Internetiostud

Seekord üks teistmoodi postitus, milliseid ma tavaliselt ei tee. Shoppamisest! Aga mõtlesin, et jagan kogemust. Olen siin mõned korrad varem maininud, et ma pole eriline internetist tellija, aga vahel ikka juhtub. Pigem lähen poodi, katsun oma käega ja kui meeldib/sobib ning rahakott peale hakkab, ostan! Ainult... ma satun poodidesse suhteliselt harva. Enamasti siis, kui juba päriselt-päriselt midagi vaja on. Kõige sagedamini käime me vist lastele sokke ostmas. :) No need lihtsalt tõmbavad pesus nii meeletult kokku, et isegi, kui ostad kaks numbrit suuremad, siis ikka juhtub nii, et need mõne aja pärast jälle väiksed on ja mitte seetõttu, et jalg kasvanud oleks.

Ühel hetkel, kui ma olin suure osa oma riietest, mis enam selga ei läinud, kotti ajanud ja Humanasse viinud ning teise poole oma riietest nii ära kandnud, et kodus ka enam selga ei tahtnud panna, seisin ma silmitsi tõsiasjaga, et kuna mul nüüd päriselt pole enam midagi selga panna (ei, see polnud naiselik "probleem", vaid tõesti polnud enam midagi viisakat kapis, millega julgeks uksest välja minna), siis pean ma a) minema kaubanduskeskustesse jalutama b) vaatama ringi internetipoodides. Lisaks oli ka lastele vaja uusi riideid, sest Lene hakkas peale suvepausi jälle lasteaeda minema ja Paul on ka jõudsalt kasvanud ning pole enam miski beebi.

Olgu ära öeldud, et endale sain ma garderoobitäiendust siiski kohalikust kaubandusvõrgustikust. Kuigi sellega sai päris palju nalja või õigemini "nalja", sest mul ikka vahepeal hakkas juba masendus tekkima. Olgem ausad, mul on peale kahte last ca 8-10 ülekilo, mis ei taha kusagile kaduda (mitte, et ma nende kadumiseks väga palju ette oleksin võtnud), aga et ma nüüd nii suuuuuuuur oleksin, ei saa ka just öelda. Igatahes, kui ma üritasin endale ühest tuntud teksapükse müüvast poest uusi teksasid soetada, oli tükk tegu, et mulle sobivat püksipaari leida. Nii mitmegi teksabrändi puhul öeldi, et meil nii suuri numbreid pole. :D Whaaatttttt?  Päriselt või??? Ma pole ju niiiiii suur? Mida siis päriselt suured inimesed tegema peavad?  Lõpuks ma endale siiski uued teksad sain ja maksin nende eest tunduvalt vähem, kui algselt olin valmis välja käima, mis oli asja positiivne külg. Teine nali oli see, et mõtlesin, et prooviks ühte korrigeerivat alussärki, mis aitaks selle kõhu veidi kokku tõmmata. Trenni asemel või nii?! :D Kui kõrvale jätta fakt, et särgi selgasaamisega oli tükk tegu, siis kokku see paraku küll midagi ei tõmmanud, ma suudan ise sama palju vajadusel oma kõhtu sisse tõmmata. :)  Ja kolmaski nali ei jäänud olemata. Nimelt on mu jalg numbri võrra kasvanud peale kahte last ja nüüd on mul jalatsite leidmine veelgi raskem, kui enne! :( Ma olin seda enne kuulnud küll, et nii võib juhtuda, aga et päriselt nii läheb, seda ma uskuda ei tahtnud, sest mul tõesti on raske leida normaalseid jalanõusid. Mõni ajab selle jalakasvu ka vanuse kaela. Nt mu ema ütles, et tal kunagi oli 38, aga nüüd juba 40-41 jalanõusid kannab. No ma ei tea! Kui nii edasi läheb, siis kas tähendab see, et ma pensionipõlves endale 44 suurust ostma (meesteosakonnast siis???) hakkan?! No ei ole naljakas, eks?! Oli mul ju jalg kogu aeg 41 ja nüüd siis 42 pean vaatama. Poest jäidki jalatsid ostmata seekord. Plätud õnneks veel lähevad jalga, aga eks varsti tuleb tiirule minna, sest muidu võib sügise/talve saabudes juhtuda nagu Tuhkatriinu võõrasõdedega.

Aga uued jalanõud ma siiski endale sain! Tellisime endale ka popid Javerid. Kohe kolm paari - endale, mehele, Lenele. Ja kuigi neil on kodulehel sisetallamõõdud kirjas, läks meil siiski veidi metsa see ost. Igatahes, minu omad olid mulle parajad ja sobisid hästi. Lenele oleksin pidanud ideaalis number väiksemad tellima ja mehele hoopis number suuremad. Niipalju siis sisetallamõõtudest. Lenega pole probleemi, eks tema jalg kasvab ja saab neid ikka kanda. Tegelikult saab praegu ka, aga sokk kindlasti jalga panna tuleb, siis ei loksu nii palju. Ja need on tal jalas ikka päris numpsikud. Ja mehe omad sain ka mina endale (jalakasvu positiivne pool?). :) Oleks ju võinud ka tagasi saata või ümber vahetada, aga just see osa internetishopingust ei istu mulle absoluutselt. Ma ei viitsi selle tagasisaatmisega lihtsalt tegeleda. Kui nüüd keegi soovib sealt jalanõusid tellima hakata, siis arvestage, et värvid võivad päriselt tunduvalt erksamad olla, kui piltidelt näha on. Mulle meeldivad erksavärvilised jalanõud, nii et mind see ei häiri ja mugavad on need ka ning laisk inimene, nagu ma olen, siis see on ka super, et neid võib pesumasinas pesta.  Ahjaa, nad Facebookis ka on ning paljudel laatadel müümas käinud on. Nii, et kui satute veel mõnele laadale selle aasta sees, siis hoidke silmad lahti. Saate kohe jalga proovida ja polegi muret suuruse ja värviga. Ning tore on ka see, et postikulu saadetise hinnale ei lisandu, kui lasta saata pakiautomaati. Postkontorisse saates tuleb siiski lisatasuga arvestada.

Üks suvakas pilt, mille siis tegin, kui jalanõud kätte saime. Olgu öeldud, et kuigi meie Lenega ühtekad Javerid saime, siis mehele ma siiski beežid jalanõud tellisin! :)

Aga nüüd selle osa juurde, miks ma üldse selle postitusega alustasin. :) Ehk siis lastele internetist riiete tellimisest. Minu laste kapis on üsna erineva hinnaklassiga riideid. Ma ostan neid nii uutena kui ka kasutatud kujul. Ostan 95% vajadusepõhiselt ja 5% on siis emotsiooniostud. Nii, et minu lastel väga palju riideid pole. 99% asjadest saavad selga ja naljalt midagi päris kandmata kujul üle ei jää. Poest ostes jäävad peamiselt ette H&M, Lindex, Next, Marks&Spencer ja Debenhams. Mingi osa riietest olen saanud sugulaste ja tuttavate käest. Lisaks mu enda õmmeldud püksid. Kaltsukates käin ka aeg-ajalt ja kui midagi head silma jääb, ostan ära, isegi kui on suuremat sorti kasvuvaruga. Peale selle olen ma enda jaoks välja selekteerinud 2-3 müüjat järelturult, kelle lapsed on ca aasta vanemad kui Lene ja nii ma nende käest järjest ostan, kui nad midagi müüki panevad. Kuidagi on välja kujunenud nii, et ma järelturult pigem kallimate firmade asju ostan. Kui inimesed palju reisivad, siis nad ka suhteliselt palju riideid ostavad ja nii jääb neid ka palju üle, sageli uutena. Ehk siis minu jaoks win-olukord, kui saan nt uue Hilfigeri t-särgi H&M hinnaga (kuigi nö firmamärk iseenesest mu jaoks oluline pole) või ka selliste firmade asju, mida Eestis poodides ei müüdagi. Omanäolisus meeldib mulle.

Ühe järelturu müüja käest olin ostnud mõned GAP-i asjad. Ühel päeval, kui olime siinsetes poodides käinud, aga kõike vajalikku polnud leidnud, mõtlesin, et vaatan ringi e-poodides ja ühtlasi otsisin ka GAP-i lehe netist üles ja vaatasin, kas nad Eestisse ka saadavad, et ise tellida (kahjuks kõik e-poed ju seda ei tee). Ja meeldivaks üllatuseks avastasin, et nii see on ja lisaks oli neil just käimas -30% ale kogu kaubale ja samuti selgus, et kui osta rohkem kui 50 euro eest, on saatmine tasuta (lisaks ka vajadusel tagastamine nende kulul). Väga mugav ju niimoodi osta. Kui väiksema summa eest tellida, on postikulu 4 eurot (saadavad tavapostiga Eesti Posti) või kui soovid asjad kiirelt kätte saada, siis 9 eurot (ilmselt Siis DHL kulleriga, kuna kaup pannakse teele Saksamaalt). Ette rutates võin öelda, et kui liitud alguses nende uudiskirjaga, saad esimeselt ostult -20%, aga seda liitumist tasub teha siis, kui oled kindel ostja, sest see sooduskood kehtib vist paar nädalat.

Mida ja mis hinnaga ma siis ise kokku ostsin?! Mu peamine huvi olid pika varrukaga t-särgid mõlemale lapsele. Lene sai sellised särgid:

Fotod pätsasin GAP lehelt! nr 1, nr 2, nr 3, nr 4

Lene lemmikuks osutus nr 2. Ta käis ja rääkis muudkui, kuidas linnukene ikka laulab ja tegi aga linnukese häält. Sellest tuli suuremat sorti draama, kui ma ei lubanud seda tal laupäeva hommikul kodus selga panna. Kompromissina saime kokkuleppele, et ta võib selle pärast selga panna, kui poodi lähme.

Paul sai samuti kolm pika varrukaga t-särki. Temal veel maitseelistusi pole! Mida kiiremini riided selga saab, seda väiksem/vaiksem on kisakoor. :)

Fotod GAP  lehelt. Nr 1, nr 2, nr 3. 

Lisaks ostsin veel kolm paari pükse. Kaks esimest paari Lenele, viimased Paulile. Jah, ma ostan poest ka pükse! Sel lihtsalt põhjusel, et ka mina tahan vaheldust oma toodangule! :)

Fotod GAP lehelt. Nr 1, nr 2, nr 3. 

Kõik need asjad sain ma kätte umbes 7 eurot /tk. Minu meelest väga hea hind. Võttes arvesse, et ega Lindexist ja H&Mist soodsamalt saa. Lisaks ostsin ma veel Lenele ühe kasvuvaruga kleidi ja endale ühe t-särgilaadse topi, mis mõlemad olid juba niikuinii alega ja lisaks läks veel alla 30%, nii et ma maksin nende mõlema eest vähem, kui 5 eurot.

Muidugi on seal ka kallimaid asju, ma lihtsalt valisin seekord välja kõige soodsamad asjad, sest tahtsin veenduda suurustes ja kvaliteedis (kuigi järelturult ostetud asjade järgi oli mul juba mingi aimdus olemas). Kõik asjad (välja arvatud kitsekestega retuusid, mis on 96/4% puuvill/elastaan) on 100% puuvillased, eks see selgub mõne pesu järel, kuidas need päriselt vastu peavad, kangad olid koe poolest ja pehmuse poolest täitsa mõnusad

Kui keegi nüüd soovib ka tellida, siis suuruste osas tasub veidi järgi mõelda küll. Paul on hetkel 7-kuune, on 72 cm pikk, sale poiss ja kannab 74 suuruses riideid. GAP riided on aga vahemikus 6-12 kuud ja 12-18 kuud. Pelgasin, et need 12-18 kuud asjad jäävad talle liiga suureks ja otsustasin siiski 6-12 kuud asjade kasuks. Need ongi talle parajad, väikese kasvuvaruga. Üsna kindlasti need kuni aastaseks saamiseni tal vastu ei pea, aga mõned kuud vast siiski. Lene sai just kolmeseks, on 98 cm pikk, sale tüdruk ja talle ma tellisin 3-aastastele mõeldud riided, pelgasin 4a omad liiga suureks (kleit oligi suur). 3a mõeldud T-särgid on väikese kasvuvaruga ja kui need just pesus kokku ei tõmba, siis peaks ta neid mõnda aega kindlasti kanda saama. Püksid oleksin aga mõlemale pidanud siiski võtma number suuremad. Hetkel olid need mõlemale nii täpselt parajad, et Lenele ostetud kitsekestega retuusid otsustasin  maha müüa. Mõtlesin, et tellin kunagi hiljem uuesti. Sest oleks natuke kahju, kui ta neid ainult korra-paar kanda saaks. Teised püksid on veidi laiemad ja langevama lõikega, nii et neid ta ehk siiski veidi kauem kanda saab. Suuruste osas oleks minu kokkuvõte selline, et vaadake kindlasti GAP mõõdutabelit. Kui kahtled, telli pigem suurem number, siis vähemalt kasvab laps sisse. :)

Olgu veel öeldud, et neil on seal tegelikult pidevalt soodustused. Enamus neist asjadest, mis mina mõned nädalad taasi -30% tellisin, on tänaseks niisama ka juba alla hinnatud. Olen tähele pannud, et kui neil täna üks soodustus lõppeb, siis homme uus algab. Mul tuleb praktiliselt iga päev mõni ale-uudis postkasti. Nt hetkel on osadele suuremate laste riietele kuni -50%. Ja mõni aeg tagasi oli naisteriietele. Ja nii kogu aeg. Ehk kui ühe ale maha magad, tuleb lihtsalt järgmist oodata ja täishinnaga väga ostma ei peagi, kui just väga suur soov midagi ilmtingimata saada pole.

Igatahes julgen GAP-ist tellimist soovitada küll, kui muud kohad ennast ammendanud on. Mina tellin sealt kindlasti veel, kui lastele jälle uusi riideid tarvis on.

Kuidas teil internetist ostetud asjadega läinud on? Kas suurused peavad paika? On mõni lemmik e-pood välja kujunenud? Soovitad ehk mulle ja teistelegi oma lemmik e-poodi?

Reklaamist ja õmblemise köögipoolest

Alati, kui ma vaevlen inspiratsiooni- ja motivatsioonikriisi käes, leidub keegi, kes mind jälle natukene üles upitab. Tänane Päeva Päästja tiitel kuulub Kuue Sidruni Liivile, kes kirjutas minu pükstest postituse. Seda, et mina tema kirjutisi hea meelega loen, saite te teada rohkem, kui kuu aega tagasi. :) Nii, et mida külvad, seda lõikad?! :) Aitäh talle!

Nojah, igatahes peale seda, kui ilmad läksid vahepeal ilusaks suviseks ja sama kiiresti uuesti vihmaseks ja kõledaks, ei ole ma endas enam seda motivatsiooni üles leidnud, et uusi pükse õmmelda. Tõe huvides olgu siiski öeldud, et olen küll vaikselt kogu aeg midagi nokitsenud, aga seda tõelist kirge, mis paneks "Vändra jälle saelaudu tootma" :), pole ma endas avastanud. Tassin aga kangahunniku lauale, vaatan ja sobitan neid omavahel ja siis tassin selle hunniku sama targalt kappi tagasi ning lähen ära magama, sest inspiratsiooni netu. :(  Eks oma osa ongi sellel, et uneaega on hetkel vähe ja päevasel ajal nõuavad kaks last ikka oma aja. Nii, et seda õmblemist sinna laste, söögitegemise, nõudepesemise, koristamise (kes selle välja mõtles ja kuidas see käib?), mehe ja kõige muu vahele sobitada niiväga hästi mul hetkel ei õnnestu. Üldiselt ongi hetkel see minu õmblemise aeg õhtuti 22-00 vahel. Bad timing, ma ütlen!

Aga Liivi tänane postitus tõi mu pähe tagasi mõtted, mida nii mõnedki korrad mõlgutanud olen, aga kirja pole jõudnud panna. Ja kuna ma tundsin, et mu kommentaar Liivi blogis tuleks umbes sama pikk, kui tema postitus, siis teengi parem ise ühe postituse. Seda enam, et pole juba kuu aega siia midagi kirjutanud ka. Ehk siis mõned mõtted selle kohta, kas keegi blogijatest on minu käest midagi tasuta saanud, on nad seda minult otse küsinud, olen ma seda neile pakkunud. Reklaamist üldse ja sellest, mis see endaga minu jaoks kaasa toob. :)

Ma usun, et enamus käsitööga tegelevaid inimesi, kes seda ka veidi väga müüa tahavad, on kokku puutunud sellega, et kas ja kuidas ning mismoodi endale ja oma tegemistele reklaami teha, et teised teaksid neid asju üldse tahta. Peale seda, kui ma nägin, et olen õmmelnud pükse rohkem, kui mu oma laps (siis oli mul ainult Lene) iial läbi kanda jaksab, mõtlesin ka mina, et peaksin oma "toodangut" kuidagi kellelegi pakkuma. Aga kus ja kellele?! Ma ausalt ei julgenud toona uskuda ega loota, et mu tegevus aina kasvab ja kasvab, pigem ikka ootasin, et millal mul ükskord õmblemisest villand saab. :D Valisin siis hinge värisedes välja esimeseks sihtrühmaks Lene beebigrupi ja mõne aja pärast leidusidki esimesed ostjad. See andis julgust juurde, et veel rohkem õmmelda, mis omakorda tähendas, et pükse jäi veel rohkem üle. Dead circle! Järgmiseks panin mõned püksipaarid üles Buduaari turule (ausaltöeldes ei tea ma, kui paljud mind sealtkaudu üldse leidsid. Üks kindlasti. :D Ehk mõni veel.) ja Muksulasse, mille kaudu aja jooksul leidis mind juba suurem hulk inimesi ja ostjaid. Siis levis jutt juba suust suhu ja hakati sõbrannadelt uurima, et kuule, kuskohast sa lapsele sellised püksid said?! Mõne aja pärast (ma pole uurinud, kust ja kuidas täpsemalt) leidsid ise tee minuni mõned tuntumad ja vähemtuntumad blogijad. Kes täpsemalt ja mis neil minu kohta öelda oli, saate lugeda siit.

Otseloomulikult olen ma neile kõigile, kes hea sõnaga minu tegemisi toetanud on, ääretult tänulik. Ütlen ausalt, ei ole keegi neist minu käest pükse nö tasuta või käsi-peseb-kätt-stiilis küsinud ega mina neile neid sel moel pakkunud. Kõik nad on mu käest need püksid ostnud ja ise, vabatahtlikult neist kirjutanud. Võib-olla ma siis ei teegi väga valet asja?! :D Miks ma sellest praegu kirjutan, tekib ehk mõnel küsimus?! Mul on sellele vastus täitsa olemas. Kui kunagi peaks juhtuma, et ma hakkan reklaami ostma, olgu see siis raha või pükste eest, blogijate käest või mujalt allikatest, on fakt see, et ma pean olema valmis ka tagajärgedega tegelema. On ju reklaami eesmärk oma teenust/toodet võimalikult palju müüa. Mis minu jaoks tähendab seda, et ma pean olema suuteline kas täitma võimalikult kiiresti kõiki tellimusi või siis omama suurt varu valmis pükse, et kõigile soovijatele neid koheselt pakkuda. Paraku täna mul sellist valmidust pole. Ja seda valmidust ei teki seni, kuni ma tegutsen üksinda. Sest aega lihtsalt napib. Aega napib ka selleks, et nö tööjõu küsimusega tegeleda. :D Ja julgust ning enesekindlust napib veidi ka. :) Nii, et hetkel ei ole ma valmis reklaami ostma ei blogijatelt ega kelleltki teiselt.

Kui tulla tagasi blogijate juurde, siis otseloomulikult kasvas tänu nende postitustele ka minu lehe "laikijate" (appi, kas sellele sõnale on olemas mõni mõistlik eestikeelne vaste?) arv ja muidugi tõi see endaga kaasa ka mõned(kümned) püksisoovid. Töötas reklaam, mida ma polnud tellinud. Aga ausalt, minu meelest see ongi kõige parem reklaam, kui asi, mida ma teen, räägib enda eest. Kuid nii mõnelgi korral pidin ma pidurit tõmbama, sest ma polnud valmis kõiki soove täitma (peamiselt aja-ja materjalipuudusel). Lisaks ootasin ma siis Pauli, mis ka mängis suurt ja olulist rolli asja juures (päriselt, kui palju te jaksasite lapseootuse ajal veel millegi muuga tegeleda? Mind valdas pidev väsimus, eriti I trimestril.). Kuigi mul on suuri raskusi EI-ütlemisega (olen seda küll aja jooksul õppinud), siis sain ma seda tol hetkel siiski suurema sisemise heitluseta teha, sest ma polnud päris ise seda olukorda tekitanud. Aga olgu veelkord öeldud, et olen ääretult tänulik teile kõigile, nii kirjutajatele kui ka ostjatele.

Üks on siiski minu jaoks kindel, et kui ma peaksin kunagi mõne blogija poole pöörduma sooviga mulle reklaami teha, lasen ma selle kindlasti ka nii kirja panna. Sest mind isiklikult väga häirib, kui ma loen mõnda blogipostitust, mis lõhnab väga kinnimakstud teksti järgi, aga seda pole kusagil kirjas, et nii on. Ma pole kade, aga mind häirib see, kui lugejaid üritatakse kuidagi lammasteks pidada. Ja ma loen tegelikult väga väheseid blogisid. Samas ma ikka aeg-ajalt sirvin ka mitmeid välismaiseid blogisid ja neis on see suht reeglina ikka kirjas, et "toode/teenus on saadud tasuta, aga tekst on minu enda oma."

Mis puudutab veel minu nö õmblemise köögipoolt, siis mõned faktid veel. On asju, mis tekitanud aja jooksul küsimusi. :) Järgnev on läbi kerge huumoriprisma, sest ma ju tegelikult saan aru, kuskohast need küsimused tulevad. Eriti uutel huvilistel. :)

-ei, mul ei ole isiklikku kangaladu, kus kümmet erivariatsiooniga roosat või sinist alati võtta on. Ma käin kangapoes pisteliselt ja ostan seda, mis parasjagu silma jääb. Sellest ka piiratud valik, mis sageli kiirelt otsa saab! Kui mul sobivat kangast pakkuda pole, siis kahjuks nii on. Kuna elamine pole kummist, siis ma ei saa endale väga palju varusid koju ka soetada, sest mul pole neid lihtsalt kusagil hoida. Lisaks muutub see minu jaoks umbes peale viiendat paari tüütuks, õmmelda ühest ja samast kangast.

- kui õmblen taaskasutusmeetodil, siis paraku jah, ühest t-särgist saab üldjuhul 1-2 paari pükse ning ei, mul ei ole enamasti samasugust t-särki kusagilt võtta.

- ei, mul ei ole kümmet abilist, kes minu eest töö ära teeks. Olengi ainult üks mina, kes tegeleb kõigega. Ja täpselt niipalju, kui ma parasjagu jaksan. Olen küll põhimõtteliselt augu pähe rääkinud ühele oma õdedest, et ta mind veidi aitaks ja põhimõtteliselt on ta ka oma nõusoleku andnud. Aga ma pole selleni jõudnud, et talle neid väljalõigatud pükse kokkuõmblemiseks saata. Kunagi varsi, ühel ilusal päeval ma ehk siiski jõuan selleni! :)

- Vahel ma tõesti täidan tellimusi täiesti äraspidises järjekorras. St, et tellimused ei saa alati täidetud kronoloogilises saabumiste järjekorras, sest mul lihtsalt pole sobivat materjali. Vahel juhtub ka seda, et sel põhjusel jääbki soov täitmata! Mul on kahju, aga nii see on! Vahel ei lähe ka tellija ja minu nägemus asjadest lihtsalt kokku ja siis on lihtsam jätta asi kas üldse sinnapaika või siis lasta mõttel ja võimalustel ajaga võidu joosta ning oodata õiget hetke. Uskuge, stressiolukorras ei suuda ma üldse õmmelda, sest siis lähevad püksid nässu ja kogu fun on ka minu jaoks kadunud.

Mis puudutab aega, siis ma ise usun, et aja jooksul olen ma ikka natuke arenenud ka. Ma pole küll endiselt raatsinud teha investeeringut overlok-masinasse, aga ühel hetkel ma selle kindlasti ära teen. Pean veel välja selgitama, milline see olema peaks, sest ma pole elus ühtegi tegelikult oma näpuga puutunud. Veel üks asi, mille pean endale selgeks tegema ja milles paremaks muutuma. Lisaks murran ma hetkel pead ka sellega, kuidas muuta oma toodang veel omanäolisemaks ja müüvamaks. Sest olgem ausad, konkurents ei maga ka. :) Olen pikka aega edasi lükanud logo tellimist ja pakendi välja töötamist jms. Tahaks ju, et lisaks pükstele valdaks ka rõõm pisiasjadest. Aga nendest kõigest edaspidi, kui ma selleni jõudnud olen. Olen esimesed beebisammud selles suunas astunud, aga teadagi, tark ei torma! :D Kuigi peale kahte aastat võiks ehk mõned jooksusammud teha ka. Kui need tingimused täidetud saavad, siis ehk mõtlen reklaami osas ümber. ;) Ja siis saab minust ehk self-made millionaire, kes alustas ühest püksipaarist ja lõpetab terve vabrikuga. :D Big dreams!:) Mis seal salata, nägin hiljuti unes suurt hunnikut s....., mis teatavasti pidi raha tähendama. Aga kas see minust just miljonäri teeb....?:) Eriti, kui paar päeva peale seda unenägu lotoga 2,40 võitsin. :P

Sellised mõtted tänasesse õhtusse! Siia lõppu lisan pildi viimase auhinnamängu tulemustest. Püksid valmisid nii nagu lubatud ja said uue omaniku poole ka teele pandud. Kuna need olid selle meetodi järgi kolmas paar, mis ma õmblesin, siis tulid  need veidi suured, aga Kristel leidis, et pole hullu, kuna laps ju kasvab. Lene nägi nendes välja kui Väike Mukk! :)