11. veebruar 2018

Elust kolme lapsega, vol 3

Selle postituse draft seisab mul siin mustandite kaustas juba sellest hetkest peale, kui avaldasin vol 2. Olen seda vahepeal täiendanud ja proovinud lõpetada, aga ikka on elu vahele tulnud. Tegelikult ei jõudnud ma ka praegu kõike kirja panna, mida tahtsin, aga avaldan selle nüüd, sest muidu võib juhtuda, et  kustutan selle lihtsalt. Juba praegu oli imelik lugeda jõulukuusest. :D Aga äkki kirjutan siis ühel hetkel ka vol.4. sest mõtteid mul tegelikult veel oli. 

Milline on siis see argipäev kolme lapsega? Ma ütleks, et meie peres on see üsna tavaline. Hommikul ärkavad esimesed tegelased umbes kell 7. Kes vaatab multikaid, kes nõuab süüa, kes otsib oma riideid, kes tegeleb kõige sellega, millega tegelema ei peaks. On hommikuid, mis mööduvad väga rahulikult ja kiirelt, aga on ka hommikuid, mis mööduvad väga valjuhäälselt ja rahulolematult. Ühel või teisel moel saavad kaks suuremat ja issi riidesse ning ca 8.20 ka uksest välja. Kes tööle, kes lasteaeda. Mina koos pesamunaga jääme putru sööma ja hommikukohvi jooma. Siis on paar tunnikest mänguaega ja J suundub juba lõunaunne. See kestab tal endiselt keskmiselt 3-4h, harva vähem, aga vahel ka kauem. Hetkel magab ta seda verandal vankris või siis lükkan ta veranda trepile. Aga kuna talvisel ajal on Nõmmel värske õhu definitsioon suht hägustunud, siis üldiselt siiski verandal. Samal ajal katsun mina hakkama saada esmavajalike majapidamistöödega ning seejärel asun üldjuhul õmblema. On päevi, kus ma saan J une ajal väga paljude asjadega ühele poole, aga on ka päevi, mil ma õhtu saabudes mõtlen, et appi, kuidas ma üldse mitte midagi tehtud ei saa. Ma katsun väga vähe aega veeta arvutis, kuid vahel on ikka vaja seal ühte teist toimetada ja uskumatu, kui kiiresti siis aeg lendab. Kui J ärkab, sööme me lõunat ja seejärel on veidi mänguaega ning siis katsume õue suunduda. Kuna esimene uni kestab J nii kaua, siis talvisel ajal juhtub sageli, et õue lähme me alles siis, kui väljas on juba uuesti pimedaks läinud. Kuna ma olen ise täiesti õhtune inimene ja hommikuti on raske ennast "käima saada", siis tema esimese une ajaks ei ole ma ise tavaliselt veel hommikumantlist välja saanud. :D Aga päevad pole vennad. Õues jääb J tavaliselt ka oma teise unne ja olenevalt päevast magab ta tavaliselt seni kuni teised töölt ja lasteaiast tulevad. Õhtud kipuvad muidugi lastel lühikeseks jääma, sest tuleb süüa, veidi mängida, vannis käia, pidžaama selga ajada, unejutt lugeda ja jällegi uinuda. Oleme mehega need ülesanded kõik omavahel vaikimisi ära jaganud. Magama paneme nüüd lapsi jällegi vaheldumisi. Üks õhtu mina suuremaid ja tema väiksemat ja siis vastupidi. Aga aluses oli kahjuks üsna pikalt ka periood, kus mina tegelesin iga õhtu väiksemaga ja tema suurematega. Eks see avaldas ka oma mõju, mis ei olnud alati positiivne.

Kuigi ma luban peaaegu alati lastel koju jääda, kui nad selleks soovi avaldavad, siis seda peresisest kvaliteetaega võiks alati rohkem olla. Seetõttu nädalavahetustel katsume me alati midagi koos teha või kusagile minna. Olgu selleks siis loomaaed või ühine kuusetoomine ja ehtimine või kasvõi niisama koos kaugemale mänguväljakule minek. Lastele jäävad need asjad meelde. Nt käisime ca 2k tagasi ühel ilusa ilmaga päeval Lauluväljakul. Lihtsalt niisama jalutamas ja treppidest üles ronimas ning Gustav Ernesaksa kuju juures pilti tegemas. Ja nüüd iga kord, kui nad näevad midagi, mis seondub lauluväljakuga, hüüavad, et emme-issi, vaadake, me käisime seal. Nende jõulude ajal käisime lõpuks ka Raekoja platsil kuuske vaatamas. L oli nii julge, et läks seal isegi Jõuluvanale luuletust lugema lavale. Siis, kui Raekoja platsi kuusk toodi,  ma seda täiesti puhtjuhuslikult nägin. Hakkasin linna sõitma, kui Viljandi mnt äkki politseiauto tuli. Ma alguses mõtlesin, et niisama patrull sõidab väljakutsele, aga politseile järgnes suur veok, mille roolist Jõuluvana lehvitas. Ja sellel veokil oli kuusk. Rääkisin sellest lastele ja nad mulle iga paari päeva tagant küsimuse esitasid, et millal me seda kuuske vaatama lähme. No eks tahtsime isegi, aga kuidagi juhtus nii, et kas tuli jälle midagi ette või sadas taevast lihtsalt mingit jampsi alla, mis võttis igasuguse soovi kusagile minna.  Aga lõpuks sai see lubadus täidetud. Lapsed vajavad sedalaadi vaheldust. Kui on meeles uurida ja lõpuks õnnestub ka osta, käime teatris vm. Viimati käisime Estonias väikeste kontserdil. Iseenesest oli muusikaline osa väga tore, aga sõnaline osa oli minu meelest liiga akadeemiline ja laste jaoks hoomamatu ning pikk, suunatud pigem täiskasvanutele. Aga kui on vaja lapsi nö "kontrolli all" hoida, siis ega see lapsevanem seal väga suuda ka seda teksti jälgida. Aga tore võimalus lastele kultuuri pakkuda siiski.

Kui mu käest küsitakse, kuidas siis on elu kolme lapsega, siis ma ausalt võin öelda, et pole olulist vahet, kas neid on kaks või kolm. Nii mõneski mõttes oli kahega keerulisem. Üldse, see üleminek ühelt lapselt kahele, oli juba emotsionaalses mõttes palju raskem. Tekkisid küsimused, et kuidas ma ikka suudan ennast kahe vahel jagada ja kuidas kahte last armastada, kui mulle tundus, et isegi üks vajab palju palju rohkem. Aga see kõik sai lahenduse iseenesest. Ma ei tea, kas suureneb armastuse kogus või jaguneb see lihtsalt laste vahel, kuid mul ei ole küll kordagi tekkinud seda tunnet, et ma armastaksin ühte neist rohkem, kui teisi. Nad on minu lapsed ja ma armastan neid, nii lihtsalt on. Pean siinkohal nõustuma ühe viie lapse isaga, kes ütles, et kaks last ongi kõige rohkem. Eriti, kui neil on väike vanusevahe. Selleks hetkeks, kui sündis kolmas, oli esimene juba niipalju suur ja mõistlik, et temast oli ja on siiani väga palju abi. Kusjuures, ma pean tõega au andma L-le, kellest mul oli paaril  esimesel nädalal peale J sündi üldse kõige rohkem abi. Sest siis veel P lasteaias ei käinud ja loomulikult jäi ka L alguses koju koos meiega. Mul on nii hästi meeles, kuidas L ja P koos ilusasti mängisid ega tülitsenud üldse, nii et mina sain rahulikult J tegeleda. Millegipärast ei ole see täna enam alati nii! :( :)

Tegelikult need raskused, mis kaasnevad kolme lapsega on meie jaoks olnud pigem suht praktilised. Nt on tänapäeva turvatoolid nii suured, et need ei mahu põhimõtteliselt kõrvuti ära. Võib-olla mõnda autosse mahuvad ja võib-olla mõned teistsugused toolid mahuvad, aga meie omad meie autosse mitte. Tean tuttava käest, et ka neil ei mahu, kuigi neil on suurem auto ja taga nö eraldi istmed. Nii, et ilmselt tulekski kõne alla kas mõni ameeriklane või minibuss. Viimast me kusjuures üsna tõsiselt ka kaalume, sest hetkel olen ma sunnitud istuma taga keskel ja suurem laps ees, kui on vaja terve perega sõita. Meil ei tule küll neid terve perega sõite väga palju ette, aga ebamugav on siiski. Väikseks jääb ka meie praegne elamispind. Kuigi me mahume siia kenasti veel ära, siis hiljemalt selleks hetkeks, kui tahaks J oma magamistoast välja pukseerida, on meil ikkagi vaja suuremat elamispinda. Jah, me võime ju mõelda, et vanasti elati veel suuremate peredega veel väiksemal pinnal, aga elu on edasi läinud ja ma ei taha elada nii, nagu vanasti. Ma olen pärit suurest perest, ma tean väga hästi, mida see tähendab. Aga muus osas ma hetkel ei saa küll öelda, et meil kuidagi keeruline või raske oleks olnud. Kõik suuremad beebiasjad, nagu vanker ja voodi jms olid meil olemas ja ma ei pidanud vajalikuks ühtegi neist välja vahetada, v.a turvahäll, millest ma juba rohkem kui aasta tagasi ka kirjutasin. Tänaseks oleme enamuse beebivarustusest ka maha müünud, aga sellest ehk edaspidi.

Minu käest ei ole seda kunagi küsitud, aga ilmselt huvitab nii mõndagi, et kui palju mõjutas meie otsust saada kolmas laps see 500 eurone toetus. Võin ausalt öelda, et ei mõjutanud üldse. Sel hetkel, kui ma J ootama jäin, ei teadnud ma sellest toetuse tõusust üldse midagi. Kuna ma televiisorit ei vaata ja lehti lugema satun ka kahjuks üsna harva, siis oli see teema minust kuidagi täiesti mööda läinud. Ma ei teagi, kas sellest lihtsalt enne ei räägitud või tõstatatigi see teema alles siis, kui ma seda tähele panema hakkasin, aga ma ei olnud selle toetuse tõusuga üldse kursis. Aga loomulikult, see on abiks küll. Me ei ela nii hästi, et saaksin sellele rahale sülitada, kuid raha ei olnud ka takistuseks kolmanda lapse saamisel. Me teadsime, et saame hakkama, nii või teisiti ja raha ning lapse vahele võrdusmärki ei pannud. Järgisime oma südamesoove. Ja olgem ausad, see lisaraha ei ole mitte 500 eurot, mida kõik näevad, kes seda ei saa, vaid ikkagi 300 eurot, sest 200 eurot said kolmelapselised pered juba enne ka.  Ja ma isiklikult ei tunne ka ühtegi last, kes perele raha sisse tooks, enamasti nad siiski viivad rohkem välja, nii et üle ei jää küll suurt midagi. Pigem aitab see summa mul ehk veidi kauem J-ga kodus olla ja ma ei pea kohe tööle ruttama, kui ta 1,5a saab. Aga seda poleks ma ka niikuinii teinud. Selle nimel elame me kokkuhoidlikumalt niikuinii, sest enne 2.a. saamist ma teda lasteaeda panna ei taha igal juhul. It´s only money!

Mida arvasid teised, kui kuulsid, et saame kolmanda lapse? Selle peale tahaks mõtlikult kaugusse vaadata ja vastata "huvitavalt". No tegelikult ka! Justkui ei tulnud seda mõnusat rõõmsat kaasaelamise hüüet, nagu esimese kahega. Keegi ei tulnud meile just ütlema, et me oleme lolliks läinud, aga nii mõnelgi juhul tõsteti üllatunult kulmu. Mulle tundus, et enamus meie lähikondsetest arvas, et me piirdume kahe lapsega. Neile oleks tahtnud öelda, et Guess what, four is the new two! :)
No tegelikult ka, mulle tundub, et kui ennemalt said kõik kaks last, siis nüüdseks pole see kolm enam midagi erilist, paljud saavad hoopis neljanda lapse. Sest ma olen seda näinud-kuulnud justkui nii paljude perede puhul. Aga tagasi teemasse. Oma lähimatele pereliikmetele lasime L öelda. Sellega seoses juhtus päris naljakaid asju. Me ei susinud teda tagant, et räägi nüüd, vaid lasime L endal otsustada, millal ta öelda tahab. Nt ämmale ta teatas uudise lauldes. :) Äkki täiesti tühjast kohast muu jutu vahele lõõritas, et aga meie emmel on tita kõhus. :D Me hakkasime kõik naerma ja ämm küsis, et kas ka päriselt? Sama päeva õhtul läksime ka minu ema juurde, kus oli ka mu õde. Veel enne magamaminekut rääkis L tädi P-le ka uudist, mille peale oli P reaktsioon, et ah, mis sa jamad? Ei ole! Saime jälle naerda, kui õde aru sai, et tõsi, mis tõsi. No ütlesin siis L, et mine räägi siis vanaemale ka juba ära. Vanaema oli juba voodis. L läks ja ütles, mille peale minu ema reaktsioon oli täitsa jabur. Ah, mis sa valetad! (Olgu öeldud, et mul on maailma parim ema, lihtsalt see reaktsioon oli jabur :D) Solvus L ja solvusin mina ka, et miks ema lapsele nii ütles! (Ta ei reageeri muidu kunagi nii!) Ütlesin, et L ei oskagi valetada ega pole seda kunagi teinud! Ja läksime magama! Aga mu ema vist ikka ei uskunud, sest järgmine hommik, kui mu solvumine oli juba üle läinud, küsis ta ise, et kas siis päriselt on oodata! Jah, muidugi! :) No siis oli rõõmu küll!

Aga ega see ei jäänud mul viimseks solvumiseks! Kuigi ma ei saa ka öelda, et oleksin hullult solvunud. Lihtsalt tekkis küsimus, et mis inimestel viga on ja miks see nende p... torgib. Nt. kuulsin veel selliseid tavalisi lauseid, nagu "Sa ka jälle rase!" (eee, kui tihti seda siis ikka juhtub? See on mul kolmas, mitte kolmeteistkümnes) "Jah, eks vaesuspiir tuleb iga lapsega lähemale!" (aaa, ok! Ma olen siis sinu meelest vaene, jah? Nojah, see arvamus on lubatud, aga siiski mitte tõsi! Mul ei pruugi olla oma maja, viimase peal autot ega miljonit pangaarvel, aga see ei tähenda, et olen vaene. Ja isegi, kui sinu maailmas olen, siis ma ei tule ei sinu ega kellegi teise käest abi paluma!) "Nii väike vanusevahe?" (ma ei tea, esimesel kahel oli vanusevahe 2a5k, teisel ja kolmandal 1a 9,5k. Ma ei saa öelda, et need vahed just niiii väikesed oleksid. Ma lihtsalt ei taha enam üle teatud vanuse sünnitada ja nooremaks ma paraku enam ei jää). Neid mahlakaid märkuseid oli veel, aga enam ei mäleta. Ükski neist ei näri tänaseni mu hinge seest, mõned lihtsalt jäid meelde ja tol hetkel põhjusatsid teatavaid emotsioone, sest ma olin rase ja hormoonid.... teate küll. Igal muul hetkel oleksin teravalt vastanud ja teema mõne aja pärast unustanud. Mingeid krokodillipisaraid ma ei valanud.

Vahepeal on J saanud juba 1a 3k ja elu on muutuses iga päevaga. Ma ütlen ausalt, on päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt enam ei jaksa. Ja kus ma tõesti küsin endalt, et mis mul arus oli? Päevi, mil kõigil on paha tuju ja kõik janunevad tähelepanu järele ja ma tahaks lihtsalt põgeneda, sest see oleks tunduvalt lihtsam, kui enda kolme vahel jagamine. Aga siis on päevi, kus ma vaatan oma meest ja kolme nunnukat ning ohkan õnnelikult ja küsin, et kas see tõesti on minu pere? Mul on päriselt kolm last? Kuidas see võimalik on? Kuidas mulle niipalju armastust antud on? Ja ma olengi lihtsalt õnnelik!