21. detsember 2017

Elust kolme lapsega, vol 2

Ja ongi märkamatult kuuke jälle mööda läinud viimasest postitusest. Et intervall "aasta" päriselt teoks ei saaks, katsun nüüd teise ja ehk isegi kolmanda osa ka kirja panna.
Mul ei olnud algselt üldse plaanis rääkida laste sünnist ega sünnitusmajas veedetud ajast, aga kuidagi läks see nüüd ikka nii. Võiksin ju jätkata sellest, kuidas koju saabusime, aga kui juba läks pikemalt jutustamiseks, siis räägin ära ka selle osa loost. Jätkates sealt, kus eelmises postituses pooleli jäi...
Saime üldpalatisse juba umbes kell 7 hommikul ehk kõigest mõni tund peale sünnitust. Esimese kahega hoiti mind veidi kauem sünnituspalatis. Mäletan vist kõige selgemini seda, et väljas lõõtsutas vastik tuul ja palat, kus olime, olid vist aknad ka suht hõredad, sest hoolimata sellest, et sünnitusmajas on kõik korrad olnud suhteliselt palav, tundus mulle ikkagi, et kusagilt puhub tuul. Olime hädavaevu ennast beebiga teki sisse mässinud, kui hakkasid käima esimesed "külalised" e haiglapersonal, kes kõik midagi tahtsid, kes minu, kes beebitemperatuuri, kes rääkida sellest, kuidas beebit hooldada, kes sellest, mida enda puhul tähele panna, kes küsis lihtsalt, kas piima on jne jne. Seekord võtsin seda lihtsamalt, aga esimese lapse ajal mäletan, et see oli üsna tüütu, väsitav, stressi tekitav, kui kogu hommikupooliku keegi uksest sisse kargas. Olles hädavaevu silma kinni saanud, kui juba olid sunnitud vastama küsimustele, millest suure väsimuse tõttu iga kord kohe arugi ei saanud, rääkimata sellest, et oleks suutnud järge pidada, kes on kes ja miks nad kõike seda ja toda tahavad ja küsivad. Aga eks esmakordse emana, kes oli sunnitud haiglas veetma pea 5 päeva, oligi lõpuks kõik stressitekitav. P ajal saime me haiglast koju juba järgmise päeva lõuna ajal, st veetsin haiglas vähem, kui 24h ja nüüd J ajal veetsin haiglas vähem, kui 12h. Aga tagasi ühispalatisse.

Olin palatis kahe esmasünnitajaga, kellest üks oli venelanna ja kelle puhul ma ei saanud üldse aru, kui palju ta eesti keelest aru sai. Igatahes meiega ta ei rääkinud ja pärast käis tal eraldi keegi vene keeles kõike rääkimas. Nii, et ma ei tea, millal tema sünnitanud oli või kaua haiglas olnud, igatahes läks ta enne, kui mina koju läksin, üle perepalatisse. Teine palatikaaslane oli sünnitanud paar tundi enne mind ja ta ei osanud tegelikult beebiga suurt midagi peale hakata (see ei ole minu hinnang talle, vaid tema enda ütlemine). Palus, et ma näitaksin, kuidas beebit pesta ja kuidas mähe käib. Aga imetlesin tema julgust valveämmaemandalt küsida, kas nad ehk juba sama päev koju saaksid. Ja kui ämmaemand ütles, et räägib lastearstiga, julgesin mina ka küsida, et ma tahan ka koju. Ma ausalt ei oleks ise osanud seda küsida, sest olin ju alles kell 5 hommikul sünnitanud ja ma ei uskunud, et see isegi kõne alla võiks tulla. Aga koju me saime!

Kui veel rääkida sellest, mis mind hämmastas, siis selleks on personali suhtumine. Mul EI OLE otseselt etteheiteid kellelegi. Kõik nad teevad kindlasti väga tublit tööd ja kui peaks veel vaja minema, siis ma päris kindlasti otsustaksin Pelgulinna sünnitusmaja kasuks ja julgen ka teistele soovitada, kuid ma tõesti tunnen tagantjärgi, et perepalatis ja ema-lapse palatis mind peedistati, samas kui üldpalatis jäi mulje konveierist. St, et pere- ja ema-lapse palatis ma sain selle personaalse lähenemise osaks nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Hea oli saada personaalseid õpetussõnu, aga vastik oli see personaalne "peedistamine", mis lõpuks tekitas tunde, et ma olen emaks sobimatu materjal! Üldpalatis, aga vastupidiselt, räägiti kõigile kolmele korraga. Nagu öeldud, ühe kaaslase puhul polnud ma kindel, kas ta üldse keelt mõistis, teine oli ametis beebi rahustamisega ja lõpuks rääkiski ämmaemand suurema osa ajast minu poole suunatult, kuigi mina võib-olla et kõige vähem seda infot vajasin. Jah, selle 4a oli nii mõndagi muutunud kasvõi selles, kuidas nt beebi naba puhastada. Esimese ajal kästi puhastada saialilletinktuuriga, teise ajal vee ja seebiga ja kolmanda ajal juba lihtsalt puhta, keedetud veega. Aga põhimõtteliselt olin ma sel hetkel ainus, kes teda kuulas ja siis ma hämmastusingi selles, kuidas esmasünnitaja, kes ei oska lapsele mähetki panna ning kel polnud mahti ämmaemandat kuulata, nii lihtsalt koju lastakse. Aga eks neil oligi vabu kohti vaja, sest maja oli täis. Ja tundus, et kõik, kes selleks soovi avaldasid ja kel otseselt midagi viga polnud, lastigi kohe koju. Igatahes nii umbes kella 2 paiku tuli mees meile haiglasse järgi ja võisime selle ukse enda seljataga sulgeda, et minna koju oma kahe suurema põnni juurde ning elu kolme lapsega võis päriselt alata.

Kuna L jaoks oli see juba teist korda suurema õe rolliga kohaneda, siis tema puhul ma suurt midagi ei kartnud. Juba siis, kui P sündis, oli väike venna esimesest hetkest peale armas ja kallis, keda nunnutati igal võimalikul hetkel. Ma ei pidanud kordagi muretsema selle pärast, et äkki ta teeb vennale haiget vms. Ja nii oli ka seekord, väike õde on tema meelest siiani nii nunnu, et talle antakse kõik andeks. Kuna P oli aga vanuse poolest noorem ja suhteliselt aktiivne poisslaps, siis tema puhul ma väga kindel polnud. Kui koju saabusime, magas P parasjagu lõunaund. Ka beebi oli üsna rahulik. L sai rahulikult väikese J tutvust teha kuni ühel hetkel ärkas P. Olin beebi asetanud meie suure voodi peale, kus ta rahulikult põõnas. Kui P ärkas, võtsin ta sülle ja nunnutasime veidi kahekesi enne, kui läksin talle beebit näitama. Ütlesin, et vaata, kes meil siin on. P aga ei saanud üldse aru, keda ma näitan, tema vaatas hoopis aknast väljas ja imestas, et mis ma küll räägin, sest seal polnud kedagi näha. :D Kui ta lõpuks beebit nägi, siis ta oli küll veidi imestunud, et kes see selline on, aga ka tema sai aru, et see beebi on meie oma ning on ja jääb meiega. Ja kuigi ma suhtusin temasse alati ettevaatusega, siis ma ikkagi saan öelda, et neid hetki, kus ma olen tundnud, et beebi oli kuidagi ohustatud, oli ikka väga vähe. Pigem oli neid "karukäpa hetkeid", kus armastus võis haiget teha e P oli liiga väike selleks, et aru saada, et beebile tuleb kalli-musi-pai teha väga ettevaatlikult, et ta haiget ei saaks. Kuid kõik kasvasid ja harjusid üksteisega ning elu saavutas oma rütmi.

Sealt edasi on mu mälestused juba veidi ähmasemad. Midagi hullu ei olnud ja harjusime kõik üksteisega ning eluga kolme väikelapsega. Oli tõususid, oli mõõnasid, aga kõik ikkagi sujus ja kulges omas rütmis. Kuni ühel hetkel enam ei sujunud... Ma ei tea siiani, mis täpselt juhtus või mis selle vallandas, aga ühel hetkel, kui J oli juba umbes 3-4 kuune, tundsin ma äkki, et absoluutselt iga asi ajab nutma, tundsin, et ma ei saa hakkama ja ma olen halb ema oma lastele. Mäletan ühte hetke oma mõtetes. Olin sinnani iga õhtu, kui hakkasin magama minema, käinud alati läbi laste toast ja panin neile teki peale ja vaatasin neid ja tundsin, kuidas mu süda oli täis suurt õnne ja armastust. Ma nii armastasin oma lapsi. Ja siis äkki ühel päeval seisin ma seal toas, vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, ma ei saa selle kõigega hakkama. Vaesed lapsed, nende ema ei sobi absoluutselt emaks. Miks ma ei suuda üldse ema olla. Mida ma tegema pean, kuhu minema, kellega rääkima. Ma tundsin, et olen kohutav ema ja halb naine ning mu pere kannatab minu tujude all, aga ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata, sest mulle tundus, et nii on ja nii jääb ja, et ma jäängi alati nii tundma. Ma olen oma olemuselt ekstrovert, kuid läks ikka päris kaua kuni ma suutsin valjusti välja öelda, et mul on mure, mul on probleem. Siis sattusin aga naistearsti juurde ja õnneks oli ta väga mõistev ning tabas ühest mu poolikust vastusest ära, et ma pean kellegagi rääkima ning haaras sealsamas telefoni ning helistas Pelgulinna Naistenõuandla psühholoogile ning saatis mu tema juurde. Läksin alla, et panna visiidi aeg, kuid tegelikult rääkisin sealsamas kohe oma esimesed emotsioonid ca 20min välja ja siis alles panime visiidi aja, kuhu läksin siis nädala pärast. Tegime teste ja rääkisin ennast niivõrd-kuivõrd tühjaks. Test näitas depresioonialgeid, pigem siis lihtsalt stressi, millega on vaja tegeleda. Aga jätsin endast vist siiski niivõrd "normaalse" mulje, et otseselt ta tagasi mind ei kutsunud, aga võisin iga kell uuesti ta juurde pöörduda, kui vajadus tekib. Ette rutates võin öelda, et ma pole tagasi läinud. Mõne aja möödudes oli vaja minna perearsti juurde muude muredega ja ka seal tuli jutuks minu vaimne tervis, sest ma lihtsalt hakkasin mingite tavaliste rutiinsete küsimuste peale nutma. Tema andis mulle teatud soovitusi, mida ma siia kirjutama ei hakka, kuid kui keegi peaks juhtuma lugema ja ennast natuke ära tundma selles loos, siis mu ainus soovitus on: OTSI ABI! Kohe nüüd! Ära oota! Ma arvan, et minu puhul aitaski hullema ära hoida just see, et ma otsisin abi. Kuigi esimese hooga mitte päris planeeritult, vaid ma lihtsalt juhtusin olema õigel hetkel õige inimese juures, kes nägi ära, et mul on abi vaja. Kusjuures, kõige raskem selle juures oli tegelikult tunnistada, et ma vajan abi! Mina, kes ma olin alati hakkama saanud! Mina, kes ma näen alati tunneli lõpus valgust! Mina, kes pigem on valmis teisi aitama ja toetama! Mina, kes ma väga harva abi küsin! Mina, kes ma polnud kunagi arvanud, et ma isiklikult sõnaga stress või depressioon iseenda puhul lähemat tutvust teen! See polnud absoluutselt see, mida ma endaga seostanud oleksin. Aga siin ma olin, õnnetu ja läbikukkunud (enda arvates) ema! Kuid ma pean ütlema ka seda, et niisama märkamatult, kui see mulle ligi hiilis, niisama märkamatult see ka kadus. Muidugi teatud abiga! Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et  olen jälle natuke õnnelikum ja natuke parem ema ja lootus, et kõik on võimalik, kasvas minu sees taas. Jah, on siiani hetki, kus on tagasilanguseid, aga nii põhimõtteliselt on tänaseks siiski kõik hästi. Ning ma loodan, et ma ei lange sellisesse auku enam kunagi! See oli väga lühike kirjeldus sellest osast minu elust, nii et palun mitte kellelgi sellest teha mingeid põhjapanevaid järeldusi, eks!

Jätkub....