Kaks t-särki Tiburullile

Loodetavasti on kõigil jõulud nüüd rõõmsalt mööda saadetud ja valmistumine aastavahetuseks hooga käimas. Koduse emana pean küll tunnistama, et ajaarvamine on endiselt sassis ja see, et homme ongi 31. detsember, tuli mulle täna suure üllatusena. :D Hakkasin siin kiirelt retsepte otsima, et mida siis head süüa teha, sest veedame homse õhtu tõenäoliselt kodus. Tiburullil tuleb nagunii 9-10 paiku uneaeg peale ja võõras kohas ta meil niisama lihtsalt magama ka ei jää. No hetkel jääb ta koduski läbi raskuste magama. :) Kui asjad sujuvad nii nagu hetkel planeeritud, siis saab homme kartulisalatit ja tiramisut. Eks näis!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada (nagu ikka). Olen siin rohkem kui korra maininud, et ma ikka õmblen muud ka, mitte ainult retuuse/pükse. Enne veel, kui valmis Tiburulli peokleit, lõpetasin ära kaks t-särki, mis juba üsna ammu said välja lõigatud.

Algselt olid need (naiste) t-särgid, millest sai miniversioonid meisterdatud. Mõni ehk mäletab, et sellest samast lillelisest on mul ka ühed retuusid õmmeldud, kuid roosa-triibulisest originaalist unustasin ma kahjuks "enne"-pildi teha.

Alustuseks konstrueerisin ma ühe 86 suurusele mõeldud tuunika järgi küpsetuspaberile t-särgi lõike. Tegelikult on ka need valminud t-särgid natuke tuunika moodi.

Kuna ma üritan alati  alusmaterjalist võimalikult palju ära kasutada, siis läksid seekord käiku ka triibulise originaalpluusi varrukad, mille ma parajaks "kahandasin" ning detailidest võtsin üle lillelise pluusi küljes olnud lipsu. Ka allääre overlokitud ning krousi jäänud alläär jäi nii nagu see algselt oli.

Tegelik põhjus, miks nende pluuside kokkuõmblemine mul kauem aega võttis, seisnes selles, et ma ei teadnud, mismoodi kaelaauku teha ning trukke ka polnud. :( Kord võtsin end kokku ja tellisin Karnaluksi e-poest trukid koos muu kraamiga ära. Muideks, soovitan soojalt sealt kraami tellida, sest hinnad on soodsad ja teenindus kiire. Ma esitasin tellimuse, maksin arve ja 24h hiljem oli kaup postiautomaadis. Neilt tuleb automaatselt e-mailile tellimuse kinnitus ja mina maksingi selle alusel ning saatsin e-mailile maksekorralduse (SEB-s saab seda teha kohe makse sooritamise järel pangalingi kaudu).

No igatahes peale seda, kui trukid ka olemas olid, polnud enam pääsu. :) Kuna tahtsin teha kinnituse seljale, siis otsisin head ja lihtsat õpetust, kuidas seda teha ning ühest vahvast välismaisest blogist nimega Crafty Cupboard ma selle leidsingi. Ma ei tea, kas ma ei oska otsida või ongi eesti tegijad sellised, kes hoiavad kõik endale, kuid alati kui vajan mingit õmblemisalast piltõpetust, lõpetan ma ikka inglisekeelsete juhendite juures. Igatahes oli sellest palju abi ja ma sain Tiburulli t-särgi kaelused õmmeldud just nii nagu olin soovinud. Muideks, kui ma muidu tegin kõik kandid ise, siis lillelise t-särgi kaeluse kandina kasutasin originaalpluusi küljest lõigatud kaeluse äärt. Seekordsesse projekti oli kaasatud ka issi,  kes lapse pluusile trukid külge lõi.

Tiburull oli oma uute t-särkidega igatahes rahul ja oleks nendega pikemaltki ringi tatsanud, kui ma poleks järgmist proovida tahtnud ja uneaeg peale tulnud. Muidugi, fotode tegemine on omaette ooper, sest niisama lihtsalt ta ühe koha peal ei seisa ning meelitada saab teda väheste asjadega, nt emme telefoniga, mis on õnneks või kahjuks suur hitt enamuse ajast. Jääb ainult üle loota, et t-särgid talle kevadsuvel ka veel selga lähevad ning siis juba tõelise esmaesitluse teha saab. :)

Peole, peole...

Kes palju teeb, see palju jõuab! Ilmselgelt ei kuulu mina nende inimeste hulka. :) Omast arust ma küll kogu aeg teen midagi, aga käed ei jõua mõtetele vist lihtsalt järgi. No igatahes avastasin ma mõned päevad tagasi, et ma ei jõudnud pooligi neid asju tehtud, mis mul jõuludeks plaanis olid. Mis siis ikka, ju siis tuleb järgmine aasta varem pihta hakata, nt jaanipäeval. :D

Tiburulli peokleidiga oli sama lugu. Lõikasin selle välja juba millalgi novembri alguses, aga valmis sai see täpselt üks päev enne pidu. Ma olin juba peaaegu loobumas, aga siis ikka võtsin ennast kokku, sest ta ju kasvab kogu aeg ja nii polekski see ilus kleidike tema selga enam jõudnud. Ja olgem ausad, oli ka viimane hetk niikuinii. Ta lihtsalt kasvas vahepeal kahe nädalaga järgi selle, mis tal suve jooksul kasvamata oli jäänud.

Kleit ise on lihtsa, sirge lõikega, ees kolmnurkne kaelus ja taga lukk, et ikka selga läheks. Lõike konstrueerisin ühe teise kleidi järgi ja materjaliks kasutasin oma ema käest saadud veinipunast sametseelikut, millest õmblesin ka mõned jõulusokid :).  Kõrgem pilotaaž oli minu jaoks hoopis kleidile voodri õmblemine, aga hakkama sain, kuigi mõni õmblus oleks võinud vähe ilusam olla. Seeliku allääres oli kaunistuseks kuldne sik-sakpael ja veel üks kuldne pael, seega muid kaunistusi see kleit ei vajanudki. Tulemus sai niisamagi šikk ja Tiburull teenis palju komplimente. Aga eks ta on ju eriti nunnukas ka (ma pole seda küll adekvaatne hindama). :D

 

Peol sai käidud, Jõuluvanaga tutvust tehtud, kommipakk lunastatud ja kõige lõpuks otsustas Tiburull, et aitab nüüd küll ning koju jõudes tegi toale kohe mitu tiiru kõndides peale. Mulle juba tundus, et ta ei hakkagi kunagi käima ja olin loobunud seda hetke ootamast. :) Isadepäevast saadik tegi ta pea iga päev suure meelitamise peale mõned sammud, aga enamuse ajast liikus ringi põlvede peal või kui kiire oli, siis käpuli. Ei teagi, kas asi oli uues emme õmmeldud peokleidis või sattusid õiged jalanõud, kuid igatahes on see parim jõulukink üldse ja nüüd on lapsel liikumisest ka rohkem rõõmu, käib ja plaksutab käsi. :)

 Põlled ja papud soovib kõigile oma sõpradele:

"Häid jõule!"

Püksid pisikestele beebidele

Olen siin mitu korda lubanud, et ma ei kirjuta enam niipea pükstest, aga pean oma sõnu siiski sööma või õigemini need lihtsalt tagasi võtma. :) Nimelt ei saa ma pükste õmblemisest ei üle ega ümber. Hetkel mulle lihtsalt meeldib neid õmmelda ja seetõttu valmib neid ka kõige rohkem. Ühest küljest on neid hea lihtne õmmelda ja teisest küljest on need hea käeharjutus, et ühel hetkel ka midagi keerulisemat valmis teha. Ühtlasi küsiti mu käest, kas viitsiksin ka mõned vastsündinule mõeldud "triibulised" valmis teha. :) Kuna ma ei saanud ju 1-2 paariga piirduda, siis viimase nädalaga olengi ma neid siin ühe paraja portsu valmis vihtunud. Et soovijal ikka oleks valikut. ;)

Seekord kasutasin õmblemiseks nii vanu t-särke, kui ka uusi kangaid. Ma ei hoia igat riidejuppi alles, mis mul üle jääb, aga suuremad tükid olen küll alles hoidnud, et kasutada neid hiljem nt detailide õmblemiseks. Vastsündinu pükste õmblemiseks ei kulu nii või teisiti väga palju riiet, niisiis oligi seekord hea ära kasutada mõned suuremate retuuside õmblemisest üle jäänud tükid neid omavahel kombineerides.

Beebipükse õmmeldes tuli mulle meelde, kui pisikesed ja krimpsus ning krõnksus nad sündides on. :) Tegin püksid lõigete järgi, mis mõeldud kasvule 56cm ning vanusele 0-3 kuud. Võrdlesin neid ka poestostetud pükstega, aga no nende peale ei saa ju kindel olla, sest igal tootjal omad mõõdud. Samuti uurisin erinevaid kasvutabeleid, aga olin endiselt umbusklik. Vaatasin neid lõikeid ikka väga pikalt, et kas need püksid tõesti mahuvad vastsündinule jalga. :) No mitte ei tahtnud enam uskuda, et ka Tiburull kunagi nii väike on olnud. :) Aga ju siis ikka oli, kuigi ta sündis paraja mürakana küll, olles 54cm pikk ja kaaludes 3910g. Mäletan, kui läksin talle sügiseks kombet ostma ja müüja pakkus mulle suurusele 50 mõeldud kombet, hakkasin naerma ning palusin vähemalt 62 välja otsida, et veaks ikka lumetulekuni välja.

Igatahes sai mul seekord valmis õmmeldud mitu paari beebi haaremipükse, ühed miniretuusid ja kolm paari kotakaid pükse. Miniretuusid said lihtsad, triibulised ja roosad. :) Need on nii pisikesed, et ma lihtsalt pean kasutama sõna "nunnu"! ;)

Kottpükstega (ma ei oska neid kuidagi paremini nimetada :D) oli nii, et kõigepealt õmblesin valmis beežid. Tegin need täpselt lõike järgi, pannes üles äärde kummi, nagu juhendis ette nähtud. Aga tulemus ei meeldinud mulle. Niisiis mugandasin veidi ja mõtlesin sinna välja teistpidi triipudega värvli. Seejärel mugandasin kogu lõiget ja punastel lõikasin kehaosa veidi lühema ja kummi ei kasutanud üldse, vaid tegingi kohe teisest riidest värvli. Pisikestel pole ju tegelikult seda kummi vaja. Mida vähem püksid pigistavad ja pitsitavad, seda parem on. Jalast ära ka ei kao, sest suurema osa nad on ju ühe koha peal. :)

Oleneb lapsest, kas ta kasvab rohkem pikkusesse või laiusesse, :D aga neid pükse saab veidi kauem  kanda, sest jalaotstes olevad "säärised" kasvavad koos lapsega ja annavad pükstele pikkust juurde.

Beebi haaremipüksid tunduvad pildi peal ehk kõige naljakamad, aga kui võtta arvesse, et beebid hoiavad alguses oma jalgu palju krõnksus, siis järgivad need beebi anatoomiat vast kõige paremini, lastes lapsel ennast vabalt liigutada. Kuna mul hetkel ühtegi vastsündinut käepärast pole, siis panin kaks paari pükse lapse beebinukule jalga, et näidata, kuidas need jalas välja näevad. :) Kas pole ägedad (ma pole muidugi adekvaatne hindama :D)?

Enamus pükse on mõlemalt poolt ühesugused, seega ka mõlematpidi kantavad. Roosad said siiski mõlemalt poolt erinevad, sest riiet poleks muidu lihtsalt jagunud. Samas annavad need erinevused ka veidi effekti minu meelest.

Ühtlasi otsustasin pükste õmblemise ajal, et kasutan nö enda tunnusmärgina täpilist paela (näha alumisel pildil). Olen pikemat aega mõelnud, et tahaks välja töötada "Põlled ja papud" logo ja siis tellida ka sildid, kuid kahjuks pole ma selleni veel jõudnud. Niisiis kasutan seniks erinevat värvi täpilist paela. :)

Hallitriibulistest pükstest kirjutan kunagi edaspidi, sest sellest riidest on mul ka kaks paari erinevaid "diskopükse" tüdrukutele  valmis õmmeldud. Sama kehtib punase-kitsatriibuliste kohta.  Igatahes, kui kellelgi soovi, siis Facebookist leiab täpsema info iga püksipaari kohta eraldi. :)

Jõulust jõuluni

Tegelikult ei ole sellel postitusel jõuludega väga palju pistmist. :) Juttu tuleb hoopis sellest, kuidas me oma lapse praktiliselt ühe päevaga lutist võõrutasime. Kujunes see protsess ootamatult lihtsaks, seega mõtlesin  kogemust jagada ehk on kunagi kellelegi veel abiks.

Tiburull hakkas lutti imema tegelikult alles 4-kuuselt ehk eelmiste jõulude ajal. Ma pole ei luti põhimõtteline vastane ega selle tulihingeline pooldaja, see lihtsalt kujunes nii. Kuna olin lugenud, et esimese 10 elupäeva jooksul ei soovitata üldse lapsele lutti anda, siis me seda talle ka ei pakkunud ja sealt edasi saime ka ilma hakkama. Lapse kasvades selgus, et nii mõneski olukorras oleks lutt suur abimees ja umbes 1 kuu vanuselt mõtlesime proovida, aga talle valmisostetud lutt ei meeldinud ega ka kolm järgmist mitte, need tekitasid temas okserefleksi. Nii lõime käega ja arvasime, et ju siis saame ilma hakkama. Ükskord beebikinos käies surus aga Aventi esindaja mulle luti pihku sõnadega "Äkki läheb vaja!". Olin skeptiline, aga võtsin lahkelt pakutu ikkagi vastu. Paar päeva peale eelmise aasta jõule otsustasime, et õpetame Tiburulli iseseisvalt omas voodis uinuma (see on omaette lugu) ja ühtlasi katsetada seda kingikssaadud Aventi lutti. Ja oh imet, see lutt sobiski talle, ta teadis kohe, mida sellega tegema peab.

Suurt lutisõltlast Tiburullist ei saanudki, aga kasutasime seda abimehena uinumisel ja "kriisi- ning hädaolukordades". Umbes aastaselt mõtlesime esimest korda võõrutusprotsessile, aga kuna tookord alustasin hoopis rinnastvõõrutamist, lükkus lutivõõrutus esialgu edasi, aga vaikselt läksime seda teed, et nt autos enam lutti talle suhu ei pannud. Võtsime eesmärgiks jõuludeks lutist lahti saada. Mõned nädalad tagasi ühel reedel ei tulnud mulle uni peale ja mõtlesin selle võõrutusteema enda jaoks läbi. Palju kirjutatakse ja räägitakse sellest, et laps peab muutusteks valmis olema. Mulle aga tundub, et palju rohkem peab hoopis ema lapsega seonduvateks muutusteks valmis olema. Kui ema on endas kindel ja valmis raskustega tegelema, tuleb laps selle protsessiga kaasa ja kogu protsess sujub kordades lihtsamalt, kui enne arvatud. Vähemalt nii on see meil olnud. Aga iga ema ja laps on erinevad.

Ilmselt on võõrutamiseks erinevaid võimalusi. Kes seob luti nööri otsa ja riputab selle lakke, kes laseb lapsel luti prügikasti viia, kes teeb karmi ja võtab lihtsalt ära ja enam ei anna. Kuidas kellelegi! Ma ei mäleta enam, kuskohast ma seda esimest korda lugesin või kes mulle sellest rääkis, aga otsustasin tol õhtul kasutuselolevad lutid puruks lõigata. Mitte jupi otsast ära, vaid pikuti  umbes 0,5cm pikkuselt sälgu sisse. Niimoodi toimides on lutt nagu lutt ikka, aga seda ei saa enam mugavalt imeda (pildil on ots laiali surutud, et oleks aru saada, mida silmas pean).

Kuna mõlemad lutid, mis meil kasutuses olid, olid juba vanad ja väsinud, siis oligi õige hetk võõrutusega alustada. Õhtul panin lapse voodisse ja andsin talle katkise luti kätte. Alguses imes ta seda nagu ikka, ei teinud teist nägugi. Ma juba mõtlesin, et see süsteem küll ei toimi, kuid siis hakkas laps lutti suust võtma ja vaatama, mis sel viga on, et enam "ei maitse". Nii mitu korda kuni viskas luti maha ja näitas kapi poole, et tema tahab teist lutti. Andsin teise, et ta saaks veenduda, et ka see "ei maitse" enam. Lapse väsides muutus ta ka järjest pahuramaks kuni hakkas nuttu tihkuma. Mõne aja möödudes oli nutt juba päris vali ja õnnetu, võtsin ta sülle, et teda rahustada ja pikutasime koos, lõpuks ta minu kaisus ka uinus. Tagantjärgi mõeldes ei tundugi see nii paha, kuigi too hetk mu süda hirmsasti valutas. Uinumine võttis aega umbes 40 minutit, mis ju tegelikult polnudki nii palju. Järgmisel õhtul pani lapse magama issi ja see läks juba palju ladusamalt, ca 15min oli vaikus majas. Kõige raskemaks osutus kolmanda päeva lõunaunne jäämine, sest ta lõppkokkuvõttes ei uinunudki, aga ka see polnud eriti dramaatiline.

 

Ma ei visanud lutti kohe ära, vaid jätsin selle lauale "vedelema", et Tiburull saaks päevasel ajal veelkord veenduda, et see enam "ei maitse". Nii oligi, ta võttis selle laualt, pistis korraks suhu, aga järgmisel hetkel lendas see juba laia kaarega põrandale. Lutt oli meie jaoks unustatud teema!
 

Jõulumeeleolu

Hoolimata igal pool valitsevast siginast-saginast ja vaikselt uksest-aknast sissetungivast jõulumeeleolust, ei ole minul seda jõulutunnet veel kusagilt võtta. Siiski, eile käisin Nõmme turul ja ostsin ühe tädikese käest kuuseokstest jõulupärja. Nii katsetuseks, et mida Tiburull okastest ja kuuseokstest arvab ja aru saamaks, kas üldse on mõtet kuuske koju tuua. On ta ju selles eas, kus kõik tundmatu tuleb hambaga järgi katsuda ja võimalikult kiirete liigutustega põrandala visata. Meie üllatuseks seisab pärg senimaani omal kohal ja ka küünal ning ehted on jäänud suuresti puutumatuks, aga hoian siiski valvsalt silma peal, sest ei või iial teada.

Pärjal olevad puidust kuuseehted ostsin ma juba suvel Haapsalust. Seal on üks tore käsitööpood, kus on minu meelest hästi vahva valik erinevaid puidust tooteid ja ka muud käsitööd, mida nagu mujal polegi väga kohanud. Iga kord, kui Haapsallu satun, astun kindlasti ka sealt poest läbi ja ostan midagi endale. Tasub uudistama minna, kes enne pole käinud!

Päkapikud käivad meid ka üsna usinalt piilumas. Õnnestus mul nad kord isegi pildile püüda! :) Tegelikult pean küll nende vahvate päkatsite eest tänama Kaidyt, kes need meile meisterdas ja postiga kohale saatis.

Kuna plaan on see aasta kasvõi pisike kuuseke ka linnas tuppa tuua, siis meisterdasin ma nädala sees mõned riidest kuuseehted. Plastmassi ju päriselt puu otsa panna ei tahaks, aga läikivate klaaskuulide osas ma pole siiski kindel, et need Tiburulli haardeulatusest välja jääksid. Killud toovad küll õnne, aga ehk on seda õnne ka ilma kildudeta! :)

Jõulusokkide õmblemisel jäi mul erinevaid kangajuppe järgi. Midagi suurt nendest enam õmmelda poleks saanud, aga otsekohe prügikasti ka ei raatsinud visata, sest enamus ju linased/puuvillased tükid. Oli tegelikult juba siis mõte jõuluehetel. Kui ma enne jõule veel jõuan ja tahtmist on, siis meisterdan veel mõned lisaks, aga praegu on valikus südamed ja kuusepuud (mis küll veidi kellukesi meenutavad :D).

Kõrvitsategu

Eile ja täna toimetasin elus esimest korda iseseisvalt kõrvitsaga (kahjuks unustasin oma pisikesest nunnust pilti teha)! Lapsepõlves meeldis mulle väga ema tehtud kõrvitsasalatit süüa. Põhimõtteliselt oli see üks vähestest asjadest, millest ma toitusin lisaks kartulile, munale ja saiale. :) Viimaseid söön ma praegu ka heameelega, aga kartulit ja kõrvitsat ma enam eriti ei armasta ja kui valida saan, siis need jäävad üldjuhul kõrvale. See-eest maitseb kõrvits tänaseks Tiburullile. Eelmine aasta, kui ta sai juba nii suureks, et võis hakata tahket toitu sööma, ei olnud mul kõrvitsat parasjagu kusagilt võtta ja nii ma ei saanudki talle ise kõrvitsapüreed teha. Mitte kellelgi, keda ma teadsin, ei olnud kõrvitsat mulle anda, kuigi tavaliselt on seda kõigil lademetes olnud, teadmata, mida sellega peale hakata. Isegi minu emal polnud! :) Ja poes müüdi ka ainult muskaatkõrvitsat, aga selle kohta lugesin, et võib allergiat tekitada, niisiis jäime poest ostetud purgikõrvitsa juurde.

Võtsin inspiratsiooni kogumiseks lahti Perenaise kõrvitsakogumiku. Need retseptid panid automaatselt suu vett jooksma, nagu sidrun. :) Valisin välja rebitava kõrvitsa-kaneelisaia, aga selgus, et selleks on kõigepealt vaja kõrvitsapüreed teha. :) Sellest alustasingi.

Lõikasin kõrvitsa pooleks ja puhastasin sisust. Umbes kolmveerand kõrvitsat sai koos koorega sektoriteks lõigatud ja ahju pandud (ca 30-40 min 180C juures). Kui kõrvits oli pehme ja veidi jahtunud, lõikasin koore küljest ja sisu püreestasin blenderiga. Püree panin topsidesse jahtuma ning seejärel sügavkülma.

Järelejäänud kõrvitsaveerandi lõikasin kuubikuteks, lasin vee peale, lisasin äädika ning jätsin ööseks "likku". Hommikul lisasin kaneelikoort ja nelgiterasid ning panin keema.

Kui kõrvits oli peaaegu pehme, proovisin maitset ja selgus, et olin äädikaga liialdanud ning lisasin veidi suhkrut, et maitset tasakaalustada. Pehmeks keenud kõrvitsa panin purki ja kaane alla. Eks lähipäevil selgub, kuidas see mul välja kukkus. :)

Hommikul avastasin, et mul pole kodus piisavalt jahu, et midagi muud peale pannkookide (aeg-ajalt kuuluvad need meie pühapäevamenüüsse) küpsetada, aga päeval polnud mahti poodi minna, seega sain kõrvitsasaia alles õhtul küpsetama hakata. Ma lihtsalt pidin selle järgi proovima ja see ei kannatanud enam kauem oodata. :) Kuna mul keeksivormi pole, siis tegin kõrvitsa-kaneelisaia taigent 1/3 võrra rohkem, kui retseptis ette nähtud ja kasutasin küpsetamiseks klaasist ovaalset ahjuvormi.

Ühest ma siiski aru ei saanud. Miks seda kaneeli-suhkrusegu nii palju peab olema? Kuigi mul oli 1/3 võrra rohkem taigent, aga kaneeli-suhkrusegu valmistasin retsepti järgi, jäi mul ikkagi veidi vähem kui pool sellest alles ning sellest hoolimata sai lausa "mustas" kaneelist. Ühesõnaga, kui keegi soovib minu eeskujul seda saia küpsetama hakata, soovitan vähem kaneeli ja suhkrut kasutada. Aga sai sai imeilusalt kuldkollane ning maitse oli suurepärane ja veidi jõuluhõngu tuli ka tuppa! :)

Šokolaadiga kaetud kringel

Vahel kohe tuleb isu värskelt ahjust tulnud sooja kringli järele! Kui kodus leidub pärmi, jahu ja võid, siis saab sellele isule juba üsna kergelt järgi anda, eks? Üleeile ootasime külalist ja külalistele ikka peab ju midagi head pakkuma. ;) Lapse kõrvalt on kringlit ka üsna lihtne teha minu meelest, kuna saab jupi kaupa toimetada. Ja peale seda, kui ma õppisin pärmitaigna tegemist armastama, olen ma kringlit päris palju (enam ei mäleta, kui palju) kordi juba küpsetanud. Nii soolast kui ka magusat!

Tavaliselt olen ma taigna valmistanud  Vanaema Ehda peokringli retsepti järgi. Kellel kodus Vanaemade kokaraamat (saadaval ka  e-raamatuna, nagu ma äsja avastasin), siis sealt leiab retsepti ka paberkandjal. Selles raamatus on üldse vahvaid (vanaemadeaegseid) retsepte sees, tasub sirvida!

Seekord jätsin ma taigna tegemisel Vanaema Ehda retsepti siiski kõrvale ja kasutasin hoopis ühe soolase pärja retsepti ühest teisest blogist ehk Kätrini kokkamispäevikust. Lihtsalt tuli tahtmine teha kringlit, milles on vähem võid sees. :) Ja kuidas sa muidu ikka teada saad, kas sama retsept sobib ka magusa kringli jaoks, kui ei katseta. See otsus ei sündinud siiski päris niisama, vaid ma olin sama retsepti järgi just nädal varem ka soolast kringlit valmistanud, nii et teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. :) Seda pean küll ütlema, et kuigi algses retseptis on kirjas, et sellest kogusest saab suure pärja, siis millegipärast tulid minul mõlemal korral hoopis väikesed kringlid. :)

Otsustasin kringli vahel kasutada rosinaid-kaneeli-suhkrut, nagu on Vanaema Ehda retseptis, aga mõnikord olen ma täidiseks pannud fariinsuhkruga läbihautatud õunu, aga ka martsipani. Õunad teevad kringli kindlasti mõnusalt mahlaseks, martsipan ei pruugi aga kõigile meeldida. Maitse asi!

Kui kringel oli küpsenud, võtsin selle ahjust välja ja valmistasin glasuuri. Otsustasin selle seekord teha šokolaadist, mitte kakaost, nagu tavaliselt. Ma unustasin ausaltöeldes täpselt järgi vaadata, aga arvan, et sulatasin üles 200gr küpsetusšokolaadi, lisasin sellele ca 50gr võid ja  3-4tl piima. Sulatamise ajal segasin  hoolega, et segu poti põhja ei hakkaks ning kui kõigest oli moodustunud ühtlane mass, tõstsin selle lusikaga kringlile peale (valamiseks oli see veidi paks).

Ma ei olnud enne glasuuri šokolaadist teinud. See tulemus ei olnud nii magus kui suhkruga tehtud glasuur, aga maitses siiski suurepäraselt. Külaline küsis retsepti ka! :) 

Vana ja väärikas või uus ja huvitav

Kuna mul endiselt tuleb neid pükse nagu Vändrast saelaudu (kuigi tänapäeval pidavat öeldama, nagu tekke ja patju, vihjega Wendrele, :D ), siis ma tõesti igast püksipaarist ei hakka blogima. See muutuks ju lugeja jaoks igavaks ja tüütuks, eks?! Aga lihtsalt infoks, et kui soovid mõnda püksipaari oma lapsele, siis vaata Põlled ja papud Facebooki lehele. Seda lehekülge peaks nägema ka need, kes pole Facebooki registreeritud kasutajad. Kel huvi, siis seal on mul müügis ka jõulusokid. ;)

Olen taas veidi tegelenud oma blogi tehnilise poolega ja kes tähele on pannud, siis minu blogi üleval paremasse serva on ilmunud kaks uut sotsiaalmeedia ikooni - RSS ja Bloglovin - neile, kes soovivad minu tegemisi sealtkaudu tellida/lugeda. Ausaltöeldes ei tea ma isiklikult kedagi, kes teaks kedagi, kes seda kasutaks, aga rõõm on tõdeda, et leidub inimesi, kes siiski kasutavad. :) Tere tulemast neile minu lugejate sekka!

Aga tegelikult tahtsin ma täna rääkida hoopis muust! :) Nagu ikka! :) Kuu aega tagasi kirjutasin sellest, et pildistasin maal ema juures üles portsu käsitööd jm ning lubasin veidi ka teile näidata. Üritan nüüd oma lubaduse vähemalt osaliselt täita!

Seda isetegemist on meil veres ikka erinevates põlvkondades. See kaunis päikeseloojang on maalitud minu vennatütre poolt. Ta vist on küll esimene meie suguvõsas, kes hästi joonistada oskab ja juba päris varakult joonistas vahvaid, sisu ja mõttega pilte.

Riiul, millel pilt seisab, on aga minu venna kätetöö. Muidugi, tegemist on lihtsa asjaga ja nii mõnigi võib öelda, et asi see endal valmis teha pole. Aga minu meelest on palju olulisem soov midagi valmis teha ja see ka päriselt lõpule viia, mitte ainult sellest mõelda. Pealegi, mulle meeldivad lihtsad asjad! :) Muul ajal seisab sellel riiulil hästi palju fotosid meie suurest perekonnast.

Tookord fotosid tehes avastasin, et olen selles osas, mis puudutab käsitööd, oma ema moodi. Meile mõlemale meeldib käsitööd teha, aga me ei kasuta seda ise peaaegu üldse. :) Kui asusin pilte tegema, siis nt ei olnud tal kasutuses mitte ühtegi enda heegeldatud linikut. Ja ta on neid ometi palju-palju heegeldanud.  Ja ma ise tavaliselt kas kingin või müün oma tehtud asjad ära. Nüüd ma muidugi õmblen lapsele ja neid asju me kasutame ka. Aga teiste rõõmustamine oma tehtuga ongi kuidagi mõnusam. :) Eriti kui nad päriselt selle vastu huvi tunnevad, mida sa teed! ;)

Minu vanaisa ehitas maju ja tegi mööblit. Paraku ei ole tema kätetööst palju säilinud, sest tuli röövis minu ema lapsepõlvekodu koos mööbliga 12 aasta eest. Õnneks on mõned vanaisa tehtud lauad säilinud. Üks neist selline pisike, lihtne ja armas. Õmblusmasinast, mis sellel seisab, on mul plaanis kunagi hiljem kirjutada.















 

Nii mõnigi vana mööbliese on meie juurde sattunud  aga erinevaid radasid pidi ja ema ei mäleta ka enam täpselt, kelle tehtud need on. Kuid see polegi alati oluline. Tähtis on neid asju alles hoida ja säilitada. Sest need kestavad! Nii ongi meil üks vana öökapp, mis ühel hetkel valgeks on värvitud. Kes teab, ehk kunagi koorub midagi põnevat nende värvikihtide alt.

Niisamuti on meieni tee leidnud see vana ja kaunis peegliraam, millel hetkel küll peeglit sees pole. Ilmselt oli vana tuhmunud ja võimalik, et ka katki ning uut pole sinna veel sisse pandud.



















Niikaua, kui ma mäletan, on mu ema nööpe hoidnud selles, minu onu tehtud, puitvineerist karbis.

Tundub, et mu ema säilitabki pigem teiste tehtut. Osaliselt eelmiste põlvede pärandatud, osaliselt laste ja lastelaste tehtud ja näiteks on tal kasutuses hoopis sekkarist "päästetud" linikud. :) Aga keegi peab ju seda ka tegema!

Mul on veel mõned fotod tikkimistöödest ja heegeldatud asjadest, aga las need täna jäävad. Mõni teinekord! Et oleks põhjust tagasi tulla! ;)

Küüslauk purgis

Nägin kord ajakirjas Maret retsepti, kuidas küüslauke sisse teha. Kasutan söögitegemisel väga palju küüslauku ja kuna mulle poest ostetud marineeritud küüslaugud samuti väga maitsevad, siis mõtlesin selle retsepti ise järgi proovida.

Pildi eest au Margitile. :)

Küüslaugud said purkidesse juba mõne aja eest, see nädal otsustasin neid ka maitsta. Pean kahjuks tunnistama, et need ei vastanud üldse minu ootustele. :( Ma siiski ei välista, et tegin ise midagi valesti. Asi läks nässu juba nende keetmise ajal, sest kogu kupatus kippus praktiliselt kohe poti põhja kinni hakkama hoolimata sellest, et seal oli päris palju õli ja potil on paks põhi. Pidin mitu korda kuumust reguleerima ja  pidevalt segama, et see pool tundi podisemist täis saaks.

Purgis nägid küüslaugud siiski päris isuäratavad välja ja muu toidu sees saab need ka edukalt ära kasutada. Kuid niisama snäksina neid süüa ei saa, selleks olid need liiga pehmed. Nagu puder. :) Aga äkki need peavadki sellised olema?! Ma ei tea ju! Ma pole ju kellegi teise tehtuid saanud, ainult poe omi. On keegi proovinud ja oskab kommenteerida? Vaatab, kas julgen teist korda katsetada.

Kogu tõde pükstest

Vaatasin veidi ringi oma "tehtud tööde" kaustas ja mõtlesin, millest kirjutada. Ma ei tea, mis värk mul nende beebipükstega on, aga neid on mul ikka palju tehtud. Näitan siis kogu hetkevaliku korraga ära, et saaksin ka muudest asjadest jälle kirjutada. :)

Esimesed trikotaažist püksid, mis ma õmblesin, olid sellised roosad sigri-migri mustriga. Tiburullile meeldib nendega mütata küll. Head lahedad, aga kahjuks juba jäävad talle lühikeseks.

Seejärel vallutas mind triibumaania ja ma ostsin kokku hunniku triibulisi t-särke. Musta-valgetriibulised pidid saama ka Tiburullile, aga kuna mu vana õmblusmasin vastupidiselt minule trikotaaži üldse ei armastanud, siis kasvas Tiburull enne pikemaks, kui ma need püksid oma uue õmblusmasinaga kokku sain õmmeldud. :) Nendel pükstel veel see "viga", et sattusin väljalõikamisega hoogu ja ei pannud tähele, et triibud ei jookse eest kokku. Aga sellest tähelepanu eemale juhtimiseks panin neile pingutamiseks punase paela. :)

Vahepeal õmblesin ma talle hoopis ühed mustast velvetist rohelisel põhjal valgemummulisest (mulle nii meeldib nende inglisekeelne nimetus polka dots) riidest äärtega lühikesed püksid. Mis Tiburulli jalas näevad rohkem küll põlvpükste moodi välja. :)Seda musta velvetit on mul üsna mitu meetrit. Pean välja mõtlema, mida sellest täpselt õmmelda võiks. On kellelgi mõni idee välja pakkuda?

No ja otseloomulikult ei saa ma endiselt üle ega ümber triibulistest ja täpilistest retuusidest. :) Kusjuures see rohekas/kollane triibuline t-särk oli originaal CK :) Ja ma tean, et nii teha ei tohi, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja õmblesin selle t-särgi sildi Tiburulli retuuside külge tagasi. ;)

Eelmine nädal õmblesin lapsele veel ühed püksid ema juurest leitud kangajupist. Mulle meeldis see säbruline muster ja ma lihtsalt pidin neist püksid õmblema, kusjuures tulemuseks oli tegelikult kaks paari pükse. Kahjuks ei ole mul õrna aimugi, mis selle kanga koostis olla võiks. Paraku ei ole selles ilmselt just väga palju puuvilla. Aga mulle meeldivad ikka.

Päkapikuaeg on kohe käes

Olgem ausad, jõulud pole enam teps mitte kaugel! Lähenevad teised kohe hirmuärataval kiirusel. Eile sain kutse töökoha jõulupeole, nii suurte kui ka väikeste omale. See saab olema Tiburulli esimene ametlik jõulupidu. :) Eelmine aasta said emme ja issi igatahes suure hunniku komme ära süüa, jagus kohe pikemaks! :)

Aga enne veel algab ju päkapikuaeg. Akna taga piilumas käivad nad juba praegu ja kuna Tiburull on enamuse ajast kohe väga hea laps, siis mõtlesin talle igaks juhuks päkapikusussi ka õmmelda, sest muidu polegi ju päkapikkudel kohta kuhu talle midagi põnevat jätta. Et oleks valikut, õmblesin neid susse kohe mitu. Või kui päris aus olla, siis õmblesin neid kohe natuke liiga palju valmis. :D Igatahes ripub Tiburulli päkapikususs hetkel juba seina peal ja ootab detsembri saabumist.

Aga enne, kui selle meie jaoks päris õige valmis sain, õmblesin veel mitmeid susse. :) Alustasin punasest sametsussidest kuldse voodriga. Need olid esimesed ja seetõttu kohe eriti armsad mulle. :) Üks neist on juba oma uue omaniku leidnud.

Sinna vahele tegin mõned sinised sametsussid. Pean ütlema, et need olid katse-eksitusmeetodil tehtud ja tulemus polnud päris see, mida ootasin. Midagi viga neil otseselt pole, lihtsalt vorm võiks vähe toekam olla. 

Siis tegin veidi tumedamast punasest (võiks öelda veinipunasest) sametist veel mõned sussid.  Kaunistatud kuldse sik-sak paelaga.

Lõpetasin kergelt etnostiilis sussidega. Valikus on punaseruudulised, punasesäbrulised ja rohelise-punaseruudulised sussid, millest osad kaunistatud südametega.

Aga saladuskatte all pean tunnistama, et nii mõnedki sussid ootavad veel kokku vuristamist. :)
Kui kõik need sussid enne päkapikuaega uut omanikku ei leia, siis mul igatahes on, kuhu jõulukingitused pakkida. :D