positiivselt meelestatud polnud. Hapu! Nagu armastab mu mees öelda olukordade kohta, mis pole paljulubavad. Otsustasime, et proovime nädala veel, siis vaatame. Tegemist polnud tegelikult täisnädalatega, sest vahepeal olid pühad ka. Aga siis ühel päeval täitsa tühjast kohast jäi P üksi lasteaeda. Issi ütles, et käib korra ära ja tuleb varsti tagasi. Kuulatas kõige pealt, kuidas asi edeneb. P nuttis paar minutit nii moe pärast (see oli tõesti pigem teeseldud nutt) ja läks siis oma tegemiste juurde. Issi tuli tunnikeseks koju ja läks siis järgi. Nii pikenes iseseisvalt lasteaias veedetud aeg iga päevaga ja kolmandal nädalal jäi P juba lasteaeda ka magama. Esimestel päevadel oli see ka väikest mõõtu draama, aga ka sellest saime üle. Kusagil kevadel selgus, et tõenäoliselt ei jätka P sügisest samas rühmas, vaid läheb uuesti väikeste rühma. Sellest oli mul alguses tuliselt kahju, sest õpetajad olid nii toredad ja tegid lastega nii lahedaid asju. P oli nendega harjunud ja ootas juba kuu aja pärast peale alustamist lasteaeda minekut väga. Tegelikult peab ütlema, et üldse ei ole P-ga peale paari esimest nädalat mingeid suuri raskuseid olnud, et ta minna ei tahaks vms.

Tegelikult kõige-kõige keerulisem oli meie ja ka P enda jaoks ilmselt see, et ta ei osanud lasteaeda minnes üldse rääkida. St, et alati ei saanud temast õpetajad aru, teistest lastest rääkimata. See omakorda põhjustas aga vahepeal selliseid keerulisi ja kurvaks tegevaid asju, nagu hammustamine ja löömine. Ma ikka nutsin selle pärast päris mitu korda. Minu jaoks oli nii raske, et minu laps teeb midagi, mis põhjustab teistele lastele ja ilmselt ka vanematele (südame)valu. Õnneks läks ka see mööda. Nagu õpetajad ütlesid, ta oli rühmas kõige väiksem ja teised lapsed said sellest aru ning andsid andeks. Ajaga õppis ka P, et hammustamine ei lahenda midagi, pigem toob see endaga kaasa mängukeelu jms.

Suvevaheajale jäädes oli kõige kurvem see, et teadsime, et sügisest läheb P uute lastega uude rühma. Kartsin, et see toob kaasa uued kohanemisraskused, sest kõik oli uus. Kartsime, et peame nullist alustama. Õnneks see siiski päris nii ei läinud, sest ka uued õpetajad on toredad. Esimesed paar päeva pidi issi natuke alguses P-ga lasteaias olema, aga kõik sujus ja mingeid suuri raskuseid ei esinenud. Eks väga palju aitas asjale kaasa ka see, et P hakkas suvega rääkima. Kui jaanipäeval ei tulnud tema suust veel ühtegi arusaadavat lauset ja üldse olid tema sõnavaras mõned üksikud sõnad, siis augusti teises pooles rääkis ta juba korralikke pikki lauseid ja uued rühmaõpetajad üldse ei uskunud, et  veel kaks kuud tagasi ta praktiliselt ei rääkinud midagi. Nüüd, novembris, saab ta juba pikad selged jutud ära räägitud ja lasteaias ütlevad õpetajad, et P-st on väga palju abi. Ta on nüüd rühmas kõige vanem ja teab tänu kevadisele kogemusele, kuidas asjad käivad ja seetõttu oskab ka teistele vajadusel ette näidata.  Siiski on mu lastel see omadus, et uued asjad ja eriti uued olukorrad põhjustavad neis kohmetust. Nt ei tahtnud P paar nädalat liikumistundides üldse kaasa teha. Istus seina ääres pingi peal ja vaatas, mida teised teevad. Samuti ei tahtnud ta isadepäeval kaasa mängida ning pildistamise ajal ei lasknud endast portreefotot teha (seda ei lasknud L ka omal ajal), aga grupipildi peale ikka läks.

Tänaseks käib P lasteaias ikka kohe väga suure rõõmuga. Läheb hommikul rõõmuga ja tuleb õhtul ka heas tujus. Kui ta kord pidi tõbisena koju jääma, siis oli sellest ikka väga palju nuttu. Ta ei saanud üldse aru, miks õde võib minna, aga tema mitte. Vahel, kui ta tundub üsna väsinud olema, olen ma ikka öelnud, et jää koju, aga ta pole üldse nõus. Tema tahab minna ja kõik. Millegagi ei meelita teda koju jääma. Ainult siis jääb, kui õde ka jääb. Kuna nii pisikestel veel päris otseseid sõpru ju pole, sest pigem mängitakse kõrvuti, kui koos, siis usun, et väga suur osa selles on õpetajatel. Mul on hea meel, et meil on nendega vedanud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!