Haaremipüksid velvetist ja teksast

Laadisin endale telefoni ühel hetkel sellise app´i, nagu Trello ja kasutan seda selleks, et panna sinna kirja, milliseid pükse ma veel õmmelda tahan. Uskuge, mul on mõtteid ja ideid rohkem, kui ma ellu viia jõuan. :) Nii on hea sinna Trellosse kirja panna, et meelest ära ei läheks ja vahepeal ka inspiratsiooni ning motivatsiooni kogumiseks sisse kiigata, et millist tootearendust veel teha võiks. Enne Trellot ma kirjutasin oma mõtteid paberitükikeste peale, aga kuna mul on siin kodus ka üks väike juurdelõikaja, siis kippusid need paberitükikesed mul ikka kaduma minema ja ideed koos nendega. :)

Peale ideede olen ma koju varunud ka erinevaid taaskasutusõmblusmaterjale. Muuhulgas ka ühe portsu erineva paksusega teksat ja velvetit. Ma muudkui tahtsin neist midagi õmmelda, aga ei teadnud täpselt, mida. Vahel ikka vaatasin neid ja pakkisin jälle sama targalt kokku. Eelmine suvi mõtlesin neist kord lühikesi pükse teha, aga sinna ka see mõte jäi. Nüüd millalgi, enne kevade saabumist vaatasin Trellost oma ideed üle ja otsisin veidi materjali välja ja otsustasin katsetada siiski haaremipükstega. Lõikasin püksid välja ja õmblesin isegi osaliselt kokku, aga siis jäid need jälle paariks kuuks seisma. :) Nüüd mõni päev tagasi võtsin ennast kokku ja lõpetasin need ära. Nii üleüldise motivatsiooni kogumiseks.

Ühena esimestest valmis see pisikesetäpiline peenetriibulisest velvetist haaremipükste paar. Soonikuteks ja värvliks valisin neerumustriga õhukese trikotaaži. Püksid suurusele 98 (minu laps kannab pigem 92/98, seetõttu talle pildil veidi suured need).

Oma eelmises elus oli see velvetriie üks tüdrukute pihikseelik

Kuigi üldse kõige alguses õmblesin ma hoopis ühed vastsündinu teksapüksid. :) Oli lihtsalt selline jupike riiet. Need on mul juba pikemat aega valmis, aga ma pole julgenud neid välja pakkuda, sest tahaks enne katsetada, kas ikka jalga lähevad, sest teksa ei veni. Paul oli selleks hetkeks juba kahjuks liiga suur, kui püksid valmis said. Kui keegi soovib oma vastsündinuga modellitööd teha, on teretulnud sellest mulle teada andma. :) Need on suurusele 50/56.

Aga nüüd viimastel õhtutel panin soonikud ja värvlid külge sellistele pool teksast, pool velvetist pükstele. Alguses mul iseenesest seda miksimise mõtet polnudki, aga eks need parimad ideed tulevadki töö käigus. :) Ma lihtsalt üritan kõiki materjale maksimaalselt ära kasutada ja välja lõigata just nii suured tükid kui võimalik, aga neid teksajuppe mul paraku niipalju polnud, et oleks mõlemad pooled teksast saanud. Nii ma siis miksitasin ja miksisin.

See rohekas õhuke peenetriibuline ja lillemustriga velvet oli oma eelmises elus üks meestesärk. Kahel paaril on teksariide erinevus. Mõlemad suurusele 62/68.

Siiski üks paar on ka üleni rohelisest velvetist. Ka need on suurusele 62/68. Optimaalne riidekasutus. :) Et võimalikult vähe prügikasti satuks.

Kui roheline juba otsakorral oli (midagi peaks mul tegelikult veel kusagil alles olema, sest ma kunagi ammu ühed skinny´d neist välja lõikasin, aga kokku õmblemata need jäidki), otsisin välja ühe lilla peenetriibulisest velvetist lillelise särgi. Ka sellest tuli esimene paar miksituna. Suurusele 68/74.

Ja siis veel üks paar suurusele 80/86, mille mõlemad pooled on samast riidest, kuid mille esimesele poolele jätsin ma alles nööbirea. Praktilist väärtust neil pükste juures pole. Lihtsalt teistmoodi.

Mõned paarid jäid mul endiselt pooleli. Pean ennast nüüd uuesti poolikute lubaduste lainele viima. Vahepeal tuleb lihtsalt ennast tootearendustega motiveerida. :)

Ahjaa, kuidas meeldib? Soovib keegi mõnda nendest ülevalolevatest paaridest endale? 12,50 eest on see võimalik (v.a. kõige pisemad). :)

Lutikett ja käevõru Kariinibabylt

Tegelikult saime me selle väikese pakikese Kariinibabylt juba üsna ammu kätte, aga mul pole lihtsalt mahti olnud sellest kirjutada. Esmakordselt sattusin ma sinna lehele juba siis, kui Lene oli beebi, aga kuna Lene hakkas lutti võtma alles 4-kuuselt, siis polnud meil alguses vajadust ka lutiketi järele ja hiljem ei hakanud ma seda enam tellima. Paul sai lutiga sõbraks (kuigi mitte parimaks) juba esimesel elukuul, nii ma siis Kariinibaby Facebookis jälle üles otsisin. Rõõmuga avastasin, et saadaval pole mitte ainult lutiketid, vaid ka käevõrud ja helkurid. Teate ju küll, kui on majas beebi, siis ei tohi talle asju ostes suuremat last ära unustada, et ta ei tunneks ennast kõrvalejäetuna.

Tegelikult tunneb vist emme küll veidi suuremat rõõmu sellistest nimelistest asjadest, kui lapsed, aga eks sellel ole praktiline väärtus ka. Nii ei teki küsimust, kelle oma on. Alles selle nädala alguses oleksin Pauli luti peaaegu koos pükstega ära andnud. :) Lene on paar korda soovinud oma käevõru lasteaeda kaasa võtta, aga seni siiski ümber mõelnud. Kui ühel päeval ta selle siiski kaasa otsustab võtta, on ilmselt ka üsna praktiline, et nimi peal.

Igatahes julgen ma Kariinibabyt soovitada, sest asjad on toredad ja sobivad ka nt katsiku- ja sünnipäevakingituseks.Vaadake tema albumites veidi ringi, saate inspiratsiooni. Lisaks saabuvad asjad kenasti pakituna, nii pole vaja ka selle pärast muretseda. Mulle, kui kohutavalt kehvale kingitustepakkijale teeb see ainult rõõmu. Lisaks tuletab see mulle meelde, et peaksin ka oma pükste puhul hakkama rohkem pakendile mõtlema! Aga sellest edaspidi. ;)

Hiiremüts

Lisaks mõnda aega tagasi õmmeldud kutsumütsile, tuli mul lapsele veel ka hiiremüts õmmelda. Seekord Naeri etenduse tarbeks. Alguses mõtlesin küll, et lähen lihtsamat teedpidi ja õmblen kohe alguses hiiremütsi kahe ürituse tarbeks, aga siis mõtlesin, et ma ikka ei saa nii laisk ema olla. :) Et muudkui õmblen teistele ja oma laps on kui vaeslaps. Võtsin siis ennast ikka kokku. 

Seekord ma mütsile nägu peale ei joonistanud, vaid piirdusin kõrvadega. Me oleme nüüd juba etendust näinud ja õpetajad joonistasidki Lenele vahvad vurrud ja nina. Nii oligi lõbusam. Vaatasime etendust emadepäeval videosse võetuna, seetõttu vurrudega pilti pole. Proovisime mütsi uuesti kodus pähe. Mütsis endas ma veidi pettusin, sest hoolimata liimiriidest, ei püsinud kõrvad päris nii püsti, nagu oleks pidanud.. Tegin omast arust küll täpselt õpetuse järgi kõik, aga ju siis oli mütsikangas liiga õhuke. Selle mütsi lõike võtsin raamatust Õmble lapsele, aga kuna seal on beebimüts, siis suurendasin mütsiosa kutsumütsi lõike järgi Lene suuruseni.

Muideks, Lene pildi peale saamine on nüüd juba paras proovikivi. Varasemalt piisas mul ainult fotoka näitamisest, kui tal oli juba hea tuju ja valmis poseerima. Nüüd pean teda ikka üsna mitu korda veenma, et ta oleks nõus asju selga/pähe/jalga proovima ja siis veel endast pilti ka laskma teha. Siiani on veel kuidagi õnnestunud, varsti peab vist juba hakkama ära ostma, nagu ameerika emad. Loen vahel sealseid õmblusblogisid ja teatud vanuses lapsed ikka üldse ei ole nõus pildi peale jääma ja siis on pulgakommiga äraostmine kuum teema. :) Ma ilmselt nii küll vist päriselt ei teeks, sest eks peab lapse soove ka austama, aga mine sa tea. Eks annan siis teada. :) Samas on meil plaanis minna perepilte tegema, siis oleks küll kurb, kui ta poleks nõus pildi peale tulema. Ma muideks ise olin lapsena selline. :D Ei maksa mul siis imestada siin midagi, eks?!

Kuidas teil, kas õnnestub veel lapsi pildile meelitada? Või on nad ise agarad poseerima? 

Jänes Paul ja päris-Paul

Mind jätsid amigurumi-mänguasjad täiesti külmaks. Vaatasin neid sellise pilguga, et on jah täitsa toredad ja lahe, et keegi viitsib niimoodi nikerdada, aga see polnud minu jaoks. Ma hindasin käsitööpunkti asja juures, aga muus osas unustasin need selsamal hetkel, kui neid näinud olin.

Aga siis... ei mäleta enam millal, miks ja mis asjaoludel juhtusin ma nägema Kertupertu tehtud loomakesi ja ma sulasin. Ma ikka käisin ja vaatasin korduvalt tema Facebooki lehel ringi. Ilmselgelt oli asi detailides ja selles, et kõik tema loomakesed ja sinna juurde pildistatud lood moodustasid terviku.

Ühel hetkel silmasin tema heegeldatud vahvat must-valget lammast ja oli selge, et ma pean sellise Lenele ka saama. Ja saingi. :)  Nüüd see lambake siin Lene voodil laiutab, meenutades veidi laiska ämblikku! :)

Olin juba mõnda aega taaskord Kertupertu lehel ringi vaadanud ja mõelnud, et tahaks Paulile ka midagi toredat. Ja just väga õigel hetkel tutvustas Kertu Suurt Jänest. Ma päris nii suurt ei soovinud, aga leppisime Kertuga kokku, et Pauli jänes saab olema umbes sama suur, kui on Lene lammas. Ja eelmine nädal päris-Paul oma jänes Pauli, kes ratta seljas meieni vuras, kätte saigi.

Fotot kasutatud Kertupertu loal.

On üsna suur tõenäosus, et neist saavad parimad sõbrad.

Vaadake Kertupertu blogis kindlasti ringi, usun, et armute nii mõnessegi tema loodud tegelasse! Või kui on soov ise heegeldada, siis Kertu müüb ka juhendeid, pood on blogis nähtav.