11. aprill 2019

Laps õpib rääkima vol3

Ma pole siia nii ammu kirjutanud, et ma enam isegi ei mäleta päris hästi, kuidas see tehniliselt käis. :D Aga katsun hakkama saada.

Hakkasin otsima postitusi sellest, kuidas mu kaks esimest last rääkima õppisid, aga leidsin ainult esimese lapse oma. Ei teagi, miks ma teise lapse kohta seda ei kirjutanud. Kuid kirjutasin sellest põgusalt selles postituses, kus kirjutasin tema lasteaiaga harjutamisest. Poiss oli meil selline tegelane, kes suhtles päris pikalt kehakeeles ja miimikat kasutades. Ja kui ta lõpuks rääkima hakkas, tegi ta seda nii selgelt ja arusaadavalt, et selliseid naljakaid sõnamoodustisi väga polnudki. Juunis lasteaia-aasta lõppedes ta ei rääkinud veel praktiliselt midagi, aga kui augustis uuesti lasteaeda läks, ei uskunud õpetajad, et ta 2 kuud tagasi veel suurt midagi ei öelnud.

Küll aga on meie pesamuna üsna sarnaselt õega alustanud sõnade kasutamist nii umbes aastaselt ja veidi peale ning sealt edasi pole enam tagasiteed olnud. Mis tähendab, et on olnud ka üsna naljakaid sõnakasutusi. Osad on veel endiselt kasutuses ja osad oleme me siin kõik perekondlikult kasutusse võtnud. Ja-ja, ma tean, et tegelikult peaks alati last korrigeerima ja õige sõna ütlema, aga laskem elada, eksole!

Päris palju lustakaid sõnu tekkis J sõnavarasse jõulude ajal, kus olid liikvel päkapikud ja jõuluvanad ja igal pool olid kuusepuud. Tema keeles olid need vastavalt papatitt, ouluana ja puusetuu.

Nimedega on sama lugu, et need on tal kas lühenenud või omandanud oma kõla. Vanaema on ilmselt enamuse laste jaoks olnud keeruline välja öelda, nii ka meie pesamunal, kes on öelnud nii anana, vana kui ka mingil põhjusel hoopis vanaisa. Ja seda viimast järjepidevalt. :) Kuigi meil pole kumbagi vanaisa, st see ei ole meil sõnana eriti üldse kasutusel olnud. Suur õde sai uueks nimeks Lele ja vennat kutsuti nii ennaks kui Pau-ks. Enda kohta ütles ta väga pikalt Tete. vanaema juures on meil kass, kelle nimi on Ott, teda kutsus J. Ondiks. Issi asemel ütles ta Ishi. Pille asemel tädi Lille, aga mina olen ikka emme olnud.

J suur lemmikraamat on Lotte. Kuulata ta neid lugusid muidugi eriti ei jaksa, aga tegelased on tal kõik peas ja pilte vaatab hea meelega. Sealsest tegelastest Klaus on Lauss, Brunot hüüdis Taunoks, Albertist sai Ambet, Mati asemel Tati. Susumu lühendas Sumuks, aga kõige naljakam oli mu meelest see, et kõik põrssad seal raamatus olid tema meelest hoopis Peppad.

J. keelekasutuses puudub veel K täht ja see on asendnud T-ga, nagu mul endal lapsena. Nii on krokodillid hoopis tototillid, kilpkonnad on tintonnad. Kiirabi on tal üks lemmikautosid ning selle asemel ütleb ta lllabi, venitades  L tähe hästi pikaks ja I ning R tähe üldse vahele jättes.

Loomariik on üldse üsna huvitav. Jänkust on saanud nii äntu kui tändu. Orav on olan, rebane on olnud nii leba kui lebane, karu on mõmmitalu ja konn on tonn, sebra on seba. Pingviin on pipiin.

Siis veel sellised igapäevased väljendid nagu "mis see on?", asendus tal mõnusa lühikese väljendiga "sonn?". Pime asemel kasutab siiani pimeöö. Multikas on tal mutitas ja Maša on lihtsalt Masa. aga jällegi üks ülimalt arusaamatu ning hästi naljakas väljend oli tal pikalt "Hahahoi", mis põhimõtteliselt tähendas "võta pult ja pane telekas käima". Nüüdseks oskab ta juba puldi asemel put ka öelda.

Tegelikult on ikka üsna hämmastav vaadata, kuidas see kolmas laps päriselt ka ise õpib ja kasvab. Ta õpib palju teiste pealt, aga samas ongi ta väga väga iseseisev. Ja ta on nii asjalik ning mõistlik. Kui laste kohta öeldakse, et nad on tulnud siia ilma meid õpetama, siis just seda saab öelda meie pesamuna kohta. Ta on vahel palju arusaajam ja mõistlikum ning ratsionaalsemalt tegutsev, kui ma ise. Ning ta kallistab hästi kõvasti. Kohe tunned, kui palju armastust  selles kallistuses on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Aitäh, et võtsid aega!